Tere õhtust, kallid muinasjutusõbrad. Loodan, et teil oli ilus päev. Meie tänane lugu läheb tagasi suve lõppu ja leiab karupoeg. Reddingtoni oma värskelt remonditud toast mis veel lõhnas värvi järele ning mis veel toredam, oli täidetud ka uhiuue mööbliga. Voodi oli uus etapp ja kummut ning väike lauake ja öökapp. Põrandal oli pehme vaip. See meeldis karupojale kõige rohkem. Akna ees olid uued kaunid kardinad. Ja pädington ei suutnud otsustada, kas tõmmata nad aknale üleni ette, et neil hea oleks imetleda või tõmmata kõrvale, et aknast välja näha. Lõpuks otsustas ta tõmmata ühe kardina ette ja teise jätta kõrvale. Nii sai natuke mõlemat imetleda. Siis juhtus midagi imelikku. Pädingtonil oli nimelt taskulamp öökapi peal. Ka see oli uus. Kui öösel millegipärast oleks vaja tuld põlema panna. Lüliti oli kaugemal seinal. Ajaviiteks võttis karupoeg lambi ja pani ta põlema. Siis kustutas jälle ära. Nii tegi ta mitu korda järjest, kuni korraga märkas, et kusagil teisel pool akent süttib samal ajal samasugune tuluke. Ta proovis uuesti täpselt sama lugu. Tädington hõõrus silmi ja vaatas teraselt aknasse. Ta proovis nüüd keerulisemat signaali, kaks lühikest ja neli pikemat valgussignaali. Ta pidi imestusest voodist välja kukkuma, kui ta nägi teisel pool akent täpselt samasugust signaali. Sama lugu kordus igasuguse signaaliga. Karupoeg hüppas voodist välja ning tormas akna juurde. Ta oli seal kaua aega teraselt uurides pimedat aeda. Aga seal ei paistnud mitte midagi kahtlast. Ta kontrollis, kas aken oli korralikult suletud. Tõmbas siis kardinad üleni ette ja puges voodisse tagasi, tõmmates teki igaks juhuks üle pea. See lugu valgussignaalidega oli väga salapärane. Järgmisel hommikul lisas isa Braun nagu öeldakse, õli tulle. Keegi on minu kõige suurema kapsapeo ära varastanud, kurtis ta pahaselt. Arvatavasti täna öösel. Juba mitu nädalat oli isa Braun eriliselt hoolitsenud ühe kapsapea eest, mis tõotas teistest suuremaks kasvada. Ja isa lootis ta sügisesele põllumajandusnäitusele saata. Ema, praam ja tädi Lonni vahetasid tähendusrikkalt pilke. Oh, pole midagi, kullake, lohutas ema. Sul on neid seal veel terve hulk peaaegu oma suuri. On küll midagi, torises isa. Need ei kasva iialgi nii suureks, vähemalt mitte näituse ajaks. Võib-olla keegi su võistlejatest näppas selle ära arvast Joonatan, nad ei taha, et sa võidaksid. See on täiesti võimalik, oli isa nõus. Talle meeldis see mõte kui pakuks õige leidjale autasu välja. Tädi Lonni Kallas teed. Nii tema kui ema Braun paistsid soovivat jututeemat vahetada. Pädingtonki kitas muudkui kõrvu. Ta lõpetas kiiresti oma marmelaadisaia ning jõi tühjaks teetassi ega soovinudki. Lisa. Kui ema Proun tädi Lonnil laude koristada aitas märkas ta korraga aknast aeda vaadates midagi imelikku. Mis see on? Küsis ta seal kapsapeenarde vahel midagi, nagu liiguks tädi Lonni vaates osutatud suunas, kus tõepoolest miski või keegi liikus. See on pädington, ütles ta siis. Tema kübarat on võimatu mitte ära tunda. Tädington, imestas ema. Miks ta ometi neljakäpukil kapsapeenarde vahel roomab? Ta on ilmselt midagi ära kaotanud, ütles tädi Lonni. Minu arvates on tal isegi suurendusklaas käes. Ema Braun ohkas. Küllap see varsti selgub. Tädington ei osanud arvata, et tema tegevus kelleski nii suurt huvi oli äratanud. Ta istus karusmarjapõõsa alla ning otsis taskust välja väikese märkmiku ja lõi selle lahti leheküljelt, kuhu oli kirjutatud kahtlased asjaolud. Tädington oli nimelt hiljuti läbi lugenud ühe