Ilus ümmargune maa tiirleb tulisel tiirul ümber tulise päikese nii-öelda tiirelnud miljoneid aastaid. Temaga koos tiirleme meie kõik, meil on sees armsa koduse karusselli hoog ja me tunneme ennast sellel ümaral karussell pallil hästi. Kui me oleme kaheaastased, siis teeb meile rõõmu sigade ümber oma isikliku päikese ümber ema ja panna armsaid asju enese ümber tiirlema. Kui me saame kaheksa aastaseks, siis hakkame me tunnetama oma kohta suurel maapealsel mänguplatsil. Meil on sõbrad ja sõprusringid. Meil on maailma kõige parem õpetaja ja me hakkame pikkamööda avastama seda suurt ümmargust palli, millel me elame. Kui me saame 12 aastaseks, on meil juba õige täpne kujutus sellest suurest munast, millel me lendame läbi sinise avaruse, lahtiste kätega ja kartmata kukkuda. Ka kiri on meil juba selge ja sõnad. Koolitunnis vastame me tõsiselt ja asjalikult. Maa liigub ümber päikese, peaaegu ringikujulisel orbiidil, elliptika põhjapooluse suunast vaadatuna vastu kellaosuti liikumise suunda. Ja samuti tiirlevad ümber päikese ka kõik teised planeedid. Aga kui me läheme koju ja heidame puhkama, siis me mõtleme teisiti, siis on päikesel kullast kroon peas ja ta tiirutab sõbralikult enda ümber väikesi ümmargusi planeete nagu lasteaiakasvataja meid kunagi ammu, kui me olime väikesed. Nii me mõtleme mõnikord veel ka siis, kui me oleme kahekümnesed või neljakümnesed või kuuekümnesed. Üks asi on teada ja teine asi on tunda. Õhtul, kui päike vajub merre, ei usu me peaaegu üldse enam oma suurde karusselli ja selle pöörlemisse. Siis võib päike olla keetas, mille suur spordimees heitis üle taeva ja Missopsatas silmapiiri taha vette. Siis võib-olla ka seebimull, mille suur poiss puhus välja suurest õlekõrrest. Nii me mõtleme ja see vähendab meie teadmisi karvavõrd. Ja seda kindlamini vastane me homme geograafia tunnis. Päike seisab meie suhtes paigal ja maa tiirleb ümber päikese. Aga see õhtune, see oligi juba pool luuletust. Neid loob meist iga päev, igaüks igal sammul. Niisamuti nagu me igal sammul võtame omaks teadmisi maailmast, milles me elame. Ainult igaüks meist ei pane neid kirja. Seda teevad need, kes seda hästi oskavad. Luuletus ju polegi õieti midagi muud kui mingi tõe läbi tundmine või tundepäraseks tegemine teiste tuttavate asjade kaudu. Päikese ja seebimulli lugu näiteks on luuletusena juba kirja pandud. Ungarlane pätefi oli ühes luuletuses naljaks niiviisi öelnud. See seal üldse päike pole. Mis Esson muud ühti kui üks seebimull. Nii suur, et kone, keegi hiiglapoi suu puhub hommikul Ta idas õhku päevast päevani ja läänes lõhketa siis iga õhtu. Aga karusselli mõte on juba mitmed korrad luuletusena kirja pandud kas või August Sanga Galilei luuletuses just selle tõttu, et luuletusi sünnib igal hetkel mõtlevate ja tundvate inimeste peades. Just selle tõttu on luuletusel ka lugejaid. Luuletus polegi muud kui teatud mõtlemise ja tundmise viis isemoodi arusaamine maailma asjust mis on omane olnud kõikidele inimestele kõikidel aegadel. Päikene ja kuldne kroon sulasid kokku lapse kujutluses, kes haidele selgemaks. Maakera tiirlemine ja karussell sulasid