Eile, 31. augustil lõpetas oma Eesti visiidi suur eestlane diplomaat Ernst Jaakson. 90. sünnipäeva tähistamisega seotud kodumaal käigu ajal püüdis kodu Eesti teda ja tema ilutööd ehk esimest korda täpsemalt määratleda. Meenutagem pidulikul vastuvõtul Piero lossis Ernst Jaaksonile. Riigivapi esimese klassi teenetemärki üle andes toonitas president Lennart Meri et kogu maailmadiplomaatia ajalugu ei tunne midagi sarnast, mida oleks võimalik kõrvutada Ernst Jaaksoni elutööga viidates eelkõige Ernst Jaaksoni 77 aastat kestnud ja ikka veel jätkuvale diplomaatilisele ja välisteenistusele Eesti vabariigi huvide kaitsel. On võimatu haarata ühte keskpäevasesse saatesse üheksa kümmet aastat rikkast elu mille üks tähtsamaid käändekohti oli 1919. aastal Riias. Siis asus Ernst Jaakson 14 aastase koolipoisina eesti saatkonna teenistusse käskjala ülesannetes. Teine käändekoht oli 10 aastat hiljem, 1929. aastal, kui Tartu Ülikooli üliõpilane Ernst Jaakson võttis vastu Eesti aukonsuli San Franciscos sekretäri koha. Ta sõitis Ameerikasse, resideerub seal tänaseni viimased pool sajandit, kui Eesti peakonsul saadiku ülesanne võttes ja päris viimased paar aastat, kui Eesti esinduse nõunik ÜRO juures. Lugematutel kohtumistel USA sõjajärgsete presidentide kümnete riigipeade ja valitsusjuhtidega on Ernst Jaakson toonitanud üht lääneriigi ei tohi tunnustada Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt. Selle tegevuse eest on ta pälvinud võrdluse. Ernst Jaakson on Eesti diplomaatia ja Eesti riikliku järjepidevuse elav sümbol. Oma pikast elust kirjutab Ernst Jaakson haaravalt mälestusteraamatus Eestile, mis tuli raamatukauplustesse nädal tagasi möödunud reedel. Mälestusteraamatu esitlus möödunud reedel raekojas. Esimese 100 eksemplari nummerdamine ja signeerimine oli vaid väike osa väga mahukast visiidi programmist kus väljasõidud vanemate sünni kohta Hiiumaale, Riiga, lapsepõlvemaja vaatama oma esimesse ülikoolilinna. Tusse vaheldusid pidulike vastuvõttude ja õhtusöökidega Ernst jaaksoni jaoks. Niisugused päevad, mis Agri lõppesid südaöö paiku. Pidevalt, pilk kellal alati fotografeerimis ja intervjueerimis valmis oleks olnud ka poole nooremale mehele korralik koormus. Ernst Jaakson-ist ei olnud seda ka külaskäigu viimastel päevadel näha. Imetlusväärselt hea tervisega laitmatut eesti keelt kõnelev, sirge rühiga, heatujuline ja avatud, nõustus ta Eesti raadiole intervjuu andma esmaspäeva hommikul kell kaheksa. See oli ka ainus vaba kolmveerandtund nelja päeva jooksul enne Ernst jaaksoni ärasõitu. 50 minutit hiljem, sama esmaspäeva hommikul algas reis Riiga läbi Pärnu läbi Tahkuranna läbi president Konstantin Pätsi sünnikoha. Ernst Jaakson ütles prooviks paar lauset läti keeles, aga leidis siis, et Riias ei maksa sellega kelkida. 