Kord hakkas inimestel ilmas ja väga raske elu taevase jumala kõrvu, kostis ainult kaebamine ja nutt. Ja kui jumala ära tüdines, seda kuulates, ütles ta laulikule. Mine maa peale inimeste juurde ja õpeta neid oma lauluga elu muresid unustama. Ja laulik läks. Noortele, kuulutas ta joovastavale keelil igavest armastust, mis aga elus ainult silmapilgu kestab. Täiskasvanute rinnas sütitas ta võitlushimu ja julgeid püüdeid vanadele surusta kortsud kulmudele ja pani neid elutühjuse üle sügavamalt järele mõtlema. Kurbadele laulis ta nukrameelsuse imelisest luulest rõõmsalt teleelu, nalja, üllatavast kaasa kiskuvusest elus, tüdinuile ja ilma põlgajaile avastaga lootuse väravad ja õpetasin anda neile uuesti, mis on naeratus. Kõik kuulasid laulikut ja ununenud oli elutüdimus hinge hingevaev. Jumala kätte ei kostnud enam ei hädaldamist ega uhkeid. Sellepärast kutsus ta oma ingli ja ütles temale. Ruta maa peale ja too mulle sõnumeid, kuidas inimese lapsed elavad. Juba ammugi pole ma nende suust palveidega kiidulaule kuulnud. Ja kui ingel maa peal tagasi tuli, ütles ta. Vägede Jehoova inimesed on sinu unustanud. Nad käivad lauliku järel ja kuulavad teda. Ja jumal ütles inglile. See on halb, et ma lauliku ilma olen saatnud. Sellepärast rutta maa peale tagasi ja vii talle sõna, et mina teda paradiisi ootan. Siin kõrgel pilvistelt roonidel, mis minu inglid õhtupäikesesäraga peavad kulgema, olgu tema igavene asupaik. Ja ingel ruttas ning tõi lauliku üles jumala juurde. Aga kui issand teisel päeval meelt lahutades jalutama läks ja kui taevaväed talle kuld pasunatega kiitust puhusid pani ta laulikud tähele, kes üksipäini istudes alla maa poole vahtis ja pisaraid valas. Mispärast ei laula, sa küsis temalt jumal. Kellele peaksin paradiisis laulma vastaslaulik? Ja kui jumala mõttelise lauliku ees seisma jäi, palussey armuline issand, luba, et ma tagasi lähen, inimeste juurde. Seal igatsetakse minu järele. Aga jumal vastas, sinna ei pea asja mitte tagasi minema. Ool laulik, sest sind kuulates võõrduvad inimlapsed minust. Siis luba, et ma põrgu lähen ja seal laulan. Sest kui sa mu laulikuks oled loonud, siis pead sa kõrvad andma, mis mind kuulaksid. Ja jumal sai väga kurvaks, et laulik temalt niisugust asja paluks. Siiski ütles ta. Maailma uksed olen käskinud sinu ees Olaulik lukku panna. Aga taeva ja põrguväravad olgu sulle igavesti avatud. Sellepärast mine alla ja laulab pimedus riigis. Kiirel sammul tõttas laulik teele, et kannatajatele meelt jahutada. Ja kui ta seda piina nägimis põrgupimedus täitis saidameel väga haigeks. Ta istus vaevatute lähedale ja tema hingest voolas imeline laul. Kooriselgisid valusi, vilkuvad silmad, tasanesid kannatustest kortsunud talged, ununesid igaviku, hirmsad mälestused. Kõik vaikis ja kuulas, ainult laul voolas, elas, paisus. Ja kui viimnepäev kätte jõudis, saatis jumal oma poja, et ta kõike, mis kannatab, pidi lunastama. Aga kui Kristus põrguväravate taha astus, siis koputas ta asjata sisselaskmist nõudes. Ükski ei läinud väravaid avama, sest kõik kuulasid laulikut. Aastatuhanded on viimsest päevast möödas. Aga ikka veel seisab kristus Jakoputada. Kõrgete väravate taga jääb aga kõik endiselt vaikseks. Ainult laul voolab ja helised. Ta oli vana ja hall aga tema rinnas Loitis noorus tuli ning tema hinges asusid unistused ja vaimustus. Terve elu oli ta ilule pühendanud ning temale oma varanduse ja auohvriks toonud. Ta keha oli nälga ja janu kannatanud, aga oma hingeihasid ei unustanud ta siiski. Terve ilma rändas ta läbi ja otsis kõige kuulsamad meistrid üles, et nende kunsti iluallikale juua. Kunst sai talle jumalaks ja ilus, otsis ta elu lunastust. Kunst oli kannatus ja ilu. Elu mõtte ilmutus. Kunst tundus patust pööramisena ja kui ta lapsepõlve süütusi äraligatses, siis tõttas ta ilu juurde. Siis kutsus teda looja ning ütles. Ilm on vanaks saanud, aga ainult lastest on midagi loota. Ilm on tuimaks