Ta tuli hoovi nagu sõbralikkust, käest kaastunde ja arusaamise, hoole ja abivalmiduse nägematuist, sõrmedest, juhituna. Aga ta oli üksi kuigi kuulisema selja tagasõbralikke hääli, olematuid nagu käsiidi viirastuslik hääli, surra rosinat. Käi ettevaatlikult, armasmanne. Mõtle oma jala peale. Kõigepealt panin ta vasaku jala maha, proovis varbaotsaga nägu, astuks ta haprale jääle. Vaatas igas suunas ringi. Hoov oli tühi. Ainult mõni varblane säutsus ühe tooniliselt kitsa tagahoovi päikesepoolses nurgas ja müüril vastu üheksanda hoovi istus tuvi, kes keerutas pead, jälgis teda pinevalt. Siis tuli vasak jalg ja koos sellega kepp pikk must kepp, millel oli jäme kummikork otsas. See oli tema jaoks liiga pikk ulatus nagu kark talle kaenla alla ja lohises pisut järele, kui ta täie sammu võttis. Aeglaselt, kaalutletult hoolikalt iga liigutust jälgides läks ta päikesepoolsesse nurka. Seal toetas ta selja vastu seina, libistas end ettevaatlikult näha kile allapoole, toetus kepile ja sirutas vasaku jala ette, kuni tundis hoovi sooja tsementi enda all. Siis laskis ta kepist lahti, nihutas end paremini istuma, pööras näo päikese poole, sulges silmad. Ema magas. Kogu maja, magas, oli pühapäeva hommik. Ainult Pagareeriks on, oli nagu harilikult öötöölt koju tulnud magama heitnud ja siis enne kõiki teisi ärganud, sest ta oli mao haige, tusa loomuga ja vihkas lapsi, eriti Mannet. Ta tuli, Manni, avas silmad pagari, pannud teda algul tähele. Ta tõmbas trakse üles kohendades neid oma kitsastele längus õlgadele. Jäi seisma. Sakutas juukseid. Äkki nägi ta Mannet, kringsutas nägu, pöördus ja tuli aeglaste lohisev sammudega lähemale. Manne oli ühe ropsuga üleval. Pikkamisi lohistas ta kange jala järel, haaras kepist kõvasti kinni, toetus vastu müüri ja talus kindlalt pagari unesegast jahmunud pilku. Sa istud siin. Oled sellombak. Jalg valutab, pomises Manne. Ei saa käia. Pagar silmitses teda pinevalt punaka habemetüüka hallikassinist, nägu moonutes uus grimass. Väikesed seasilmad, avardusid ja pominal tuli uus küsimus. Aluutab hirmsasti, vastas man. Kogu valutas. Ei lasknud magada. Pagarihuuled paotusid näole tuli nõutu ilme, keeleots välkus hämmeldunult kord ühest, kord teisest suunurgast. Ta pistis käe püksitaskusse seal kõlises otsis Gauckis sõrmedega, tõi lõpuks lagedale läikiva kroonilise ja viskas Mannele, kes selle osavalt oma mütsi püüdis. Säh, vaata. Ja pea siis molueelse kaod. Müüs Lorrutamine, see olgu siin seina ääres. Manni, pidas endamisi aru, kas istuda edasi või minna ära. Kuid pagar tegi ta rahutuks. Ta võis iga minuti välja tulla, Manne, minema kihutada, tal nahatäis sõimata, kere kuumaks kütta. Nagu üleeile ja kõik koera toffi pärast. Vanne oli teda kogu tee poodgerendist koju süles kandnud väike ebamäärast tõugu ebamäärast värvi, ebamäärast päritolu, räpane, haisev, koerakutsikas ära eksinud kodu. Haledalt neutsuv peni, kes oli võib-olla auto alla jäänud hobuse käest allata saanud või lihtsalt nii kaugele jooksnud, et ta ei osanud enam koju minna. Mõnede heida koju, pesi teda andistele piima ja leiba, tegi talle