Meil on hea meel tervitada täna stuudios kirjandusteadlast Oskar Kruusi saada temalt kõige adekvaatsemat informatsiooni mehe kohta, kelle initsiaalid e v-s on trükitud raadiolehes küsimärgiga, kes ta oli niisiis, kes oli Edgar Valter Saks? Pildilt vaatab Edgar Valter Saks vastu Ristlipsuga rahulolevalt naeratava härrasmehena. Ta on sündinud ülikoolilinnas Tartus 25. jaanuaril 1910 Väiketöösturi pojana ja sai hariduse oma kodulinnas. Pärast Hugo Treffneri Gümnaasiumi lõpetamist aastal 1928 õppis ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Seal kuulus ta korporatsiooni Vironia. Tartu ülikoolist saadud juristi diplom ja Vironia mõjuvõimas vilistlaskond võimaldasid Edgar Valter saksal pärast lühiajalist ajakirjanduslikku tegevust saada 1900 35. aastal ja palgaline ja kaalukas koht tast sai Tallinnas Kaubandus-Tööstuskoja sekretär. Sekretäri ametis sai ta stipendiaadina rännata 1000 938. aastal Londonisse ja käis Eesti Tööstuse esindajana ka mitmel pool mujal kongressidel. Ta valiti 1900 35. aastal Tallinnas suure vineerivabriku aktsiaseltsi Lutter tegevdirektoriks ja juhatuse liikmeks ja ühtlasi valiti ta ka Eesti vaprikantide ühisuse juhatusse. Ta tegutses mitmel pool ka ühiskondlikul alal. Oli Vanemuise teatriseltsi juhatuses, oli Eesti ajakirjanike liidu liige, oli Eesti PEN-klubi liige ja aastast 1933 kuulus ta ka Eesti Kirjanike Liitu. Kui tuli sõjaaasta 1941 siis olles vaenujalal nõukogude korraga, astus ta kolonel lei Tammeli metsavendade pataljoni. Võitles suvel siis Eesti metsades ja 42. aastal juba rahulikus olukorras sai direktori koha Sindi tekstiilvabrikus. 1000 944. aasta kevadel põgenes ta Soome, kus tegutses Helsingis Eesti büroo majandusnõunikuna ja toimetas Eesti kirjandusliku almanahhi eesti looming. 1000 944. aasta sügisel tuli temalgi lahkuda Soomest ja siirduda Rootsi. Rootsis jätkas ta aktiivset tegutsemist. Ta oli üks Eesti rahvusfondi asutajaid, samuti kuulus ta ka Eesti välismaise Kirjanike liidu asutajaliikmete hulka. Kas ta pani aluse ajalehele väliseesti, mis Stockholmis ilmub siiamaani ja oli ajalehe väliseesti peatoimetaja esimestel sõjajärgsetel aastatel 1944 kuni 48? Mõnda aega andis ta Stockholmis välja ka huumori ja pilkealbumid pisuhänd. 1000 948. aastal siirdus ta aga Kanadasse. Siin ta sai produktsioonijuhataja koha vineerivabrikus ja tegutses ka Mehhikos ja Peruus. Aastast 1955 oli ta Montrealis ühe suurtehase staabis. Maikuus 1971 nimetati ta Oslos asuva Eesti vabariigi eksiilvalitsuse haridusministriks. Edgar Valter Saks suri Kanadas Montrealis 11. aprillil 1984. Need on siis tema nii-öelda eluloolised andmed elutee aga meie huvi tema vastu seondub tema kirjandusliku tegevusega. Kirjandusse tuli saks looduse romaanivõistluse kaudu nagu paljudki tolleaegsed kirjanikud. Nimelt sai saksa romaan kodutu aastal 1929 looduse romaanivõistlusel kolmanda auhinna. See kodutu on ajajärgule iseloomulik sotsiaalpsühholoogiline romaan. Peategelane Alma on suurtalus Virtina seisuses ning peab kannatama kaaskondlaste vaenu tõttu. Perekondlikke intriige ja vaenutsemist on kirjanik mõjukalt näidanud. Alma satub korraks isegi hullumajja ning romaanil ei ole õnnelikku lahendust, sest hiljem pärija seisuses ei suuda alma selles vaenulikus talus enam kohaneda ning peab paremaks haigla põetaja ametit. Linnas teosesse näid talumiljöökirjeldusi, kuid psühholoogiline liin jääb kohati kahvatuks. Sedasama võiks öelda ka järgmise romaani Jaan Tamar kohta. Jaan Tamar ilmus 1000 932. aastal ja siin on vaatluse alla võetud jõukas Randlasest nimitegelane, kellel tuleb lahendada raskeid abielu. Kolmnurgaprobleeme. Kolmas romaan, armuke ilmus aastal 1936 on psühholoogilisetavatusega teos. Kolmas