ühte täiskasvanu peas ja maa liikumine saidele mõistetavamaks ning karusselli sõitki sisukamaks. Eksiõpetusest kuulda saades eksimatu inkvisitsioon kogunes, et ristiusumaades vankuma lööks moraal ja troon. Sihile saida õpetatud mehed lõppes, istung väsitav ja pikk. Homme teatavad kõik ajalehed taike. Taas on toole May Osolik. Platsile, kus Gudrutavad tuvid. Ungsest saalist astub vanamees. Kas on meeles talvel pöidlakruvid, mis ta mõtleb, uhke hoone ees. Arvestab ta kõrge kohtusoove, võtab õppust kriitikast. Oh ei, oma tuntud Epursi move habemesse, lausus Galilei. Selle tõttu püsima jäi kahtlus. Vankuvaks jäi võimude prestiiž. Kangekaelsem rauga pahatahtlus saatuslik muutusteni viis. Suust käis suhu, kuuldus salamahti. Kõik ei ole nõnda, nagu näib. Järjest valjemini, jutt läks lahti. Maa on see, mis ümber päikese käib. Kõik, kes seni kindlalt seisvat paistsid, kartsid äkki ümberkukkumist. Lõõdisevad uisad, haistsid vana hea maailma hukkumist. Ohkumine täitis, kirjagoisid koledasti ringi, käib neil pea aga rõõmsalt, tüdrukud ja poisid, käsi plaksutasid. Ooh kui hea. Oh kui hea, et käes on uued ajad. Nagu karussell, käib ringi, maa kaelas, tiku koos on armastajad toeta seista, kuidagi ei saa. Kirikutes kella helindlakas tuleriidad ümber lükati läbi paksu suitsuvingu hakkas selget taevast paistma, tükati. Rahvas küsis, kus on laulvat sfäärid. Ainult maa on tulvil muusikat. Kuulge, papid naeru täis, Onsk väärid. Öelge papid, mis on pärispatt? Ainult see on patt. Kui mänguruumi pole maa peal, elupoegadel. Puista päike oma kee rikkuumi. Keerumile. Keer le maine karussell. Juba väikeste laste mängus on igal sammul midagi poeetilist, muidu poleks mõtet kepphobusel, muidu ei saaks klaasitükist teha mängutiiki ega puukillust nuga. Ikka nende tingmärkide taga midagi laiemat. Kepphobused kargavad üle tõkete tiikides ja järvedes särab päikene puutükist. Nuga voolib maailma oma äranägemist mööda hallidest aegadest peale. On olnud laulud inimlastel elustiks, nad on sündinud igapäevase töö kõrval igapäevaste tähelepanekute saateks ja ilustuseks ja süvenduseks. Kaugetel aegadel ei pandud neid kirja, aga meeles peeti küll ja peeti neist ka lugu. Eesti vanad laulikud olid enamasti neiud või naised. Mehed armastasid rohkem lugusid vesta töö juures ja kiigeplatsil küla lõitsile pirruvalgel argipäisel õhtul pidulaua ääres ja üksi talitades laulsid kaugel ajal noorikud ja neiud suust suhu levisse laul paigast paika ja ajast aega. Ilus on vilulla veereda kaunis laulda kastell. Vilu veeretab sõnuda. Kas Tegannad häälekest vilu viib sõnad viru je. Kas te hääle kaugel? Ilu kuulub Hiiumaale? Menu meie maarajale? MEIE MAA Gazett kajavad, Hiiumaa kuused kumavad Virumaal lepad laiavad meie neidis iluksi õe Ella hõiskamisest. Kust see laps need laulud võtnud hulluke sõnad osanud ära, mina ütlen, eeki paigad, kus ma need lood lugesin, sõnad sekka, seadelesin. Luhas loogu võttessagi arus, heina niites, arus, heina niites, Sägi küla alla kündessagi. Sõrmed nii syda ridusid. Jalg mul tallas tallas puude suu aga sädelust sõnuda. Meel mul mõtles viisikesi. Aastasadade