Uusi värsse uueks aastaks. Saadet alustame Kersti Merilaasi luuletusega. Esimene lumi loeb vabariigi rahvakunstnik Aino Talvi. Külasaunad kõik küdemas, haljad, vihad haudumas, möödas, rasked rabamised, poisid, pihtu pehmitama. Liugleb lumelemme, langeb maa mõtlikule, palgele, kukub mure kortsus kamarale ning säbruseks sajuksis tiheneb. Maha vajutab mahedat suitsud. Ja valges viduses vaikuses võib nüüd selgesti kuulda suure aidavõtme kriginat, lukuaugus ja sahvri lingi lõksatust. Oi ma, oi mamma, sinu annid on ütlemata head. Nüüd ise ka Pireke, puhka nende vastsete vaalitud linade jää selle madala taeva pehme karvase kasuka hõlma all. Meie aga hakkame kapsaid servima, Jakaalikaid kupatama, sinke soolama ja hanesid nuumama. Ega unusta odra linnakseidki idanema panna. Ees läbi laiade Raitsakate kumavad uus aasta tuled. Samas ettekandes veel üks luuletus Kersti Meri laasilt mardihani. Praetud hani laua peal, mardipäeva peame. Aga kas me ajaloost seda lugu teame, kust see komme päritud ja kesta meile andis? Elas kord üks vaene munk Vahemere kandis puldil krutsifiksi all pühakirja varjus lorilaule kirjutas lõbus hinge karjus. Ja need värsid vallatud, täis kuuma elu, kirge. Rahval raske ikke all hoidsid vaimu virge. Autor anonüümsena pappi kuues käis paastu pidas, palvetas ja üpris vagur näis. Sestap paavsti kuuria, kes asja rangelt uuris, soovis näha väga meest. Piiskopina tuuris. Saabus hiilgav emissar, näollakeilik kõrkus. See täitanud munk Se heeris vastu tõrkus. Tänane au eest, härrased, ei oldud ilma, autasin senigi. Veel, pomises, ent peites hanelaud. Ta. Et haned reetsid pelguri, ei pea me seda veaks. Impeeriumi päästmine neil tuleb teha heaks. Aganiku ukselt mees, ent kandetooli vinnas. Nõnda kitsai Kärneriks ja Martiinus piiskopiks. Piiskopiks Touri linnas. Aa. Kus? Tollal riiki valitses keiser maksi miinus. Tõbras nagu teisedki kuid asjatundja viinus. Ja selles suhtes valitsust kirik vapralt toetas. Kui otsa sai üks veinivaat, siis kohe uue soetas. Krooniamiitra viltu peas vürst ja piiskop paaris kuldseid peekreid kokku lõid kuskil muistses paaris. Nagu ehtsat paganat peit pahvusele, urja. Nõnda tegemata jäi maailmas palju kurja. Tühjalt Pehkis võllapuu ja teise riigi toega läks samuti tee. Kurb Timo, kas nüüd kiigutas pojapoega? Kuid kaunid kunstid õitsesid, käis teadustõusu rada ise vahtu riisuti ja silmas peeti pada. Rikk püsis, üldse märgatav, ei olnud teatud miinus. Ning rõõmsalt laulsid ketserid viivat Sankt Martiinus. Pukki pandi mõnus mees, salata ei tasu Eton kaagutamisest ka vahel tõesti kasu. Sellest ajast mäletab rahvas püha marti kätel lauda kantakse hane, mitte parti. Trühvleid küll ei ole siin ja Burgundy veine hapukapsad valge viin. Siin on kliima teine. Nii süütult naeratab see lind, just nagu ta ei teaks. Impeeriumi päästmine veel tuleb teha heaks. Vastavasse väeossa saatis oma pojale salmik seatud uusaastatervituse Mart Raudkuulakem tema rivilaulu vabariigi teenelise kunstniku Jüri järveti ettekandes. Mitu-setu poiste satsi rühib mööda märga platsi 100 jälgi iga samm summ-summ sammu summas, summa sammus kõigil sama värvi vammus 1000 talda, trahv ja trahv. Sinaga üliandekad ja targad tainapead ja päevavargad nendes ridades Eeerrassi. Nendel läheks sassi. Siin on poistel keskeltläbi Rafas gäng ja soldat käbi. Igal oma jõudja nupp käivad koos, kui mõõtjatup lõõtsuv näkku, lörtsi, täitsa ära valgu ole täitsa tuule turtsub meeste pea, Kuke pea. Olla soldat noortest noorem. Aga täpselt sinu vanust kutsub elu pandi panust, et ei mürgeks sõjasõnn kestaks rahu, kestaks õnn. Süda nagu sedajagu mehisemalt müksaks ükskaks ükskaks. Kodumaja see suur ja