Üleeile oli see päev, kus esimest korda kõlas avalikkuse ees tervikuna Heino Elleri tsükkel 13 klaveripala eesti motiividel. Igatahes pole andmeid, et seda oleks avalikul kontserdil varem tehtud. Heliloojate liidus kolleegide ees küll ja nimelt juba 25. mail 1941. See oli heliloojate liidu organiseerimisajajärk. Eller andis sellele koosolekule üle vaatama hiljutisest sõidust Leningradi heliloojate kongressile ja pärast seda sai siis kuulda tema 13-st palast koosnevat sarja noore andeka pianisti Heljo Sepa esituses. Tsükkel võeti hästi vastu. Rahva hääl kirjutab. Teoste kujunduslik külg rajaneb heale muusikalisele traditsioonile ning sisaldab ka seda käsitusliku värskust, mida meie nõuame tänapäeva loomingut. Siin aine valik ja rakendusviis on autoritoodangus uudne, lisades tema loomingule väärtuslikku alaharu. Need tutvustatud väike palad annavad tunnistust autorimeistri käest välja töötuses ja sisulise külje tihedusest. Siis on veel teada, et Heljo Sepp mängis kaheksat pala selles tsüklis kuuendal veebruaril 1944 segakoorilaulu hõim kontserdil. Ja siis tuli 12. veebruar 1945. Ka siis said klaveripalad kiita. Sirbi Vasa kirjutab, et need klaveripalad on oma struktuuri ja vormi selguse klaverimuusikale omase lihtsa ja otsekoheselt ütleva väljenduslaadi ja sisulise peenuse ja palju ütlevusega eesti heliloomingu klaveriliteratuuri küllemat saavutused. Samal, 1945. aastal ilmus tsükkel ka trükis. Aga siit algasid pahandused. 1948. aastal ilmus too kurikuulus kompartei otsus, millega hakati muusikakultuurile ettekirjutusi tegema, uusi suundi rajama, vanu ümber hindama. Leiti telleri, senine looming on formalistlik. Minovski kirjutab 1950. aastal ajalehes sirp. Vasar. Uutes ühiskondlikes tingimustes hakkas Elleri esimestest sammudest alates oma töös tegema katseid väljapääsuks formalistlikust ummikust ja otsima tervet pinda muusikale. Sellest helilooja püüdlusest annavad tunnistust tema poolt 1941. aastal kirjutatud 13 klaveripala Eesti rahvuslikel teemadel. Kuid selline positiivne fakt, nagu pöördumine rahvaloomingu poole ei andnud veel vajalikke tulemusi. Sest helilooja käsitles rahvalikkuse küsimus muusikas alles väga kitsarinnalised ja ühekülgselt. Rahvaviisid olid heliloojale peamiselt materjaliks konstruktiivse ettevõtete jaoks aga mitte realistlike kunstiliste kujundite loomiseks. Nii arvas siis filovski. 1965.-ks aastaks oli aga ring täis saanud. Tunnistati, et Elleri looming, sealhulgas 13 klaveripala väljendab, nagu kirjutab ajaleht Sirp ja vasar kõige rahvalikumalt Elleri loomingust õhkuvat armastust kodumaa ja looduse vastu. Tema Crystallinna lihvitud muusikaline mõte on alati tükike kodumaad niisama karm, ehtimatult lihtne ja siirast, nagu heliloojat ümbritseb loodus ja inimesed. Aga kuulame nüüd veel muusikat Heino Elleri tsüklist 13 klaveripala eesti motiividele esitajaks Heljo Sepp, kes nende palade tutvustamiseks ja kaitsmiseks nii palju naerda