75 aastat on möödas, kui ta läti keelt viimati kõneles ja see on liiga pikk aeg. Seisin üheksakümneaastase Ernst jaaksoni ees nagu rikkalikult kaetud laua ääres ega suutnud otsustada, mida peaks kõige rohkem küsima. Kas seda, kuidas kõik oli, missugused on tema tagantjärele hinnangud ja kuidas ta prognoosib Eesti tulevikku. Või tuleks uurida elutarkust, kuidas elada nii, et teises sust lugu peavad ja ka sa ise saad endast lugu pidada. Siin on intervjuu Ernst Jaaksoniga, millele ta palus lisada, et ta tänab südamest kogu Eesti rahvast talle osutatud lugupidamise ja armastuse eest. Küsisin alustuseks. Mis kujundab inimese elus rohkem. Kas see, missugune ta ise on või sõltub rohkem sellest, milliste kaaslaste ja olude hulka inimene satub. See pani Ernst jaaksoni muhelema. Seal on väga raske ütelda. Mu isiklik elu on muidugi seotud minu ameid tööga ja sel alal on nüüd 50 aastat palju tööd tehtud. Ma ei oska neid kahte lahutada. Seda on väga raske rahutada, aga. Mida me võiksime öelda nendele inimestele, kes võib-olla leiavad, et nendest endast sõltub väga vähe, et kõik sõltub väga palju teistest inimestest ja olukordadest, mis seal ümberringi, mida teie elukogemus ütleb, kas tuleb iga hinna eest püüda asjade käiku mõjutada või tuleb leppida sellega, mis elu toob? No teil on õigus, et sündmused ei olene meist ja meie peame neile reageerima mõnikord või neile katsuma vastu vaielda, kui need sündmused on meie riigi rahva rahvale kahjulikud. See ongi olnud meie võitluse peaeesmärke pareerida neile valedele, mida Nõukogude liit on Eesti kohta levitanud ja see on iseenesest suur töö. Kui me kanname nüüd üksikisikul sellesama küsimuse üle riigile, millest sõltub Eesti iseseisvuse kestmine rohkem kas sisemistest teguritest ja sellest, missugused me ise oleme või see sõltub rohkem eestist ümbritsevast välistest teguritest. Välistasid välised sündmused ja olukord maailmas mõjutab meie rahva saatus, seda näitab meie ajalugu. Ma arvan, et Eesti rahvas on kange rahvas ja tema on vastu pidanud aastatuhandeid. Igasugustes oludes. Kuigi neid endiseid aegu ei saa ja võrrelda praeguse ajaga. Nüüdsest edasi, mina olen optimist. Ma leian, et eesti rahva enesemääramise õigus on niivõrd kindel, et seda neid ümber lükata enam ja tagurpidi hakata käima. Oleks võimatu ette kujutada mis juhtub eriti meie idanaabri suurel laial territooriumil. Meie ei suuda seda ette näha. Sellest muidugi võib oleneda kogu Ida-Euroopa ja kogu maailma tulevik. Aga kas te võite ennustada, mis juhtub Euroopas sajandivahetusel aastatuhande vahetusel? Praegu ma ei näe midagi põrutavat. Rahvad on hakanud aru saama, et nad peavad rahus elama, sõda ei lahenda midagi. Sõda toob ainult uusi probleeme juurde. Rahvad, rahvad peavad oma siseasju ise ajama ja võõras rahvas ei saa ennast segada teise rahvas siseasjadesse. See on üks peamine põhimõte. Te sõidate täna Läti vabariiki ja Riiga ja teel te teete peatuse Konstantin Pätsi sünnikohas. Ma usun, ehiti, kui ma loen teie mälestuste raamatust, et teie valduses on olnud Konstantin Pätsi viimased kirjad ja mitmed dokumendid ja Te, kahtlemata olete mõelnud minevikku üle. Muidugi muidugi ja need kirjad, mis president Päts oli kirjutanud vangilaagris on väga masendavad ja siis siiski meie rahvale huvitavad. Need on praegu veel New Yorgis. Ja ma olen neide levitanud igale poole, kuhu neid oli vaja saata. President Päts oli siiski üks meie vabariigi loojatest ja temal nagu meie teistel tolleaegsetel riigitegelastel on ikka suured teened selles mõttes, et nemad olid meie iseseisvuse loojad. Ja see on kahtlemata nii ja keegi ei ei saa sellele vastu vaielda. Aga ma usun, et iga