Triga sidusite oma elu 1939.-st aastast. Olite 23 aastane. Kuidas kulges näitlejana kalla kinnitamine? Taevasse sattumine, nagu võiks öelda. Väga tore oli töölisteatris ma olin kolm aastat õpperühmas olnud, noh pisut olin teatriga muidugi tuttav, aga niisugust päris pidevat tööd ei olnud teinud. Läksin konkursi kaudu ka tol ajal olid ju pakkusid. Nii, et ühe naise kohale oli. Kas see oli neli või viis noort naist seal. Ja minul oli siis õnn see konkurss. Ja möödus mitu aastat, kui tulid ka loomingulised õnnestumised. Ma pean ütlema, et mul selle aja kohta nagu puudub tagantjärele kriitiline meel kuna ma sel ajal läksin nii. Laiali ja suure ühinega ja hüppasin nagu kõrgelt sillalt vette, noh, see oli nii täis suurt vaimustust. Jaa, jaa. Ma võin ütelda ainult seda, et üldiselt oldi muga kaunis rahu. Mis mul omal sellest ajast meeles on, on meeles ana Kristi mis mul kahjuks siiski ei õnnestunud, päris seda ma tean kindlalt. Aga osa mulle kohutavalt meeldis. Aga peamiselt on mul meeles esimese nõukogude aasta luud. Arbusavitaania, mille viimasel etendusel ma lausa nutsin kahe suurest kurvastusest, et enam ei seal mängida. Sellega oldi päris rahul. Ja siis oli põrgupõhja vanapagan, seal ma tegin seda tütart, Mared kui ma ei eksi. Mul esimesed paar aastat läks päris ilusti. Aga siis ma läksin ära Pärnusse, nagu see hea hoog kadus, noh siis abielu olustikulised asjad tulid vahele muidugi Pärnus Mayeri, sattusin operetti ja laulsin ja tantsisin ja väga mõnus. Väga mõnus üldse, kuni viimase ajani ma leian, et et näitlejatel draamanäitlejatest on ikka väga tore vahest üle aisa lüüa just niisuguse laulumänguga ja ja kas või operetiga eramust vä. Te olete mitmetes ja mitmesugustes loomingulistest kollektiivides töötanud. Millised olid teile eelistatumad? Teil on olnud ulatuslikke töid Filmis televisioonis, teatriga, kui nii võib võrrelda? Tema mälestused on mul vast nii-öelda teisest Ugala perioodist. Hinna uuesti kõlast 146. aastal. Pärast sõda kogu seepärast sõjane olukord, kõik oli ju viletsakene ja kehvakene ja teatri olukord oli loominguliselt repertuaari poolest muidugi tore. Aga majanduslikult ja võimalustelt üldse. Ugala pidi reisima näikene, Viljandi linn ei toitnud teatrit ära. Pidime reisima kogu aeg ja, ja masinaid ei olnud. Lahtistel veoautodel sõitsime, no see just seepärastsõjaaegne. Vähe oli meie seas vanu, me olime kõik enam-vähem noored ja, ja me olime sellega nii täis entusiasmi, meile ei lugenud midagi, kui oli seal üle 20 kraadi külma, me olime nagu pambud sisse mähitud kõigi võimalike riietega. Lageda taeva all sõitsime gaasigeneraatoriga lahtise masinaga, laulud käisid ka veel kõigele hulka ja, ja naljadest muidugi rääkimata. Etendused said korralikult ära. Etendused oi, selle eest me olime kõik nagu lõvid väljas, peaasi, et etenduse ära sai tehtud. Ja üldse see kollektiiv, mis tol ajal oli Ugalas 46.-st 52.