Vestleja mängledenioobiga algas juba möödunud aasta detsembris. Eesti heliloojate liidu pleenumi päilil tedenjovile ei olnud üldse esimeseks kohtumiseks Tallinnaga. Tookordne visiiti ei olnud seotud muusikaga, vaid oli lihtsalt üliõpilaskõik uudishimu. Tahtsin näha Tallinna. Olin siin vaid mõned päevad. Seekord on mul siin kahekordselt meeldiv olla, sest ma värskendasin vanu muljeid ja pealegi kuulsin palju uut muusikat. Eesti muusikat olete te muidugi varem kuulnud? Paljudega oleme juba aastat 10 tuttavat. Moskvas tuntakse Eesti muusika vastu suurt huvi nii professionaalide kui ka asjaarmastajate ringis. Ma mõtlen, et meie erinevate vabariikide heliloojate seas kuulub eesti heliloojatele üks kõige silmapaistvamad testkohtadest. Millised on teie pleenumi kontsertidele esitatud teostest? Pane aaskontsert. Mulle meeldisid mitmed teosed, koori kontserdil siis sümfoonilised, kontserdil meeldis mulle väga Rosenvaldi sümfoonia ja eriti Tambergi Tokaata. Pan rannas Kullustu, üht-teist meeldis mulle ka koha kantaadis Leninist, kuid mulle näib, et nii selles teoses kui ka muudes analoogilistes teostes on teemale lähenetud traditsiooniliselt. Lenin tõuseb meie ette nagu pjedestaalile ametlikult suursugusena. Kuid praegu tahaksime kuulda Leninist kui inimesest. Mulle meenus Lenini mälestussammas, mida ma hiljuti nägin Budapestis. Seal Lenin ei seisa mitte postamendil, vaid selle kõrval. Mulle näib, et seal on leitud väga õige ja ajakohane lähenemine teemale. Just sellisena elavana need ana Leninit kujutleme. Praegu määrsevadist küll paljud heliloojad ja kunstnikud selle küsimusega, kuidas kujutada Lenini Greenindlikult, Caromandredenjoff, kavatsed midagi luua Lenini sünnipäevaks. Võib-olla õnnestub tal endal vältida neid puudusi, mis teda teiste ideostes häirivad. Mis teil praegu käsil on? Jess niukesed gruppiminformi. Nüüd ma tahaksin kirjutada suurvormi teoseid suurele orkestrile. Kuid praegu ma vajan vist teatavat aega vahendite kogumiseks ja selleks on väikevorm sobival võib-olla, et visanditest, mis ma praegu teen, midagi kasva. Kas teid on ka hakanud huvitama uue Viini koolkonna saavutused? Mine Jiningatuuri Strugutest süsteemi ja mul ei ole rangelt toodetafoonilisi teoseid on vaid selle süsteemiga seostuvaid üksikuid momente erinevates teostes. Lihtsalt mõned erinevatest helidest koosnevad teemad. Nii et see esineb mul kõige elementaarsemad kujul. Sellises tähenduses võib leida noodekafooniat juba kauges minevikus. Minu muusikas tekkisid juba õppeaastail kuidagi iseenesest niisugused Atonaalsed episoodid mis koosnesid erinevatest helidest. Märganud seda, otsustas mu õpetaja professor Aleksandrov mulle teatada, et on olemas lausa selline süsteem. See oli kunagi 50.-te aastate keskel. Tutvusin siis pikkamööda Schönbergi, Vergi ja Veeberni teostega kuid mingipärast nad jäid mulle kaugeks, olgugi et ma ei saa öelda. Nagu ei oleks see muusika mulle meeldinud. On see ka nüüd nii või olete selle muusika endale lähedaseks kuulanud? Töö- ja. Tervisebüroosse. Hiljem, kui ma juba ise töötasin konservatooriumis õppejõuna tulin ma juhuslikult selle muusika juurde tagasi ja tutvusin sellega põhjalikumalt. Ma kirjutasin siis kateedri teaduslikku tööd, milles ma muuseas kavatsesin vastandada Sveliidowit ja Viini koolkonna heliloojaid. Ja siis juhtus nii, et viimaste muusika hakkas lõhkuma minu teooriat. Mind hämmastas, et see muusika mulle ootamatult sümpaatseks ja lahedaks oli muutunud. Ja mul tekkis selle vastu suur huvi. Kuid ma ise ei kavatsegi kirjutada rangelt toodeka foonilise teosed. Jes stovi silduse merel, Flychneksist õnnestub siis mulle näib, et on kätte jõudnud erinevate süsteemide sünteesimise aeg. Ma mõtlen, et ka loodekafoonia ise vajab sünteesi tonaalse muusika ja muude süsteemidega. Seda sünteesi otsivad praegu paljud heliloojad. Näib, et need otsingud hargnevad õige mitmes suunas. Üheks suunaks on nõndanimetatud tonaalne tõdega foon ja mida on harrastanud näiteks Salmanov. Kollaaž on üks Atonaalsedodecafoonia