eestlane on oma mõttes arutanud seda. Missuguseks oleks võinud kujuneda riigi ja rahva saatus sel juhul, kui Eesti oleks alustanud agressoriga sõda, nii nagu tegid soomlased. Minu seisukoht on, et see ei oleks mitte meile kasuks olnud. Kui tegelik sõda kahe riigi vahel puhkeb. Siis on rahvusvahelise õiguse järele võitja, kes võib dikteerida rahutingimusi. Meil oli puhas okupatsioon, võõras võim tungis meie maale, tal ei ole absoluutselt mingisuguseid õigusi meie maad valitseda. Korraldasid Eeaa meie rahvale. Ja veel Meie rahvas deporteerida ja karistada kriminaalsete süüteo või süüdistada meid, kus nemad on ise süüdlased, need, kes tulid meie maale 1940. aastal. Need peod. Ma arvan, et see oli puhas kriminaalne tegevus. Ja me peame ja oleme ka seda hukkamõist. Ja see, see ongi Tartu rahulepingu murdmine ja teiste meie Eesti ja Venemaa vahel eksisteerinud lepingute murdmine. Kui venelane kopeeris Eesti, siis ta kuulutas surmanuhtluse välja kõikidele diplomaatidele, kes on Eesti vabariigi välisteenistuses ega pöördu Eesti Vabariiki tagasi. See käis ka teie kohta, kus teie saite hingejõudu, et sellele vastu astuda. No muidugi, me oleme teadlikud, riigi teated tulid ka meile, aga. See ainult näitab seda õudset korda, mis tol ajal valitses. Surmanuhtluse määramine ilma kohtuotsuseta või mingisuguse administratiivkohtu otsus, see seisu olla maksev. Ja ma ei tea, mis eriline kuritegu see on, kui inimene ei taha tagasi tulla või ei temale ei sobi niukene. Mis te arvate, miks maailm ei astunud vahele tookord? No maailm ei saanud tegelikult midagi teha. Kes oleks pidanud vahele astuma? Võib-olla Rootsi, võib-olla need riigid, kes ei olnud Euroopas haaratud sõjategevusega Tegelikult ikka geopoliitiline asend on meil niisugune, et suurriigid vaevalt tulevad nüüd siia. Meie pärast nende huvid ja nende tegevus ei ole mitte esmajärgul Baltimaadel. Kuid nemad jälgisid põhimõtteid ja nemad Ameerika eriti oli meist väga huvitatud ja andis väga tugeva deklaratsiooni 1000 940. aastal. Ja see deklaratsioon Nõukogude Liidu sissetungi mittetunnustamise kohta oli maksev kogu need 50 aastat. Selle põimete järele talitasid järgmised Ameerika valitsused. Nii et nad olid moraalselt meie meile suureks toeks. Kas te näete, kust võiks Eesti abi loota tulevikus, kui analoogne olukord peaks korduma? Meie peamine kaitse abinõu on õigus. Õiguse põhimõtted niisuguses maailmas on niivõrd juba rakendatud omad ja loogilised. Et nende alusel saab väike rahvas ennast kaitsta. Kui isegi ette, et ÜRO-s on praegu 185 riiki. Umbes 130 neist on tekkinud peale ÜRO asutamist. Need tekkisid kõik enesemääramisõiguse alusel. Nii et see rahvusvaheliselt on aktsepteeritud põhimõte, et igal rahval on põhiline õigus valitseda oma põlist maad. Ma ei raatsi jätta siinkohal tsiteerimata paari lõiku Ernst Jaaksoni mälestuste raamatust Eestile. Esimene kirjeldab üht paljudest vastuvõttudest USA riigidepartemangus ja see lõik kõlab nii. 1979. aastani oli diplomaatilise korpuse tiin Washingtonis Nicaragua suursaadik kyljermasse. Vilja saab kaasa, kes oli ametisse määratud 1943. aastal. Ta oli alati väga lahke balti riikide esindajate vastu ja tuli ka nende vabariikide aastapäevade vastuvõttudele. Ta