romaan. Armuke, mis ilmus aastal 1936, on psühholoogilise taotlusega teos. Siin on kujutatud advokaat Juhan Eimari suvitamist ja teemad ja stiililaadilt sarnaneb teos Semperi armukadeduse ele kuid ei tõuse selle tasemele. Aastal 1935 ilmus algul Tartus Postimehe joone all ja aasta hiljem ka omaette raamatuna saksa neljas romaan pealkirjaga Hannibali rahvas. See on ajalooline teos nagu peal kirjastki võiks järeldada, kuid ta ei lähe antiikaega, vaid käsitleb Ivoshenkenbergi ja tema sõjasalkade tegevust Vene-Liivi sõja ajal. Olles rohkem ehk ajaviite kui ajalooromaan, maksab see teos lõivu rahvuslikule naiivsusele. Kui saksa avaldas romaani teises trükis, Torontos 1000 970. aastal sistanud teosse ümber töötanud ja lisanud ajalooliste ürikute järgi mitmeid ajaloolisi andmeid. Nendele neljale romaanile lisandub loomingus ja alma nahis eesti looming veel mõningaid novelle ja sellega piirdubki saksa ilukirjanduslik looming. Ta on intervjueerinud ajakirja loomingu jaoks rida Eesti Kirjanike. Seda intervjuude rida vajas Johannes Semper Loomingu toimetaja selleks, et tagasi tõrjuda loomingul esitatud süüdistusi, et muuta kirjandusajakirja mitmekesisemaks ja need intervjuud ongi meile säilitanud, et hulk huvitavat kirjandusloolist materjali välismaal on. Edgar Valter Saks avaldanud mitusada artiklit peamiselt rahvusideoloogiliste ja ajaloo teemadel. Tema kirjutisi on ilmunud nii eesti, inglise kui ka saksa keeles. Ka mõned käsitlused on ilmunud raamatutena ja võiksime mainida tema Geneoloogilist uurimust oma perekonna oma suguvõsa kohta, kus ta siis näitab, kuidas on perekond saanute saksa nime. Need olid siis andmed Edgar Valter Saksa kohta, kes kirjutas oma nime Edgar veesaks nois intervjuudes, mis on siis ilmunud ajakirja looming numbrites 1936. ja 37. aastal. Minul aga neid intervjuusid läbi lugedes tekkis niisugune arvamused, valik, Kirjanike valik selleks intervjuude sarjaks kuku, on siis tegu üheksa Eesti prominendid kirjanikuga? Ei olnud vist siiski väga juhuslik, sellepärast et kõik või õigupoolest siis ütleme enamus neist kirjanikest on nii või teisiti olnud Edgar Valter, Saksa ametikaaslased just nimelt ajakirjanikuleiba söönud inimesed. Noh, võtame näiteks sellest samast reast Tuglase, Metsanurga, Hindrey. Kas te arvate Oskar Kruus, et valiku tegemine tollal oli intervjueerija enda vaba valik või võis seal olla ka tollase Loomingu toimetaja Johannes Semperi suunav käsi mängus? No ei saa, kahjuks ei Semperiga saksa käest seda küsida ja nüüd täpselt seda ei tea. Kuid küllap valik sõltus ka juhusest, keda oli võimalik vastaval ajal kergesti kätte saada. Ja teine asi, nüüd neid eluloolisi andmeid kuulates on vist väga meeldiv kuulata nii noore ja nii energilise mehe teenistuslehe ülevaadet, sest kui meelde tuletada, siis Edgar Valter Saks sündis 1910. aastal ja üheksateistaastase noore mehena meie arvates siis alles gümnaasiumi või keskkooli lõpetanud mehena võttis ta juba täiesti arvestatava romaaniga. Kodutu osa. Romaanivõistlusest oli see tolleaegsetele haritlastelt iseloomulik. Niisugune varane küpsus. Jah, küllap tolleaegsed kirjanikud alustasid natuke varem ja ka võitsid tähelepanu varem kui praegu ja vast soodustava asjaoluna tuleb arvesse see ette. Edgar Valter Saks sündis ja kasvas üles Tartus Ülikoolilinnas kus teda ümbritses küllaltki haritud seltskond ja see kiiresti muidugi avaldas mõju ja niisamuti oli kerge pääs raamatukogudesse. Aga veel tema elukäiku meile nüüd tutvustades sai vist teid kuulanud inimestele selgeks ka see asi, miks sellest mehest ei ole varem nii palju. Või õigupoolest pole temast kohe üldse mitte juttu olnud üheski varasemas biograafilises leksikonis, see on vist needsamad aastad. 