Tere õhtust, armsad muinasjutusõbrad. Sellel alanud nädalal tahan ma teile jällegi rääkida väikesest karupojast tädingtonist, kes Londoni aedlinnas endale uue kodu leidis. Ühel hommikul ärkas, pädinkt on varem kui tavaliselt. Ta ei taibanud kohe, mis on lahti. Siis märkas ta, et ludiseb külmast. Ta pistis nina teki alla, lootes sooja saada, aga see ei aidanud, eriti. Siis kuulas ta natuke aega teraselt. Ning Alt kostvate helide järgi said aru, et varsti pakutakse hommikueinet. Järelikult oli aeg üles tõusta. Ta pani selga, kuna oli nii külm, oma kapuutsiga talvejope ning läks vannituppa. Seal pani ta tähele kummalisi asju. Käterätik, mille ta oli õhtul nöörile kuivama pannud, olid kange, nagu oleks ta papist ja krõbises imelikult, kui pädington teda painutada püüdis. Seejärel keeras ta lahti kuumaveekraani. Aga sealt ei tulnud tilkagi vett. Karupoeg otsustas kiiresti, et ilmselt polnud sel päeval vajagi ennast pesta ning läks tagasi oma tuppa. Ta katsus radiaatorit, see oli täiesti külm. Siis tõmbas ta kardinad akna eest kõrvale ja tahtis välja vaadata. Aga imet, aken oli üleni valge ega paistnud üldse läbi. Ta kraapis seda natuke käpaga ning piilus väikese augu kaudu välja. Ja siis pidi ta imestusest peaaegu pikali kukkuma. Seal teisel pool akent oli kõik valge valge just nagu paksu vatiga kaetud. Ja õhk oli täis suuri valgeid helbeid, mis maa poolel juuglesid. Ta tormas kiiresti trepist alla vehkides agaralt kätega ning kutsudes kõiki aknast välja vaatama. Braunide perekond, kelle juures meie väike karupoeg elas, nagu te vast mäletate, oli juba üleval valmis hommikust söömapüha taevas. Hõikas ema Braun, tõstes pilgu hommikuajalehelt. Mis ometi lahti on? Vaks vaadake, ütles pädington, näidates käpaga akna poole. Koikul üleni valgeks läinud. Juudi hakkas naerma. Kõik on kõrrest tädi, seal ainult lumi. See tuleb igal aastal. Lumi, kordes pädington segaduses. Mis asi see lumi on? See on üks hirmus tüütu asi, ütles isa Braun tujutult. Isa ei olnud just eriti rõõmsameelne, sest ilm oli öö jooksul ootamatult külmaks läinud ja kõik ülemise korruse veetorud olid külmunud. Sellepärast oli nii külm pädingtoni toas ning vannitoas. Isa jaoks tegi veel hullemaks asja see, et kõik süüdistasid teda. Et ta unustas õhtul boileri sisse lülitada. See on noh, niisugune külmunud vihm seal hästi pehme. See on väga hea lumepallide tegemiseks, seletas Jonatan. Ma näitan sulle seda pärast hommikusööki, siis me võime teed ka puhtaks kühveldada. Pädington istus lauda, saamatu ometi pilku aknalt lahti. Tädington, ütles ema Braun. Kas sa käisid täna jopega pesemas? Karupoeg ei pannud piinlikku küsimust tähele. Ta oli ametis oma salvrätiku lahti harutamisega. Ta mõtles, et ehk oleks võimalik hommikusööki natuke kiirendada, kui kõik toidukorraga taldrikule tõstaks. Aga parajasti, kui ta oli singi ja munad taldrikule tõstnud ning küünitas käpa marmelaadi järele püüdis ta kinni ülelauatädi Lonni pilgu ning hakkas kiiresti selle väljasirutatud käega raadiost kostma muusika järgitakti sööma. Kui sa pärast hommikusööki õue lähed, pädington, ütles ema Braun. Ma arvan, et sa võiksid ka naabrionu aiatee lumest puhtaks teha, eks ole. Suhete parandamiseks vini tädingtonile see mõte eriti meeldinud. Alati, kui ta midagi naabrionu heaks teha tahtis, kippus kõik viltu minema. Ja sellepärast need suhtedki ei tahtnud hästi laabuda. See on maru, ütles Jonatan, ma aitan sind selle lumevõime siiapoole aeda tuua, siis saame hästi suure lumememme teha. Mis arvad? Pädington ei osanud midagi arvata. Ta ei teadnud, mis asi see lumememm peaks olema. Aga vaadake, seal lumepalle ei hakka loopima, ütles ema. Naabrionu magab talvelgi lahtise aknaga. Karu ja lapsed lubasid hästi vait olla, et naabrionu