Tere õhtust, armsad unejutu kuulajad. Meie eilses loos. Kuulsite karupoeg pättingtoni esimesest kohtumisest lumega koost jooneteni ning džuudiga jäi meie karupoeg eile naabrimehe aiateedelt lund kühveldama. Nagu mäletate, oli ka naabrionu ise õue tulnud, jah. Niisiis, juudi pani lumelabida käest ja vaatas ringi. Päris tublid ja nüüd on meie suhteid naabrionuga tükiks ajaks korras. Ma ei usu, et eriti kauaks, arvas pädington ise teraselt kuulatades. Ja otsekohe kostus maja tagant naabrimehe röögatus. Lapsed ja karu vahetasid pilke. Mis siis nüüd lahti on? Imestust, juudi naabrio taob rusikaga vastu ust. Ma mõtlesin, et ma teen talle head, seletas pädington. Sellepärast ma panin ukse kinni. Ma arvan, et see uks on lukus ja tema on väljas 1000 Ohvlites hommikumantlis. Oiteedington hoidlust, juudi. Sul ei ole täna just hea päev. Kes mu ukse kinni pani, möirgas naabrionu maja tagant välja joostes. Karu, kus sa oled, karu. Naabrionu vaatas värava poole, aga ei silmanud ühtki hingelist. Oleksite vähem vihane olnud, oleks ta ehk märganud kolme paari jälgi, mis tähistasid karupoja ning laste kiiret põgenemist. Valmistus Braunide perekond lõunat sööma. Meie naabrimees on vist natuke imelikuks läinud, ütles ema Braun. Ma nägin teda õues hommikumantlis ja toa tuhvlites niisuguse lumega. Siis jooksis ta natuke ringi ja raputas rusikat. Vastastani Lonni. Enne seda nägin mappedingtoni lumepallidega mängimas. Oh armas aeg, ütles ema Braun. Ta vaatas aknast välja. Taevas oli selgeks läinud ja aed, kus puuoksad paindusid lumekoorma all oli just nagu jõulukaart. Kummaline vaikus, ütles ta siis. Just nagu enne tormi. Tädi Lonni vaatas ka aknast välja. Nad on suurepärased lumememme teinud. Ma ei ole niisugust varem näinud. See on väike, aga just nagu elus. Kas Talmite Pedingtoni vana kübar peas ei ole küsisema Braun? Jonatan džuudi astusid söögituppa. Me siin just rääkisime, et te olete toridel lumememme teinud, ütles ema. See pole lumememm sõnast Jonatan salapäraselt, see on lumekaru. See on üllatuseks isale. Ta tuleb just praegu mööda teed paistma topeltneid, üllatusi on tal rohkem kui üks, ütles tädi Lonni. Naabrionu ootab teda aia ääres. Kus saab poiss, oigas Jonatan, see rikub kõik ära. Nagunii lisast juudi. Oleks ta teda ainult liiga kaua kinni ei peoks. Mis sellest siis on? Kesisema Braun. Mis sellest siis on, kordest Jonatan akna juurde tõtates ja veel kuidas on? Ema Braun ei saanud millestki aru. Ta oli kannatlik ning uskus, et ta saab peagi kõik teada. Läks tubli tükk aega, enne kui isa naabrimehest lahti sai ning auto garaaži ajas. Kui ta tuppa tuli, paistis ta olevat kaunikesti pahane. Mõelge seda naabrimeest, hüüdis ta muudkui käib ja kaebab Wellingtoni peale. Kui mina oleksin hommikul siin olnud, siis oleks ta oma voodisse saanud rohkem kui selle ühe lumepalli. Ta vaatas ringi muide või kus ta on. Pädington. Pädington oli tavaliselt alati aidanud isal autot garaaži panna. Mina ei ole teda hommikust saadik näinud, ütles ema Braun. Kas teie teate, kus ta on pöördustes Jonathani juudi poole? Kas ta siis ei ehmatanud sind küsist Joonatan isalt, miks ta pidi mind ehmatama, imestas isa. Minu teada küll mitte, kuidas ta