Tere, keelesaates me esimesel aprillil nalja ei tee. Me räägime naljast ja huumorist. Minu nimi on Piret Kriivan ja, ja loodan ise ka saate lõpuks teada saada, kas see väide vastab tõele päriselt ka, et tänases saates nalja ei saa. Keelesaates on külaline, huumoriuurija, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Liisi lainesse, tere päevast. Tere päevast. Mis on huumor ja mis on nali, kas on, need on üks ja see sama asi või on neil mingi vahe ka? See on alustuseks üsna keeruline küsimus, selle üle, huumoriuurijad veel siiamaani vaidlevad, mis see huumor üldse on. Aga põhimõtteliselt võib öelda, et igaühel on mingid kujutelm, mis huumor on, aga need kujutelmad on üsna üldjoonelised ja samal samal ajal ka vastandlikud. Et kas huumor näiteks on seesama, mis on naljakas mõnede jaoks võib-olla naljakas, aga teise jaoks ei pruugi seesama asi üldse naljakas olla. Näiteks mäletame muhamedi karikatuuride ka kaasnenud skandaale või Charlie Hebdo tragöödiat või kasvõi tujurikkuja sketši siin Eestis, mis esimesel jaanuaril alati vaatajates nii-öelda vastakaid tundeid tekitasid. Nali või huumor? Ükskõik kumb see on väga subjektiivne. Just see on subjektiivne ja tänapäeval, kui huumorimeelt nii positiivselt hinnatakse, seda oluliseks peetakse siis sageli võib tulla argumendiks, et intelligentsed inimesed saavad naljast aru või oskavad enda üle naerda. Aga see vast igaüks arvab, et tema just teabki kõige paremini, mis see huumor on, mille üle siis naerma peab, see taandub sellisele võimu küsimusele. Aga nagu ma ütlesin, et huumoriuurijatele on ka see mõiste üsna segane, et näiteks sotsioloog Michael malki ja on öelnud, et katse tõsiselt põhjalikult huumorit kirjeldada on sama, mis ainult sõnade abil kirjeldada näiteks maali. Üks katse, mis tehti William Frey, tegi kunagi iseendaga katse üritas kaheksa tunni jooksul dokumenteerida iga oma naeratuse ja naeru ja selle võimalikud põhjused ja kestuse. Aga ta leidis üsna varsti, et huumorit keeruline, kui isegi mitte võimatu niimoodi reflektiivselt analüüsida selle toimumise ajal. Ja nii ongi, et huumorit ei olegi nagu üheselt defineeritud. Aga kas me seda, miks me naerame, kas seda saab üheselt seletada teaduslikult, kas põhjuseks on alati nali või huumor? Jah, et huumori põhireaktsiooniks peetakse küll naeru, aga need kaks asja omavahel ei kattu ja nad ei ole alati põhjus-tagajärg seoses. Et näiteks üks selline kuulus 70.-test pärinev uurimus naerukohta näitas, et inimesed naeravad 10-l protsendil juhtudest nalja või anekdoodi peale ja suurem osa naeru lihtsalt kõlab vastusena sotsiaalsele situatsioonile suhtlusele stiimulitega. Et kui anekdooti räägid, siis on võib-olla väga naljakas, ei olegi, aga, aga lihtsalt et reageerida Alec joodile seltskonna mõttes nii-öelda. Te ütlesite, et huumoriuurijatele endale on ka asi veel segane, aga, aga kui kaua või kui vana on huumori uurimine ja naljategemine iseenesest on ikka niisama vana, kui inimkond. Jah, ilmselt juba alguses mõeldi mõtisklete selle üle, mis, mis naerma ajab. Esimesed huumorit puudutavad tähelepanekud käsitlesid tegelikult huumorit kui agressiivsust, kui üleolekut agressiivsuse näitamist. Näiteks Aristoteles ja Platon mõlemad arutlesid huumori