41 kuni kuni sealt edasi. No küllap peapõhjuseks oli, ta siirdus välismaale ja sellega ta sattus Nõukogude biblio graafiates ja kirjandusloolistes käsitlustes keelatud autorite ossa kellest pidi vaikima. Ja kui nüüd viimastel aastatel on tuntud huvi Eesti eksiilkirjanduse vastu, siis eksiilis kirjutas juba Edgar Valter Saks üsna vähe ja seetõttu ta seal ei tõusnud kirjanikuna enam esile ja 30.-tesse aastatesse tagasiminek sügavama analüüsiga. Praeguses kirjandusloos pole veel teoks saanud. Aga siiski, tema intervjuud eesti kirjanikega on kõigest maha vaikimisest hoolimata leidnud ka juba 50.-te aastate keskel näiteks tsiteerimist. Ma pean siin silmas Oskar Lutsu kogutud teost. Järelsõnas on lausa viidatud sellele ja ka nüüd alles ilmunud sügise uus trükis või õigupoolest esmatrükis on samuti teda tsiteeritud, nii et tundmatu mees ta kirjandusringkondades kõigest hoolimata pole siiski olnud, ainult et mahavaikitud mees. Ma arvan, et siin soodustav asjaolu on ajakirja looming eriline seisund. Ajakiri Looming kuulus muidugi ka keelatud kirjanduse hulka kuid teda ei keelatud nii rangelt nagu teisi ajakirju ja Eesti vabariigiaegseid ajalehti. Vaid sellele keelule vaadati mingil määral läbi sõrmede ja loomingut säilis märksa rohkem kui rangelt keelatud kirjandust, mis tõepoolest hävitati ära. Loomingut oli vahel võimalik sirvida ka mõne ajakirja toimetuses ja ka raamatukogudes, nagu saidid hõlpsamalt kätte ja loomingut meie kirjandusteadlased ikkagi tundsid varakult ja ma ise olen ka loomingut juba sõjajärgsetel aastatel õige mitu aastakäiku kaanest kaaneni läbi lugenud. Oskar Kruus, palun öelge mulle nüüd, kui kui ma loen ette need üheksa nime, keda Edgar Valter Saks oma ajakirjanikuleiba ajakirjaniku elu või tööperioodil on intervjueerinud. Kes võiks praegusele Kuulajaskonnale ja lugejaskonnale olla üllatuseks või isegi ootamatuseks. Intervjuud on tehtud siis Oskar Lutsuga, Betti Alver, iga Friedebert Tuglase ka. Pedro Krusteniga, Mait Metsanurgaga, August Mälguga, Karl August Hindrey ka Erni hiirega ja Aino Kallasega. Ma arvan, et suuri üllatusi siin enam ei ole. Kõik need kirjanikud on ka praeguse aja lugejale nii või naa tuntud ja nende elu lugugi on ikkagi üsnagi meile teada. Aga üksikuid detaile nende kirjanike konkreetset arvamusavaldusi muidugi me võime juurde lugeda siis saksa intervjuudest. Kui palju üldse annavad tõsimeelsele kirjandusloolasele niisugused ajakirjanduses avaldatud? Ütleme siiski, päevakohaselt kõlavad intervjuud. Ja ma arvan, et nad on olulised, sest kirjanike eluloolised andmed on tavalised, üsnagi lühikesed ja kui nõukogude ajal on kasutatud ankeete ega ankeediandmed annavad ka väga puuduliku pildikirjanikust ja just need intervjuud aitavad siis neid kuivi eluloolisi andmeid rikastada mitmesuguste detailidega teoste loomislooga. Ja no näiteks Mälk on avaldanud, kuidas ta oma ajaloolisi romaane kirjutas ja pidi selleks lisa teenima neidentitega, et neid kulutusi tasa teha. Ja mitmed muudki huvitavat motiivid ilmnevad nendest intervjuudest. Aitäh teile ja. Ma soovin, et teie poolt koostatav Eesti biograafiline leksikon jõuaks kõikide kirjastamis paberi, trükimusta ja muude takistuste kiuste väga kiiresti inimesteni jõudu teile tööks ja ma usun, et mitte ainult Edgar Valter Saks ei ole seal leksikonis. Mees, oleme taasavastame oma rahvakultuuriloos, vaid seal on ka loodetavasti teisi väärtuslikke nimesid. Ja leksikon on üsnagi ulatuslikuma käsikirja poolest ja kui me võrdleme 75. aasta analoogilise eesti kirjanduse biograafilise leksikoni ka siis praegu lõpetamisel olev teatmeteos on vähemalt poole võrra suurem. Tookord oli üle 600 märksõna või artikli ja praegusest leksikonist tuleb 1200 artiklit.