Minu ees on praegu üks arvustus neilt päevilt 25 aastat tagasi. See on siis aastast 1980. Jutt on Estonia kontserdisaalis aset leidnud endale õhtust. Esinesid Aime Mari Tampere. Kavas olid Georg Friedrich Endale viiuli Sanaadid Õhtut raamisida kuulsa klassiku c-moll ja G-duur oreli fugad. Ja edasi on kirjutatud nii. Too kuninglik pilli paar meelitas paljusid kuulama muusikat kaugest barokkajastust, mille täius rahu nüüdistempode keerises olijaile lausa tervistavalt mõjub. Esinduslikult kõige süvenenumalt olid eriti Sanaatid aeglased osad, kus Aime Tampere maitsekas oreli registratsioone ja Mari Tampere viiuli kantileeni õhkhabras piano poeetilise helipilte kujundasid. Kiired osa kippusid ansambli hiliselt rabedaks jääma siiski kontserdil muljet oluliselt rikkumata. Hendele viiuli ja orelimuusika elab läbi aegade on ikka ja alati uus. Nii kirjutab siis meie tollane veidra nimega kultuurileht Sirp ja vasar 25 aastat tagasi. Ai Meie Mari Tampere Endel helitööde kontserdi kohta. Pildil võime näha esinejaid tollal veel 52 aastast noorusliku väljanägemisega Aime Tampere ja tema tütart 30.-st eluaastast. Marit. Meie kultuuriloos on teada nii mõnigi muusiku dünastia tuntud muidugi kolm põlvkonda kappe. Kõik selle dünastia muusikalised liikmed olid mehed. On aga ka dünastia, milles on kolm, ei isegi neli põlvkonda naismuusikuid. Ženni Siimann, Aime, Tampere, Mari Tampere ja Hanna-Liisa Beuroodny. Täna tahaks teist meenuta taime Tampere, et just täna viis aastat tagasi lahkustasid hajalikust maailmast igaviku. Äsja tutvustasin artiklit, kus temast räägitakse kui organistist. Seda pilli hakkas ta konservatooriumis 1941. aastal, Alfred Karindi juhendamisel lõpetas 1953. aastal aga hoopis professor Bruno Luki klaveriklassi. Miks siis nii? Aga olid ju neljakümnendad, viiekümnendad aastad orel ja orelimuusika tähendas sisu propagandat, mida ei tohtinud sallida. Veider küll, aga samal ajal, kui Aime Tampere sunniti oreliõpingutest loobuma, esinesid tema ema, seni Siimon ja orelikunstnik Hugo Lepnurme suure eduga Moskva ja Leningradi kontserdisaalides. Seal ei olnud orel üks nõukogude inimese moraali õõnestav pill. Muidugi ei jooksnud ka klaveriõpingud mööda külge maha. Professor Bruno lukk oli ikkagi meie üks selle ala tippe ja tema juures õpitu kuldaväärt. Nii sai Aime Tamperest Tallinna muusikakooli hinnatud klaveriõpetaja. Töötas seal pikka aega 1945.-st aastast 1982.-ni. Aastatel 1970 kuni 76 oli ka selle õppeasutuse direktriss. Aga ega ta oreli mängugi jätnud. Ikka leidis ta võimalusi ka sellel pillil üles astuda. Eriti kui ajad vabamaks, läksid asjatundjana võttistasele pilin esinejaid karvustada tehes seda ikka otsekoheselt ja ausalt. Ta oli ka hea vestluskaaslane, seltsiv inimene, kuigi raske pikaajaline haigus teda muserdas. Ines Rannap on meenutanud. Lõpetasime koos 1953. aastal konservatooriumi. Meil oli tore kokkuhoidev kursus, kes käis aastakümneid regulaarselt koos, oli kursis üksteise tegemistega. Veel poolteist aastat tagasi. Jutt on 1998.-st aastast. Tähistasime Aime pool lustakalt 45 aasta möödumist lõpetamisest. Ja kuigi meie võrustajal oli juba siis seljataga mitu operatsiooni, leidus temasse küll aga optimismi ja nakatavalt rõõmsameelsust. Nii on meenutanud Aime Tampere, Ines Rannap. Aga täna möödub Aime Tampere surmast viis aastat.