üle oma kirjutistes. Ja selline suhtumine on tegelikult kooskõlas varasema huumorit traditsiooniga, näiteks naljanditega naljandi, tanki eelkõige moraliseerivad või üritavad näidata, kuidas maailm toimima peaks ja teevad seda sellise üleoleku või kergelt paikapanemise kaudu moraliseeriv alt. No näiteks peale Aristotelese Ps Bergson on kirjeldanud seda, kuidas koomiline on see, mis on äärmuslik või veider või, või isegi puue, võib koomiline olla. Esimesed anekdoodid, mis meieni on säilinud, selline suurem, kogu umbes 200-st naljast koosnev käsikirjaline selline kirjutis on neljandast või viiendast sajandist. Filo keelos on selle pealkiri ehk siis naljaarmastaja. Et seal on samamoodi näha, kuidas, kuidas seene rumaluse üle nalja tehakse just selliselt, üleolevalt positsioonilt. Näiteks et üks mees kaebab teisele, et see ori, kelle sa mulle müüsid, ta suri ära. Teine vastab. Väga huvitav, kui ta mulle kuulus, siis ta kunagi midagi sellist ei teinud. Või et mees näeb linnas oma sõpra ja ütleb, et mulle räägiti, et sa oled surnud sõber, vastab, et ei ole, ma näed isegi, ma olen ju elus mees, selle peale ütlevad aga see, kes mulle sinust surmast teatas, sinust hulga usaldusväärsem. Et. Nali on ka aegumatu ja just et seal on ka, aga seal on ka selliseid teemasid, mis võib-olla tänapäeval kuidagi ei pane isegi kulmu kerkima tema igasuguseid seal oli mingisugune hulk ristilöömisega seotud nalja, neid ma ei hakkagi praegu tsiteerima, et nad lihtsalt ei, ei töötaks niikuinii. Aga vanemates naljandites, koomilistes rahvajuttudes ka Eestis on selline moraliseeriv hoiak on kesksel kohal ja just selline rumala üle naerdakse, hoiatatakse rumaluse eest ja selle idee on siis kuidagi suunata ja õpetada kuulajaid näiteks igasugused kilplaste anekdoodid või, või naljandid. Väga tuntud motiiv on soolakülvamine näiteks kilplase tahavad soola juurde tekitada ja külvavad selle maha, mõeldes, et see on kõige noh, niisugune tavapärane viis, kuidas, kuidas asju juurde saada. Lisaks kõigele on seega hirmus raiskamine, arvestades kui hinnaline sool sel ajal oli, see on selline lisasõnum seal, millest kuulajad sel ajal hästi aru said. Mõnes versioonis kasvavad sellele soolatud põllule siis pärast nõgesed ja kui keegi sinna asjale läheb ja Hellast kohast kõrvetada saab, siis jookseb pärast külla rõõmusõnumiga, et too aeg saaki koristada. Kasvanud on hea kange soolaviljuke. Et ja noh, kilplased on, on Eestis tänapäevalgi täitsa aktuaalsed, aga samas on nad sellised universaalsed veidrikud või rumalad. Soomes on ju samasugune grupp on hõlmelaised. Saksas on sild, bürger väga levinud, rumala tegelane. Aga kas eestlase nali erineb teiste rahvaste naljast? Peeter Oja andis just vikerraadiole äsja sel nädalal intervjuu, ütles, et eestlase huumorimeel on Aasiv Tügavia lõõtiv. Kas see on eestlasele omane või, või on kõikide rahvaste huumorimeel selline? No ma usun, et on võib-olla teha selliseid üldistusi ja leida erinevusi, aga samas on ma usun, indiviididevahelised erinevused alati suuremad kui need rahvustevahelisele, et selles mõttes see on selline küll põnev teema, aga, aga ilmselt tõestada. Ühel inimgrupil ongi teistsugune huumorimeel kui teistele, et see, see on selline