Läinud nädalal meenutasin Aime Tampere, et tema viiendal surma-aastapäeval täna tahaks rääkida tema emast Ženni Siimannist kelle sünnist sai eile 100 aastat. Milline oli Shimon oma tütre Aime Tampere mälestustesse on jäänud nii. Lapsepõlvest mäletan ema alati rõõmsana naeru himulisena. Alati askeldab ana alati kuskile minevana, kuskilt tulevana tööd tehes alati laulud suus. Ime armastas uuendus ja vaheldust ja selle nimel nihutas ta nii mõnigi kord tubades mööblit ringi. Isa tuli õhtul tööd ja ei leidnud enam diivanit omalt kohalt. Ema oli üks väheseid, kes pidevalt viitsis heliloojate uudisloomingut ära õppida ja seda ette kanda heliloojate liidus. Ka Moskvas, Gruusias, Odessas ja mujal. Kõigepealt hindasid teda helirežissöörid ja tehnikud, kes lindistasid, tegid heliplaate. Nii on öelnud Aime Tampere ja tõepoolest seni Simoniga meie fonoteegis üsna rohkesti helilinte. Seni Simon on meie muusikaajalukku läinud, kui laulupedagoog ja kontsertlaulja koos Hugo Lepnurme kareisiste läbi kogu tollase nõukogude liidu tutvustas kõikjal muusika, klassikat ja muidugi ka eesti heliloojate loomingut. Ühes jaanuarikuu saates tutvustasin Ukrainast pärit Ludmilla don Browskadeed laulmise juurde ja see oli seotud just Ženni Siimanni kontsertidega. Noor lauljatar tuli Tallinnasse Siimon juurde õppima ja tulemuseks oli konkursivõidud. Õpilaste mäletamist mööda oli seni Siimon väga nõudlik, kuid ka väga tähelepanelik, sõbralik. Ta hoidis oma õpilastel silma peal ka veel pärast seda, kui need olid konservatooriumi lõpetanud. Nii on üks tema õpilasi, Teo Maiste meenutanud et ta käis kõigil kontsertidel, kust õpilased esinesid. Alati leidus maestro, mida öelda, märkis ära kõik hea, millega õpilane oli hakkama saanud. Kuid kunagi ei jätnud kõrvale seda, millest veel vajaka jäi. Seni Simon olime õpilastele laulumemm. SünniSimoni häälta nimetatud kontraldiks hoiaidiks on nimetatud ka metsas, Opronics ja isegi sopronics. Nii suure ulatusega oli tema hääl. See võimaldas tal võtta oma kontserdikavadesse väga mitmekesist muusikat. Ja ikka On rõhutatud tema hääle meeldivalt pehmet ja sooja dramaatilise värvinguga tämbrit mis kõlas kõikides registrites vabalt mahlakalt, olgu siis tegemist madalate rinnanootide või säravate kõrgete toonidega. Esile on tõstetud ka tema kujundusoskust, mida iseloomustas lihtsus, otsekohesus, soojus ja südamlikus. Ehk nagu kirjutab Tallinna saksa lehte neil päevil 66 aastat tagasi. Pikemalt mõtlemata võime kunstniku lugeda meie maa parimate jõudude hulka, sest kõrvuti häälelist eeldustega lauljatari oivaline iseseisva kujundamise võime hääle värvingu ja ulatuse järgi võiks hääl rohkem vastata. Madalale metsosoprani läheb. Kõige paremini kõlav register asub hääleulatuse keskosas. Hea koolitus avaldub nii hingamistehnikas ja hääle tekitamises kui ka tasakaalustatud modelleerimisvõimes. Et kunstnik sammub teadlikult omaeneseradu, sellele viitas ka programmivalik. Oli see Župert, praam või põhjamaised eesti ja vene laulud ikka oskas ta nende olemust ilmutada ja neid haaravalt kujundada. Nii kirjutas Tallinna saksa leht 1939. aastal ja samalaadseid arvustusi leiame läbi kogu Sheni Siimanni pika lauljatee. Ta laulis seal 70 aastaselt. Ta oli juskui sündinud oratooriumi kontsertlaulja ja sellisena on ta jäänud ka meie mälestustesse.