Kasutame Rootsis elava eesti helilooja ja muusikategelase härra Harri Holdi külaskäiku kodumaale selleks, et paluda tal jutustada meie kuulajaile Rootsi muusikaelu arengust ja tänapäevast. Seda peab ju väga kitsas ja lühikeses perspektiivis siin tegema. Sellepärast võib-olla kukub see välja nagu mingi verstapostide loetelu või ülevaade. Kui hakata nüüd kinni võib-olla ühest kõige heledamast nimest Rootsi muusikaajaloos, siis on selleks Franz väärvald saksa päritoluga, tema esialgne nimi oli väärelvalt. Praegu rootslased pühitsevad tema sajandat surma-aastat ja tema nii-öelda muusika ajaloosse kuuluvus oleks kuskil Beethoveni atramsi vahepeal tema sümfonietta sari on küllalt kunstiliselt huviäratav juba oma vormiliste aspektide poolest sest teatavasti sonaadivormitäiuse levimine veeklassikute poolt tekitas Juweli loojatele probleeme, millest võib-olla Gustav Mahler oma mälestustes jutustas, kuidas edasi saada. Siin oli just transpäeval väga huvitava konstruktsiooniga helilooja, kes ehitas oma sümfooniad ülesse kaheksa kuni 10 või isegi enam temaatiliseks, kus ta kasutas neid väikeseid lõigukesi ja põimib kokku neist üsna keerulise sümfoonilise struktuuri, mille, mille kallal siis inimesed hiljem pead murdsid, et kuidas see siis oli, nii et kas oli see sonaadivorm või mitte. Ja üks nendest sümfooniast oma neljas kuulub ka meie tänastele näidet seda valdkonda. Ja see on Rootsi raadio sümfooniaorkester tuurmanni juhatusel, kes sealt ühe osa meile ette mängivad. Nii see oli siis üle 100 aasta tagasi nüüd kui läheksime seda ajaloolist arengut, jälgiksime edasi, milliseid nimesid võiksite siis sealt edasi nimetada? Võiks öelda, nii. Pisut satiirilise, et, et oli päeval ja siis ei olnud mitte midagi. Ei olnud mitte midagi ja siis tuli sajandivahetusel Rootsis juhtus isegi nii halb olukord tekkima, pandi kuninglik ooper kinni ja muusikaelu oli teatud määral kehtiv madalseis samaaegselt ka meil siin võib-olla meie rahvuslik ärkamine aset leidis laulupidude raames, siis Rootsis oli teatud stagnatsioon, aga nad said selle muusikaelu siis keele korralikult käima just sajandivahetusel. Kui ilmus heliloojate hulka Williams, teen hammar, keda loetakse võib-olla nii-öelda teiseks Rootsi muusikaelu alustalaks. Ta on hilist romantilises stiilis kirjutanud hulga kvartetti. Isegi Prodini kvartett on ühe sellise sissemängud plaadile ja teda võib-olla tuntakse kõige rohkem koorilaulu kompunistina. Kui Stockholmi kammerkoor siin Eestis külas käis, siis niipea kolleeg palana kõigis kontserdikavades esines just tema kolm kooriviisi. Aga ei, ma mõtlen, et seda romantilist muusikat on suhteliselt palju kuulda ja Stiina mari juurest võiks ju ehk edasi minna veel paar aastakümmet nii 30.-te aastate erinevate grupi juures kus meil torkab silma nimi Lars-Erik Larsson. See on üsna omoristlik ja lõbus erilooja aga ka küllaltki pädev nii ülitõsistes seostes nagu ütleme, rahvusvaheline muusika, festival, kus tema kolmekümneil aastatel isegi ühe esimese auhinna ära toitma. Ma usun, et siin nii-öelda selle humoristliku stiilinäitena. Me valime osa tema keelpillikvartetis number üks ja sedakorda juba Alumäe kvarteti esituses. Ajalugu käib ikka nii sajandite ja aastakümnete kaudu ja paraku time vist samamoodi siin, et vaatame, mis siis juhtus ütlemini neljakümnendatel aastatel. Millised olid need tugevamad nimed arengu suunamisel seal kasutusele tuli ka Rootsis ikka enam ja enam ütleme hindimiti