Jõulud ühestki muust pühast ei ole nii palju vanu kombeid säilinud kui jõuludest. Eesti folklorist Matthias Johann Eisen kogus eestlaste kombed ja tavad kokku juba 1931. aastal. Tsiteerin lõiku tema raamatust Meie jõulud peatükist jõulunimi ja pikkus. Jõulusõna algupärast tähendust on kauaotsitud, ilma et seda oleks leitud. Vanemal ajal tuletati jõuluesmalt sõnast Julius Julius tseesar. Sisse lastaks küll ratas. Ratta tähenduse kohta seletati, et päikeseratas hakkab jõuluaegsest pööripäevast peale teist teed käima. Sellest seletusest loobuti juba mõne aja eest, sest see seletus oli liig otsitud. Jaan Jung teab, et norralased austanud valguse jumalat. Juuli. See jumal ei leia ometi alust norra mütoloogias. Küll on tõsi, et norralased, samuti muudki skandinaavlased jõuluajal pidasid pea, aga nad ei pidanud seda jumal juuli jaoks. Vaid püha ise kandis jõlli nime. Missugusel põhjusel skandinaavlased seda pyha nimetasin jõlliks, seda ei ole tänini suudetud lõplikult kindlaks määrata. Mõned õpetlased on tuletanud jõululadinakeelsest sõnast jokk, kulus nali kuid ka see seletus ei taba naelapea pihta. Pealegi puudub rooma rahva naabrite keeltest sellekohase sõna tarvitamine jõulujaoks. Kuigi me jõulualgupärast tähendust ei tunne, jääb nii palju kindlaks, et skandinaavia keeltes sõna Jelm on tähendanud mingisugust talvist püha. Jõulunimi on seega Skandinaaviast laenatud. Aga kas ka sisu, see on iseküsimus.