Algavas saatelõigus kohtume vanade tuttavatega. Tšižikov, Maniilov, Caroobotškanolstrjov ja teised surematut kujud on meile kõigile tuttavad juba kooliajast, sest Gogoli surnud hinged on õppekavades kindlalt sees. Need kirjanduslikud kujud on leidnud ka muusikalise väljenduse. Ukraina helilooja Nikolai Sylvanski on loonud muusikalised joonised poeemi surnud hinged järgi. Kuulame, kuidas on helilooja visandanud teose tegelased. Muusikalised joonised teeb klaveril kuuldavaks Daniljude levitš sekka pisut meenutuseks Nikolai Gogoli teosest saabunud Enn kubermangulinna teid, Pavel Ivanovitš Tšižikov kõigepealt visiidid kõigile linna tähtsamatele ametimeestele jätab igal pool ülisoodsa mulje ning saad kohe kutse kuberneri kodusele piduõhtule. Esimene muusikalistest joonistest kannabki pealkirja Tšižikov kuberneri juures. Kuberneri maja oli valgustatud otsekui palli puhul. Astunud saali pidi Chitšikov hetkeks veidi silmi vidutama, sest säraküünaldes, lampidest ja daamide kleitides tuli kohutav, kõik oli valgust täis. Moostab frakid, vilkusid, sõelusid siin ja seal üksikult ja hunnikus nagu lendlevad kärbsed palaval juulikuisel suvepäeval valgel sätendaval afinaadil, kui vana majahoidja lõhub ja jaotab seda laikivateks tükkideks avatud akna all. Paljud daamid olid riietatud hästi ja moe järgi teistele oli seljas, mis jumal siia kubermangu linn oli saatnud. Mehed olid siin nagu kõikjal mujalgi kaht liiki, ühed kõhnukesed, kes aina keerlesid daamide ümber teise liigimehi moodustasid paksud või samasugused nagu Chitšikovski. See on mitte just liiga paksud, aga ka mitte kõhnad. Need olid linna auväärsed ametnikud. Ai ja paksud oskavad siin maailmas oma asju paremini korraldada kui ka nakesed. Tšižikov seltsis viimaks paksudega. Pealtnäha oli ta imponeeriv mees. Tema näojoontele oli palju meeldivust. Kuid näised sesse meeldivus oli liiga palju segatud suhkrut. Tema käitumises ja olekus oli midagi, mis otsis poolehoidu ja tutvust. Ta naeratas meelitavalt. Oli valgete värdja siniste silmadega. Temaga jo üteldes ei saa esimesel minutil ütlemata jätta, kui meeldiv ja hea inimene. Sellele järgneval minutil ei ütle sa midagi. Aga kolmandal ütled kurat teab, mis see on. Ja lähed temast hästi kaugele. Kui sa aga ei lähe, siis tunned surmavat igavust. Loomulikult on tegemist manilloviga, kelle juures Tšižikov siiski enne ei lahkunud, kui oli saanud temalt jumalamuidu kõik veel revisjoni kirjades seisvat surnud hinged ning ülevoolava lahkusega võõrustajalt ka lubaduse ostu-müügitehinguga seotud kulutused enda kanda võtma. Sellepärast ongi süüdi teise osa pealkiri, mõnus vestlus. Vihmast läbimärjana jõuab meie rännumees hilisööl kolleegiumi sekretäri lese Caroobotška juurde erakordselt nüri taibuga ja kõike kartma. Mammikese juures viidaktsiitsid koogolil paarkümmend lehekülge helilooja nende dialoogi surunud kokku kahele ja poolele minutile. Andke mulle naiste Petroone. Keda, isake, noh, kõik need, kes ära on surnud. Aga nad on surnud. Sellepärast nad teile kahjuks ongi, et nad on surnud. Teie maksate makse, aga nüüd vabastama, täid sekeldustest ja maksudest mõisteti. Ja mitte ainult, et vabastan teid vaid annan peale selle teile veel viisteistkümmend rubla. No nüüd selge, see tõesti ei tea, lausus perenaine aeglaselt. Ma ei ole jo surnuid veel eluilmaski müünud. Minule kui lesele, nii harjumatu asi. Parem aeg, kvoot on veel nende müümisega. Võib-olla ehk tulevad kaupmehed, kuuleb enda maa varem mündile, kanep bit. Lubage ometi maa, palun teilt hoopis teist asja, aga teie tulete oma kanepiga teinekord tuleni, ostan ka kanepit. No kuidas siis jää, naiste Petrovna? Ja nii ikka edasi, kuni jäi lõpuks siiski peale meie visa Pavel Ivanov vici veenmisjõud ja tahe. Sääraseid inimesi on igaüks kohanud üsna palju. Neid kutsutakse ohjeldamatuteks tuisupeadeks. Juba lapsepõlves ja koolis peetakse neid headeks seltsimeesteks kuigi sealjuures on nad sageli need, keda valusasti pekstakse. Nende näos peegeldub alati avameelsus, otsekohesus ja julgus. Nad saavad ruttu sõpradeks ja sa ei jõua õieti veel nendega kohanedagi kuju passinatavad sind. Näib nagu seoksid nad sõpruse igaveseks, kuid ometi juhtub peaaegu alati nõnda, et nad oma vastse sõbraga satuvad tülli juba samal õhtul. Nad on alati jutukad, priiskajat, tormakad, ühesõnaga väga silmapaistev rahvas. See käib muidugi Nostriovi kohta ja nagu mäletate, läks täpselt samal kombel ka tema asjaajamine Chitšikoviga põhimõttel ostan, müün ja vahetan, tahtis ta tollele kaela sokutada, küll hobuseid, jahikoeri, vänt, oreleid ja kõike muud. Surnud