ja hiljem siis Schönbergi koolkond. Ja siin võib-olla huvitava vastandi nii pähklikoores võiks tuua kahe nimega, see on nimelt Ingvar liid Holm daam praegu Stockholmi konservatooriumi kompositsiooni professor, seda on ka laaseri kloun olnud omal ajal liid Holm on kahtlemata nimelt üks neid juhtivamaid komponiste, kes esile kerkis neljakümnete aastate keskel. Ja lühikese pala hubalvini seades ühe Rootsi rahvaviisi. Pärastsõjaaegne. Kuigi tuleb ju ikka nagu alati reaktsioon, see sõda lõppes ju ära ja see ängistus ka lahkus nii kirjandusest kui mujalt ja siis tekkis ka Rootsis niisugune või koolkond, kes siis hakkasid uuesti arendama, ütleme seda tiivitasimenti stiili ja teatud meeleolulist joont rakendama sinna b võiks niisiis kokku panna on just nimelt nagu karkov ja kaalset teised, kes siis nii-öelda 50 aastat alul konservatooriumi kompositsiooniklassi lõpetasid. Ja näiteks karkov on kirjutanud väga kuuleka stiilis Larssoni käe all. Aga oma esimese vabas stiilis kirjutatud teosega pühendas õpetajale kirju sallatsiooniselt sõnakuulmatut õpilased. Ja Morris karkoviga ongi huvitav lugu see tema prantsuse, rootsi ja vene päritoluga. Sellepärast ka huvitav nimi. Temaga ongi nii et ta kirjutab väga palju ja muusik quote hulgas on tema vastu väga suur huvi, sest et ta ise on väga hea pianist ja nii-öelda manuaalselt tegeleb selle mateeriaga. Nii on näiteks Rootsis saanud traditsiooniks, et raadio sümfooniaorkester aasta läbi oma palgast paneb kõrvale kindla summa iga liikme pealt ja selle summa eest siis tellib ise ühe muusikalise teose nii-öelda nagu selleks, et näidata siis oma joont institutsioonide ei või muude tellimuste vahel jõhest selliseks tellitud tööks kujuneski Morris karkovi variatsioonid orkestrile opos 58. Nüüd ma usun, et täna on tema hobuste arv juba üle 120. Temal see anne, jookse umbes Subertil ja ma usun, et variatsioonidest võtame lihtsalt ühe väikese lõigu, et näidata, mismoodi tema siis ühte orkestrit üldse oma kujutelmas varieerida. Nüüd oleme jõudnud siis 60.-tesse aastatesse ehk juba kõige lähemasse kaasaega peaaegu. Või oli seal veel mingisugune heliloojate grupp. Enne päris nii kaasaegse avangardmuusikani jõudmist. Võiks öelda niimoodi, et et see heliloomingu kulg on nagu teatud määral võrreldav ühe jõevooluse keerdkäikudega ja kulminatsiooni tiga ja jõu koonduste muudatustega mis siin on pidevalt nimetatud, see on siis nagu olnud juhtivaks teguriks teatud aastakümnel või jaotusel samaaegselt on siis tehtud muusikat igas stiilis, kui püüda seda arengut kirjeldada, mis on ju teadumeraati mingis suunas edasiviiv, siis võiks öelda, et juhtivamaks stiiliideaaliks kujunes Kuuekümnendate algul just teatud määral kõlaline muusikakõlaline kujundamine, mitte mitte temaatiline võiks öelda teemaks võetiseks kõlaline kujund, seda vormiti mingil viisil. Umbes nii nagu üht ilusat viisi saab varieerida, siis muudeti kõla värvingut ja selleks kasutati mitmesuguseid ettekäändeid ja motivatsiooni. Huvitavamaid on näiteks äsja hiljuti surnud Rootsi Roadi muusikašefi Karl Pirjer, Blundaali teos forma Feritunans, Raua muudatused vabas tõlkes, mille ta kirjutas ühe raua ja Ramoni tööstuse kaevanduse 300 aasta juubelipuuks ja see kantiga siis seal selles valukojas. Teos koosneb kolmest osast ja kõigi kolme osa on seotud siis ütleme, selle rauamaagi eri kestusmomentidega ja orkestri kõla muusikalise kasutamise näitena võiks tuua tema need esimesed kolm