spekuleeriv, kergelt. Ja pealegi omad kilplase, ta on kõikidel rahvastel, nagu te just üles lugesite. Just seina rumaluse vastandamine normaalsuse või tarkusega, et see on täiesti selline tüüp, piline enamasti etnilise põhjaga naljategemisskeem. Et Kristi Davis sotsioloog kirjeldas tegelikult seda ühes oma raamatus, kuidas esitas kolm reeglid, kuidas sellist etnilist rumaluse nalja tehakse. Esiteks enamasti on need geograafiliselt lähedal paiknevad etnilised grupid. Teiseks, nad räägivad sarnast, mis tundub nalja rääkija kõrvale kuidagi veider või imelik. Või siis mingit murret. Ja kolmandaks nad on justkui tehnoloogiliselt kuidagi maha jäänud, võib-olla kasutavad mingisuguseid töövahendeid, mida nalja rääkijad ise kasutasid, juba veidi aega tagasi on paremate asjade peale üle läinud. Et Eestis samamoodi see vanema naljandi peal väga hästi ütleb see mudel, et näiteks hiidlaste ja saarlaste naljad räägitaksegi perifeerlaste kohta siis räägiti naljaga rannameeste kohta või Kihnu muude saarte elanike kohta. Nõukogude ajal oli selliseks just selliseks üldNõukogude perifeerlaseksalli Tšuksid just ja siis nüüd veel hiljem on eestlased üritanud niimoodi lätlaste ja soomlaste kohta natukene nalja teha ja on tuntud ka ju naljad, mida lätlased räägivad eestlastest, et aegluse kohta just näiteks on teil mõni näide. Eestlased üldse ei teagi, et lätlased nende kohta anekdoote räägivad, seda saavad teada alles nende lapselapsed. Et selline aeglase, aeglase, nii aeglaseks et jah, ja siis noh, need on enamasti kui Arvo Krikmann. Oma kirjutistes on väike väitnud, et, et need aegluse naljad eestlaste kohta on tegelikult tulnud või alguse saanud vene keelest, alguses neid räägiti üldsegi soomlaste kohta. Aga jah, praegu on nad väga levinud just venekeelses sihukeses naljatraditsioonis või et eestlasest boss ütleb oma vene venelasest sekretärile, et trükiaeglasemalt ma ei jõua nii kiiresti rääkida. Et just see aeglus, mis on jäänud kuidagi ammu silma jäänud, silma. Aga tänapäeval siis eestlane ikkagi teeb nalja ja räägib anekdoodi. Jah, mingil määral küll, kuigi kui teine meelelahutuse meelelahutuselu keskpunkt on mõnevõrra liikunud internetti, siis seal on võib-olla teised žanrid kui anekdoot esile kerkinud igasugused pildilised ja videod ja et need on populaarsemad, võiks öelda, kui anekdoodid, et kui meil on praegu käimas ka üks järjekordne koolipärimuse kogumise kampaania, väga paljud lapsed vastavadki, et nalja saab kogu aeg, aga anekdoote eriti küll ei räägi. Või et mu isa vahel räägib mulle anekdoote. Et see on selline. Vanasti ütleme 10 15 aastat tagasi lastepärimuses olid eestlane, sakslane, venelane täiesti arvestatavalt esindatud ja ja mõned muud sellised blondiininaljad näiteks, aga tänapäeval väga anekdoote ei tule. Isegi mitte teemad on kadunud ja anekdoot iseenesest on kadunud või kadumas. Anekdoodi teemad ikkagi elavad edasi sama nagu etnilised grupid, et nende üle on alati tore nalja teha, aga just anekdoodi vormis see nii sageli enam ei toimu. Et noh, näiteks mingi tuntud vana tšuktši nali, küsib Vanjalt, arva ära, mitu põtra mul on, kui õigesti arvad, saad mõlemad endale. Sellist nalja võib tänapäeval hoopis näha pildilisena, et võib-olla see anekdoot