Minu ees on praegu üks ajalehe väljalõige 1921. aasta viienda veebruari päevalehest ja see kõlab nii. Vladimir Padva jumala jätmisega, kontsert. Lähemail päevil lahkub Tallinnast noor kunstnik edaspidiseks edasi harimiseks. Kellel suur Hanne hoolas edasi püüdmine, rikas võimine meie muusikapublikule nii mõndagi naudingurikas tund on valmistanud nagu kuuldasid agara paga Berliini, et lutše Pusooni arvamistama edaspidise arenemiskäigu kohta kurdab. Ja teine ajalehe väljalõige poolteist aastat hiljem septembrist 1922 oli haruldane nauding 15. septembril pianisti Vladimir Padvad Estonia kontserdisaalis kuulda. Kuulsime härra Padvad läinud aastal viimast korda ja võime tema edusamme konstateerida, mida kunstnik ühe aastaga nii hästi muusika kui ka tehnika osas teinud on. Endini virtuoosi Teeton ära selgunud, muusitseerimisele ruumi teinud Vladimir padu oli siis 21 22 aastane. Juba paar aastat oli ta töötanud Tallinna kõrts, tema muusikakooli klaveriõpetajana mõni vähem auahne mees, oleks sellega rahul olnud. Kuid Padva mitte. Bodo külaliskontserdid Tallinnas pälvisid edaspidigi suurt tähelepanu. Meie selle ala asjatundjad, professorid Theodor Lemba märkisid, et aja jooksul on tema mängule lisaks virtuoosliku sele lisandunud rohkem poeetilisuste kõla. Ilule õppides persooni, õpilase sadu ora juures olid õpinguid nii tõsiselt võtnud, et matkes esialgu isegi Pusooni negatiivseid omadusi, seda just liigset pedaali tarvitamist silmas pidades. Repertuaari sky oli silmatorkavalt palju Pusooni seadeid nagu list, Pusooni fantaasia ja fuuga Pusooni kammerfantaasia ooperis Carmen Bachi teosed, fusiooni töötluses ja nii edasi. Minuni pianistina aga igatahes suur. Tormilised kiiduavaldused ei tahtnud lõppeda. Aga ega see olnud Vladimir Padva ainus enesetäiendamine. Kui tema haridusteed vaadata, siis see on aukartust äratavalt kaalukas. Kõigepealt Alisse kali eramuusikakool Tallinnas siis Petrogradi konservatoorium, siis Berliini muusikaülikool, kus ta siis saad ora juures õpiski. Ja lõpuks veel Leipzigi konservatoorium, mille lõpetas eksternina. Padva Eestis küllaldaselt Nendest ei leidnud. 1930. aastani andis ta eratunde, esines muidugi ja siis teatab neile Postimehes, et klaverikunstnik Vladimir Padva lahkus hiljuti Eestist ja läks Londoni samasse Savoy hotelliorkestrisse, kus mängib kontrabassi Ludvig juht. Et mis nüüd juba ilmunud müügile. 1932. aastal leiame mõlemad interpreedid juba Ameerikast. Tutigi juhtisid koha bostoni sümfooniaorkestrisse Padvaga õppejõuks, ühte muusikaõppeasutusse jõudes 1969.-ks aastaks New Yorgi Ülikooli muusikaharidusteaduskonna professori kohale. New Yorgis on tema juures õppinud muuseas ka Mart Saare tütar Heli. Ta esines palju koosludigi juhi miilitsakorjuse, eriti viiuldaja Miša elmaniga leides kõikjal head vastuvõttu. Vladimir padrun. Mäng on saanud kuld Ameerika, Aafrika, Jaapani, Havai saared, kõnelemata Euroopast. Eestis mängis ta viimast korda 1937. aastal. Kuid Vladimir padrun katsetanud ka heliloominguga. Tema sulest on ilmunud näiteks ballett Tom Sawyer klaverikontsert sümfooniakeelpillidele klaverile kirjutatud eesti rapsoodia ja sonaat ning omal ajal siin ludik juhi esituses tunnustuse võitnud variatsiooniline menuet. Vladimir pada oli niisiis neid meie interpreet, kes leiba pidi teenima välismaal on Yorgis ta 81 aastasena 1981. aastal ka suri eile möödustama sünnistaga 105 aastat.