minutit. Aga siin tuleb muidugi öelda, nii et, et kui nüüd võib-olla esimese poole minuti jooksul teie midagi ei kuule siis ei, see ei tähenda midagi, et on, lekkis Vaidesse kompositsiooni. Helistikuline dünaamiline nivoo on niivõrd madal, et võib-olla seda isegi kinni püüa. Selle vastu tuleb küll selle maagi väljatoomise silmapilgul üks suur kulminatsioon mis peaks küll olema kuulda ka kõige kehvemas aparaadis. Huvitav, kuidas teos kuulajate poolt vastu võeti? Selle kohta on väga huvitavaid tähelepanekuid ja sõnavõtte. Mul isiklikult oli juttu ühe inseneriga, kes just töötas, mitte selles kaevanduses, aga teises. Ja ta ütles, et, et see on ju täiesti fantastiline, kuidas üks helilooja on tabanud seda miljööd seda kõlamaailma, mis ütleme, ühes kaevanduses, maagi sulatamisel ja malmi valamisel esineb. Ja tema jäi sellega täiesti rahule. Teine hilisem juhus oli puhkusel viibides Ahvenamaa saartel, kohtusin juhuslikult ühe naisega, kes vankril kell kolm pealelõunati vabrikus sõitis ringi kohviga ja ka temale sai see teos juba plaadid ette mängitud. Talle tehti ülesandeks, et omaenda sõnadega kirjeldada vahetut elamust, milles küsimus on. Ja juhtuski nii, et ta peaaegu tabas märki. Et oli tegemist valukojaga ja nende helidega. Ja tema viimane küsimus oli see, et mikspärast see muusika siis nii kõvasti peab alati tulema. Nii et siin võiks öelda, et on nagu naturalistliku suunaga juba tegemist. Seda võiks julgesti öelda, et toon. Nüüd vaadelgem Rootsi muusikaelu arengut kaasajal natukene laiemast aspektist veel kord. Siin võiks just võib-olla selle laia aspekti tuua esile needee kommunaalmuusikakoolid, mida arvad siis üle 300, neid on üle 98000 õpilase, seal kasvab pealegi tohutu hulk muusikapublikut ja selle turu jaoks meil Rootsis toodang on väga kesine, siin oleks võib-olla ühtegi teist isegi Eestist kaasa võtta. Aga üks huvitav katse, initsiatiiv on tehtud põhja pool polaarjoont kiiruna linnas kus on välja kuulutatud iga-aastane kultuuristipendium sellistel tingimustel, et kas kirjanik, kujutav kunstnik või helilooja vaheldumisi samasse linnas kuu aega tasuta elada, pluss 3000 rootsi krooni sularahas. Ja nüüd sel kevadel juhtuski sinna stipendiaat yks tuntud rootsi pillimees ja võib-olla üks andekamaid pianisti, kes üldse seal maal kunagi sündis kolmekümneaastasel Gunnar Haan. Ja tema viibides seal nüüd tänava kevadel kuu aega ehitas üles ühe süüdilapi rahvamuusika teemil kus motiiviks oli siis see, mis kiiruna linnale leiba annab, nimelt see rauamalm. Seal ta siis põimis läbi lapi, rahvamuusika, JOIK laulude motiivid, lapi rahvaluulega ja oma nii-öelda folkalistliku armoonia tunnetusega. Ja sellest tuligi umbes üks tunniajane kontsertprogramm kus oli kaastegevad umbes 300 inimest. Ja kui see siis viimasel aprillil ette kanti, see on Rootsis suur kevadpüha, esimese mai vastuvõtmine nii-öelda siis kuulajaskonnale oli kokku tulnud üle 1000 inimese kiruna raekotta. Ja Ma usun, et see on üks just nisukesi vitaalseid õnnestunud katsetusi siduda inimeste minevikku, nende oleviku ja tulevikuga. Ma mõtlen, et sealt võiks just välja võtta ühe niisuguse väikse osakese, see koosneb isenesest 10-st osast kus kaheline lastekoor laulab lapi keeles õndsaks ostetud hingedest. See on meloodia, mis on kirjutatud aastal 1112 ja selle on siis Gunnar Haan seadnud 200-le lastekoorile ja siis vaskpillid ehk kvartetile. Meie kuulajaid huvitab kindlasti ka see, kuidas on organiseeritud