on seal isegi kuidagi kirjutatud või siis on dialoogina see esitatud nii-öelda jutumullidega. Et on tegelased ja siis nad räägivad omavahel seal pildi peal. Aga jah, et anekdoodi vormis, et see natukene kadumas. Kui koolipärimusest kooli naljadest oli juttu, siis kas tänapäeval tehakse aprillinalja palju ja kas see aprillinali on muutunud? No see on niisugune kõige lihtsam nali, mis laps kõigepealt ära õpib, ilmselt näe, kätes, laes. Küllap lapsele. Tänapäeval kärbsed muidugi enam palju ei ole, aga, aga, või siis, et sul on õla pealt must või valge vastavalt sellele, et mis värvi riietus parajasti seljas on. Kas niisuguseid lihtsakoelise nalju ka tehakse? No aprilli esimest aprilli teatakse kindlasti ja see tegelikult aprillinalja traditsioon ongi olnud eelkõige just lastepärimus meega, küsisime selle kohta nüüd oma koolipärimuse ankeedis. Jaa, tõepoolest, lapsed siiamaani teevad nalja, need on mõned näited, mis kindlasti ei ole soovitusel, seal on enamasti tehakse nalja just õpetaja, näiteks keelatakse seinakella ette või taha või tõstetakse tunniplaanis tunde ümber. Siis nad on pannud igasuguseid asju üksteisele koti või pinalisse või siis teinud Domino küpsistest ja hambapastast pannud sinna vahele hambapastad, teinud, et küpsised ja siis pakkunud sõpradele. Või siis tehakse tahvli laps seebiga kokku ja väga kaval Nalijalisin pannakse arvutihiire alla paberilipp ehk et hiir ei reageeriks, kui õpetaja seda kasutama hakkab. Aga jah, sellised tavalised ka, et öeldakse, et vaata, siga lendab või püksilukk on lahti või saapanöörid on lahti. Et selliseid on ka palju, mõned on ka väga sellised erilised, näiteks üks ütleb, et mul ei ole eriti aprillinalja tehtud, aga üks kõige hullem oli see, kui mu ema ja perekond ütles, et saan endale väikese õe. Mul juba on väike õde. See oli kohutav. Siis vaesekene siis koolis tehakse õpetaja kulul põhiliselt ja õpetaja õpilastele ka on teinud, kas seda ka sealt parimad uurinud. Kas seda praegu õpetajad ei ole vastanud, nagu meil on praegu ikkagi suunatud just õpilastele ja nende vastustele, aga tegelikult oleks tõesti, ma arvan, oluline teada ka seda vastassuunalist. Nalja. Ja teistpidi nali, mida õpilane teeb õpetajale ütleme siis viisakamalt, teeb õpetajale nalja, et kuidas õpetaja seda vastu võtta, et kas see teda ikka naerma ajab. Jah, see on jälle võib-olla tagasi selle küsimuse juurde, et kas huumor on see, mis on naljakas, et kas nali ajab alati naerma või vahel ajab ka nutma. Aprillinaljade puhul tuleb see piir tõesti väga hästi välja. Naerma ajab see ikkagi ainult enamasti vembutegijat, ei see, kellele aprill nalja tehakse, see võib naerda siis sellist kohmetus naeru või siis lihtsalt kui sotsiaalse surve tõttu naerda. Et lihtne on öelda, et noh, see oli ainult nali, selle taha võib pugeda ka näiteks koolikiusaja või või, ja nagu ma ütlesin, et kes ei naera kaasa selle, seda kohe vaadatakse kui kedagi, kellel pole huumorimeelt ja see on juba selline tõsine teistmoodi olemine. Ja sõlmpunktiks ongi see, et kellel on õigus öelda, et mis peab olema naljakas või peaks olema naljakas. Aga õpetajal on muidugi koolis autoriteedi positsioon ja, ja naerda ja nende üle, kellel on rohkem võimu, see on alati selline