-ni, see on minule jäänud kõikides nendes paljudes kollektiivides, kus ma töötanud olen nagu etaloniks. Ja seal võib tõesti öelda, et üks oli kõigi eest väljas, kõik ühe eest. Hirmus tore kollektiiv oli seal kõigi, muidugi ega ma ei ütle, et ei puudunud vastuolud ja ei puutunud, tähendab pahandused riiulit võib-olla mitte võib-olla vaid kindlasti. Aga selle juures ikka oli just see, et kõigil oli tähtis see, et kõik töötaksid hästi, töötaksid täpselt, ei oleks mingisugust virisemist ja ja ühesõnaga, me olime täisverelised entusiastid seal ja see aitas väga palju kaasa. Eks näitejuhtidest oleneb ikka ka väga palju loominguliselt terve kollektiivi püsimine. 46. 52. aasta selle perioodi üheks suureks plussiks oli seal Carlades kahtlemata ja Alexats Karl Ader varem ja hiljem kuus satsiga, kuna me ise nagu erutasime satsi võtma kunstilise juhi kohuseid oma peale ja sats oli siis ka selle suure kohustuse tõttu, nagu muutus väga suureks entusiastiga ja ta koosaderiga Nad mõlemad moodustasid nagu need üksused, milliste ümber kollektiiv väga koondus. Juhtivad jõud saavad ikka teha väga palju selleks, et kollektiiv oleks ühtne. Aga praeguses Ugalas. Viimase aja Ugalas umbes ma olin, see puudus, seal oli nagu teatud isiksuste võitlus, ma ütleksin, sest nende seas, kes olid tulnud ühelt poolt ja teiselt poolt oli ka tugevaid isiksusi ja need Ehysi ei olnud võimelised sulama kokku. Kahjuks ei andnud seda niisugust toredat entusiasmi, mis meil tol ajal oli muidugi kohutavalt häiriv on nende väikeste teatrite juures jällegi elu võrgustikuline külg. No ma tean just olukorda Rakveres ja Ugalas, Pärnus, mul on niisugune tunne, et on pisut parem see olukord kuna nad sõidavad vähem. Sanatooriumid annavad neile võimalust olla rohkem kodus. Ja nendel vaestel pisikestel teatritel on need kohutavad pass, bussid, missuguseid ma lihtsalt hävitaks maailmast ära. Minu meelest nad ei ole küll 20. sajandi 70.-te aastate Te masinate väärilised. Meil oli imetoredaid autojuhte, kes püüdsid nende masinate kallal teha kõik, mis võimalik. No aga mis ei ole võimalik, see ei ole võimalik. Sealsamas oli, oli jälle autojuht, kes ütles, aga vagun minusse ei loe üldse, minu asi on mootor ja rool valmis. Kas vagunis on soe või külm, mis see tema asi ei ole? Kas seal on puhas või must, see tema asi ei ole. See ei tule kasuks ei kollektiivi tekkimisele ega ka üldse mitte loomingulisele tööle. Aga mis siis saab teatris proovide ajal, kui näitlejal tema ego eriliselt välja lööb? Jah, muidugi kui hea partner ma ise olen, seda ma muidugi ei tea, seda teavad teised. Aga oma nahal tundnud huvi pealt näinud niisuguseid asju, mis tõesti lihtsalt võivad halvata. Ühte väga, väga drastilist asja nägin ma pealt, kus mul oli mis on jäänud mulje, nagu nii teravalt meelde ja kus mul oli lihtsalt kurb, kurb, nii ühe kui teise pärast kaks noort näitlejat, üks oli ammu, osadel teine õppis siis see tähendab nagu teatrikeeles öeldakse, dubleeris dubleerija sai oma osaga, toredasti hakkame, me kõik tundsime nagu rõõmu, et aga ta tulid toredasti selle osaga toime, et kunagi ei tea näitlejatagavarasid. Et lavastajale oli hea käsi nii-öelda, ta leidis selle inimesi just dubleerima. Ja etendusel tema vastasmängijaks oli peaosaline, kes oli juba ammu tüki mänginud. Ja kuidas see võttis vastu siis selle vaese dublandi. Tal lihtsalt seisis laval ja vaatas