Noored kogu maailmas, Debora Vaarandi. Ingrit on kasvamas suureks näha, teda on hea seismas nii klaveri juures tume täis patsides, pea uhkesti püsti ja silmad vaatamas, kaugele. Noored kogu maailmas, meie ihaldusrahu on see noored kogu maailmas. Laula mu pajulint pildilt suisa silme tõsiselt, vaatavad sind Ingrit. Isa oli sul tore vapper võitluse mees. Timukad teda tappes ei suutnud tõdeda, siis surmata, rebida, ärada, kustuvad pilgu, Is pilti. Kuis puhtana särab sinu pioneeritee Ingritti hääl, nägu, hõbe heliseb kaugusse, kajab paljult mu väikest sõber, süda su rinnus taob. Möödunud sõda ja surma Su pärani silmades näen. Mingid ununenud kurba liigutus teevad su käed. Mäletad nuttu ja karjeid? Lennukeid üleval, tarretanud siniseid varre õie ema laugude all? Mäletad Ingrittid orbu? Paljude Orbades seas? Et see iial ei korduks. Et see iial ei korduks. Iialgi kuskil ei korduks. Rahu eest võitlema peab Ingrit. Juba sihkud. Sa tõttad, täituks, tuline soov väärikaks tütreks, sind võtab leninlik komsomol. Nõuab ja küsib ja vastab tohutu sõprade ringlilleks, ju sina Igasva võitlejaks õpetaks. Sind mõttes on tuhanded kavad põnevat paeluvad. Raaman sirguda, avar on elu me kodumaal. Ta on lennukas, pinev, erutav, nõudlik ja hea elu ja õnne nimel. Selle toreda nimel. Rahu eest võitlema peab. Kogu maailma noored jõud, teis on tugev ja aus. Kuulake teie poole lendab Ingritti laul, kutsut kindlalt ja julgelt sütitav, puhas ja noor. Rahu eest võitlema, tulge, sõbrad. Astume koos. Kuuba ema jõhtušenko. On välitelk rannal laias siruunis. Üks talunaine on elamas seal. Ja igal ööl mere vahusel foonil. Kui viirastus seisata kalda peal. Miks Te ei maga? Senjoora meelia? Kariibi meri varjus on must. Miks te vaatate sinna, kus on ameerika teispool Tuprovat pilvitust? Ja naine vastab. Kui väike veel olime väikemees viisin hälli palmisallu ja kohvi tampisid ohvri sees. Jõhkrat Hixup tegi väikene Petkel kui lootuse hääl, et kord vaeval on lõpp. Kui hällilaulu igas sellisel hetkel. Mu mehel siis ka nii hea oli meel. Ja mürakas kätelme tilluke põnn. Ta ütles mulle. Tead, Amelia talle rohkem kui meile kord naeratab õnn. Ta tahtis, et vaevata samm ei passiks. Et elaks poeg lihtsalt ja võimsalt, kui näed mingeid elu, kui rohelist ananassi 100-st hoiaksid peos ta käed. Kasvas nii justkui pilliroo korrus kui palmioks. Mees tema eest langes mul pidajatel Riias rünnates tanki käes püssilaks. Ebaadra kasvas. Ja kasvas tema. Ja ütles, kui täis sai, 17. Nüüd sõduriks lähen. Sa mõistad, ema. See isa tee on. Ja teed pole teist. Mõistsin. Ei vaielnud. Tulin takk. Sõnatu mure on emade viis. Ja mõrtsukad tulid sealt mere takka. Tulid ja tapsid ka tema siis. Siin ta langes Mubaglo Pablita habemenoapidi saamata mult. Kuid korki habet ei ajanud niida. Sest hiljaks mu kinki jäi. Saklikult. Ei näinud silmis maa surma nägu ei seda, kuis lamasta luidetesse neis Ameerika poole verine nägu mis noorest habemes udemis. Pablo hauale sõitsime siia. Pisarad neelas tolmune maa. Ja kaljule vajudes tundsin et ära mind