Väike-Maarja kosmus kuulja päike, neid peab kõige kurja eest kaitsma õige mitu meest elust lauldes sõda, needes, loendamatudes vetseedes sammud, sammud, trahja, trahv, Sinaga. Igal laulul pole sõnu, mõni muhedus ja mõnu vahelt päris vaiksel moel. Põue poeb ninad, kui nooled vibul kööki sihivad, kus sibul, kroonid kuuma rasva, Rastva Rastva ihu õnn vihusaunas hinge oma posti paunas ootad, sõnas sõidus soe, võta loe. Ootad, ega tea ju, millal mõnel pisukesel või millal oli vabast silmapilk teha kirjaks tinditilk. Läheb aeg, saad juuksed pähe, uued päevad on neid vähe. Elu pole ihnuskoi, stoi. Ja nüüd kaks uut luuletust miininurmelt esitab vabariigi rahvakunstnik Aino Talvi. Hiline roos ja mu unelmate mees. Leeksilmne roos. Mis on sul arus, et vastu talve õide kipud? Öökülm, kui mõõk su kohal ripub. Kuid sul on veelgi pungi varu, üks. Kui suveleidsid, lendas liblik ja kimalane sulle külla, et heita end su lõhna külla ja sirgukesu harjussiblis. Nüüd keset külmavõetud lilli. Kas sa ei karda minna valla, mis imeväega trotsid halla? Näe rohul valget külmavilli. Ent ohuaimus Sindeisega, peet sügist päikesele silma ning aitad soojaks kütta ilma tall oma õite hõõrgusega. Mu unelmate mees mu unelmate mees, hingab täie rinnaga sügavalt nagu meri. Ta kõne on kui metsakõne, ühtaegu kordu ja kordumatu, vanad unda, laulud, igivanad. Ja ometi uued. Mu unelmate mees käib vastutuult veab vägikaigast pakasega seljakotis toob ta koju kaugusi. Kui ta tahab, ei pääseda peost nähtamatu pisielukas ega pirakaim vaal. Kõik, keda võib, kui tahab oma tarmukus ega hoogu ta annab mu südame, tuuliku tiibadele. Ja elu. Veski ei väsi ega väsi Ongi käimast. Mu unelmate meest nagu oleks ta armastanud mind tuhandeid aastaid ütleb, et armastus ei sure. Ja ma usun teda. Oma uudisloominguga on mikrofoni ees Uno Laht. Mis keeles paroodia? Kõikides maailmajagudes vaatavat leekidest ja bituumeni suitsust higiste nägudega tee tegijad. Mis keeles vaatavad tee tegijad luksuslimusiini des lõbusõitjaid. Kõikides maailmajagudes segatakse suupäraseid luulekokteile, beetakiirtest ja Beethoven inst. Teeb untsist ja linnuteest. Mis keeles mikser kokteile teeb? Mis keeles viskab aborigeene vastu känguru niigi pehmed pead. Bumerangi. Mis keeles kiruvad pähklitangid tuuma leidmata koore seest, mis keeles mõtlevad sülelapsed? Sest keegi mõtlema peab. Ka eesti luulehuviliste eest. On olemas tee tegijad. Kokteilisegajad, mina olen känguru. Nagu aimates armsa keskaja lõpu nii-öelda renessanss-ile vastu reveransiks kiriku huvides kavastatud rangelt salajase laadiga kaadriloenduse korraldas paavst ja et siis keskajal polnud veel avastatud küberneetikat musta maagiat. Kestis kampaania 20 aastat. Statistikat veeti koormatel, rooma härjad vedasid, vahasid, parmud, jõudsid paastinite ohutud arvud, nii et hakka või risti poomam. Uuris paastuma kaader konna üle loenduse lohet, lohutut, ööd ja päevad, oh viitsimist. Paatrid, mungad ja nunnad, Nunsiused, Noviitsid, intelligentide püüdjad, intulgentside müüjad pluss muud sulid. Paavst liitis, jagas ja ohkas. Koefitsent tuli kohutav ja kes algatas isega iga palgalise vaimuliku kohta, tuli loe, jakki, isenda, poolteist inimühikut usklikke ilma palgata. Ja räägitakse see imelik paavst oma kinnisideele andunud püha ägedust sellega talitses, et kirjutas käbedalt graatsia kraps alljärgneva memorandumi. Püha Vaimu sabasulgede peavalitsus. Et vähendada ränka palgafondi, et tõuseks usu, ühiskondlik kaal, mis antud juhul kõige tähtsam ongi, teen korralduse linnades ja maal, välja arvatud Vatikan. Viivitamatult likvideerida udusulgede identifitseerimise osakonnad, arhiivid ja direktoorium kah. Võtke