Need sammud peaksid viima lindistama juubelisaadet, kuid sellist ei sünni. Ühelt poolt puudub soov juubelit rõhutada. Teiselt poolt soov midagi kauni sõnalist leiutada ja kaasas pole ka valmis, küsimusi ei, peaasi taskus. Kokkulepe oli ainult kohvijoomise peale. Ühed sammud kuuluvad Lauri Leesile, kes neist trepiastmest väga väga tihti käinud, teised kõnelejale ja kohe jõuame ukse taha, mille avab meile. Anna ekston. Ma ei tea, kas lilleelus silmad gene ja seal on käinud minu lemmiklill vabanen kohe väädi. Aga äkki ongi seal ega šotlasi oli tulnud külla, seda meie perekonnas öeldakse niiviisi. Kui ülejääki on, siis võib, see on seotud ühe traditsiooniga naega tegemist raskel ajal, väga vaese inimese hülged käis külas ja ta tuli harilikult niiviisi lõuna ajal. Ja siis, kui ema küsis, et kas te süüa kabakuda siis ta ütles niiviisi, et kui ülejäägi on siis või? Ja vot nii viisime annaga, vahetame raamatut kui ühe raamatu, siis annab teisele ja, ja noh, prantsusekeelset kirjandust ikka liigub meil. Et muidu telepaljalt maksma, ta teeb, käisid mina aparatuur töötama, mäletad, vanasti olid niisugused autod, mida peas pidisel ninapidi üles keerama. Ma arvan, et see oli vist 18. aastal ikka päris plika, oskamata jah. Ja see oli pritsimajas olisi peatus. Sõitsime Kadri Harbijad tagasi tundus, et see on maailma raid küll oli seal tore sealjuures ja need ka, ma kutsun välja. Ma ei tunne sellest mingit mõnu, ainult siis, kui takso tuleb õigel ajal. Muide te olete nii lahke. Abistati mind, et ma saaks ära. Sõida maale. Teate, kuhu. Jabur raamatut Tartu korteris on ka raamatut ainult, aga pelgalt selle eest seal, kus ma olin külas, mitte teravad ei olnud. Ja need kolm, mis ma arvasin, et kolm väikest raamat, see oli mängutoos. Miks te käisite nüüd tänav keset nüüd ma olen koht. Ei, ei, mina tulgu. Ma vaatan väga naeratada. Vot väga tore, aga küll on hea, et mul ei ole last, lapsi mul oleks pidanud olema mitu kohe aga see on tore, Maidanud sihiga ei tahtnud nad sain aru väga ammu. Esiteks ma armastasin oma professiooni õuele ja ma teadsin, et ma Sappolitada ennast jagan jagada, tead, mind keegi ei ole kasvatanud, see on võib-olla selles mõttes hästi, vanematel ei olnud, aga muidugi kasvatas siiski oli nende eeskuju ka vist. Aga ma mõtlesin, et miks ma siis sünnitan veel ühe inimese, kes on võib-olla hirmus sarnane minuga. See on üks asi täitsa siiralt, see ei ole mitte eputamine, eks ole. Ja siis kuna ma olin Euroopas ja tundsin alati huvi poliitika vastu. Ja sain aru, et inimkonna ees, eriti Euroopas seisavad ees väga sünged rasked aastad. Kujutage ette, saatus oli niisugune, et ma olin Berliinis just 34. aastal. Hitler oli just võimule. Ei ma olin seal nagu välismaalane, ma VII surelike treenimata tulebki see kuulus mees ja eesti pedagoog. Aga 34. aastal ma olin siis röömi tapeti. Ma mäletan, see atmosfäär, tänavad olid tühjade Essesid. No see oli kord, omavaheline võimuvõitlus Treenida, ega ma ei olnud, ei olnud just niisugused olud nagu praegu nii nagu sanatooriumis. Tantsurühm ja tantsurühm läheb laiali puhkuseks, no neil on võimalus ja see on väga tore, sõidavad Leona, võtavad seal päikest ja treeni siiski tulevad tagasi, absoluutselt ei ole vormis. Ja saavad siiski palka ja keegi need ei