Keeran ühe rahva harimise kandja ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja on tema kõige kallim pära. Keel on, mis üht rahvast rahvaks teeb. Ta varjab üht lõpmata väge ja pühadust enda sees. Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus. Seepärast võimekusest, kuidas üha rahva keel haritud, on kõige paremini rahva enese vaimu järgi ära tunda. Carl Robert Jakobson. Eesti kultuuriajalugu on olnud rikas suurte inimeste hiiutööst rahvusliku kultuuri edendamisel. Rahvaliku liikumise koidikust, kaneeli, sotsialistliku kultuuri sünnini seisab terve vähesalt kere ja poliitikamehi kunstnikke ja teadlasi, kelle elutööks on olnud rahva teener. Leidma teretan Eestimaa pojad mis süütas Emajõe ööbik Emajõe kaldal lahkes tunde lõkke. Carl Robert Jakobsoni mehisel Isamaa kõned aitasid inimestel selga sirgu ajada. Õpetasid rahvast iseennast ja oma tulevikku armastama. Ja üks nendest, kes tolles tuleviku mõttes sündinud tänase heaks on rohkem teinud kui keegi teine. Eestlastest läheb praegu Alma Materis manalateele. Mees, kes on olnud Mattias Johann Eiseni, Karl August Hermanni, August Kitzbergi, Karl Eduard Söödi, Miina Härma, Anna Haava, Eduard Vilde kaasaegne. Kas esimene neist nimedest mõte, et lahkuja on meile kauge mineviku kultuuritegelane teisi sest lahkuja oli meile sillaks sellest minevikust tänapäeva jagu loetud nimed tähistasid teehaku siis hoopis rohkem saab neid, kes on tema kõrvaltee lõpul. Need, kes praegu Sarga juures seisavad Nad kõik on Johannes Voldemar Veski õpilased ja tänased raadiokuulajad. Teie kõik olete saanud osa tema elutööst eesti keeleteadusepõllul. Sest emakeel, mida kõneleme ja kallimast, kallimaks peame ei ole hoopiski enam see keel, mida kõnelesid emad. Hoopis kinga, mitte see, milles laulsid vanaemad, kui nad hällid heinamaale viisid. Tänapäeva eesti keele kohta öeldakse mõnikord, et see on veski eesti keel. See on suurim tunnustus, mida võib osutada ühele inimesele. Ja see on suurim töö, mille võib endast rahvale maha jätta. Lahkuja. Jätta ja siis tekkis mul huvi ja võimalus ülikooli kaudu eriti tab Härme kaudu, õhutas saada keeleliseks süvenemiseks. Nii sai alguse teadusemehe elutee kell 90 viiendat sünnipäeva, me lootsime juuni lõpul tähistada. Kadunu elujõud oli nii suur, et me hakkasime mõtlema nagu ei käikski aastate kulg üle tema. Veel viimastel nädalatel leidis algav päev akadeemiku töölaua taga korraldamas oma kartoteeki või vastseid artikleid ja seisukohavõtt seadmas, mis nüüd postuumselt ilmuvad. Aegumatud on Johannes Voldemar Veski teened eesti keelekorralduses Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat 1918.-st aastast kolmeköiteline Eesti õigekeelsuse sõnaraamat aastast 1000 925937, millega fikseeriti tänaseni kehtivat kirjakeelenormid. Suur õigekeelsuse sõnaraamat, mille otseste koostajate hulka ta küll ei kuulunud kuid mis ometi igal leheküljel sisaldab nii palju tema loodud tema tuletatud tema reeglistatud sõnu. Et ta muutub ka selle sõnaraamatu pea koostriaks. See oli kadunu 90. sünnipäeval, kui ta ütles mikrofonisse oma keelemehe, kreedo. Arvatakse, et säilitav olla teatav paralleelne valmkeelse kõrval aga teatava reeglis ta ei mahu ja sellepärast ei tohiks sallida. Teisel puhul ollakse arvamisel. Ei tohiks nii väga ulatuslikult sallida, et võib nii ja teisiti kirjutada paljudel juhtudel see tsiviilmeie keele siis nagu reeglipärasust põhimõttest lahku. Mõned arvavad nii etet. Et peaks käima põhimõte r pantarrey, kõik voolab, muidugi keelarimine voolab, kaedasin, nagu loodusid, kõik edasi voolab ja areneb. Ja sellepärast peab see põhimõte õige, on mitte