On olemas niisugune mõiste meeleolumuusika selle pealkirja all käivad kontserdilgi kavas. Aga mis on meeleolumuusika? Sellele lihtviisilisele küsimusele tuleb igalt asjatundjalt kiire vastus see, mis loob meeleolu. Missuguse meeleolu, ükskõik kas on olemas siis ka muusikat, mis ei loogia meeleolu. Ei noh, jah. Osutub, et see kiire vastus on niisama infoküllane, nagu tuntud vormel viie kopikane sai, maksab viis kopikat. Tänases saates kasutatud lugude puhul on juba autorid ise ära öelnud, et tegemist on meeleoluga. See kajastub lugude pealkirjades. Kodeerijad, kes söödavad meie fonoteegi varasid raali mälusse, on need lood ka meeleolusid väljendavateks liigitanud. Niisiis meeleolu kontsert? Iseasi muidugi, kas iga lugu igas kuulajas just seda meeleolu tekitab, mis autor arvanud. Muide, pala, mis juba tükk aega kõlab, kannab pealkirja imelik meeleolu. Autor on Joseph saabo, kes ise ka pianisti rollis esineb. Vibraphony mängib Jero peamater. Kui kogu see sissejuhatav jutt kellelegi vähe imelik tundus, siis on ju saatemuusika väga omal kohal. Aga muidu ilus lüüriline lugu, mis imeliku sinika on? Oli see meeleolu nüüd imelik või mitte, järgmine laul kannab pealkirja hea tuju. Ja selle paikapidavuses vaevalt keegi kahtleb. Laule on pärit Kreekast ja lausa kutsub õlg, võttes ringtantsu tippima, nagu seal maal kombeks. Esitajaiks duett Nanos ja orkester Georgi kaaniali juhatusele. Kaane. Et eelmine laul kutsus esile hea tuju, siis küllap mõjus sega melanhoolikule hästi sest ega ta ju nii üliväga melanhoolne ka ei olnud. Solist, see oli sooda, seal ju kippus pisut nurutamaga koor, selle eest ergutas teda delikaatselt. Laul ise oli teps Tõun libensi, kui oled melanhooliat. Ent ka melanhooliat peaks lahutama sportlik meeleolu, mida pakub orkester. Kolu poIe Gran Rubašerski palas. Huvitav, millise spordialaga annaks seda meeleolu siduda, igavene sigin-sagin, üpris närviline meeleolu. See vist ei puuduta küll ühtegi tõsist sportlast, ehk pigem staadioniteenistujaid kui tung jalgpallimatšile ületab tunduvalt ridades oleva kohtade arvu. Aga no mis siis on ju olemas ka televiisori, sportlasi või spordihuvilisi ja mitmesuguseid muidki. Kuid mingem üle teise loo juurde, mis peaks andma hoopis sportlikuma mõõdu välja. Eks ergutas ja Aivar Scruuminshibala end hoopis enam liigutama, vähemasti metsajooksu või võimlemisharjutusi tegema. Ja miks ka mitte, autor on pannud pealkirjaks rõõm. Liikumisrõõm ei ole ju rõõmudes jääs, mitte viimaste hulgast. Usutavasti enamik kuulajaid ei saa aru sõnadest, mida Toomas reede ei laulab. Kuulake ja püüdke mõistatada, mis on selle pealkiri. See äge ja maruline laul kandis pealkirja õrnus. Et autor ja esitaja on ühes isikus, siis ei saa ka arvata, nagu oleks tegemist interpreedi oma voliga. Aga eks temperamendi ide tundeväljendused on erinevad. Ilmselt võib ka õrnus nii avaldada. Kellele Toomas redei ansamblikets õrnus oli pisut liiga bustne. Need ehk leiavad seda ilusat tunnet hoopis järgmises palas. See on Anak leedeedeeemmaseeruse kurbus, mida Orlando sil Veera ansambel nii tundeliselt mängib. Ilus, lüüriline ja väga õrn, meenutab ballettide suur jada Josid. Ega needki enamasti suurest õnnest hõiska, pigem on tegemist natuke magusavaluga. Igatahes ei ole vist põhjust karta, et mõni kuulaja selle loo tõttu kurvaks muutuks. Meeldiv õhtupoolik, võib-olla trikke teha, lilled peos, sest oled mees, kes teenis kombes, lõhub ja nii ta must poolteist tundi teel. Meel on must ja hing on hell. Äkki näed, et ootab veel ka teine lihtsameelne. Ei ole minu moodi see, et koduteel läks raskeks sammunud küllap röövanale sees, sest tundmatuks jäi mulle. Täpsustan. Terje puress poolt palus pisar meeles osta, hoida naerust lootja naerda