oli sunnitud ametist lahkuma pärast punaste võimuletulekut Nicaraguas. Seejärel läksid liini ülesanded Washingtonis Nõukogude Liidu suursaadiku Anatolit Prühmine kätte, kellega meil muidugi mingit tegemist ei olnud. Ainult ühel vastuvõtul riigidepartemangus oli riigisekretär Edmund maski kutsunud, toob rõõmu nii enda kõrvale, külalisi tervitama ja nii sattusid balti esindajad piinlikku olukorda. Teatud viisakusreeglitest tuleb kinni pidada vaatamata sellele, kui vastumeelt need võiksid olla. Kui mina olin maskist sammu edasi astunud, sirutas ta põmil oma käe naeratades mulle vastu ja ütles Kletus siia. Mu käsi puudutas tema kätt, kuid ma ei lausunud sõnagi. Kuigi reporterid tegid seal ülesvõtteid, ei ole ma ühtegi neist näinud ja mind huvitaks, missuguse mulje see teretamine võis tekitada Moskvas, kelle jaoks balti riikide esindajaid ei eksisteeri. President Reagani ja tema abikaasa poolt Valges Majas korraldatud pidulikul vastuvõtul välisriikide saadikud tele ja nende abikaasadele esimesel juulil 1986. aastal oli mul juhus kõnelda järgmise tiimi Rootsi suursaadiku krahv Wilhelm vahtmeisteriga, kes on olnud fašist Tõnis alates 1974.-st aastast. Meie jutuajamisel selgus, et tema kauged esivanemad on tulnud Hiiumaalt ning ma võisin talle vastata, et ka minu isa ja ema on sündinud Hiiumaal. Ja teine väike lõik Ernst Jaaksoni mälestuste raamatust. 24. juunil 1969 sain kirja NASA juhatajalt beinilt, milles ta teatab, et juhul kui Eesti riigipea soovib saata mõnesuguse läkituse Apollo astronautide le kaasa võtmiseks nende eelseisval lennul kuule siis oleks tema nõus selleks vajalikke eeltöid tegema. Läkitus peab olema kohane mikrofilmimiseks ning teab nende kätte jõudma 30. juunil. Mikrofilmitud dokumendid jäetakse kuu peale koos Ühendriikide presidendi tekstiga, mis on tõlkes järgmine. Siin astusid inimesed planeedilt maa esmakordselt Kuu pinnale. Tulime kogu inimkonna rahu nimel. Pidin kohe otsustama, mida ette võtta. Riigipead meil ei ole ning selles olukorras võiks lihtsalt vastata, et meie kahjuks ei saa teie soovi täita. Sel juhul jääks muidugi eesti nimi välja. Mõtlesin, et katsena võiksin neile esitada minu poolt alla kirjutatud lühikese läkituse, mille tekst ei tohiks kedagi riivata. Ja nii koostasingi järgmise teksti. Selle tõlge kõlab Eesti vabariik. Eesti rahvas ühineb nendega, kelle lootus töö on suunatud vabadusele ning paremale maailmale. Ernst Jaakson, Eesti vabariigi peakonsul saadiku ülesannetes. 24. juuni 1969 New York. Kirjutasin sellele alla ja saatsin mister Apeinile seletus kaaskirjaga, et kuna Eesti on Nõukogude liidu poolt okupeeritud, ei ole meil praegu riigipead. Ainukese tervitusena Eesti nimel esitan minu kui Eesti tunnustatud esindaja poolt alla kirjutas tatud läkituse. Mitu kuud hiljem sain NASA administratsioonilt täpse teisendi kuule lähetatud klaasketast millele on mikrofilmitud 73 iseseisva riigi läkitused. Nende hulgas ka meie oma. Juurde oli veel lisatud raamitud kahekordne suurendus, millelt läkitused on tavalise suurendusklaasi abil loetavad. See ripub minu büroo seinale pakub külalistele suurt huvi. Võime lugeda tervitusi paavst Paulilt inglise ja hollandi kuningannalt, Belgia kuningalt ja Etioopia