viia siit enam miski, sa. Elan nüüd siin üle aasta, juba alguses magasin liiva peal. Siis sõdurid tõid mulle telgi. Ja sest ajast telgis ongi mul tuba seal. Kolm on meid haud. Näri jään mina igavest meeles, kõik. Kord oli mul armas, meres sina. Neid ma teda enam näha võis. Meri, ta lained on rohekat säkijad. Vihane vaht on ta mühaval veel. Kesklainete koha viha ja valu silmis ja suus seisata mustavan ühine kohal. Tuules lehvita palgijuus. Merikõminat laineid veeretab, kuid tema ees liival jõuetuks jääb. Õnnelikud emad Ameerikas. Kas teie seda kuuba ema ei näe? Jaapanini. Mul on seinal kaks jaapani nuku kõvas kirsipuust voolitud lelu. Postnad karbisest ei Siroshimast Tuha lõhnase nimega linnast. Nende silmad on jaapanis, silmad pisut pilukil peidetud mõtest. Nende peades, mis alati longus kannab Kirsipuu kevadeviisi. Kuid see puu, millest lõigati lelud tuhalõhnas nimega linnas suri hommikul linnaga ühes suure tuhaks saamise päeval. Tema ihust on voolitud nukke nukrad pilguga pilukil silmis. Tema õitest on nukkudel seljas peene pintsliga kirjatud kuued. Minu juures käis hiljuti sõber. Vaatas kaua ja kahtlevalt nukke? Küsis. Oled sa kindel, et nemad sulle kiiritust majja ei kanna? Nii ütles ta mulle. Ega sellega nalja ei tehta. Seinal taks jaapani nuku. Ja kui kunagi tuletoos sõber tõsimeetriga mõõdad ning ütled viska välja, nad kiirgus on ohtlik. Siis ma vastan. Ma ei hakka kliis seintega kaitsma kõigi kiirgust eest omas südant. Murran seina kaks jaapani nuku. Surnud kirsipuust voolitud Nelu. Lapsena mul igatsusest paisus suureks väike rind. Tähtsin muuta usalduseks pelgust, mida tundis lint. Kartis lind ei usaldanud lendu, tõusis hirmuga. Aga mina oleks hoidnud teda siingi õhuka. Ja siis Vilma oleks tahtnud teda lenda lasta, käelk, minust südamine teinud, oleks nii palju hääd. Olin laps, kui leidsin linnu. Leidsin surnud rohu seest. Kuidas ometi rinnu kõike kaitseks ohu eest. Lindu, mis ma leidsin rahust. Hoidsin hellalt peo sees. Kirstu, tegin kase tohust, matsin maha silmavees. Mõtlesin, et lindu hoida elusalt ei iial saa. Arvasin, et hoida teda peos võib ainult surnuna. Lapse usu, matsin mina, palju muudki mätsinna. Aga tütrekene, sina selle jälle äratad. Olgu rõõmusse, olgu talu sulle kõik maailma suus ruttad ette, jooksujalu imetlevad hüüded suus. Värviline klaasikild on veel varanduseks sulle mulle möödunusse, sild pisaraid linnu haual valanud, nagu minagi. Süda nagu lõikuslaual, ahastanud sinagi. Lapsena ei saanud lindu hoida, mina elusalt. Aga nüüd ma vastu rindu surun sind nii palavalt. Michtsinud, mina emban nõnda nagu toonast unelmat. Sina uuesti mu rinda usaldusest paisutatud. Kui see ükskord lendu tõuseb, õhku tõuseb minu käelt. Võtku vastu sind siis tähed, vabadus ja kõrged mäed. Rändav järv, Marie Under. Oli järv jõe kaldal, maja majas, neitsi naerukaja määrukajas, latsusk. Egas muidu rõõm ei puhkeneitsid, armsam oli uhked silmil teadmis. Juustel Krusk. Noormees tuli vilistades tüdruk naeru tiristades naeru vastu, muigas järv. Kergitasid oma