vältel on laule ja luuletusi pandud kirja jäädvustatud paberil. Maailm on luuletusi täis, niisamuti nagu inimesigi ühest keelest teise on neid tõlgitud, et kogu maailma poeetiline mõte saaks kogu maailma omaks. Kuidas üks või teine neist just kirja on pandud. Milline on olnud mõttekäikude järjekord luuletuse loomisel? See ei ole nii väga oluline. Oluline on tulemus, luuletus ise. Oluline on see osa luuletusest, mille loob enda jaoks luuletuse lugeja. Kaugete maade Salme saame lugeda tõlgete kaudu ja saame nendest osa, saame nendest aru, tunneme ühte või peaaegu ühte mõtet koos autoriga. See on ainult seetõttu võimalik, et igas ühes meis on terake luuletajat, kalduvus mõtelda poeetiliselt. Aafrika. See on suur manner, meie vanal pöörlevalmaal meist on ta kaugel. Aga ta on saanud meile viimase 10 aasta jooksul lähedasemaks, kui ta seda iial varem on olnud. Musta mandliluulet on tõlgitud meie keelde. Meie luuletajad on luuletanud temast teda ise nägematagi ja kauge maa tuleb ligidale millegi kaudu, mida juba nagu tunned. Must hiiglalaev Aafrika signaliseerib enneolematute lippudega 100-l miljonil Robsoni häälel ümise parras enneolematuid nimesid nagu mustad ploomid, verekarvalihaga Tahomee nagu mustemail verre pritsmetes noa käepidemel. Mali somaali nagu eebenipuu, kabuun Ghana nagu pantri nahk pimedas niige nagu aeru löödid mustades kõrkjates koidu ajal. Malacašk. See oli katkend Jaan Krossi poeemist maailma avastamine. Kuid mõistetavad on igale lapselegi kauge mandri enese luuletajad elevandiluuranniku poeeta, tee laulab endast ja Me mõistame teda. Mauren öök, arva mees? Olen leht oma unelmate tuules. Ma olen kevadpungadest puu, olen kaste, mis ümise laulu Paubaby õõnes. Otsimas tuulte ja pilvede tagant maa tohutuid silmi purjetada. Nis ookeanil laugleb. Ma olen leht oma unelmate tuules. Ma olin see, kellel on unelmaid nägu, taevas, tähti, unelmaid, mis sumisevad valjemalt kui mesilased sülemis unelmaid, mis on aerukamad kui laste naer. Unelmaid, mis on kajavamad, kui kajad. Võõra musta mehe luuletus sünnib meis uuesti selle tõttu, et me teame, mis on tuul, mis on leht, missugune on mesilaste sülem ja laste naer. Need sõnad on meile sisurikkad ja nendega loob luuletaja meis oma meeleolu ja mõtte uuesti nagu imeliste ehitusdetailidega, mis on varjatud sõnasse. Vanad laulikudki on juba sõnastanud selle mõtte, selle poeetilise ühteviisi mõtlemise seaduse rahvalaulus. Soosinulla soominulla keeled, kullal, kummallagi, meeled märjad, meil mõlemal poleme ise õigsed. Meie hääled on õeksed. Pole need suured sugulased, meie suud on sugulased, polenegaheksi käeliksed. Meie keeled on käliksed. Ühte lähvad meie hääled, meie hääled, meeled ühte, laulud lagunevad, ühte sünnivad südamed. Igal ajal ja igal maal on jälgitud luuletuste kirjutamisel isesuguseid, vormilisi nõudeid. On kirjutatud luuletusi lõpriimiga ja ilma lõpp priimita, algus riimiga ja silpide arvu silpide kestvust silmas pidades. See on aga ainult asja väline külg. Poeetiline mõtlemisviis on põhijoontes jäänud aastatuhandete vältel üheks samaks sest väga vähe on aastatuhandete vältel