läinud, aga ainult kannatus annab vilja. Ilm nõuab jälle lunastust. Aga mul on ainult üks poeg. Sellepärast mine sina inimeste sekka ja kuuluta uut armuõpetust, nagu ma seda sulle kandlekeeltesse olen pannud. Ja vaata, mina olen sinuga ilma otsani. Ja kandlemängija võttis looja häält kuulda ning läks välja inimeste juurde. Ta käis mööda suuri teid ja nägi suuri linnu suurt rikkust ja pilluvad toredust. Aga kui ta mängima hakkas, vaatasid inimesed tema halli habet ja tema kortsus palgeid. Ja nii mõnegi härdameelse silmis paistis kaastundmus ningaletsemine ja nad pistsid käed tasku, võtsid rahakotid välja ning heitsid nad kandlemängija jalge ette. Ja igal pool linnades ja rahvarikkaim paikades, kus ta kannelt lõi, kogunesid uudishimulikud tema ümber, imestasid tema sõrmede valedust ja andsid temale sandikopikaid. Ja nad panid väga pahaks, kui nad nägid, et kandlemängija nende annid tolmu jätab. Ja nad naersid, mõnitasid ning sõimasid teda. Nukral meelel tõttas kandlemängija linnast linna paigast paika. Aga igal pool võeti teda sandina kerjus Ena vastu. Ja juba hakkas Temaiu liikmetesse väsimus kinni, kui ta tee kaldal rändajat puhkamas nägi. Ja ta astus tema juurde ning mängis tema ees. Aga kui ta sai mänginud, tegi rändaja oma suu lahti ja ütles. Ma olen rõõmus, et sa mulle kannelt mängisid. Aga veel rõõmsam, et mul midagi pole sulle tasuks pakkuda. Sest kui muu päralt ka kõik maailma kuningriigid ja nende au ja nende varandused oleksid. Siiski tunneksin sinu ees häbi. Olin kurb. Ja sina rõõmustasid mind, mul oli kõht tühi ja moonustasin nälja. Mul kuivas kurk, aga nüüd oleks nagu jalu kadunud. Kandlemängija. Tule minuga. Jaa. Kandlemängija läks rändajaga. Kuulus karsklane. Ja see sündis, et inimsugu maa peal ikka rohkem hakkas igatsema joovastust, mis sünnitas lõbu. Lõbutsemiseks võeti naisi ja ihati mehi lõbutsemiseks loodi ihasid, ärritav kunst lõbutsemiseks suitsetati uimastavaid rohtusid ja lõbutsemiseks maitsti kibedaid ja magusaid jooke. Ja kui seda nägid need, kes inimsoo suurtest ülesannetest unistasid, said nad väga kurvaks ja ütlesid. Lõbutsemine viib inimsoo hukka, aga teised vastasid neile. Inimsugu on hukkaminemisel, sellepärast hakkab ta lõbutsema. Ja seal vaidlusel ei olnud lõpu. Seda kõike nägi ja kuulis jumal taevas ning ta läkitas mehe maa peale, kes pidi inimestele nende pühasid kohustusi meelde tuletama neile elutarkust õpetama. Ja see mees rääkis ning kirjutas palju ja ilusasti. Varsti liikus kõigi huulil tema nimi. Joodikud heitsid rõõmsast tujust, tema üle nalja. Oopiumi suitsetajad sonisid temast. Veenuse preestrid pilgutasid tema nime kuuldes kelmikalt silmi ja Brassijad panid käed kõhule. Ristiemad valasid tänupisaraid, kuna parajuslased rahul tunult, naera tasid. Eks ta ole ükskõik millega leiba teenitakse, aga ilusasti räägib ta, kes piiblit pole lugenud, võiks uskuma hakata. Aga ikka kaugemale tungis elu, karsklased, kuulsus. Haritud inimestel oli häbi tema raamatute sisu mitte tunda. Ja koolides pidid lapsed juba esimesel õppeaastal tema kõrgete pale ustega tutvuma. Isegi jumalast seatud maailma valitsejad tuletasid tema nime meelde riigieelarve kokkuseadmisel. Viimaks üldine tänu tundmus nii suureks, et kõik rahvas, kui üks mees kokku tuli ja toreda saatkonna valis, kes kuulsad karsklased pidi tervitama. Tervitajate seas olid isegi Veenuse preestrid oopiumi suitsetajad ja need, kes armastasid maitsta magusaid ja kibedaid jooke. Ainult emad, kes valasid tänupisaraid, olid tulemata jäänud, sest neil polnud lapsi kellelegi hooleks jätta. Tervitusse pandi ilusaima keele ilusaimad sõnad ja nende valiku üle vaieldi kaua. Ja vaata. Kui see rahva läkitatud saatkond jõudis kuulsa karsklase majja siis nägi ta seal kõhna mehe surnukeha. Tema ees põlvitades nuuksus, õnnetu ja enneaegu vananenud naine, kuna nälginud lapsed tuumale pilgul juures seisid. Nende isa oli öösel oma elutööst kurnatud.