traditsiooniline suund olnud, et et noh, näiteks nõukogude ajal miilitsanaljad miks seal miilitsavarrukal metallnööbid varrukaga nina ei pühiks, aga miks need nööbid läigivad ikka pühib? Miilits kui korra ja distsipliini esindaja võimu esindaja, et nendele naermine pakkus alati alati nalja või sellist kerget hetkelist võib-olla puhkust või leevendust. Ühesõnaga naerda nende üle, kelle käes on võim, see on tegelikult tervendav või tervistav. Poliitikute üle võib siis ikka nalja teha ja võib-olla isegi peabki nalja tegema. Kas Eesti poliitikute üle tehakse nalja? Kui põhjust antakse, siis ikka tehakse. Aga see, mis see põhjus on, see on tegelikult väga müstiline vahel vahel võib-olla tunduda justkui väga hea põhjus, aga nalju ei ole, aga teiselt mõnel juba selline nimi ise või kuidagi selline olek või see, kuidas meedia teda presenteerib, see juba iseenesest tekitab koomilise potentsiaali, mida kunagi kasutamata tegelikult ei jäeta. Üks vanem naljand oli, vanasti tehti väga palju igasuguste vaimulike ja kes olid sel ajal siis ühiskonnas kõrgemal positsioonil. Et üks selline vanem rahvajutt oli kudes pastorile alati kombeks taguda jutluse ajal rusikaga vastu kantslit siis seda kommet siis mingisugused naljaninad, seal kasutavad ära näiteks leeripoisid või köster või kellamees või muud tegelased ja need määrivad siis kantsli serva kokku, millegi vastikuga, tõrva või või lehmasitaga siis jutluse ajal pastor oma sõnade rõhutamiseks jälle rusikaga, kes on selle maailma löönud ja siis lööb lusikaga süüa kuradi leeripoisid. Leeripoiste töö või siis küsivad, mis see ilmaelu on, siis, lööb rusikaga ois sulaselge lehmasid. Et selliseid nalju justkui tuua, siis need kõrgemad klassid madalamale hetkeks. Poliitik tegelikult tänapäeval ilmselt on talle kasulik tema kohta käiva nalja puhul naerda mitte seda ülearu tõsiselt võtta. Jah, et, et jah, et kes ei naera, sellel pole huumorimeelt, kellel pole huumori, neelse pole intelligentne nägu. Läheb selline rahvalike loogika seal taga. Mina tegelikult oma üllatuseks, kuigi te rääkisite, et anekdoote nagu eriti ei armastata või ei viljeleta, et on teised vormid, siis mina internetist leidsin hästi palju anekdoote meie poliitikute kohta. Ausalt öeldes ja, ja minu suureks üllatuseks näiteks üks lugu, purjus mees kõnnib, ratas käekõrval, riigikogu hoonest mööda, siis märkab kaugemal natukene restorani, ta tahab sinna restorani minna, aga ta mõtleb, et ta paneb selle ratta sinna. Riigikogu hoone seina najale läheb jalgsi edasi. Nurga tagant ilmub julgestuspolitsei hallo härra, siia ei tohi te küll oma ratast jätta, ütleb ta, sest siit kõnnivad kõik tähtsad tegelased mööda nagu ratas ja Kaljulaidi, Ossinovski ja purjus mees katkestab politseiniku jutu ja ütleb. Vahet ei ole, mul on ju rattal lukk olemas. Just nii, nalja ikka tehakse, ma rõõmustan selle üle, lillasid. Ei tehakse küll ja mitte, et nad päris kadunud oleksite, ta ongi, et on ka alternatiivseid lihtsalt naljavorme selle anekdoodi kõrval, aga alati on olnud selline tendents võtta jällegi taasavastada võib-olla vanu nalju ja siis asendada tegelasi ja jällegi saab uue ja värske, värske nalja, et et ka see selle nalja puhul tegelikult ju mehhanism on väga lihtne, et