mitte üles äratada, kui ta veel magama peaks. Ja kiiresti pärast sööki panid nad riidesse ja läksid õue. Pädington oli absoluutselt vapustatud. Nagu te juba isegi aru saite, polnud ta kunagi lund näinud. See oli imeline, pehme ja valge ja kohev ja külm. Ja seda oli nii palju ning tuli muudkui juurde. Õige pea olid kõik kolmekesi ametis naabrionu aiateede puhastamisega. Jonathani Judi alustasid kõnniteest. Tädington võttis oma väikese liivaämbri ja kühvli ning asus puhastama teed maja taga kuna see oli tunduvalt kitsam. Ta kühveldas ämbritäis ja valas siis lume Braunide aeda et pärast lumememme teha. Selleks kasutas ta väikest ai auku sest üle aia ei oleks ta ulatanud. See töö ei olnudki nii lihtne, sest lumi oli kaunis sügav ja seda tuli kogu aeg juurde. Talle tundus õige pea, nagu oleks ta töötanud juba tunde ning ta otsustas puhata. Ent vaevalt saida ennast tagurpidi pööratud ämbri peale istuma seada, kui miski lendas talle kuklasse ning oleks ärbialt ta kübara peast minema viinud. Pihtas kõigest Jonatan võidukalt. Hei, täding, tan, tee endale mõned lumevallid, Läheb lahinguks lahti. Pädington hüppas ämbri pealt püsti ning jooksis naabrionu kuuri juurde. Siis vaadates ringi ja veendudes, et tädi Lonnid ei ole nägemas, kahtlustan natuke lund käppade vahele ja mätsis selle kõvaks lumepalliks. Siis pigistas ta miskipärast silmad kinni ja sihtis õige hoolikalt sinnapoole, kus ta teadis Jonathani olevat ning saatis palli teele. Lõigates Jonatan kui karupoeg silmad oli lahti teinud kaugelt mööda, sa peaks rohkem harjutama. Reddington seisis naabrionu kuuriukse juures ja uuris oma käppa. Ta teadis kindlalt, et lumepall oli läinud. Aga kuhu, sellest polnud tal õrna aimugi. Ta mõtles hetke ja otsustas siis järgmise palli lendu lasta. Aga ta tahtis Jonathani üllatada. Nii ta siis hiilis tasakesi lumepall, käes maja poole. Kui ta naabrionu õuepoolsest uksest mööda läks, märkas ta äkki, et uks oli lahti. Tuul puhus sealt lund sisse, otse naabrionu kööki. Ja esikus paistis seda olevat juba kenake hulk. Pädington kõhkles hetke ja tõmbas siis ukse kinni. Ukselukk klõpsates ja karupoeg proovis veel järele, kas ta oli korralikult kinni läinud. Oli küll. Ta oli rõõmus, et oli saanud naabri onule head teha. Sest ta oli täiesti kindel, et lumi, mis iseenesest oli tore asi. Kööki ega esikusse hästi ei sobinud. Suur oli aga ta imestus, kui ta ümber maja minnes naabrionu seal väljas nägi, hommikumantlis ja toa tuhvlites ning mis kõige hullem, ta paistis olevat pahane. Ahhaa, seal see karu on, hüüatas ta, kes Salogindsin lumepalle lumepalli kordes, pädington peitis kiiresti käpa uue palliga selja taha. Kas te, kas te ütlesite lumepalle ja kurjustas naabrionu lumepall? Üks tohutu lumepall lendas sisse minu magamistoa aknast just hetk tagasi ning maandus keset minu voodit. Nüüd on ta seal sulanud ja muud tekk on täiesti märg, kui sa seda meelega tegid. Oh ei, ei, naabrionu. Hüüdis karupoeg siiralt. Ma ei teeks seda iialgi meelega. Ma ei saagi oma käppadega nii suuri lumepalle loopida. Vaadake, kui pisikesi nad mul on. Seda näitas naabri onule oma käppasid olles lumepalli enne vaikselt selja taha maha poetanud. Hea küll. Ma ei hakka praegu arutama sinu käppade saurust. Ma tulin selleks välja, teid siit minema ajada. Aga ma näen, et te olete suure töö ära teinud. See oli mulle üllatus. Kui te edasi nii tublilt töötate, siis siis ma annan teile. 10 penni, ütles ta ja pöördus minekule kõigile kokku lisas ta, et lapsed teda valesti ei mõistaks. Me Benny Torisist, Jonatan bulastavalt ahne päiks. Ent lapsed asusid sellele vaatamata edasi oma tööd tegema. Sest ega nad seda raha pärast ei teinud. Meie jätame nad praegu sinna lund rookima. Ja mina soovin teile head ööd.