pidi mind ehmatama. Aga lobi karuse ju nägid kesist juudi just garaasi kõrval. Lumekaru küsis isa Braun Halba aimates. Püha taevas. See ei olnud ju ometi täding, don. Millega see karupoeg jälle on hakkama saanud, sekkus nüüd vestlusse tädi Lonni. Ei taha ometi öelda, kõik selle aja seal väljas seisnud lume sees ja lumi ümberringi. Lumekaru. Ma pole iial midagi niisugust kuulnud. Tegelikult see polnud päris tema idee püüdist Joonatan karupoega kaitsta, vähemalt mitte täiesti. Võib-olla kuuliste naabrionu häält ega julgenud välja tulla. Ta pidi siis lume seest välja hüppama, kui isa tema juurde jõuab. Hooge ta otsekohe tuppa, käskis tädi Lonni taevas, ta võib seal surnuks külmuda. Lapsed tormasid õue ja tulid peagi tagasi koos Pägingtoniga. Tädi Lonni võttis Padingtoni käppadest kinni ja hüüdis. Armas taevas nagu jäätükid. Tädington lõdises. Pean tunnistama, et mu mulle ei meeldi eriti lumekaru olla. Loomulikult ei meeldi, hüüdis tädi Lonni otsekohe voodisse koos kuumaveepudeli ja tulis puljongi k ja kutsuge arst. Tädington viidi kamine juurde tulele hästi lähedale. Kunid juudi ülevalt kraadiklaasi tõi. Karupoeg istus isa Brauni tugitoolis ja sulges silmad. Tal oli väga kummaline tunne. Ta teadis kindlasti, et ta polnud midagi sellist varem tundnud. Hetkeks oli tal kohutavalt külm ja siis hakkas korraga väga kuum. Ta ei saanud hästi aru, mis tema ümber toimus. Mingi külm ja sile peenike pulk pisteti talle suhu. Inglismaal pannakse kraadiklaasid suhu, mitte nagu meil kaenla alla. Ja tädi Lonni ütles talle, et ta seda mitte mingil juhul katki ei hammustaks. Seejärel hakkasid kõik tema ümber edasi-tagasi tormama. Talle tehti puljongit, täideti kuumaveepudel, ta viidi üles sooja voodisse. Ja rohkem ei tundnud ta enam midagi. Tal on vist väga paha olla, sosistas tädi Lonni. Ta isegi ei jõudnud puljongit ära juua. Jonatan oli väga õnnetu. See oli suuremalt jaolt minu idee. Ma ei anna seda kunagi endale andeks. See oli minu idee ka püüdist juudi teda lohutada. Me mõtlesime selle tegelikult kõik koos välja ja siis helises uksekell ja sisse astus arstionu. Ta oli kaua aega üleval Wellingtoni juures ja kui ta alla tuli, oli ta väga tõsine. Kuidas temaga on doktor? Küsisema Braun murelikult. Kas ta on tõsiselt haige? Joon kahjuks küll, vastas doktor. Ta poleks tohtinud niimoodi lumega mängida. Ta pole ju sellega harjunud. Ma annan teile tema jaoks rohud ja tulen uuesti homme varahommikul. Tädington oli kolm päeva raskesti haige. Tegelikult ta peaaegu ei ärganud üles selle aja jooksul. Neljanda päeva hommikul jooksis tädi Lonni ülevalt alla ja hõikas. Terve perekond tormas trepist üles tädington istus oma voodikeses ja vaatas oma sõprusrõõmsate silmadega. Ma tahaksin marmelaadi saiakest õigemini kaht marmelaadi saiakest võib-olla isegi kolme. Te kujutate ette, kui õnnelikud olid nüüd Braunid kes kogu karupoja haiguse ajal olid majas liikunud kikivarvul ja kõnelenud sosinal ja öösiti Ki valvanud tema voodikese ääres. Kuidas sa ennast tunned? Kesist Jonatan. Näljasena vastas karupoeg. Tänane lugu sai otsa. Tore, et karupoeg lõpuks ikkagi terveks sai. Teile soovin ma, et teiegi oleksite terved ja matkaksite rahulikult. Head ööd.