kööki aseme. Ja kui ema koju tuli, öötööst väsinud ning tapetud ja Manne ühe või teise asja pärast kuskile jooksma pidi, oli vaene peni ühtejärge päris südantlõhestavalt karjunud, kiunud ja vingunud, nii et kaks naabrinaist tulid küsima, mis lahti on. Pagar oli vastu seina põrutanud, tahtis magada, tahtis rahu ja vaikust. Ta oli koertevihkaja naistevihkaja lastevihkaja poissmees. Ja peale selle veel mao haige. Ta oli maja hirm ja majaeitede ohkimistaja nutulaulude ammendamatu halli. Kas pärast kolmekordset kloppimist ja korduvat kõva häälega ähvardamist oli ta ukse taga kella andnud ja kui manni avas ema oli mingi asja õienduse pärast väljas tal nahatäis sõimanud ja öelnud, et koer tuleb maha lasta, siis olime Anne esimest korda vihastanud Talle vastu õelnud ninakas olnud. Kui ta õhtul hiljem koeraga välja läks, oli pagar talle kuni päri sündi pargini järgnenud teda jalaga toginud ja peoga klohminud ning sundinud koera lahti laskma. See punus minema, nobe terve ning puhanud ja kadus paviljoni nurga taha. Mane hüppas üle aia, tundis vasakus jalas, põletavad valu jäi nuttes abituna hüljatuna lamama, kuna pagar teda käte ja jalgadega vihaselt dokis. Alles, kui eemaldus, hakkas manner röökima. Kapi Mu jalg, jalaluu on katki. Aga kui pagar oli kadunud, liipasta koju? Jalg valutas pisut, aga see ei teinud midagi. Ta võis käia nagu harilikult, kuid otsustas kometit mängida. Ta Luukas keksis ühe jala peal ja oli varsti poiste oma sõprade ringist piiratud. Siis tuli Liisa küll majaperemehe tütar ja tahtis teda haiglasse viia, kuid mane keeldus. Järgmisel päeval tuli Liisa musta kepiga, mille ta oli laenanud Holmerilt väikeselt murelikult rammikkonduktorilt, kelle naine oli kolm kuud tagasi ära surnud ja elu lõpupäevil kepiga ringi komberdanud. Just tema surnusosinad kuuliski Manne kõikjal enda ümber. Käi ettevaatlikult, armas Manne. Mõtle oma jala peale. Välisukselt kostis kergeid samme. Tüdrukud tulid, Liisa küll kõige eesvanne tundis, kuidas tal puna näkku tõusis ja põsed õhetama lõid. Äkki lõid nad punti? Kogunesid viie-kuuekesi kobaras, Liisa, küll keskel sosistasid, panid pead kokku, kihistasid naerda. Liisa tuli tema juurde, tal olid lühikesed spordipüksid jalas ja senine käisteta pluus seljas, niiet Manne võis käiseaukudest kaugele sisse näha. Heledad kiharad juuksed olid tahakammitud juuste piiritule lauba käiva, laia sinise siidpaelaga kokku seotud. Põskedel olid väikesed naerulohud ja nina tedretähti täis. Tema silmad särasid Mannele vastu. Melejane paviljoni juurde sirelaid näppama. Manni noogutas. Kas ta peaks kaasa minema? Ta heitis kiire pilgu akende poole. Majamagas ema magas. Aga Liisa otsustas. Hüva, me oleme varsti tagasi. Nad läksid. Samal hetkel tuli pagar välja. Tüdrukud jooksid kilgates läbi koja eeshoovi, lipsasid tänavaäärse maja väravavõlvi alla ja kadusid. Manni, ajas end püsti ja hakkas luugates ning nägu krimpsutades aeglaselt Pagarile lähenema püüdes oma liigutusi samal ajal hoolikalt kontrollida. Tagar seisis, pea ettepoole õieli, haises viinast ja jõllitas manni otsa, kes tuli