üle udusuled, paberi, pahn ja muu krempel paavst, kuupäev, tempel. See oli krahh, ametkondade lõpptara rahh, pühakud, taevas ise näevad, kuidas nende udemed on maa peal au sees. Juba järgmisel päeval esitas PV peavalitsus vastulause. Niigetserlikul ajal, kus ilmalikud irvitavad isegi BMW sabasulgede üle oleks udusulgede pisemgi koondamine usu Pilamiseks. Teie kristlik õndsus, vastupidi, oleks vaja tõsta udusulgede ülema palka koos autoriteediga juurde, komplekteerida sektor õnnistegija, risti, higi, allkiri, direktor pisi liiklejate vastu pieteeditunde kasvatamise alal. Post, Gretum, vennalik, tervitus, palav jumal olgu teiega juusis meiega. Paavst vihastas end siniseks, ennäe inimest. Vaja mul õige Su vennastust, kui rahval kaob usk. Analüüsinud nähtust taipas ta närides küüsi, et alustas koondamist liiga tähtsatest, lihtsalt paisutas, ülenüüsid. Abiette Sis taotlenud jumalalt koostas ta uue märgukirja ettevaatlikumalt. Iga lause kui samet. Palun kollegiaalselt konsulteerida ja saata vastus võimalikult kindel. Kas ei soovi ennast ise likvideerida küünlajalgadest mööda langevate vahatilkade kiriku rüppe tagasipööramise amet koosseisuga 3000 hinge. Ka otsuse projekt võiks olla vastav, et rahva vaesuse tõttu too ei põletata kirikutes enam vaha, vaid ammu juba üksnes lambarasva. Et kadus teie tööd ja õilisvoos tilkhaaval tilku üles tõsta maast, mis kummarduste poolest polnud paha, kuid kirikule noosi need ei anna. Seepärast ametkond ja ülem kõik palute end vallandada, üheskoos hosianna paavst. Vastust ootama Ärevas ootuses jäi kavalpeakirikupea. Kas õnnestub uskuda, päästa või ehk koguni üle ootuste, kes neid tilga koriaid teab, saaks miljoneid. Taal reid säästa mitte millestki, küll oleks hea keset kalkulatsioone genimaid. Juba kuulda sai paavsti kõrv, et vahaametis vaidlused venivad seni põnevalt nagu mõnes ajalehes vahakujude muuseumi mõrv. Läks kuu läks kakski ja siis tuli plaksti vastus. Käesolevaga täheldame Teie märgukirja põhjal koosseisu vähendada ametkond vastavaid samme astus. Et vaha kui kiriku jõukuse alus on täiesti kadunud käibelt ja et küsimus on erakordselt valus, siis meile näib, et just praegu moment oleks kõige soodsam otsustavalt tugevdada vahaliini, sest meil on andmeid pärast keskaega, kui tootmine moodsam. Nad leiutavad mingi parafiini. Et aga küünla panemise traditsioon ei kaoks üksmeelselt üheskoos, me jääme kohtadele tuleviku jaoks. See on otsus ja veendumus ja meie vastust eile püha isa. Paavst luges vaha korjate keeldumust ja vihahoos peaaegu puruks, rebis kõige tähtsama loo selles loos nimelt kirjale lisatud lisa. Paavsti jaoks palju sümpaatsemad. Seitsme märtri koguduse noorem vahakoristaja neitsi Anželina bürokraatia Ama teose tütar, 40 aastane, tahtes vastu tulla paavstile, lahkub ametist vabatahtlikult omal soovil. Et astuda Kristuse kaadrite kloostrisse Talle pruutide kooli. Juhul kui Neitsi jaoks koha saame. Küll mõtles ja piinles ja mõtles paavst nii taevast kui maast näris küünsi ja kukalt, vist kratsis ka. Kuni lõppesta jonn ja mühaklus. Paavst kuulutas Neitsi Anželina bürokraatia kõigi ametkondade ja ametnike pühakuks. Oh juubeldust, oh vaimustust, metsikult suurt kaadrikka harjad Sis paavsti Pullast mõtteküllust leidsid ja rikkust neitsit ju elusalt üle kullates loodi päevapealt uus instituut, mis kaitseks ta neitsilõikust. Nõnda sajandeid kestab see neitsile õiv maha võtta ei saa ega raatsiks ju ka pühal näitsilon kangesti pentsik võim. Ametkondi ta luua ja kaitsta võib neidu kärpida. Tihti on püütud nii see neitsilik bürokraatia oma jüngrite rõõmuks hõisata võib, et on tänase päevani sõitu. Kuulsite uusi värsse kuueks aastaks.