Tere õhtust, armsad kuulajad. Meie eilne lugu jäi pooleli seal, kus karupoeg Pägington oli ennast detektiiviks maskeerinud ning isa Brauni kõige suurema kapsapea kadumise saladust lahendama asus. Niisiis kandis karupoeg musta habet Kübarat Jend Joonatan Ivana vihmamantlit, mis talle peaaegu maani ulatus. Ta suundus hetkelise mõtlemise järel poolelioleva ehituse poole. Natukese aja pärast oli ta enesetunne paranenud, sest vastutulijad ning möödaminejad vaatasid teda väga imestunult ja mõni läks koguni kiiresti teisele poole teed. Ta jõudis uue maja juurde ja mõtlesin, et mida teha. Lahtisest aknast kostis hääli. Pädington ronis tellingutele ja piilus aknast sisse. Töömehed olid seal väikesesse väliahju tule teinud ning keetsid endale teed. Pädington suunas oma pilgu üle mustade prillide töödejuhatajale, kellega ta mõned korrad oli juttu ajanud. Härra priks võttis parajasti kraanist kannu vett. Kui päding don oma politseivilet puhus. Kõik hüppasid püsti ja vaatasid akna poole. Koduga. Müürostus kõikas töödejuhataja mingi näitas väriseva käega pädingtoni poole. Kõik vahtisid teda ammuli sui ning kahvatute nägudega. Karupoeg peitis end akna taha ära ning jäi veidikeseks kuulatama. Toast kostsid erutatud hääled. Kodus hünumbulane Õho. Ossa poiss, kähistas töödejuhataja laubalt higi pühkides. See võttis mu kapsapea päris tilkuma. Mis pagana värk see seal oli? Ta tõmbas akna seestpoolt kinni ja pädington ei kuulnud enam midagi. Aga ta oli kuulnud juba küllalt. Ta ei uskunud oma kõrvu. Töödejuhataja oli öelnud päris selgesti. Minu kapsapea päding tun istus natukeseks Telliskivihunniku taha ning tegi märkmeid. See oli talle tegelikult üllatuseks, et töömehed kapsapea loosse segatud olid. Väga pikkamööda ning sügavais mõtteis kõndis ta koju tagasi. Õhtul enne magamaheitmist ütles ema Braun, isa Brownile. Mulle tundub, et pädingtonil on jälle midagi plaanis. Selles pole midagi imelikku, vastas isa rahulikult. Tal on alatasa midagi plaanis. Mis siis seekord on? Ei oska arvata. Aga ta kõndis valehabemega ringi ja ehmatas tädi Lonnit. Ja muudkui kirjutab midagi oma märkmikku. Selles kõiges ei ole ju midagi paha, rahustas isa. Mis see siis oli? Kuulsid? Just nagu politseivile. Aga ta oli liiga väsinud, et asja uurima hakata. Nõnda kustutati Braunide majas tuled ja heideti magama. Aga pimeduse katte all majast välja hiilinud pädingtonil oli juba terve rida seiklusi selja taga. Ta jõudis peaaegu kahetsema hakata, et ta oli detektiiviks kippunud. See ei paistnud sugugi nii lihtne nagu selles raamatus, mida ta oli lugenud. Ta nimelt seisis tühja maja ees ja puhus oma politseivilet nii kõvasti nagu jaksas kuni tema rõõmuks suur must auto ette sõitis ja kaks mundris politseinikud sealt välja astusid. Mis siin lahti on, küsis esimene pädingtonilt. Karupoeg näitas käpaga uue maja suunas. Ma püüdsin varga kinni, teatas ta. Vorgo imestas teine politseinik pättingtoni teraselt uurides. Tema valvekordade ajal oli juhtunud palju imelikke asju, aga mitte kunagi ei olnud teda keset ööd välja kutsunud karu. Pealegi veel musta habemega. Just nimelt. Marjuga on arvatavasti isa Brown'i kapsapea ära varastanud. Seletas bändington. Iso Brauni kapsapeo, kordas esimene politseinik, astudes karupoja järel uue maja uksest sisse. Ma istusin selles toas, seletas pädington. Ja tahtsin natuke kehakinnitust võtta. Minu