hingi oli ta valmis kaartidega maha mängima. Janar Strjovi juurest sai meie reisimees vaevu tulema omandamata ainsatki hinge. Nagu mäletate, toimus Nasdrjovi juurest põgenevad šiisikovi ja ühe vastusõitva uhke kuue hobusega Lessi vahel kokkupõrge. Kalesi Sistusid kaks ehmunud daami. Üks neist oli vana, teine alles üsna nooruke aastat kuusteistkümmend kollendavate juustega, mis suure meeldivuse ja osavusega olite väikesele pealaele silutud? Ta ilus näoovaal Valendades mingis läbipaistvas helkivuses meenutas värsket muna, mis kumendab läbi oma sisu sätendavaid, päikesekiiri kui perenaise pruuniks põlenud käed on võtnud selle just nüüdsama munetuna pesast ja hoiavad uurivalt vastu valgust. Just samuti kumendasid ka tõhukesed kõrvalestad, lastes endast läbi Punavalt sooja valgust. Sealjuures ehmatus ilmede vaikivatel poolavatud huultel ning pisarad silmis. See kõik oli temas nõnda armas, et meie kangelane pidi vaatlema teda ainiti pööramata mingit tähelepanu sündinud Segadusele kutsarid teie hobuste vahel. Kena linnuke, ütles ta tubakat nuusutades. Aga huvitav oleks teada, kes ta oli, kust ja kes on ta isa. Sest kui niisugusele tüdrukule anda kaasavalaks tuhandekest paarsada, võiks tast saada vägagi isuäratav suutäis. Selles võiks peituda nii-öelda ühe korraliku inimese õnn. Kes tundmatu oli, selle ütled ära järgmise pala pealkiri, kuberneri tütar. Kui Tšizzikovi pilk riivas sabakewitsid, paistis see talle väga sarnanevat keskmises suuruses Mesikäpaga. Sarnasuse suurendamiseks oli tal seljas olev frakt kida Eesti karu karva ja pikkade varrukatega, nagu olid pikad püksidki jala pöidadega astus ta risti ja põiki ning tallas alati võõrastel jalgadel. Näovärv oli tal õhkuvalt punakas, nagu võib näha vask rahadel. Teatavasti on maailmas palju selliseid inimnägusid, mille kujundamiseks loodus ei ole hakanud nägema suuremat vaeva ega ole tarvitanud mingeid peenemaid tööriistu, nagu Raspleid, puurikesi ja muud säärast vaid on löönud suurest laastus tun virutanud kirvega korra Jon tulnud nina on Birutanud teist korda ja on saanud suu. Suure ohjeradega on puurinud silmaaugud ning midagi hoolik kamalt silumata on saatnud. Maailma öeldes käib küll. Ülearuste pärimiste ja selgitusteta käis kauplemine. Müüja küsis 100 rubla tükist. Ostja pakkus 80 kopikat, kuni kaup kinnitati pärast tingimust hinnaga kaks ja pool rubla koolnu eest. Juskini nägu ei kujutanud endast midagi erilist vaid oli nagu kõhnade vanameeste näod ikka, ainult et lõug tungis õige kaugele ette. Need ta iga kord pidi katma selle rätiga, et mitte täis sülitada. Palju tähele pandavam oli, aga ta kehakate mitte mingite abinõudega ega püüetega poleks olnud võimalik kindlaks teha, millest nimelt oli valmistatud ta seljas olev mürk. Selle käised ja rinnaesine olid nõnda võidunud ning lõikivad, et meenutasid juht nahka, millest valmistatakse saapaid. Tagapool tolknes kahesiilu asemel neli, mille vahelt tükikaupa vahtis välja puuvill. Kaela ümber oli samuti mähitud midagi, mille kohta ei võinud öelda, kas see oli supp mähis või kõhusoojendaja, kuid igatahes mitte kaelaside. Ühesõnaga, kui Tsitsikov oleks kohanud teda säärases tualetis kuskil kiriku ukse juures, siis arvatavasti oleks ta surunud talle pihku vaskraha. Kuid ta ees ei seisnud mitte kerjus Ta ees seisis mõisnik. Sellel mõistlikul oli üle 1000 hinge. Neist 1000-st ligi 200 surnud ja ärakaranud hinge sai Tšižikov lugeda maast laeni tarbetud koli täis topitud toast välja pääsedes omaks pealegi üsna soodsalt 32 kopikat tükk. Ta ilmumine ballile oli erakordse mõjuga kõik, kes seal iganes olid. Nikolai Sylvanski muusikaliste jooniste viimane osa kannabki pealkirja Tšižikov kuberneri juures ballil nagu teada, viibis seal ballil, kus oletatavat miljonäri nii lahkelt vastu võeti ning teel kohatud tundmatu daamike, kes osutus kuberneri tütreks rikkale võõrale õige lahkelt naeratas. Õnnetuseks osutus seal olevat ka sõber Nasdryoff. A-versiooni mõisnik versiooni seek hüüdis ta juurde astudes, kusjuures ta kevadise roosi sarnaselt värsket põsed naerust lausa raposid. No kas oled juba palju surnuid kokku ostnud? Ei teagi veel, härra ekstsellents, pasundada kuberneri poole pöördudes. Ta kaupleb sooloringidega jumala tõsi. Kuule Tšižikov, ütlen sulle, kui suvel, näe, kõik me siin oleme, su sõbrad, oksa tõmbaks jummala eest oksa. Oksa teda muidugi ei tõmmatud, kuid ta sattus juturattale, mis ei ole kuigi palju parem. Jäägu Tšizzikovi ebamugavad tunded ja poolvargsi n linnast lahkumine seekord vaid raamatu lehekülgedele. Meie jätame temaga hüvasti. Tol õnnetul pallil.