Tere eetris portaal tehnoloogiakommentaar esitab Kristjan Port. Kaubanduskeskustesse ilmuvad terminalid, millele kliendikaarti näidates saad vastuseks mõned ostusoovitused. Google'is otsinguid tehes pole vaja kaarti näidata. Süsteem teab, sendi näitab koos muu infoga sulle mõningaid ostusoovitusi. Sama kordub suhtlusvõrgustikus, veebilehtedel ja nii edasi. Kõik need teevad oma asja ja siis pakuvad lisaks mõningaid ostusoovitusi. See pole uudis, kõik teavad, et infoteenused töötavad reklaami rahadel. Kui sa ei taha teenuse eest midagi maksta, pead nägema reklaame, sest maksmisest ei pääse. Antud juhul on siis maksmisvahendiks tähelepanu ja siis veel midagi. Vahest isegi kognitiivsest hügieenist olulisem ja väärtuslikum. Olles poes arvavad end olevat ju otsustustes vaba ja see on hea. Ohver peabki olema rahulik, sest nii on lihtsam teda tarbida. Samas oleks rumal arvata, et maailma kaine kallim tehnoloogia koos seda toitva reklaamitööstusega. Püsige eetris, kui poode väisavad kodanikud olekski päriselt vabad. Otsustaks vaid seda, mida ise heaks arvavad. Reklaam töötab, selle kanaliseerimise tehnoloogiad töötavad samuti ja sinu pea töötab aga mitte ainult vastavalt sinu soovidele. Järelikult peaks küsima teisiti, kui inimene eksib oma arusaamas isiklikust vabadusest siis milles väljendub, mis on inimeses või tema elus teisiti kui ta tegelikult? Aimab modernse majandusmudeli sisuks on idee nagu seisneks inimese õnnelikuks tegemine selles, kui neile anda rohkem seda, mis neile meeldib. Võiks ju arvata, et inimeste eelistused on eesrindlikumaid ilmingud. Aga see ei saa ju nii olla, kui kõik tarbivad ühte ja sama kui keegi ei loo moodi, vaid järgib, mis on moes. Tegemist ei ole individuaalsete valikute, vaid masside marsiga vastavalt domineerivale propagandale. Öeldakse, et. Inimesel peavad olema põhimõtted, kardetavalt jäädakse aga üha rohkem selle põhimõtte ohvriks, sest põhimõtet või printsiipi tuntakse meid ümbritsevas maailmas Alguritmina dikteeritud sammude kogumina, mille rada läbides jõutakse tulemuseni. Selliseni, mis peaks. Omaniku siis rahuldama, sest ta on ju printsipiaalne. Kui taolised põhimõttekindlaid inimesi on üheskoos rohkem, näiteks meediaruumis muutuvad nende põhimõtet tööriistadeks, millega neid juhitakse. Kail Tšaika arutles samal teemal artiklis pealkirjaga stiil on algoritm. Keegi pole enam originaalne, isegi mitte sina. Gaili lugu pöörleb ümber Amazoni poolt lugematutes ameeriklaste kodudesse sokutatud kõnepõhise nutika assistendi Eho. Õigemini küttis teda üles erinevate infoabi vahendava seadme eksperimentaalne edasiarendus Eho luk. See. Kaamerat Mistakseerib omaniku või tema külalist ning annab nõu riietumise kohta. Tõenäoliselt aitaks taoline abi oluliselt parandada arvukate poissmeeste nohikut. Vedu ebakindlatest kodanikest koosnevat tänavapilti normaalsema suunas unustades aga mida siis normaalne tähendab? See on enamuse diktaat. Sest mida kaugemale enamuse keskmisest kaldud, seda ebanormaalsemad paistad. Kaubandusliku Malta norm kõige tulusam sektor, kuna selle moodustab klientide enamus. Järelikult tasub normi eest hoolitseda. Just seda algoritmid meiega teevadki. Asjaolu, mida on väga raske märgata, kuna pakutavad nõuanded filmimuusika raamaturõivastust. Ja isegi toidusoovitustest paistavad tabavat märki. Sai jääajast maha, masin aitab märgata olulist, mõnikord üllatud. Võib-olla tahaks. Vaielda, aga siis saad aru, et viga on sinus kippusid kalduma ebanormaalsusesse. Kall viitab itaalia filosoof. Camdeni käsitlusele maitse olemusest. Meeleheale rajanev teadmine toidu maitsmise. Tiru kogemusest õpitud alateadlik seisund, selline, mis teeb midagi meeldivaks, enne, kui oskame öelda, miks mainitud teadmatus on oluline, kuna ilu ja igasuguse esteetilise naudingu osakson üllatus ja üha enam otsitakse seda üllatust kaubanduskeskustesse paigaldatud terminalist. Huvitav mida siis täna pakutakse?