muigega, noh, mis seal siis noor, äkki äkki. Nii kuidagi see oli niisugune alasti õelus. Et vot seda ma ei oleks uskunud sellest inimesest ja mul oli lõpmata kahju, mul on kahju, et inimene on nii teise vastu, nõndaviisi ei saa tekkida üldse seda õlatunnet, selle asemel et aidata dublendil esimesest etendusest üle saada, see on kohutavalt raske ruttu vahele õppida, suur osa ja ja esimene etendusse on niisugune tuleproov, et sealt sa tuled siniselt välja. Selle asemel pannakse sulle jalg taha sõna tõsises mõttes jäneseid kaks verinoort, inimest, inimene on inimene. Ja inimestel on igalühel pisut õelust sees. Ega keegi selles tihti Peab ikka ennast väga kontrollima, eriti teatris minu meelest. Aga inimene ei mõtle nähtavasti kaugemale oma egost. Ja kui siis prooviljasku kah üks näitleja lihtsalt markeerib, mul täna ei ole isu teha. Vabandage, hea küll, sa oled üle selle eest ja osa on nii-öelda valmis jaganud, teistel on vaja proovi. Sinul ei ole vaja ka teistel on vaja. Oma kolleegi peab seega väga hästi tundma. Muidugi hea on kahtlemata, kui sa tunned kolleegi. Ja kui pikki aastaid koos töötada, siis on ju kõik väga tuttavaks saavad. Aga ega see veel ei eelda, et kolleegi kõiki võimeid tunned, seda mitte väga suuri üllatusi tekkida, sest inimene on ikka väga keeruline instrument. Ja näitleja, eriti näitleja, eriti ma ütleksin. Aga teatritöös võib tulla ka niisuguseid asju ja see on minu meelest isegi väga teretulnud. Ma olen omal nahal tundnud. Ei sobima oma kolleegiga, ei sobi eraelus, ei sobi. Ja pannakse meid laval vastamisi mängima armastajaid. See oli muidugi nooruses. Kas teate, see inimene muutus mulle sümpaatseks proovide jooksul? Ja kui need etendused möödes olid, siis Me kaklesime jälle. Ja see on tõesti tõsi, vähemalt üks päris päris drastiline näide on minul selle kohta. Siin on vast see, et nagu Stanislavski ütles, et tuhatuhvlid jätke ukse taha. Kõik eraeluline tuleb proovietendusel jätta ukse taha ja see on väga õige. Muidu sa ei saa. Sa ei saa omaks võtta seda inimest, keda sul tuleb täna kehastada. Sa pead kõik muu unustama, isegi vaenud Lähed unustama. Isegi sümpaatiat pead unustama. Võib-olla sul tuleb laval omal ajal väga sümpaatselt inimesele liiga teha. Või tuleb sul temaga olla absoluutselt contra. See ei tohi ju mingil määral kajastuda, et ta sulle sümpaatne on. Kust seda saab siis nii, et see on on väga tähtis, et suudetakse unustada näitleja võib-olla infoväljaspool teatrit, mida ei ole selle vastu nagu proov algab. Etendus algab, siis ta peab ilusti selle ego sisse pakkima ja panema kapinurka siis siis ta kolleege, siis saab olla kaasnäitleja. Te töötasite pikka aega lavastajana Eesti televisioonis ja kindlasti oli küllaltki suuri raskusi kuid teie käsutuses olid väga mitmed näitlejad erinevatest teatritest ja väga lühikese tööperioodi jooksul neid näitlejaid ühtsesse kollektiivi nagu sulatada. See, see tuli mul jah, täitsa omal nahal läbi proovida oma jõudu proovida sellele. No ma olin jah, tegelikult oli 10 aastat televisioonis ja režissöörina. Ja seal sai õige palju üht ja teist kogeda. See on teine väga tore kollektiiv kellega