ütle üles. Aga poobliga juba publik on niisugune. Hea laps on harjunud sellega, et Luikede järves või nüüd hiljuti nägin sulfiidi, on hästi praetud. Seal keegi Ace oodanud, millal sa saad vormi tagasi, sa pead tulema tööle ja pead olema vormis ja muide selle distsipliin, mis on nii moes praegu et teatris näiteks, et oleks tore distsipliini rikkumine, see oli väga harva, et keegi oleks tulnud nii napsitanud nagu mõni operetisolist, eks ole. Teie suved nähtavasti kulusid siis treeninguteks. Ja ma käisin Eestis ka treenides oma vana õpetaja Litvinovi juures ei tulnud pähe, et ta võib niimoodi pugeda siis tähendab, kui sa oled noor ja sul on üks väga huvitav vaala. Muidugi treenisin hommikul ja päeval oli vaba. No ma arvan, et praegu on ka inimesi, kes puhkavad minimaalselt ja teevad. Aga me üldse ei suhelnud iga nii nagu inimene peseb oma nägu mitte üks kord nädalas, aga kõige, parimal juhul iga päev niisama olime täitsa loomulik, et me iga päev harjutan, kes, kes mind nüüd hästi. Praegu näiteks. Paranenud, aga mul on alati väga suured valud, aga ma seda teen. Siiski peab tahtejõud olema ja sean, tead, enesehügieen, sealväärne hügieen minu meelest ei ole. Ma tahtsin ainult öelda, et, et öelda, et praegu nüüd kõik oleks müübitsiplineerima tuli, ei räägi. Mina võin räägidega müüjades, kui te tahate. Kas need müüjad, kas meil on siis teatud väärikus, et kui sa küsid teiskordselt, nad muutuvad kahe niisukest pealtükkivad seal, nende toon muutub kohe agressiivseks. Miks? Sellepärast et nad vist ei tunne, et iga iga professioon nõuab omaeetikat. Me ei saa üldistada, ei saada selle eest palka, seal on suur vahe. Et lihtsalt on inimesi, on inimesi. On olemas inimesi, mistõttu me hoiame kokku, ma arvan, meie sõprus on ka põhjendatud sellega, et meil on midagi ühist miskit, kuigi me oleme täiesti erinevate erialade inimesed. Õnneks midagi sellist, mis sarnasteks kusagil ja Talumäe, räägi üksik üksikjuhtum, et ma räägin. Kahjuks diaatrite distsipliin, võtke, kas te arvate draamateatri selles suurepärases kollektiivile on kerge elada praegu kolmas aastane, neil ei ole oma kodu, kas te ei arva, et see mõjub nendest distsipliinile? Ma räägin tööorganisatsioonid ka. Tõsi, kui peavad tantsijad istuma, niisama vaatama, proovi seal surfata. Need tuleb kutsuda siis, kui neil on tööd, eks ole, aga nad istuvad kujuvad seal sellepärast, et neli kasvad. Nad võiksid sel ajal täiendada, võiksid ennast harida. Ma tean, et kunagi ma vaidleksin vastu siiski head asjad tähendab sage natuke idealiseeritud minevikku või niimoodi, et vot kui mina olin Tuude, vot siis oligi nii või kui mina käisin koolis, tulin absoluutselt, aga praegu vaadake, kui vähe on praegu. Mina tahan, annate vaieldud momendile vastu. Mul tõesti õhtul tuleb klassitäis noori inimesi. Tublid, tahavad õppida, igati korralikud, viisakad. Ma ei tea, ma ei mäletagi minu, minu kooliajal, et kui maalin, keskkooli poiss, et ma oleksin tulnud selle peale, et peab minema peale kooliasju kusagil ennast täiendanud, teiseks ma kasvasin muidugi teistest tingimustest, minu vanematel ei olnud, võimalusel on niisugune teiste num Eedeks oskasite hinnata ja ma just tahtsin öelda, et võib-olla ma ei olnudki nii teadlikud. Praegused noored, mulle meeldib siiski, praegused