ja tonaalsuse sünteesimisel teid. Eestis on sellel alal väärtuslikke tulemusi saavutanud Arvo Pärt. Jep, muinsuste ostund presel Jussintes see mummu või? Isegi ma olen rohkem selle poolt sises, süntees toimuks helikeeles endas. Kuidas seda teha? Seda ma ei tea. Te vähemalt teate, mida te tahate ja lähemalt tahate oma teed, mitte teiste poolt hallatud teede üle talla meist. See on vist kunstnikule see kõige keerulisem ülesanne. Kas teil on teoseid, millega te ise rahul olete? Vererõhu ja sama numbri Süüria. Mulle on oma teosed armsad, kuni nad on viimaseks Nii et praegu on siis teile kõige armsam teie kammerlikud 10 eskiisi. Roman Jovi elulool võiks olla praegu pealkirjaks vanaema grammofonist. Kammereskilisideni tedenjofi vanemad ei olnud muusikud, isa oli agronoom, ema, filoloog ja raamatupidaja. Jou poti rääts. Wonsiti tuli. Ei, ma hakkasin sellel tuttavaid viis otsima. Ja mõne aja pärast püüdsin ka ise üht-teist välja mõelda. Seitsmeaastaselt läksin muusikakooli klaverit õppima. Seal oli ka loomingu ring. Nii et ma olen muusikat kirjutanud õige palju aastaid. Kas te oma esimesi teoseid veel mäletad? Ise ei ole seal kunagi olnud, aga sellest ma siis unistasin. Süüdi programm oli väga üksikasjalik, selles kajastus pioneerilaagripäevakord, hommiku, lõuna, õhtusignaalid. Midagi oli seal ka merest ja lõkkest. Missugust eeskujude järgi te siis muusikat kirjutasite? Britil võimekus ja kindlat maitset mul siis ei olnud. Meeledivist kuulasin Tšaikovskit, tundsin hästi, mängisin ja kuulasin meeleldi Beethovenit ja Bachi. Suur oli huvi muusikateatri vastu. Sõja ajal nii kaheksa-üheksa-aastaselt käisin ma palju teatris. Mäletan, et mulle jättis sügava mulje Frennikovi ooper tormis mida siis esitati Stanislavski nimelises ooperiteatris. Kaua kõlas kõrvus klient ka laul. Otsisin sellepärast etendust mälu järgi klaveril üles ja mängisin seda väga sageli. Rus kiitis niimodi pommi. Krimmi ikka väga meeldisid mulle juba siis rahvalaulud, eriti, aga tasa heliseb kelluke väljal. See oligi muide esimesi viise, mille ma ise klaveril üles leidsin. Ronida õisikuteooriad. Tuestinak, mis oli veel rida plaate populaarsete lauludega leidma, kuulsin palju ka lasteaias enne sõda. Ja need mulle väga meeldisid nagu Katjuuša. Või kui homme algab sõda. Kas te siis kaasaegsed instrumentaalmuusikat ka kuulsite? Püree mürsu indumuste ja küllap kuulasin kuid ma ei olnud selle vastuvõtmiseks ette valmistatud ja see läks minust lihtsalt mööda ega jätnud jälgi. Kaasaegsest muusikast ma võin rääkida alles umbes alates 1944.-st aastast. Siis juhtusime. Prokofjevi muusika, millesse ma olin ikka suhtunud väga skeptiliselt hakkas ootamatult kõlama, avanes mulle. Esimeseks teoseks, mille kaudu oma Prokofjevi muusika avastasin oli vana-ema muinasjutud. Kui ma olin seda palju kordi mänginud, hakkasin korraga nootide taga kuulma muusikat. Provintsis esines juues Togoniuse Noonias sünnime, siis algas uute muljete pidurdamatu jaht. Ma hakkasin ahnelt tutvuma algul Prokofjevi muusikaga, hiljem kaasaegse muusikaga üldse. Käisin väga sageli kontsertidel. Sel perioodil tõrjus kaasaegne muusika klassika minu teadvuses hoopis tahaplaanile. Muusikaelu oli neil aastail väga huvitav. Ma mõtlen sõja aastaid ja vahetult sõjale järgnenuid. Eriti palju esitati Prokoffirit ja Šostakovitši ning meie liitlaste muusikat. Siis me kuulasime palju inglise ja ameerika muusikat, oli tõeline muljete küllus. Kes siis Ameerika, inglise helilooja Eestile eriti meeldisid? Shinymbridiookierschen, kelle silmis eriti hea mulje jättis Müncheni muusika siis mängiti sageli tema klaverikontserti ja rapsoodiat. Sõitsin koopnid Hispaania suunas siis ka koplandi, esitati inglastest Williamsit, jazzi mäletan, et mulle ja mu kursusekaaslastele meeldis väga jazz. Ma olen ka ise püüdnud luua mõningaid jazzpalu. Konservatooriumi astudes romandledendjov otse muusikakoolist muusikakeskkooli vahele, jättes tedenjovi konservatooriumi aasta eest ja tema hilisemast loomingust pesta mäega. Järgnevas saates.