ma olen oma elus kokku puutunud. Mina mäletan jälle ühte lugu, mis ma tegin puhtalt isetegevust lastega. Korjasin kokku siit ja sealt ja kolmandast kohast, seal oli televisiooni oma majarahvast ja seal oli klubide rahvast ja küll oli seda tore teha, nad olid kõik nii õhinaga hakkamas. Nii hea tahtega, see tööperiood on mul siiamaale jah, meelde jäänud, just selle. Seal oli kahtada entusiasmi, mis, mis Nyhine erutas näitlejaid ja selle tõttu siis mind ennast ka. Ta tuli päris nauditavalt väljani, ma. Aga need kogemused lavastajana mida te saite televisioonis töötades, kuivõrd need aitasid pärast Ugalas, kuid näitlejana töötasite? Jah, ma arvasin, et nad aitavad hirmsasti, sest lavastaja peab olema ja paratamatult on palju laiema vaatepiiriga haarab terviku. Ja see jäi külge. Ja ma mõtlesin, et noh nüüd ma oskan haarata tervikut, oskan haarata oma rolli tervikus palju paremini, kui ma seda varem üldse mõeldagi oskasin. Ja kujutasin ette, et ja nüüd ma lähen teatrisse nüüd nüüd ma oskan väga hästi töötada ja, ja mõtelda ja fantaseerida, jai ja improviseerida ja nii edasi. Aga ja seda ma tahaksin öelda kõikidele näitlejatele kellel tekib teatris võib-olla ajutisi raskusi, ajutisi vastuolusid ja nad on ka valmis nagu pead püsti lööma ja teatrist minema minema. Ja neid on, on juba olnud paljusid ja kaunis noorelt teevad selle sammu juba. Kui te armastate teatrit ärge minge teatrist ära. Kõik tuleb üle, elada, tuleb oodata, tuleb töötada. Minuga oli sama lugu. Läksin teatrisse, muidugi tähendab, ma ei räägi praegu sellest, kuna ka pea püsti lained tulevad. Aga niikuma uuesti läksin. Siis ma tundsin, mis ma olin selle 10 aastaga kaotanud. Mis ma vahepeal töötasin televisioonis tähendab, näitlejana kaotanud olin treeningust väljas, absoluutselt treeningus väljas ja treeningusse tagasi saada. Kolm aastat oli igatahes selleks vähe. Kuigi ma pean ütlema, et, Enesekriitiliselt võttes esimene osa õnnestus mul kõige paremini. See osa mulle väga meeldis ka võib-olla selles ka see oli juuditis Susanna. Ja hiljem sain ma oma unistuste osa omale kätte, see on kajakas ärkaadina ammune unistus oli. Ja ma ei olnud võimeline temast kristalle lihvima. Kahjuks kogu lavastus muidugi sai nagu kuidagi mingi halva näiteks, aga. Vaat kui sai see siis oled ja oma diaatrisse niukse vana kooliga inimene, siis sa oled ikka oma teatrientusiast. Milliseid osi tahaks veel mängida? Jah noh, mängimata võsi, nagu neid nimetatakse. Kohutavalt kahju oli, et ma ei saanud libahundi Tiinat mängida, mis muidugi väga paljude naisnäitlejate unistus ja siis oleksin tahtnud mitte praegu, aga kunagi natuke varem oli muidugi hirmsasti igatsus nagu anna Kristit uuesti mängida, sest seda osana Ei tabanud, väga lühike õppimise aeg oli muidugi ka ammust ilma on mind kiusanud, Marie Stewart jäi Elizabeth kaks pastanud osa küll aga mõlemad on minule väga suurt magnetit omanud. Siis viimased aastad on mind meelitanud kassades Nova. Aga noh, need on niuksed unistused muidugi kui mõelda vanade osade peale või mängitud osade peale, siis on ju niisugune tunne jah, näiteks. Kunagi sai mängitud juba Rava ajat. Nüüd