noored on tublimad, nad on targemad ja see, et meie sagediidiliseerima oma minevikku siin see ei ole siiski õige kivini, kus ma räägin siin praegu ainult distsipliinis. Ma räägin sellest, et praegu on päevakorras ka juunipleenumil nii palju distsipliinis. See ei ole see, ainult mitte mitteteadmine. Ma ei ole kunagi identifitseerinud minevikku, et ma räägin seda, mida ma ainult nii palju, et ma jutustasin, kuidas meie töötasime suvel, meie ma ei räägi, et see kõik niimoodi töötasid, eks ole. Ma räägin sellest. Minu meelest tuleb, kui sa oled valinud oma ala, arvestades seda nii, nagu teie armastate, eks ole eks ole, see on teile looming. Vaat oleks tore, kui inimesed suhtusid oma kutsealasse loominguliselt. Aga mis puutub kunsti? Muidugi, kui te vaatate niimoodi isegi turisti pilguga, kui sul on see kõige ilusama, jalutame inimkond, inimkond. Tahame loonud ja see on see tipp, eks ole, kõik kunstid. Ja mina ei kunagi mind seal selles letarrid, rõve prussid räägib suurepärases selles et just. Tõesti suurepärane mõte, vapustab kahtlemata suur kirjanik Marcel puust väga kahju, et ühtegi siin räägitud ainult ja kõige nõrgem ja vene keeles on tõlgitud. Ma ei tea, kas keegi olete lugenud originaalkeeles muidugi kolm korda elus. Siiani põlvega, palju see annab iga inimesel, kes tahab ka aru saada teisse, rahva hinge ja. Missuguse valiku me ei saa loomulikult kogu maailmakirjandusel panna, Eestigi, aga, ja minu jaoks tehakse tehakse väga suur viga. Praegu tõlkimisel püütakse iga rahvuse iga keelelt midagi tõlkida kuid unustamata, millise panuse maailma üldtsivilisatsiooni kultuuri on toonud see teos, ma olen selle poolt tõlgitakse mingi väikerahvuse kirjandusteos, juhul kui kirjandusteos on andnud panuse üldmaailma tsivilisatsiooni. Kui ta seda ei ole teinud, siis ainult sellepärast, keda ta esindab, seda teda rahvast ei ole mõtet. Kas seal õigem ütelda maailma kultuuris tsivilisatsioon teine mõisteid ei saa? Ma üldiselt, jah, aga ma pean ütlema ühte asja. Nii palju, kui ma tean, tean vähe siiski. Võib-olla uhke, et omal ajal siis, kui Otto Samma jah. Ta oskas väga hästi valida. Ta tegi väga hea valiku Loomingu raamatu suurepärane või, ja see on väga suur nagu kultuuripanus meie vabariigile ja seda ei tohi unustada. Näiteks kui mina olin 66. aastal esimene kord külas Pariisis siis mäe korjasin kriik, prantsuskeelsed, neljandad, lähme nagu seal võib olla 12. Nende hulgas olid saartel. Piirdubki ainult sõnade tõlkimisega saatnud muud ei hõimud, kui ainult sõnad. Öelge härra saatesõnad, aga sellega on toredad soomlaste soomlaste raamatut Alexeil toimuv küsida, kas võõrkeelte omandamine oli teil ju töö ja, ja kui sul kui noorelt ei, ma ei ole üldse. Ja tõesti mitte, sest kadus lapsepõlves ja ma tean, et emal ei olnud piima ja piimaandja oli üks islam eesti keel oli tegelikult esimene keel. Siiski kodus räägiti vene keelt, saksa keelt, tädid, nad lõpetasid sakslaste tehter suule ja siis prantsuse tundis õnneks olen sündinud niisuguses perekonnas, kus valdati keeli ja koolis. Tänu sellele, et meil oli vene erakool, seal oli, öeldakse vene vene kool, mis oli riigi poolt kodanliku riigi poolt Subintsioneeritud. Tänu sellele ta ladinakeelse kuuluta, leegion oli siin, mäletad, ei mäleta. Ja tänu