Rootsis muusikaline propaganda ja publiku kasvatamine. Selle kohta võib öelda, et ta pole üldse organiseeritud. Aga see on võib-olla natuke demagoogiline vastus. Seal on nimelt nii, et Rootsis kehtib ju põhiliselt segamajandus, nii erakapitalist kui riigisummad. Kui ka siis rahvusvahelised suured huvigrupid mängivad oma osa seal ja teatavasti on ju noorusvanusesse, ütleme 14 kuni 25 üks kõige lihtsamini ekspluateeritavaid ja ka samaaegselt ostujõulisemaid grupp. Ja sellele siis apelleeruvad mitmesugused Bobby ettevõtted, suured grammofonitööstused, teatud ütleme, riietusesemete konvektsiooni, tekstiilitööstused, näiteks kui ilmusid ekraanile need James Bondi filmid, ilmusid müügile vastavaid riideesemed ja nii edasi, ütleme seda nõndanimetatud tuuri, eks pluateeritakse igast kandist. Ja muusikalise maitse kujundamise vana käib praegu edasi üks kahevõitlus, ütleme selle kommertsiaalse lühikese tasuvuse huvi printsiibi vahel ja siis selle võib-olla kultuurilisema ja sügavamalt inimese vasta huvi tundma oma kultuuripoliitika vahel. Popmuusika. On ju näiteks domineerivamaks osaks Rootsi raadiosaadetes. Totaalsetest tundide arvust on 70 protsenti pühendatud siis Gazpopile võisiis laagritaolisele muusikale. Ja grammofoniplaate müüakse Rootsis 15 16 miljoni krooni eest just samast žanrist. Sotsioloogid on ju selle küsimuse peale nagu oma katsesarved suunanud ja seda küsimust vaadelnud. Ja sealt tuleb välja, et kuue nädala jooksul on 90 protsenti kõigist neist popi raadiosaadetest enam-vähem unustatud. Mis püsime juba 10 protsenti sellest, nii tohutu läbikäik ka võiks öelda, võib-olla tohutud kasumid. Kas see 10 protsenti kuulub siis selle muusikažanri paremiku hulka või on ta lihtsalt juhuslikult püsima jäänud? Kahtlemata paremiku hulka näiteks sinna hulka kuuluvad ka, ütleme niisugused artistid nagu alis paps ja protestilauljad ja seal oli väga rõõmustav see, et ütleme, niiskust laule nagu Pitressiiger ja mõned teised on püsivad siiski repertuaaris ja neid müüakse. Nad tabavad nooruse juures võib-olla just ühte teatud keelt, mis neil nüüd tänapäeva maailmas on väga tundlik. Rootsi muusikaelu tänapäevast rääkides ootab meie kuulaja kindlasti ka seda, millist osa mängivad eestlased Rootsi üldises muusikaelu pildis. Kaasmaalasi on ju Rootsis suhteliselt nende seitsme miljoniga võrdlemisi vähe. Aga teatud kohtade peale on need siiski ka muusikaelus. Nagu rahvusvaheliselt tuntud Käbi Laretei oli Eli kunstnike liidu esimeheks, mina isiklikult olen olnud ka seotud selle tegevusega ja praegu tänavu juhtub isegi nii et olen muusika, ametiühingute liidu kultuuritöötajate osakonna esimees. Konkreetselt on veel seal tegutsemas kommunistide hulgas muidugi Eduard Tubin, tema panused peamiselt kunstilised, aga nii organisatoorselt musikaalselt võtab ja Rootsi muusikaelust osa üsna mitu eesti instrumentalistina viiuldajat pianisti ja nende avarsilmne panus. See ei ole mingil moel alahinnatud, pigemini siis ülehinnatud. Tubin on ametis praegu oma ooperi orgestreerimisega. See on vist Estonia teatri tellimus Aino Kallase novellitiimil loodud. Sündmustik Jaan Krossi kujunduses Nüüd aga võib-olla lähemalt mõningatest teistest meil tuntud muusikainimestest näiteks Juhan Aavik Helilooja Ivanovic tegeleb peamiselt oma muusikaajamiste, märkmete ja memooride korrastamisega. Teda on ju külastustega rõõmustanud meie kodumaised muusikainimesed. Ja hiljuti, kui akadeemiline meeskoor