see, kui, et veel. Peaaegu sajand üksainus tööpäev rauga põlve ei olnudki. Mul on olnud õnne olla üks sadadest professor Veski õpilastest. Ja jääb küll alatiseks meelde esimene kohtumine, temaga. Kulupäine, lüheldane vuntsidega teraste silmadega tuli ta meie loengule. Ja me istusime hiirvaikselt, sest see oli meie esimene kohtumine nii eaka ja nii auväärse õpetlasega. Ta seletas meile midagi kreeka nimede õigekirjutusest. Tõenäoliselt saime sellest siis üsna vähe aru. Kuid sellel loengul saime selgeks, kui tark, võib-olla üks inimene. Ja kuskil mõtete tagamaadel sündis ettekujutuse vari. Missugune on teel, mis teadusse. Et tuua teieni praegu ülevaate killukesegi akadeemik Veski elude suurusest palun mikrofoni juurde teise meie eesti keeleteaduse professori doktor Arnold Kase. Printsiipides tuleks kõigepealt märkida otstarbekust. Juba käesoleva sajandi algul asus Veski seisukohal, et keele arendamise põhiprintsiibiks peaks olema otstarbekus, tähendab kujundatavad keelendid peaksid olema sellised, mis rahuldavad kultuurkeelenõudeid on kergesti omandatavad. See printsiip haarab ka teisi printsiipe, nimelt rahvakeelsuse printsiipi, mida veski samuti on oma töös rõhutanud. Kogudena tegevust iseloomustab taotlus ühtlase, ühtse kogu rahva poolt tarvitatavad kirjakeele järele. On avaldatud mõtet, et Johannes Voldemar Veskit võib küll pidada maailmas üheks kõige produktiivsemaks sõnavara rikastajaks. Tänu sellele tööle, mida veski keegi aastakümnete jooksul nii õigekeelsussõnaraamatu koostamisel kui ka oskussõnastikud, loomsed, eesti keel on saavutanud oma tänapäevase taseme, sõnavaralise taseme ja see töö täiesti arvukas on, seda näitavad kas või need väljaanded, mis veski kaasabil on trükist ilmunud. No me teame, et üle 35 mitmesuguse oskussõnastiku väga mitmesugustes komisjonides on tema käe alt läbi läinud ja kui võtta kokku sõnade hulk, siis see arv ulatub üle 100000 võib-olla isegi küünib kuni 150000-ni. Nii et see on tõesti tohutu suur töö, mida veski aastakümnete jooksul on teinud eesti kirjakeele rikastamiseks. 150000 uut sõna. Kus nad siis on? Me oleme nendega nii harjunud, nagu oleks need alati meie suus olnud. Pealegi oli see ääretult raske aeg, kui tänane akadeemik alustas oma keelemehe tööd soome-ugri keeltega ülikoolis ei tegeldud, siis õppejõudusid ei olnud. Saksa soost õpetlased ajasid aga rinna ette ja kuulutasid, et eesti keelest ei saavat iialgi teaduse keelt. Mõisa trepil Monakat sõimata ja selleks kõlbab, aga rohkemaks mitte. Tõepoolest noored eesti teadlased tundsid ennast loengusaalis, siis otsekui umbkeelsetena. Mõtted ja mõisted olid, aga kuidas neid väljendada. Ja siis tulidki kokku noor meedik Valdes ja ülikooli eesti keele lektor Veski et kõigepealt alustada arstiteadusliku terminoloogiaga. Nüüd on nad mõlemad manalamehed. Ainult nende hääl, mis on saanud osaks eesti kultuuriloost elab helilindil edasi. Elab selleks, et järeltulevad põlved oskaksid mõista. Me oleme pärit. Ja mida me oleme teinud, et olla need, kes täna oleme. Keeleteadlase veskiga olen mina kontaktis olnud juba 40 aastat ümmarguselt. Me käisime nädalas korda kaks koos. Iga kord istusime mitu ja mitu tundi. Me otsisime igasugused algallikaid sõnade varast küll Wiedemanni sõnaraamat, küll mujalt. Jälle leppisime kokku jooba professor Veski, me otsime ja siis tulen jälle kokku, missugust leida vastet sellele? Siis oli, mina olen maalt pärit ja professor vestel maalt pärit. Ja seepärast see maa keel, mida maa kõneldakse, see on väga rikas varjundite poolest. Ja see on palju aidanud meid ka jällegi nõnda ütelda selle tabavamate mõistete