sellele, et mul oli väga kerge Ja see on suur, vaat ma räägin, et ma olen, mille määras me tõesti, meil on need tänu sellele mõni jälle mingisugused tõkked. Ma võin lugeda allkeeled ja Belgiat, teate, ma olen, isegi kui ma läksin sinna ooperis, kus ma olen töötanud. Ei no minul oli seened, lapsepõlves kuulsin palju keeli, kui inimese kõrv on harjunud lapsepõlves siis ma ei tea, niisugune tuleb olla nüri inimene, et mitte huvi tunda, mis ta siiski räägib, mis tähendab, eks ole. Aga ma tahtsin lisada seda, et see ei ole mitte sellised bioloogilised huvid, mis meid seovad, on keel ei mängi absoluutselt rolli, see ei ole mitte see, mis meid ühendab. Meid ühendab, mind huvitab, aga. Selline juhtum. Ma vestlesin filharmoonias, vestlesin Rolf Uusväljaga ja me rääkisime pikalt, aga minu tuttav kid mind ootas, seisnes kõrval, kuna tema oli võõras inimene ja ja ta vaatas meie juttu pealt ja kui ma nüüd läksin oma tuttavad jõudsite. Aga Mills temaga, siis saad vestelda, sa ei oska ju orelit mängida. Ja selline küsimus võib tekkida, noh ka meie vahel ma ei oska tantsida ja käige kaameli venna ja traagilistel vaadet minast käena või oskab. Olib mehaaniline laval olid niisugused, see oli nii õudne trummid ja kõik need riistad trummid, need kepid, automaadid, automaadi mängisid ja teatri vanurid tantsisid seal automaat seal tõesti natukene nagu surmatants aga siis mind kutsuti samme minu tuttava praegune sõbratar ja see mees ütles, vaatame, kas teie oskate veel midagi, siis mõtlesin, et miks mitte ja läksin tantsima ja see oli nii vastik. Pääsesid sinna tagasi sinna tagasi, eks ole ja siis veel see aitab ja istusin ja see oli, see oli viimane luikede variatsioon. Aga siiski ma mõtlen, et üks asi, üks selline ühine punkt on kindlasti meie suhetes on see, et me oleme mõlemad pedagoogid. Muide, kui ma käisin teie tantsutundides, mis te andsite lastele hoopis midagi muud, eks ole, tantsuõpetajana keele õpetajana kuid selle tunni tunni andmise metoodika või kuidagi selle suure õpilastega oli tuttav jooma, mäletate, teiegi küsis mu käest, et, Ja tal olid nii ära vaevatud või selle kes ei maga. Ei olnud halvasti mõelda, mitte minul on kõva tööd, on mul õnnetunne, tead, kui palju teil üldse on õpilasi olnud? Ma ei ole lugenud aga kindlasti üks 400, kindlasti nüüd isegi. Ilus neiu, kuidas te mind ära tundnud tunne jäi, unusta? Ei tea, mikspärast arvatavasti massiski midagist. Neljakesi. Mulle meenus, kuidas Anna ekskonnagati muretseb oma endiste õpilaste pärast. Ja kusjuures mitte selliste õpilaste pärast, kes on juba elus saavutanud. Kuulsused, meelsime, Rahvakunstnikud ja ja kellel on hästi läinud vaid just nende õpilaste pärast, küll ei ole läinud ise, kellel on mured ja veel kas või isiklikud mured ja kuidagi ana, eks tal on alati elab. Elab nendele kaasa ja püüab aidata. Ja miilitsarõõmu näiteks ta tunneb momentidel, kui just need, need õpilased on saavutanud midagi ja nendel on hästi läinud selle tõttu me oleme maailmas aidata, teine täis, me oleme inimesed ja loomad aitavad, kui ütleme, väiksed loomad ja nende vanemad. Nemad aitavad. Ja muidugi väga valus, kui, kui õpilane unustab ära oma õpetaja tähendab, õpilane, kes on juba midagi saavutanud samal erialal. Ta on jõudnud juba kusagile tasemele ja