lihtsalt eelduseks on see, et on siuksed, kahtlased kahtlased tegelased, need poliitikud. Et ilmselt see võis sama hästi toimida ka mõnes teises ühiskonnas mõnel teisel ajal poliitikute suunas. Aga nalja, uurimine, nalja ja huumori uurijana, kuidas te üteldakse, naljategemine on naljaasi või on ikka väga tõsine asi? No on nali on selline, tänapäeval seda peetakse ikkagi tervistavaks positiivseks, aga kui ma enne viitasin, et Aristoteles ja Platon, nemad ju nägid nalja kui üleolekut või agressiivsust, siis pigem öeldi, et ei tohiks liiga palju naerda, see kaotab ära mõistuse kontrolli käitumise üle ja nähti pigem negatiivseid pooli, aga aegade jooksul ütleme seitsmeteistkümnendal sajandil toimus selline suurem muutus, kui enne seda näiteks sõna humorist tähendas, mis inimest, kelle üle naerdi, kes nagu käitus tobedalt seltskonnas siis pärast seda hakati vaimukas ja teravmeelsusi seltskonnas just hindama ja humorist ka see sõna ise hakkas tähendama hoopis seda lõbusat inimest, kes seltskonda lõbustab. Et tänapäeval on selline positiivne suhtumine siiski huumoris. Vahepeal küsin, mida Freud tuntud psühhoanalüütik nalja tegemisest arvas. On ta midagi arvanud sellest? Ja ikka tal on terve raamat sellest kirjutatud. Tema teooria põhineb ühel varasemal, Herbert Spencer kirjutas filosoof koos indust realiseerimise ja, ja tehnoloogilise arenguga. Tema avastas, et või mõtles et naermine on kuidagi sarnane auru aurumasina tööle. Et justkui inimene hoiab midagi enda sees ja siis naeruna, see väljendub. Ja, ja Froid arendas seda teooriat edasi ja tema jaoks oligi naer või huumor oli selliste allasurutud impulsside väljendamise võimaluseks sellisel moel, et need oleks ühiskondlikult aktsepteeritavad. Mingil moel on see justkui sellise iidi või siis alateadvuse kavalalt väljendatud tabutungide tabuteemade viis, mis siis superego on sellest huumorist nagu niivõrd vaimustatud, et ta ei näegi seda, et selle Allan nagu sisse smugeldatud ka teemasid, millest tegelikult rääkida ei tohiks. Surm või seks või sellised teemad. Siis noh, härra, ikkagi terviseks, sest et impulsside väljaelamine ühiskonnale sobival moel on ju tervisele kasulik. Ilmselt jah, parem kui enda sees hoida kõike seda aga näiteks, et kas rõõmsameelsed inimesed on tervemad ja elavad, elavad kauem, et selle kohta on küll pigem vastuolulisi uuringuid, et näiteks ekstra virtsus, mis huumorimeelega kaasas käib, tavaliselt ei soodusta tervislikke eluviise, et koomikud näiteks ei ela kauem kui tavainimesed. Seal on jah, selliseid nüansse. Igasugune huumor ei ole võib-olla kasulik. Selline küüniline negatiivne huumor. Siis selline huumor, millega on toredam elada, sellist oleks vaja. Tuleks eelistada jah, sellist positiivset huumorit, mis oleks nii enda kui teiste suhtes heatahtlik jah. Aga kui palju vanarahvas on rääkinud? Nalja ja naljaandeid Nad rääkisid, naljajutte rääkisid, aga kui palju nad on rääkinud iseenesest selle naljategemisest. No näiteks vanasõnadest saab, seda saab aimu sellest, kuidas nad nalja naljategemisse suhtusid. Siin tuleb küll tunnistada, et pigem nemad jälgisid seda Aristoterliku suhtumist, siis pigem arvasid, et liigne naer ei ole kasulik, on pigem ohtlik. Ja see, et näiteks