keisrilt Hayles Elasjaselt. Skandinaaviast on tervitused Norra ja Taani kuningalt ning Islandi presidendilt kuid puuduvad Rootsi ja Soome Nõukogude Liit muidugi ei pidanud vajalikuks läkitust saata. Osalekitusi on originaalkeeltes mõned tõlgetega, kuid suurem osa on inglise keeles. Vahetult eesti läkituse kõrvale on paigutatud Kanada peaministri tri-Too poolt alla kirjutatud tekst millest esimene lause on inglise ja teine prantsuse keeles. Sõnastus kõlab tõlkes. Inimene on sirutanud käe välja ja puudutanud vaikset kuud. Lubaguse tõsiasi inimesel taasavastada maad ja seal leida rahu. Jätkame intervjuu kuulamist, mis on salvestatud Ernst Jaaksoniga 28. augustil. Teie olete praegu Eesti vabariigi suursaadik ÜRO juures, Trivimi Velliste nõunik, eks ole, ja te olete ÜROga väga tihedalt olnud juba mitmeid aastaid kokkupuutes. Kas te usute ÜRO reguleerivasse võimalusse praeguses Euroopas? Muide, efekt ainult maigus suuda toon igasuguste kohalikud probleemide ja liikide vahekordade kohta. Tal siiski on teatud moraalne õigus, temal ei ole suurt sõjalist võimu ja ta ei saa oma tahet igal pool maksma panna. Aga ta anneks valveorganisatsioon ja selle ÜRO põhikirja muutmise kallal on juba palju tööd tehtud või tehakse ettevalmistusi ja seda tahetakse kuidagimoodi ümber organiseerida. Ja ma pidasin siinjuures silmas seda, et ÜRO relvajõud on paraku osutunud kaunis võimetuks Jugoslaavia sõjas ja kui me nii väga lootsime ÜRO peale sel ajal 1991. aastal, kui ÜRO võttis Eesti vabariigi taas oma liikmesriigiks siis tundub, et, et erilist abi sealt vist loota ei ole, kuidas teile tundub? No nagu ma ütlesin, ta ei ole mitte sõjaline võim, ta ei ole selle alusel organiseeritud ja pea meeles, et seal on viiel riigil on vetoõigus. Külma sõja ajal oli ta selle tõttu päris paraliseeritud. Nüüd on olukord paranenud. Ja ta oleneb ikkagi suurvõimude kokkuleppest ja nende tahtest ühte rahvusvahelist probleemi lahendada. Ma usun, te olete ainuke eestlane, kes on saanud kohtuda kõikide sõjajärgsete USA presidentidega pidulikel vastuvõttudel on see nii? ÄRA kaevis suridades 65. aastal ja tollest ajast peale olin mina meie esinduse juht Ameerikas. Minu esimene kohtumine oli president Johnsoniga. Et äsja rääkisite siin, et kõik oleneb suurriikide kokkulepetest Öelge. Härra Jaakson, te olete diplomaat kohtunud kõrgete riigipeade ja valitsusjuhtidega. Kui palju siiski oleneb diplomaaditööst, et mõjutada suurriikide omavahelisi kokkuleppeid, mitte neid muuta, aga mõjutada. Ja suurriike mõjutada on arusaadavalt väga raske, kui neil on omad huvid ja omad meetodid, kuidas nemad rahvusvahelisel areenil opereerivad. Kuid. Õiguse põhimõtete ettekandmine seal, kus seda vaja on, see on võib-olla kõige õigem ja parem tee väikerahvastel. Neil ei olegi paremat relva kui õigs. Et riik kardetakse Tema muidugi oma suure territooriumi tõttu ja oma aatomrelvade tõttu on tegur maailmas, kellega tuleb arvestada ja seda on tunda igal pool. Need Suurriigid, kes omale on ehitanud ja varustama aatomrelvi. Neid tuleb muidugi teatud mõttes nendega arvestada. Missugune on praegu suhtumine meie idanaabrisse ütleme siis maailma diplomaatilistes ringkondades? Meie oleme naabrid ja loomulikult Meida head