rõõmu, tuulutasid elurõõmu põsel, hõiskas vere värv. Suudlus tuiskas suudlusel Helle kollemmeri, kelle kummast süüdlasem on Suu. Mõlemad nad ühte tuju, kuni järgis nende kuju kõigutamas kustub kuu. Aga ühel ööl, sest egas õnni tõsi, vaevend segas nende rõõmu tulid usk vette kukkunud kuu helmes. Neitsi silmis muidugi helmes ebalusse hukkunud usk. Nüüd sa suurde linna saabud. Seal on tüdrukud, kui Paabud tähe lööb sul nende karm peibutavad Klitris kaelad. Ummiskindlad, siidipaelad hakkab neis sinu Aardam. Sinul ei süda tahku kaasas mul su huulte maik, sinu leid ruudus kalge. Ennem kaob see järv me jalge eest, see järv Me LM. Nüüd üksipäini kõndis neitsi kaldal jäi nii kauaks sinna omapead. Murenestes pesi nägu, kuuletas, mis kukub, kägu, kukub hukka Dust või head. Iga hommik tede argus. Korreks sündinud värskus. Järve juurde talutas. Järv, kuid sama särav, küsis neitsi häbelikult, küsis miks süda valutas. Ühel ööl vast enne jaani palgust voogas taevast maani maasse taevapuuga staaž seda sära, seda sära, ööbikud, kui endast ära vastu kuvas järve klaas. Kuid siis äkki tasa kesi kohism hakkas, muutus üsna rahutuks ning ei enam ta ei. Ta juba voolab üle kalda, pärani on järsuks juskui saanud jalad alla äratab kõik omad kalad, oma teod ja Detikud, kõik nad käsutab ta kaasa. Lohistab üle aasa, oman laini ketikut. Läksid, kalad, väiksed suured lahti, rebis oma juured valugaga, Lõmmu leht läksid üle pea ja kaela üle laiapesi paela. Kummalist sai läbi teht Einist ükski maha jäänud laukad, nõlvakud ja käänud, puhu taga pugu eestiiva kulliga üle põllu. Siin on ja päris möllu puhu kuival, puhu vees kabas koha diskles havi ikka kaasa hingel tari, lõpuski ega kohus üle seitsmekingu. Ägin mitmest salavingu. Tulid lõpuks toimega säratele särgebeedik, sinitiivuline siidik. Ühes lendas vesikiil. Ainult kalmusid ja kõlkijad. Just värvima jäikalkjad. Neid ei vallanud, rännuviil. Viimaks põgenemas lakkas kui korjama end hakkas sõõrik, sulgus rändav vool laiusseevis mahulikuks taandusele rahulikuks. Iga elukas kui nool puges oma laine alla. Kõik, mis olnud pilla-palla jälle korras, jälle koos kõike jõuetuks sõitnud jälle põhja juured köitnud väsinuna Vesiroos. Nõnda järv, see un raidus kuni teretamas Koidus helises veest rooside. Nagu oleks ajast aega terendava taevalaega seisnud paigal siinse järgmisel. Hommikul, kui hargnes agukambris unes saadud jagu tuli eitja tulidaat. Ehmunud käisid mööda pette järkude pale, tale järve kuival võrgud, purre paat, läinud kõigi kaladega. Meie toidupaladega loobus maastil hein ja taim rohus, siinsel mõni soomusraisus kuival, väike loomus. Mõni kuulnud, siis mainib. Ema hädaldas ja isas, sülitas ja kisas lisatüdruk. Teistest õnnetum seisis silmad hirmu valla hääle jäädes palu alla kinni. Sellest rängast hinge marust kadus, selgus tema arust. Igaveseks, kahvatas säilus mälestusteiili südames suur vaevakivipäevad. Neid jahvatas. Oli järv jõe kaldal maja majast kadunud naerukaja tuppa asun, lein, tusk. Egas muidu leini puhkekui ei peta, armsam puhkesilmilt.