tänapäeval kommentaariumides. Me leiame sageli seda väidet, et teine eestlane on eestlasele kõige parem söök. Et see, see on midagi sellist, mis nendesse vanasõnadest esile tuleb, noh näiteks et igal naljale, olgu piir või eks naer tuleb ikka nutma, kuidas koju. Pill tuleb pika ilu püha, just kuulata ei taha või naera, naera küll, viimaks saad nutma ja need on täiesti ülekaalus, et kui, kui teha statistikat, siis võib-olla ütleme 80 või rohkemgi protsenti tee sellest vanasõnadest, mis naerukohta või, või naermise kohta käivad, et need on pigem siis sellised. Aga muidugi on ka selliseid, mis hindavad seda rõõmsameelsust, et näiteks parem naer ja silmi vaadata kui nutia. Või ega naer naeriast mööda lähe. Või et ega naer nahka rikku ega tühi jutt tüki võtta. Et nali on enam kui kopik raha, Need ikkagi näevad seda, seda naljategemist positiivselt võiks, võiks kaasaja looming, et elu on kurb, aga vähemalt palk ajab naerma. Taevas olgu tänatud, et on selliseid, selliseid kõnekäänd vanuse. Aga me võime ikkagi lõpuks kokku leppida, et nalja ja naeru on vaja ilma ikka kuidagi ei saa ju. Inimene ei saa ju ilma nalja ja naeru hakkama. Ma usun küll seda, seda isegi, ma arvan, panid tähele ja hindasid Aristoteles ja Platon, kuigi nad ütlesid, et liigne liigne naerangi liigne naermine on ka üleliia nad eelistasidki sellist kuldset keskteed. Tänapäeval lihtsalt on need piirid natuke võib-olla nihkunud, et see huumor lihtsalt valdavalt positiivne, enamasti nähakse seda kui midagi positiivset. Tore. Kas teil on oma lemmiknali ka? Võib-olla see traditsiooniline, see mitte selline lemmiknali oleks, aga see on huvitav näide sellest, kuidas tänapäeval nali areneb omasoodu. Et ta on selline traditsiooniline küsimus-vastus nali, et miks jooksis jänes üle mäe või miks läks kana üle tee. Universaalne versioon on, miks läks kana üle tee? Esimest korda ilmus trükis juba 1800 nelja neljakümnendatel millalgi, et siin väga, väga staažikas nali, nii, ja vastus oli, tahtis saada teisele poole teed. Aga siis seda niimoodi arendatud aegade jooksul. Et terve nimekiri erinevatest inimestest autoriteetidest ajaloos, kes on siis pakkunud vastust, et miks läks siis kana üle tee näiteks Aristoteles ütleks selle peale, et see on tema loomuses. Muuseas näiteks ütleks ja jumal laskus taevast ja ütles kanale, sina pead tee ületama ja kanaületus, tee ja kõikjalt kostsid rõõmuhõisked. Või näiteks Einsteini ütleks selle peale kas kana ületas tee või liikus tee tema all, see sõltub vaatluspunktist. Või Arnold Rüütel näiteks ütleks selle peale, et maalia külas on toimunud nii suured muudatused ja kohati võib näha, et kana, aga ka teised kolmandad ja neljandad ja koguni anonüümsed linnud ei ole leidnud endale reaalset viisi, kuidas edasi minna ja selle juures on see kana, on olnud meile kindel ja leidnud väga reaalse viisi ja ületanudki tee. Kus see lõpeb, sellega tänada meie praeguse tänase päeva poliitikutele ei jõua, see anekdoot. Vaat veel ei ole jõudnud, aga või ilmselt täiesti areneb ilmselt ka edasi edaspidi. Aitäh huumoriuurija Liisi lainest ja, ja küll on ikkagi hea tõdeda saate lõpetuseks, et naljast rääkides sai ikka näljaga natuke sain äärtega ja aitäh teile ja kõike head. Aitäh.