naabrliku vahekorda vene rahvaga. Ma arvan, et see on tarvilik meie kõikide huvides. Ja me püüame kõigi abinõudega normaliseerida seda vahekorda. Sealjuures on muidugi probleeme, mis vajavad arutamist kaalumist, selgitamist ja, ja kokkulepet. Me loodame, et need töötavadki selles suunas, nagu meie rahvas seda soovib. Praegu on uuesti üles tõusmas piiriläbirääkimised Eesti ja Vene vahel. Et missugust nõu teie annaksite, kui teilt tuldakse seda küsima, kas tuleb kinni hoida Tartu rahuga fikseeritud teatud piirist alates 1920.-st aastast või on mõistlik teha mingeid järeleandmisi? Tartu rahuleping on muidugi meie algdokument ja ainuke dokument, mis piiriküsimust on defineerinud. Ma saan aru, et Venemaal on teatud raskusi ajalooga tema vene rahvale kogu aeg seletanud, et Eesti ja teised Balti riigid on vabatahtlikult liitunud Nõukogude Liiduga. See on puhas vale. Ja nüüd tagantjärele seda parandada on neil raske. Meie oleme maailmale selle tõmmata, et seda on ka teised rahvad teinud. Kõigil riikidel olid oma esindajad Balti riikides todes 39. 40. aastal ja rahvusvaheline ajakirjandus oli kohapeal. Nemad raporteerisid päevast päeva, mis oli juhtunud nii et see on niisugune selge ajalooline fakt, et Nõukogude Liidu väed tungisid Balti riikidesse sisse ja hakkasid siin valitsema. Niisugune jutt, et meie rahvas on ennast vabatahtlikult liitunud Nõukogude Liiduga on niivõrd rumal, niivõrd aluseta. Ja nüüd see ongi see küsimus, miks, miks see Venemaa praegu Tartu rahulepingut ei taha tunnustada? Tema räägib, et Eesti on nüüd järsku üks uus riik. See ei ole nii. Eesti riik eksisteeris ja nemad ei saa seda eitada. Ja muidugi piiriküsimus on sellega seotud. Venemaa peab ikkagi arvestama oludega, mis tegelikult eksisteeris 1000 40. aastal ja mitte ajalugu võltsima. Kui. Teiselt poolt nemad aktsepteerivad ja hakkavad tõtt rääkima ja näevad mis tol ajal sündis. Siis oleks neil palju kergem ka Tartu rahulepingu küsimust arvesse võtta. Aga mida Eesti poliitikud praegu peaksid tegema, kas nõudma visalt Tartu rahu järgsete piiride tunnustamist või leppida sellega, nagu praegu on? See on niisugune, ei, juba praktiline küsimusi ja seda peab arutama. Peavad arutama meie riigi kõige kõrgemad juhid ja siin ei saa mitte kindlat seisukohta praegu avaldada. Olen kindel, et meie inimestel on, on see küsimus südamel praegu ja seda arutatakse. Ja sealjuures on läbirääkimisest venega kah käimas. Ja me peame. Te käisite esimest korda Eestis pärast sõda vist 92. aastal, kui ma ei eksi ja nüüd on sellest kolm aastat möödas. Missugune on muutus teie silmade läbi? No silmnähtavalt Eesti on teinud suuri edusamme. Ja meid rõõmustab see. Ma näen igal pool paranemist lühikese ajaga. Siin on nähtav eesti rahva töökus, ettevõtlikkus organiseerimise võime. Ja see kinnitab jällegi seda, et kui rahvas on vaba siis ta oskab ise oma asju ajada väga ässi. Meil. Siin olnud mõttevahetust selle üle, et võib-olla eesti kultuur kannatab, hakkab kannatama tulevikus Ameerikaniseerumi, seal. Kas teil on selle kohta oma seisukohta, olete mõelnud, et kõik ingliskeelne kultuur ja inglaslik, ütleme siis angloameerika elulaat tungib peale, kas teie arvates eestlane suudab sellele vastu seista ja