mõtled, kui palju jäi siiski võimalusi kasutamata, kuigi noh väga mulle ette ei heidetud. Selle osa mängimisel aga, aga praeguse mõtlemise silmadega nägu. Kaks nihukest kangelasnaist. Aga muidugi selle uuesti tegemisega on ka nii, nagu ta on. Anna Haava luuletusi, kunagi lugesin raadiosse, ma olin nii õnnetu, ema, käisin raadiomajas palumas, pahagi mind uuesti lugeda. No ei, pandi ikka jälle uuesti needsamad nahaga luuletused siis. Ja nii ta oli mul võimalus lugeda tahavad uuesti. Aga ega ma ei saa ütelda sugugi absoluutselt rahul oleksin ikka, et kõik uuesti teha, aga kas ta õnnestub paremini, kes seda teab? Tahaksite ehk praegu mingit luuletust või proosapala esitada? Võiks oma igiammuse lemmiku. Ernst Enno võiks otsast alata. Palun. Vokk vuriseb, nuriseb otsata pikk, on õhtu, talvine. Nii endamisi tasa, laulab heitvokk, uurised, unine. Mis laulatuse, kel laulad, see nii, nii pikalt otsata. See ujub kui kullane ling läbi. Mind sunnib kuulama. Lõmm, kulla imelik kullane lõng. Mu Hei, pojuke, öödakudest puhul päevalinaadist puul. Nii kedratud südameid, kõiki linad mul olivad valge kui päev. Nii läksin ketrama mu palged kui koit suvee valgel ööl. Süda kui õnnemaa. Siskise heie, nüüd hall nõnda hall, kui kedratud takkudest. Võiks ümber köik, köik veel kedrata kaart. Kuldmõtete lõngadest. Vokk uriseb, uriseb, otsata pikk on õhtu, talvine. Nii endamisi tasa laulab heitvokk, uriseb, unine. Ja läbi ujub kui kullane lõng. Võiks otsast alata. Kuld mõõdetest poolt. Õnne õndsuse eestpoolt. Nii pita. Kui palju on teie arvates nõudmised tõusnud aja jooksul režissöörile? Näitlejale ütleme, 50.-te 60.-te aastate teater, nõudmised režissöörile ja, ja näitlejatele on jäänud kuhugile vanasse aega. See, mis praegu seitsmekümnendatel aastatel juba 60.-te aastate lõpus, seitsmekümnendatel aastatel neid on, on meie teatritööst tekkinud, see on, see on hoopis midagi. Ma ütleksin jah, tõesti, kohe hoopis midagi muud. Näitlejatel on kuhu kuidagi palju suuremad võimalused ennast avada kuna eriti viiekümnendatel aastatel olid nad ikkagi väga näitejuhi sõrmed, hüljes mis puutub isegi lavalise liikumise ja, ja sageli ei juhtu see seda, et näitejuht isegi liigutuse ette näitas või pöörde või, või peahoiaku või. No muidugi, ma nüüd viimased aastad olen väga kitsalt näinud proove. Aga vaadates lavastusi saalist on kohe tunda, et näitleja ise säriseb praegu väga palju tugevamalt ja väga palju sügavamalt kui tol ajal tol ajal läks ikka hirmus palju teksti mööda ja näitejuhi, kuigi praegu öeldakse, et on režissööri teater. Teater on ikka alati väga palju režissööri teates. Ja minu meelest praegu on näitlejatele ikka palju suurem võimalus anda ennast kõike. Muidugi oleneb sellest, kuidas režissöör need võimalused vastu võtab, kudest osta, kabi juhtida. Peeter Brucki lugedes jäi see meelde, kuidas ta ütles, näitlejad on nagu lapsed, neid peab meelitama sinna, kuhu sa tahad, et nad tuleksid. Ja minu meelest ongi väga õige näitleja Tõng eestinnakul lapseid, küll on palju sarnasust lastega. Aga nad ei saakski muidu olla nii fantaasiarikkad ja, ja nad peavad olema võimelised lastena. Mäng.