aptervisekstub käe. Naer on üldreeglina hea tuju ja rõõmu väljendus. Aga muidugi on palju erinevaid variante, kuidas naerda. Seda saab teha isegi õelalt. Nii hull lugu selles heidei laulus, millega Vello Orumets ja ansambel Laine kutsuvad üles. Naera kõikjal, küll ei ole. Aga ei tundu siga väga rõõmus, naer olevat. Pigem ehk trotslik. Naera kõikjal. See õpetus teeb ehk mõnedki rasked momendid kergemaks, kui seda suudetakse järgida. Aga tõsine soov on see, ärge järgmist pealkirja küll käsu või palvena võtke. Nüüd tuleb, nutame koos. Francisco Maraessi orkester mängib Adeliine oma reira pala pealkirjaga nutame koos. Ei ole ju nii nutune lugu ega kena mahe muusika. Aga võib olla on see ühisnutupala kinnituseks väikele jagatud mure on pool muret. Igatahes ei tundu nutuks eriti kaalukat põhjust olevat. Sellepärast riskime panna veel ühe. Kurva pealkirjaga laulu pisarad. Eks ole, kitarr tekitas alguses tõepoolest mulje, nagu kukuksid, suured rasked pisarad. Ja laul isegi algas üpris südantlõhestavalt. Küllap hispaania rahvalauliku esituses oleks kõik niisama kurvalt lõppenudki. Aga see võte pärines 1968. aasta sopati festivalilt, kus laulja itaanos koos saateansambliga oli riietanud vana laulu märksa moodsamasse kuube ning rütmi sisse kadusid pisarad lõpuks üsna ära. Hakka või tantsima. Et meeleolu ei muutuks nukraks, siis sekka pidulik meeleolu. Kes ootas Poloneesi väärikat pidulikkust, see pidi pettuma. Aga pidusid ja pidulikku meeleolu on joig erinevas laadis. Raimonds Pauls oma instrumentaal trioga tunnetab pidulikkust nii, ja miks ka mitte. Pika kleidiga selle järgi tantsida ei tahaks, aga teksapükstes palun väga. Seinalt kuulsite praegu inglise laulu, ma naeran ja nutan. Võib ju tõesti olla niisugune meeleolu, kus ei tea, kas naerda või nutta või teha mõlemat korraga. Sellest laulust jääb mulje, et asi kaldub siiski rohkem naeru poole. Kas Veenud, see armas madal törin saatepartiis peaks naeru peale ajama? Nii oli lugulaulus, kuulame, kuidas naerab ja nutab orkester. Nutt küll, aga kusse naersin, on. Nii, võib küsida igaüks, kes siiamaani kuulanud. Asi oleks selgem olnud, kui pealkirjaks oleksid pooled vahetatud Nuter ja naerab orkester. Sest lugu läheb veel edasi ja naeru Aegonnale sees. Ungari raadio orkestrit juhatab autor ise. Tibarbolgar ja selle pala ülesehitus vastab täpselt Ungari Chardashi reeglitele. Algus aeglane-aeglane riiulid otsekui nutavad aga kui siis teine pool lahti läheb, hoia ja keela. Ta oli ja Ja ta ja ta. Ka ju, et sõnadest aru ei saanud. Aga ilmselt oli tegemist õigete naljameestega. Jutustajad, solistid olid surmtõsised, kuulajad, ansambel naersid laginal. Ega õige mees ju ise oma nalja peale ei naeragi. Ärgem mingem ülemeelikuks. Milleri mõtlik meeleolu peaks olema paras tasakaalustaja. Mõtlik meeleolu vastas iseloomult hästi oma nimele. Vaatame, kuidas on lood lauluga, erutus ja mure Pieran heli esituses. Erutus tundub olevat väga oskuslikult varjatud. Laulja ei näi ka väga mures olevat. Orkester ehk erutub ja muretseb siin tema eest ka. Aga et laulu lõpupool kippus siiski murelikuks minema, siis mitte kuulajate tuju rikkuda. Jätkame kohese hargior Kiievi lõbuse laulukesega Steska, Anniki, Anni ja ansambli vees nii esituses. Tore ja tantsuline lugu, see lõbus lauluke. Aga võib-olla teie partner ei taha tantsida, Gabriisitseb. Selle järgi, muide, on veelgi parem tantsida. Esitajakski on Bratislava raadio tantsuorkester Miroslav proži juhatusel. Klaveril kapreisitseb orkestriga Toomastseidmann. Missugune siis on see meeleolumuusika? Loodame, et igaüks leidis siit midagi oma meeleolule vastavat või veelgi parem meeleolu tõstvat. Veel viimased õpetussõnad meeleolu asjus heliletselt ja siis on see meeleolu kontsert otsas ka.