muutunud ka inimese põhiloomus. Kuulake armastusluuletust, mis pärineb neljandast aastasajast enne meie aja arvamist. Tundub mulle taevastväärne, see kes niisu vastas istuda, võib jäina vaikselt kuulda armsamat häält maailma kõikidest häältest. Ning suu pärsket naer. Mis taevad, hoidku. Nii mul hinge ehmas sunnib õnnest. Et kui näen sind hetkekski vaid ei oskas siltima öelda katkeb hääl, mul jooksleb kui kergelt leek selga mööda terveni neisse matu pilk ei näe. Ja kõrvades äkki miski Fooga ja eksleb. Ootan kui surma Kõik, kes siiski julgema pead Nii laulis Sapo üle 2000 aasta tagasi. Kõik on omane ja arusaadav ka praegusele lugejale, kuigi luuletuse väline vorm, kvantiteeriv Sapo värss on meile kauge ja selles välises mõttes ei luuletata nüüd enam nii. Poeetiline mõtlemisviis ja inimlik tunne on aga jäänud läbi aegade üheks ja samaks. Niisiis ei alga luuletus riimist või rütmist nii või teisiti ritta seatud salmist, vaipu, eetilisest mõttekäigust. Riimid ja rütmid on muidugi sellele mõttekäigule toeks ja kujundavad luuletust ka omamoodi. Maailmaluules on sadu suuri nimesid, keda me teame ja tuhandeid ka küllalt suuri, keda me ei tea. Homeros, teised mehed kaugest antiikajast, sistante Petrarca Rustaveeli feiks piir Göte filler kuu Mitskeeviks, Haine pätefi, Bayron, Peranžee, Puškin, uitmen, Rilke plokk, Majakovski Lorca ka Frost, Krest, Elveeaar, Hikmet, Pasternak, Tagoore under Joose, Neruda, Neesval, sänguur, Aragoon, Santöör, Winsberg, kyll jeen, ehtušenko, mitukümmend kauget ja lähedast nägu, luuletajate ahel läbi aegade erinevad arusaamad, erinevad värsisüsteemid. Sest me oskame näha oma planeedist maas palja karusselli, täikeses kuldkrooni ja heades silmades päikest, vilkuva sallikas silmi, heledas südames allikat, lille, tolmukais, südant, lilleõies, avatud maailma lapsepõlves, inimjahommikut, noortes pungades, lapsepõlve tunnete ja mõtete ja esemete põim ongi luule, mis sünnib taas igas luuletuse lugejas. Ehk küll, sest kõik ei tea. Sestne hävitaks end ise ära, kui me selle reedaks, liiga pealauludel on saladuses sära. Mis liig ränk ei pääse ehk meik õnne. Vaikne. See pole plekki näha, uus. Aga on ka vaikus nõudvat õnne. Siis saad paikseks tänupalveks, laul. Aga on ka vaikus nõudvat õnne. Mõni laul kui kiiri laotab maane lehvides ja lahti lüües end mööda tõusvaid kaarjaspiraale. Otsi ridadel on avar, vahel kasuks on kõik leiud, mis seal teed. Uneldes ja mõeldes hoolas tahi. Püüdke leida peidetud ideed. Uneldes. Kata end on saladuse komme. Ent jälle tulla taas seda. Ning kui mitte täna siis on homme sinu ees ta rüüdalt siiski maas. Saladusse ja frii on üks kord maa. Leidmatust peab saama ülesleitu enda käest ekskao ja lendagi saiu. Tihti lauludesse peitub. Laulus leiad vahend endagi. Saladuste lahenduste segu. Elu ise annab nõu ja käeSestet lauludes saat. Üks kaar tegu. Ära sa neid mõistma hiljaks jää. Ära elu mõistma, hiljaks jää. Laulu mõttes sügavusse, vaata. Laulu võimu all on aeg ja ruum. Välja, ütleb laul. Kui sõbraks saata kõik, mis on su unistuste tuum. Välja ütleb laul, kui sõbraks saata köis, mis on su unistuste tuum.