Ühel ööl, kui suur kirjanik Kustova küünlavalgel oma käsikirjade kohale kummardus, koputati uksele. Dostojevskil ei olnud ühtegi lakeidega kasakapoissi, nii et ta vastas ise sisse. Uks avanes aeglaselt, selle tagant roomas tuppa nagu mingi helendus. Seepeale astus sisse kindlal sammul keskmist kasvu musta habeme ja vurrudega mees, kellel olid jalas jämedast linasest riidest püksid ja tume kuub. Mees oli sedaliiki, kellest võis ütelda, et on absoluutselt läbilõikeinimene kui tal poleks olnud ainult seljas tiibu ja kui temast poleks kiirganud aeg-ajalt heledat valgust eluli Dostojevski õpetanud mitte millegi üle imestust tundma. Seepärast ei äratanud temas imestust kaseöine visiit. Palun võtke istet, ütles kuritöö ja karistus autor. Millega võin teile kasulik olla? Mees, kes oli keset tuba tantsuõpetaja pisut veidrikust poosis seisma jäänud, raputas pead. Näis, nagu oleks ta veidi solvunud Dostojevski teda tavalise jämedast riidest pükstes kodanikuna võtab. Ma olen, teatas ta peaingel Gaabriel. Tulen taeva ja maa looja käsul. Äkki läks pehmemaks? Võttis vabaseisaku, pilgutas Dostojevskil lõbusalt silma ja ütles. Vana tahab teiega vestelda. Ta saatis mu siia, et ma teid tema juurde juhiksin. Dostojevski tõusis püsti ja tõmbas kuue sirgemaks. Olen igal ajal valmis, ütles ta. Jumal silitas Avetja silmitses Dostojevskil hämmeldusega, mida ta lahke ilmija isalikku hoole taha peita püüdis. Kolleeg Dostojevski, ütles ta lõpuks. Tahtsin teile ütelda, et meie siin jälgime teie talendi arengut ääretu huviga. Dostojevski kummardus sõnatult. Ainult et jätkas jumal, kuidas seda nüüd ütelda? Meile näib, et oleksite võinud seda paremini kasutada. Noonan, onu, ärge solvuge. Asi seisab selles, et kogu minu poolt loodud elutöös pöörata tähelepanu ainult varjukülgedele möödutega, saavutustest. Kallis, tuleb ju meeles pidada, et ma kõik selle kuue päevaga valmis vihtusin. No kindlasti, et üks ja teine asi lappi, aga tegelikult. Auväärne jumal seletas veel kaua ja veenis kirjanikku ning pöördus ta südametunnistuse poole. Keelitas teda vaatama optimistlikult elule, väitis, et tema poolt loodud tegelikkuses on kohtaga rõõmule muretusele ja idüllilisena armastusele. Kui Dostojevski koju pöördus, kaalus ta kõike seda põhjalikult. Tal hakkas jumalast kahju. Tõesti, mõtles ta endamisi. Ta püüabki midagi inimeste jaoks teha. Tuleb teda kuidagi aidata. Mis siis ikka vehindajale valmis ühe romaani idüllilist armastusest. Ta istus maha ja kirjutas ennad, garamaasumid.