marmelaadi saiakesi peal oli musthabemekõrv ja ma tahtsin sile ära võtta. Siis ma panin taskulambi põlema ja siis see juhtuski. Mis asi juhtunud, ei saanud politseinikud aru. Seal akna taga vilgutati ka lampi. Iga kord, kui mina oma lambi põlema panin, liigutati seal ka. Siis tulid sammud trepist üles. Kui ta tuppa tuli, lipsasin mina sealt välja ja panin pulga ukse alla, nii ta ei saanud enam sealt välja tulla ja minu marmelaadisaiad on ka seal sees. Enne kui politseinikud veel midagi küsida jõudsid, kostis suletud ukse tagant röögatus, töö kohe Lohti. Taevas. Seal on tõepoolest köögi. Hüüatas esimene politseinik. Ta võttis pulga ukse alt ära, avas ukse ja näitas taskulambiga valgust sisse. Kõik olid ootel ja valmis rünnakut vastu võtma. Ent nende imestuseks astus toast välja veel üks politseinik. Panime luku taha, mingisugune karu, urises ta pahaselt. Ma nägin sees siin toas valgust, ei oleks siin uurima ja lükkas klõpsti ukse kinni. Täding tun tundis ennast korraga kohutavalt pisikesena. Vaata aga vaata, esimene politseinik pöördus pädingtoni poole. Ja mida sina keset ööd selles tühjas majas tegid? Ma arvan, et me läheme jaoskonda, see asi tahab selgitamist saada. Seda on kaunis raske selgitada. Isa Brauni suur kapsapea kadus ära see, mis põllumajandusnäitusele pidi minema. Ja iga kord, kui mina taskulambi põlema panin, oli akna taga keegi kis ka lambi põlema pani. Mina hakkasin seda asja uurima. Palju oli seekord sekeldusi ühe kadunud kapsapea pärast. Kui pädington politseijaoskonnast koju viidi, siis olid kõik politseinikud juba karupojaga head sõbrad. Kordamööda proovisid nad tema musta habet ette ja said palju naerda. Nad kiitsid karupoega tema vapruse eest ja kinkisid talle tõelise politseivile. Isegi see politseinik, kelle ta oli sinna tuppa kinni pannud, andis talle andeks ja naeris koos teistega. Kodus tuli muidugi kõike veel kord seletada sest kõik olid väga ehmunud, kui pädington hommikul politseiautoga koju toodi. Isa Braun oli muidugi väga liigutatud karupoja osavõtlikust suhtumisest tema kapsapea kadumisse. Aga ta ei saanud aru, mis oli ühist kapsapeal tädingtoni arreteerimisega. Teda ei arreteeritud, seletas ema. Ta viidi jaoskonda vestlemiseks, seal on suur vahe. Ja siis sai selgeks kapsapea kadumise lugu. Ema Braun ohkas ja sõnas. See kõik on tegelikult minu süü. Ma ei julgenud seda üles tunnistada. Mina võtsin peenralt sinu kapsapea kogemata. Sa ju nii väga armastad kapsa-hakklihahautist ja seda me sõime eile lõunaks. Kuidas, hüüdis isa Braun, sinovotsid ära minu auhinna kapso. Mul ei tulnud see näitus meeldegi, anna andeks. Olgu pealegi, sõnas isa. Eilne lõuna, kui ma järele mõtlen, oli tõepoolest väga maitsev. Ja võib-olla kasvab mõni teine pea veel nii suureks. Niisiis ikkagi tädingtoni abiga sai kapsapea saladus lahendatud. Ja veel teinegi mõistatus. Nimelt valguse signaalide mõistatus sai pädingtonile selgeks. Mitte keegi ei signaliseerinutele aiast vastu, see oli tegelikult lihtsalt tema oma lambivalguse peegeldus aknal. Tädington oli oma tööga rahul ja veel oli tal hea meel selle üle, et töödejuhataja kapsa kadumises süüdi polnud. Ta oli hea mees ja meeldis pädingtonile. Ja karupoeg käis ka edaspidi aeg-ajalt ehitusel meestega juttu puhumas ja segu ämbriga korruste vahel üles-alla sõitmas. Tänaseks on meie jutt otsa saanud. Soovin teile head ööd.