kas sellele üldse tulebki vastu seista? Kokku kuivanud ja väiksemaks muutunud. Juba seegi, et meil on Divi igas toas igal pool maailma sündmused tulevad teie elutuppa. Te näete, mis on sündimas igal pool ja selle tõttu. Ka teise rahvakombed ja, ja kultuur nii-ütelda tungib mujale. Meie võime oma rahvusliku omapära säilitada sellega, et me ise oma eesti keelt ja eesti kombeid meeles peame. Neist lugu peame. Ja neid kordame seal, kus vaja. Näitekski Eesti laulupeod ja need on omapärased. Need ühendavad meie rahvast. Seal on läinud aastasaja ärkamisaja Oskasid väga hästi luuletada nendest nendest eesmärkidest, mis meie rahval tol ajal olid ja need on nüüd teoks saanud. Meil on võimalik hoida ja arendada oma kultuuri, oma keelt ja seda ongi tehtud. Ma ei näe mingit hädaohtu, et nüüd meie peaksime muutuma ja American niseeruma mõnede Ameerika väiksed väljendused või kombed. Need ei ole mitte ainult siia tulnud, need on tulnud mujale maailma. Äriütleme suurte äride ettevõtete reklaam, mis teeb oma tööd. Ma ei näe selles midagi halba. Ma arvan, et lähiaastatel tuleb eesti rahval langetada üks oma tuleviku suhtes tähtis otsus ja võimalik, et seda tehakse rahvahääletuse ehk referendumi teel. Nimelt see, kas Eesti vabariik peaks astuma Euroopa Liidu liikmeks või mitte. Missugust nõu sel puhul annaksite? Ma arvan, et Eesti on olnud alati lääne läänega seotud ja mida rohkem meil on sidemeid läänega, seda parem. Euroopa Liit ongi niisugune organisatsioon on kuuroopa, rahvad ise on tahtnud või mida nad on tahtnud moodusta selleks et kergendada elu kõigil rahvastel. See on põhimõttest õige põhimõte. Ja ma arvan, et me integratsioon lääne Euroopas on meie rahva huvides. Nii et teie seekordne reis Eestimaale hakkab varsti lõppema, kuigi see ei ole veel läbi, kas te võiksite teha esialgseid kokkuvõtteid oma seekordsest reisist Eestisse? Muidugi, mul oli äärmiselt huvitav ja meeldiv olla Tallinnas ja siin kaasa elada sellele avaldusele, mis mulle tehti siin kõigepealt presidendi poolt annetades mulle kõrge aumärgi. Ja teiseks minu sünnipäeva tähistamine, see oli mulle äärmiselt austav ja meeldiv ja isiklikud. Mul oli sõit Hiiumaale väga huvitav. Kuna ma ei olnud seal käinud ainult väikse lapsena. Ja nüüd kohtusin Hiiumaa maavanema ka Kärdla linnapeaga ja teiste tegelastega. Need olid äärmiselt lahked minu vastu. Mul on jäänud väga head muljed Hiiumaast ja kuna minu vanemad sealt tulevad, mul oli hea meel leida ka Hiiumaal vist oma isa vennapojapoeg, Kaupo Jaakson. Ja me ei olnud kirjavahetuses olnud ja mul hea meel temaga kohtuda ja temaga juttu ajada. Millal teid jälle Eestisse oodata? Ta on? Ma ei oska ütelda. Olen tervisest. Ma ei tea. Aga tervise üle te praegu ei kurda? Ei, kulla. Mul on selles suhtes mõned komplimendid öeldud, aga see on iga inimese oma looduse asi. Ma ei tea. Millest see on tingitud. Inimene elab. Elanud ja. Ega mina tulevikku ei saa ette näha. Mis see on, mida te olete, läheb elu kõige tähtsamaks pidanud. Te olete kindlasti selle üle mõelnud. Ma olen teinud ja see on kestnud nii kaua. Terve mu elu on olnud seotud Eesti riigiteenistusega. Ja see on mulle olnud kõige suuremaks. Üks ka, et ma, mul on võimalus olnud teenida oma rahvast.