pikkamööda ning värisedes lähemale. Ta toetas kepikoja trepi alumisele astmele. Proovis kas kummeli libise testis vasaku jala koledasti nägu moonutades trepile. Samas sõidame üksu rindu ja pagari kähe viiksu, hääl lausa pakatas tigedusest. Alalõpmata üks kisa ja kära. Kas ma ei öelnud sulle juba, katsu, et sa kaod kasiiblikadele järele, kurradi konnapoeg. Järsku jäi ta seisma? Vaatas luuramalt oma jalga. Ja üleüldse oled sa niisama vähe lonkur kui mina. Kuradi vigurid. Mängid santi, poisi molkus. Manni kõhkles taga rooli, purjus, ta oli ohtlik. Maja magas, oli pühapäeva hommik, ema magas. Abi ei olnud loota, tüdrukud olid läinud. Ta tõmbas sügavalt hinge, laskis küürakil ja jooksis ettepoole, Kumaras üks käsi näo ees, otseteed läbi hoovimaja koja eeshoovi ja lipsas tänavaäärse maja kangialusest tänavale. Pagar jõudis talle kepiga üle turja aiata ja viskas selle talle siis järele. Tema irvitus kõlas vastikult, Manne kõrvus. Kuid tänaval päris värava ees seisid tüdrukud ja nende keskel oli Liisan küll ta hoidis midagi süles, midagi valget ja pruuni, mis juhtus ja klähvivad. See oli toffi plehku pannud koerakutsikas. Liiga hilja. Manne ei jõudnud enam peatuda. Ta lendas keset tüdrukute summa ja kukkus peaaegu ninali ning kui ta ainult püsti ajas, ei olnud tema liigutustes, mis olid täiesti loomulikud, märkigi mingist hädast või valust. Lissa küll vaatas talle ainiti otsa ja pani koera maha. See roomas nõutsedes manna jalgade juurde, liputas saba, hüppas teda mööda üles ja haukus rõõmust. Kui peni oli viimaks rahunenud. Emanne ringi vaates olid tüdrukud kadunud. Ainult Liisa seisis endiselt paigal. Ta vaatas Mannele kummalise pettunud pilguga otsa ja ütles aeglaselt, kuigi veel pisut küsivalt. Sa saad käia. Sul ei ole kepi vaja. Manne vaatas maha. Ta ei olnud võimeline vastama. Kutsikas kargles tema ümber. Aga kui Liisa küll eemaldus ja lähenes teistele, kes seisid nurga juures kivine nägu ära pööratud, selg põlglikult Manne poole. Järgnes koer talle. Manne seisis ja vaatas neile järele, kuni nad silmist kadusid. Nad ei läinud paviljoni. Nad läksid long holmile paadi pärijatele. Istusid seal kogu pühapäeva ja vaatasid valgeid Mäeleri laevu, mis eemaldasid kaldest, mürtsuvad orkestrid, vöörtekil reelingud pühapäevaselt rõivastatud inimesi täis Annehilisi üksi ning mahajäetuna põõsastes. Ja nägi, et nad istuvad liikumatult mäel nagu linnud. Tõsised, sõnatud. Ta ei julgenud nende juurde minna. Õhtul videvikus kahvatult kummavaist lampidest valgustatud juuningu, pehmest tumesinises videvikus, mis olid täis õitsvate pihlakate ja sirelite lõhna. Eelista paviljoni juurde, ronis plangule ja murdis suuri siniste lõhnavate õiekobaratega sirelioksi. Neid sai hiiglakimp, mille ta nööriga kokku sidus. Sisiiliste koju. Peatus tänavaäärse maja ukse ees. Läks vaikselt trepist üles viimasele korrusele. Jäi Liisa Külli ukse ette seisma. Ta riputas sirelikimbu käeraua külge. Ei julgenud helistada ja läks niisama vaikselt trepist alla. Maja magas, oli peaaegu kesk. Pagar oli ära ema veel tulemata. Manne oli niisama üksi nagu ennegi.