põneva detektiivromaani. Ja nüüd meeldis talle ennast kujutleda selle detektiivi rollis. Salapärased valguse signaalid ja isa Brown'i kadunud kapsapea kinnitasid talle, et tema suur päev on ligidal. Siiamaani ei olnud ta midagi huvitavat avastanud. Ta leidis peenra vahest jäljed, mis viisid maja juurde. Varas ei saanud ju kapsapeaga majja minna. Sellel kohal, kus kapsas oli olnud leidis ta kaks surnud sitikad ja ühe tühja seemnekotikese. See oli kõik. Ja selle kirjutas ta märkmikku üles. Lisaks joonistas ta aiaplaani, märkides sinna kadunud kapsapea koha väikese ristikesega. Siis läks ta üles tuppa, et asja üle järele mõelda. Seal joonistas ta veel teise plaani lähedal ehitatava maja plaani sest sealt suunast olid tulnud need öised valguse signaalid. Ta uuris seda maja aknast, teatribinokliga aga ei märganud midagi muud peale ehituse meeste kelle tegevus näis olevat hästi kooskõlas nende ülesandega. Seejärel läks pädington uksest välja ning kõndis turu poole. Tema õnneks ei märganud teda keegi ka mitte suure pakiga tagasi tulemas. Tema silmades oli salapärane tuluke. Kui ta trepist üles oma tuppa hiilis ja ukse enda järel väga hoolikalt lukku keeras. Seal harutas ta nööri paki ümbert lahti, kusjuures ta käed pisut erutusest värisesid. Paberi seest tuli välja kirev karp, mille peale oli kirjutatud meisterdetektiivi maskeerimistarbed. Pädingdan oli seda karpi juba mitu päeva vaatamas käinud ning endaga võitlust pidanud. Kolm naela 60 penni tundus olevat liiga suur raha. Aga nüüd tundus see varustus möödapääsmatult vajalik olevat. Sest detektiiv pidi suutma end tundmatuseni maskeerida. Ja Pedington oli rahul. Karp sisaldas ühe pika musta habeme, tumedad prillid politseivile mitu pudelikesed kemikaalidega, millele olid kleebitud sildid. Ettevaatust käsitsemisel. Need pani karupoeg kiiresti karpi tagasi. Seejärel sõrmejäljepadjake, väike pudelike nähtamatu tindiga ja lisaks veel kasutamisjuhend. Tädington proovis kõigepealt nähtamatut tinti ning jäi sellega rahule. Siis proovis ta sõrmejälje padjakest ning puhus mitu korda teki all vilet. See kõlas päris ehtsalt. Kõige toredam oli muidugi habe, see käis kõrvade taha kinni ja kui ta kogemata peeglisse vaatama, kas siis ta päris võpatas. Ta pani pähe oma kübara ja selgatsioonateni vana vihmamantli. Ning olles ennast peeglist igat kanti uurinud, otsustas efekti teiste peal proovida. Ta astus trepist alla, olles iseendaga nii hõivatud, et ei pannud tädi Lonnit enne tähele, kui ta oli temaga trepil kokku põrganud. Oi, pädington, hüüatas tädi. Tahtsin sind just paluda, et sa mulle poest võid, tooksid pool naela, eks? Mina pole Padington vastastele räne hääl musta habeme tagant. Mina olen Sherlock Holmes, kuulus detektiiv. Jaa, jaa, kullake, vastaste Tilonni ära siis unusta pool naela võid, seda on lõunaks vaja. Ja ta läks kööki tagasi. Tädington tõmbas habeme eest tõepoolest 36 saiakest, hõikas ta solvunult. Tal tuli korraks isegi tahtmine tervese karp poodi tagasi viia ja raha tagasi nõuda. Sest nagu ta ütleski, selle eest oleks võinud osta 36 magusat saiakest. Mina kulutan raha ja näen vaeva ja maskeerib ennast. Aga mind tuntakse ära esimesel hetkel, mis sellest maskeeringust Sisko soon? Peking tun, mõtles hetke ja vaatas ennast uuesti peeglist. Ta nägi joovet. D väga salapärane ja huvitav välja. Ja ta otsustas siiski oma maskeeringut veel proovida. Seekord väljaspool kodu. Aga sellest räägime juba homme tulla. Seniks soovin ma teile head ööd ja ilusaid unenägusid.