edasiandmiseks. Nüüd professor meiskist. Suur eeltingimused selleks teaduslikuks tööks. Professor Veski tema ei ole mitte ainult Keili teadlane vaid tema üldsi teadlane demonstodeerinud ülikoolis loodusteadust. Ta on loodusteaduslikud töödega tegemist teinud, tugevasti teinud, nende sisse, süvenenud. Nüüd panin siia juurde veel teisi. Professor piski ei ole mitte ainult teadlane ei ole metal keeleteadlane. Maid, temas õhkub muusika, sädemeid. Temas mängivad helid tal suured huvid muusika vastu ja on seda ise harrastanud. Mis on siin tegemist, muusika üksi, kergendust? Ei. Sest ta keelel on oma muusikaline külg. Kui ma ütlen nüüd, et külgehakkavate haiguste haigemaja. Ja nüüd üritan teisi nakkushaigla. Me näeme, üks on nii nagu vana klaver, kus seal kiili paljule löön selle peale. Ja kui need viis sõna oleme ära ütelnud, nüüd hakkavad nii nagu undama neil. See oli algus arstiteadusele järgnesid ajalugu, filosoofia, keele- ja kirjandusteadus, keemia, füüsika, bioloogia, botaanikamuusika, majandus ja õigusteadus. Johannes Voldemar Veski elu on olnud lahutamatult seotud ka emakeele seltsiga, selle tööga alates seltsi loomise ajast. Sild minevikust tänapäeva ütlesin ma kadunud akadeemik Veski kohta silt tänapäevale nii mõnegi minevikku suuruse paremaks mõistmiseks sest oma elu lõpuaastatel jagas Johannes Voldemar Veski väsimatult mälestusi meeleta täna. Meie kultuur, palju vaesem oleks. Kilomeetreid helilinte on tallel Tartu kirjandusmuuseumis. TEMA vestlusi Eduard Vildest ja Anton Hansen Tammsaarest säilitab raadio. Tema algas juba 1009 teise aasta jaanuarikuust algupärast romaani, Mahtra sõda ja siin Umbes neljaks kuuks järgimööda. Ja ka õhtul siis algas tema töö. Ja see oli juba väljakujunenud joonealune, nõudis temalt seitse lehekülge oktav formaadis käsikirja ja kirjutati õhtu valmis, niikaua kui setud lehte täis sai. Hommiku kella seitsmeks töid. Ma teen ja selle trükikotta. Tema töö puhul ei tekkinud mingisugust tarvidust midagi muuta mis tema oli kirja pannud oma esimese nii intuitsiooni mõjul. Liiga ajalooliselt ta tahtis jälgida kõiki neid dokumente, mis kubermangu hallitusest temal kasutada olid. Temal kodus alalised seisid. Tema pani allika juurde. Kindla joonepidamise ära. Ja siis tema kaotas nüüd Allikaalid, ääremärkused. Ja alumistes klassides kestis mitu aastat. Ja minul oli. Pandi neile arvesse ja nii tasuti aega ära. Sinna võis pääseda igaüks õppima ja ta määratult teadmiste põhjal vastavasse klassi seal ei küsitlenud mitte, kui vana ta on. Vallutamise teel ei takistanud koolis õppimist. Tuultega õpilaste seas kõige silmapaistvam Hakars sideme loojaks, pantsiooni. Raske ja harjumatu on kõrvale kuulata mälestusi nendest, keda ei ole enam ammu selle inimese kaudu, keda ei ole neid ennastki. Teate juures töötasid koos Vilde ja Veski. Treffneri juures pühkisid üheskoos koolipinki Anton Hanseni vest. Nüüd läks neist suurmeestest ka viimane läks ajalukku, kust ei tulda tagasi. Aga kuhu jäädakse, kui midagi ollakse? Kui ollakse midagi niisugust, nagu need vaimusuurused, kelleta eestlaste kultuur ei oleks hoopiski see, mis ta tänavat Käidud jääb tehtud töö. Jääb emakeel, mille Johannes Voldemar Veski töö aitas talutarest ergu päeva paistele tuua. Nii et see maailma kultuurrahvaste keelte peres ei pea nüüd Lapulisena toanurgas konutama vaiba võrdsena võrdsete seas oma rahvast teenida. Lahkumise lein jääb sellegipoolest, sest kui hiid Tammet langevad, jääb järele tühi koht. Nagu poeet on öelnud, meie oleme üks. Järv on metsas ja metsani järves. Meie oleme üks järv tõuseb lumeks ja lumi langeb järveks. Nii ka emakeel. Ja meie.