Tere õhtust, armsad muinasjutusõbrad. Meie tänane lugu toob, teete taas karupoeg pädingtoni. Tema esimesel sünnipäeval Kui karupoeg oli kaks kuud elanud Braunide juures siis tegi tädi Lonni ühel õhtul ettepaneku pädingtoni sünnipäeva pidada. Sellepärast, et pädington ei teadnud oma tegelikku sünnipäeva. Niisiis valiti välja kõige lähem laupäev ja otsustati Seebeedingtonile sünnipäevaks anda sest igaühel peab olema sünnipäev. Siis tulevad külalised ja sünnipäevalaps saab kingitusi. Tädingtonile meeldis see mõte. Ta tõttas kohe järgmisel hommikul oma sõbrale kaupmees kruuberile uudisest rääkima ning teda sünnipäevapeole kutsuma. Kaupmees oli kutse üle väga rõõmus. Ma tulen meelsasti. Ma ei mäletagi, millal ma viimati kusagil külas käisin, ütles ta karupojale. Sünnipäeva hommikul üsna varakult jõudis kohale esimene kingitus. Selle saatsid üheskoos kõik ümbruskonna poepidajad. Ja see oli ilus sisseostukäru ratastega mille küljes rippus kelluke, et karupoeg saaks oma tulekust märku anda. Ema ja isa Braunidelt sai karu poegadega hoopis erilise kingituse. Nimelt mustkunstniku komplekti. See koosnes mustkunstniku lauakesest karbikesest, mis oli selleks, et teha igasuguseid kadumise trikke. Nagu mustkunstnikud ikka, panevad mingi asja karbi sisse, siis teevad karbi lahti ja see asi on kadunud. Pädington oli kord näinud mustkunstniku esinemist. See oli talle väga meeldinud. Sellepärast see kingitus ostetigi. Seal oli veel võlukepike ja mitu kaardipakki trikkide jaoks. Pädington istus maha nende asjade keskele, tegi lahti kasutamisjuhise ehk väikese koduse trikki õpetuse ja süvenes sellesse tükiks ajaks. Siis otsustas ta õhtuseks sünnipäeva peoks mõned trikid selgeks õppida. Kõigepealt kordas ta mitu korda valjusti võlusõna abrakadabra. See kõlas väga salapäraselt. Siis võttis ta võlukepikese, hõljutas seda juhus ning lausus uuesti abrakadabra. Midagi ei juhtunud. Tädington vaatas tähelepanelikult ringi. Ja ehmus siiski midagi oli juhtunud. Moosipurk, mille ta oli korraks võlu lauakesele asetanud, oli jäljetult kadunud. Ta uuris veel kord raamatukest. Seal ei olnud sõnagi kadunud moosipurgist ka mitte selle tagasitoomisest. Pädington otsustas, et see pidi olema väga mõjukas võlusõna, kui ta terve moosipurgi minema lennutas. Õhtupoolikul hakkasid tulema külalised. Kõigile pakuti teed ja tädi Lonni küpsetatud võrratut sünnipäevakooki. Kalk, soovimatu külaline oli kohale ilmunud nimelt naabrionu karri, kellele nagu otsekutset polnud saadetud sest nende omavahelised suhted karupojaga ei olnud just eriti head. Tema oli jällegi otsustanud, et ükskõik millised suhted kui ka naabrite pool jagatakse tasuta teed ja kooki siis tuleb kohale ilmuda. Kingitusest ta endale muret ei teinud ega soovinud õieti õnnegi. Istus aga lauda ja laskis hea maitsta. Ei külalised ega pele, rahvas ei lasknud tal oma tuju rikkuda. Ja karupoeg oli nii õnnelik, et muudkui surus kõigil kätt ja soovis palju õnne. Kuna keegi ei teadnud, kui vana pädington võis olla, siis otsustati algusest peale hakata. Niisiis sai karupoeg üks aasta vanaks ja imekauni tordi peal põles üks küünal mille karupoeg pidi ühe puhumisega ära kustutama. See läks tal ka korda ja kõik plaksutasid käsi. Kui tort oli söödud ja tee joodud, siis tõi pädington oma mustkunstniku varustuse välja. Suured tuled kustutati ära, et oleks pisut hämaram. Karupoeg sättis sobivasse paika oma võlu lauakkisi ning selle peale võlukarbikese. Seejärel