samas ta ta nagu unustab ära, kus see on saanud alguse. Ühesõnaga leiab, et see oli kõik. Tegelikult ta ei ole kohustatud seda tegema. Ta ju meile või keeltekursustele maksjad maksja maksu ja ma andsin talle tundi ja see kõik on nagu need suhted on ohvitsiaalsed. Kuid. Ma ei oska öelda, te olete andnud midagi rohkem kui raha. Male, olen emalik. Olen püüdnud seda teha ja. Ei, ausalt mitte. Ega ma ei leia, et nad peavad vägedernulik ole. Ei. Aga need õpilased, kellest pean lugu selles mõttes, et nad on sisukad, inimesed. Ja seda enam ma imestan, kui on endised õpilased, kes tahavad mind näha ja isegi helistavad, võib tänaval on nii lahked minuga. Ma võtan seda nii nagu kingituse. Aga selles on rohkem. Ja ma saan sellest aru, see on minu meelest täitsa loomulik nähtus. Ega mina ei mäleta, ma mäletan, iilid viinud ja nii edasi ja ja eriti rovskit. Ja kõik muutub, sellega tuleb olla inimestevahelistes suhetes on ka üks asi, mis mulle ei meeldi, selline, kui palud sõpra tuttavat, öeldakse. No siis võib-olla lausa mööded. Teademisest räägime teinekord või, või ei taha? Ega ma selle tõttu väga mitmed mind ei salli, sellepärast et ma niimoodi ütled näiteks. Kas teil on ükskõik, kuidas sa nimetasid, aga mis te siis ei saa, pime või loll küsimus? Midagi küsida? Ega minagi selle autobussipeatuse oote ju mingi oma autot. Ta oli vähenenud natukene järgmine päev, ta ei tahtnud mind teretada, ma ütlesin seal trepil tere. Ja vaat, keeled vanust rääkisime, mida ma mõtlen selle õpilase tänaval. Vot näiteks minul üldse õpilane paar aastat tagasi sisse Leningradi ülikooli sama prantsuse viroloogiasse, aga ta oli ka õppinud minu juures ainult aasta või paar. Ja nüüd alati, kui ta käib koolivaheajal meile kõrgkoolidega ja meil on erinevatel aegadel koolivahesalatud olev keedee kooli õpetaja, kas ma võin teie tunnis viibida? Vaat see on palju parem, kui teeme liikmentellidel. Selles mõttes ei ole grupeeringu nüüd sellepärast tema objektiivsuse tõttu tema laitmatu maitsetud. Ja alati väga julgelt ütleb ja ana, eks tun on kriitiline, mitte ainult. Isegi nende inimeste vastu, keda ta väga austab ja keda ju näiteks kasvõi ütleme, kui maimuvad, lavastab sel hetkel, eks ole, juba, ikka ütleb, et ma olen Woodma, kutsub teda selle Jürimal väär, see võib panna, ma ei eksinud ja võib-olla, kui minule öeldakse ja seletatakse, mina eksin selles arvamuses. On ju olemas igasuguseid näitlejaid ja tantsijaid või kellesse suhtuti kui inimesed teisiti kui kunstnikud. Anna ei aja kunagi neid segamini, tähendab. Olgu, see inimene hea või halb, see teda ei huvita, kui ta on laval Su kunstlik. Kahju küll, mina olen Anna ekstoniga kohtunud ju nii vähe, aga seda ma võiksin öelda, et mitte midagi ei muutu mikrofoni lauale ilmudes ja seda juhtub väga harva, sest tavaliselt meie elukutse juures täheldab just inimese hoiakut, et ja, ja mõtete muutumist niipea kui avatakse mikrofon. Nüüd on mul väga vähe selle kirje sale aga jah, aga no eks ta on tõesti rahulik inimene, et nad on väga loomu siiras, otsekohene ja aus, ka mikrofoni ja inimesi, kellele sa võid rääkida oma kõige suurema häda ja tulla iga moment ja teada, et sind jäeti ukse taha. Ma lähen peegli kõrri kohe ja. Sellepärast, et see aeg, millal mind suudelda, on juba möödas.