Rootsis käis ka siis oli temaga südamlik kokkupuutumine. Vanameister on siiski oma vanuse kohta küllalt põgusa tervise juures. Ja selle tõttu on tal võimalus oma rikkalikku mälestuste materjali väga põhjalikult kokku seada. Ja siin oli juttu Käbi Laretei ist. Käbi Laretei on olnud viimastel aastatel väga kibe tegevus sellega, et Ameerika muusikaturgu organiseerida ja oma nime seal lansseerida. See ei ole sugugi mitte nii, et oled sündinud heaks pianistiks ja otsekohe on need lavad avatud, vaid see käib mänedžeride büroode kaudu ja selle taga on alati kibe töö. Sellepärast peab valdama pidevalt mitmekesist repertuaari. Meie kuulajaile on tuntud Milvi Laidi nimi, kindlasti huvitab neid ka tema praegune tegevus. Lauljatega on ju kahjuks nii, et nad on, olenevad oma häälteorganitest. Ja Milvi slaidil on ju elujärg nii kaugele jõudnud, et ta võib-olla isegi neid ei soovi enam nii avalikult kasutada. Aga ta on oma esinemistega jäänud ju, ütleme selleks muusikaelu sümboliks või muusaks, kes ta kunagi oli. Ja võib-olla ei olegi nii haruldane kui tema akna taga mõningad rõõmsad noormehed kvartetti laulavad ka veel tänapäevalgi. Nende nii noormeeste seas võiks ehk veel siis leida võib-olla ka Aarne Viisimaa, kes küll enam mitte nii väga noori Aarne Viisimaa on ju vähemalt minu isikliku elamuste järgi üks alustalasid olnud eesti soololaulu alal. Temale kuuluvad ju suured teened näiteks Mart Saare soololaulude lansseeriana, aga temal on ka muidugi samad probleemid kui kõigil lauljatel. Et see lauluhääl on jäänud minevikku demoniga üks nendest, kes kondant summadest ostsid minu sululaulud. Ja mul on tema kohta järelikult ainult head öelda. Nii et nüüd olemegi jõudnud teie loominguni. Millist laadi muusikat te olete kirjutanud ise millist teed mööda kavatsete tulevikus edasi minna? See on üsna keeruline ülesanne nüüd omaenda tegevust objektiivselt kirjeldada, aga lühidalt võiks öelda nii, et põhilised õpingud leidsid aset Eduard Tubina juures kus me käisime samal perioodil koos Diana Krulliga. Sinna juurde tulid siis muusikateadused, uurimised ja pianistlik välja koolitus. Ja selle tõttu on võib-olla ka kriitiline meel takistanud igasuguste katsetuste tegemiseks Agani taga põhjena võiks ju mainida, et mina olin esimene inimene, kes Rootsis tegi Rootsi pinnal elektroonilist muusikat. Ja see oli tänu eestlasest sõbra vastutulekule Stockholmi ülikooli füüsiku, mis, kus oli võimalik kokku laenata 11 heligeneraatorit ja valgussireeni ja vastavat materjali. Aga muidugi seal me kaugemale ei jõudnud, kui me häälestasime kolmeelses see tuur seades Ühe Juhan Aaviku viisikese ja siis tegime paar väikest kadedust, et näha, kuidas aparatuur töötab. Sinna see jäi, kuna see materjalikäsitlus on niivõrd keeruline. Peale selle on ju loodud koorilaule ja klaveripalu. On isegi üks kantaat meeskoorile Andreas Shuu tekstile saksofon ja Timpanide orel mängus. Aga põhiliselt on olnud nüüd nii, et viimase nelja-viie aasta jooksul on jäänud noodikirjutamiseks suhteliselt vähe aega just tänu nende muusikaelu küsimuste kallal tegelemisega. Võib öelda, et see puhkuseperiood, mis nüüd siin Eestis oli, et see võib-olla kujuneb ka selleks pöördepunktis, kus ma nii-öelda siis vaikselt käega löönud organisatoorsetele ülesannetele ja hakkan võib-olla jälle noote kirjutama, enamal määral. Aga ühe näite võib-olla siiski, ehk on võimalik siin ära tuua. Ja see on üks osa klaverisonaadi Heljo Sepa esituses.