lehvitas võlu kepikest ja alustas pidulikult. Leedid ja džentelmenid. Minu järgmine trikk on absoluutselt võimatu. Järgimine urises onu karri saab, pole veel ühtki trikki teinud pädingtoni teinud ebasõbralikust märkusest väljagi ning jätkas. Selle triki jaoks on mul vaja üht muna ohtu, evus uhkust, tädi Lonni rutates kööki muna tooma. Ega see hästi ei lõpe. Karupoeg pani muna hoolikalt, keset lauakest, kattis selle rätikuga, lausus paar salapärast abrakadabra, koputas kepiga vastu lauda ning tõmbas rätiku ära. Kõikide eriti aga pädingtoni enda suureks imestuseks oli muna kadunud. Ohoo. Hõikas nüüd onu karri, päris hea. Tooda nüüd tagasi ka. Tädington oli endaga väga rahul. Ta kummardas plaksutavale publikule ja hakkas kadunud muna lauakese salalaekast otsima. Suur oli tema imestus, kui ta sealt muna asemel hoopis enne kadunud moosipurgi välja võttis. Nüüd järgnes veel suurem aplaus ja onu karri hõikas. Suurepärane, kõik ootavad muna, aga tuleb hoopis moosipurk. Pädington uuris vahepeal natuke väikest raamatukest ja teatas siis. Oma järgmise triki jaoks vajaksin ma käekella. Onu karri, kes söödud maitsvast tordist joodud teest oli väga hea tuju saanud, võttis oma kella käe pealt ja ulatas pädinctanile. Wellington võttis selle vastu ja asetas ettevaatlikult lauale. See on üks väga hea Trek, ütles ta siis ja võttis oma kastist väikese haamri. Ta laotas kellalegi rätiku peale ning lõi haamriga mitu korda sinna kohta. Kuskil pidi olema onu karri nägu muutus. Ma loodan, et sa tead, mida sa teed, noor karu, ütles ta ähvardavalt. Pädington kergitas rätikut ja piilus selle alla. Seal oli kella asemel väike hunnik klaasitükke ja mingisuguseid rattakesi. Onu karri röögatas. Ma vist unustasin võlusõna ütlemata piiksust tädington. Abrakadabra karjus onu karri oli raevunud abrakadabra. Ta pühkis laualt kella jäänused oma pihku ja näitas neid teistele. 20 aastat on see kell mind truult teeninud ja vaadake nüüd, see läheb teile kalliks maksma. Pädingtoni sõber, kaupmees Gruber, võttis välja oma kellassepa suurendusklaasi ja uuris kella jäänuseid. Rumalus, ütles ta siis. Selle kella, ostsid sa minu käest viie silindi eest kuus kuud tagasi. Häbi peaks sul olema niimoodi valetada, pealegi veel laste juuresolekul. Tühi jutt, hõikas onu karri. Ta istus pädingtoni tooli peale. Tühi jutt, midagi muud ei osanud ta öelda. Siis korraga muutuste näoilme ja ta hüüdis ma s tosin millelegi peale. Ta tõusis püsti ja kohe oli kõigile selge, et see miski oli kadunud muna, mis nüüd kindlalt tema pükste külge kleepus. Ei ole kunagi nii solvatud, hõikas naabrionu, näidates ähvardavalt näpuga terve seltskonna peale. Mitte kunagi ei tulemas siia majja sünnipäevapeole mitte kunagi ja ta tormas uksest välja. Pädington oli väga õnnetu. Ta vaatas kella jäänuseid onu Gruberi peopesal ja neis ootavat, et keegi teine tema eest selle keerulise olukorra lahendaks. Mul on seal kaupluses veel niisuguseid kelli. Doro muretseb pädington, sõnas onu Gruber. Ma saadan talle juba homme uue kella ja tal on kindlasti väga hea meel, sest tema kell oli juba pool aastat vana. Nüüd ta saab uhiuue. Niisiis, keegi ei lasknud endal tuju rikkuda ja pädingtoni sünnipäev jäi kõigile kauaks ajaks meelde. Isegi onu karri meenutas seda naeratades vaadates aeg-ajalt oma uut kella. Sellega lõppeb lugu tädingtoni esimesest sünnipäevapeost. Tee pugegi nüüd ilusti teki alla ja hakake oma unenägusid vaatama. Hea teed.