Ants Lauter jääb nüüdsest nimeks kavalehel. Tema osa on mängitud. Rahva silmis võis näha pisaraid. Need sõnad võiksid sama hästi käia, tänase kohta. Ei tulda täna siia kuiva silmaga. Kuid nii kirjutas Estoniast üks mulle tundmatu lehemees täpselt kuus aastakümmet tagasi. Ainult tookord olid need liigutuspisarad sest rahvas nägi oma soovidest, kavatsustest, tööst ja korjandustest kerkinud Estoniat. Ja esimest korda tuldi siia, kus oleme praegu. Ja tema oli siin tema meile tuntud elu algus oli siin. Oli samuti sügis. Oli samuti südapäev, kui praegu isegi kella selleks sobib. Estonia avamisel näitasid kellaosutid kaheteistkümnendat tundi. Ja õhtul kerkis eesriie. Esimest korda ja lavale tuli Taanimaa, prints Hamlet ja kõik teised keda suur kirjutaja olid tulema ette näinud. Ja tuli noore Fortimbrasena noor Lauter. Kuid täpselt saab täis teinekord eluring. Öeldakse ju eluring. Kas ring ei ole lõpmatuse kujund? Keegi tõi veel valge nartsissiõie viimase mis rahvakunstnik saab selle maja seinte vahel, kus iga meeter mäletab ta samme. Nõukogude Eesti teatrit kogu meie vabariigi üldsust on tabanud raske kaotus. Meie hulgast on lahkunud suur kunstnik. Teeneka skulptuuri tegelane, kohusetruu, aus printsipiaalne ja väga inimlik inimene. Suure hingega inimene. Nõukogude Liidu rahvakunstnik. Ants Lauter. Ants Mihkli poeg Lauter. Sündis viiendal juulil 1894. aastal Velise vallas Läänemaal. Tema elu oli seotud teatrikunstiga alates 1913.-st aastast mil Lauter võeti Estonia trupi näitleja ja režissööri abina. Samasse aastasse kuulub ka tema esimene roll lavalaudadel Fortimbrasvulliamsexpyri Hamletist. Alguse sai Lauteri võidukäik diaatris üle 300 rolli. Ja üle 100 lavastuse. Niisugune on lõpparve ja juba ainuüksi see paneb pead paljastama, kuid asi pole kaugeltki mitte arvudes. Teatritegelasena, kes 1940. murrangulised aastal kompromissid tuldi otsustavalt valis ühise tee oma rahva parimate poegade tema töölisklassi, töötava talurahva ja progressiivse intelligentsiga muutus Ants Lauter Eesti demokraatlikku kultuuri üheks silmapaistvamaks esindajaks. Aastakümnete vältel andis ta kaaluka panuse meie sotsialistliku kultuuri arengusse. Ants Lauter. Lavastaja oli nende esimeste seas, kes võtsid Eesti teatris omaks sotsialistliku realismi meetodi. Lõi laudtee rollid, mis olid, on ja jäävad tee tähisteks Eesti teatrikunstiajaloos. Meisterliku ning äärmiselt nõudliku lavastajana. Operatiivse igasse pisi küsimussegi piinliku põhjalikkusega suhtuva ning alati seltsimehelikult nõuandva teatriühingu juhatuse esimehena jääb Ants Lauteri nimi igavesti kuldtähtedega raiutuna püsima meie kultuuriajaloo graniit, tahkudele. Tulihingelise võitlejana, kommunismi suurte ideaalide eest oli Ants Lauter nii vanemale kui ka nooremale põlvkonnale alati eeskujuks. Põhimõttelise internatsionalistina vene teatriga oli ta seotud juba alates 1900 seitsmeteistkümnendast aastast, mil töötas Novgorodi. Linnateatris. Ei kaotanud neid sidemeid ka kodanluse võimutsemise raskel aastail mil oli pidevalt kursis Moskva ja Leningradi teatriuudistega. Eriti suurt osa mängis Lauteri elus tutvumine Moskva kunstiteatri lavastustega. Suure isamaasõja päevil osales Lauter Eesti riiklike kunstiansamblite orgkomitees Jaroslavlis ning oli tunnistajaks ajaloolisele faktile mil suur rahvas oma kõige rängemaid katsumus aastail ulatas käe väikerahvale tema kultuuri säilitamisel. Üle 300 kontserdi. Etenduse andsid lautori poolt juhitud rindebrigaadid Nõukogude armee võitlejaile rindel ning töökangelastele tagalas. See oli väärikaks relvaks otsustavas võitluses fašismi vastu. Nõukogude Liidu rahvakunstniku. Mitmekordse ordenikandja. Riikliku preemia laureaadile jäi Ants Lauter alati lihtsaks inimeseks. Osavõtlikuks meie teatriinimeste kogu rahva muredest ja rõõmudest. Aheldatuna haigevoodile. Tundes peatselt lähenevat surma, huvitus tõelise kodaniku südamega teatriveteran tänavusest viljasaagist sündmustest rahvusvahelisel areenil. Kõigest sellest, mis täidab Nõukogude inimeste mõtteid. Ta seadis ühiskondlikult tähtsa, alati kõrgemale isiklikust, isegi kõige raskematel hetkedel oma elus. Ants Lauteri ei ole enam. Kuid me võime olla uhked, et meie rahvast võrsus, inimene, kellele jääb alatiseks kindel koht kogu maailmas tunnustatud nõukogude teatri ajalukku. Meie südameisse jääb aga Lauteri inimesena suure algustähega kellest elu ehitamisel alati eeskuju võtta tahaks. MälestusAnts Lauter-ist ei sure. Need olid Juhan-Kaspar, Jürna, vabariigi kultuuriministri hüvastijätusõnad, rahvakunstnik Ants Lauterile veel seisatavad viivuks lahkuja kõrval tema lähedased sõbrad, tuttavad, eesti kultuuri esindajad, kirjanikud, heliloojad, Tallinna töölised. Teatrisõbrad meremehed. Koolinoored, tematja kolleegid. Meie kohtume kõige kummalisemad situatsioonis. Või püüda mõtte eraldada tundmusest mis on nii omale näitleja loomusele ja nõnda vaadata praegusele hetkele on see üks kõige tavalisem kõige iidsem ja kõige inimlikum sündmus. Üks meie hulgas on see, kelleks saamast me nii hoidume ning kelleks ometi kord saame kõik igaüks meist erandita. Kummalisus on üleminekus saamises eikellegi maas. Ta on meie keskel ja ometi teda ei ole. Ta pole enam see, kes ta oli. Ja pole veel see, kelleks ta saab. Ei ole veel põrm. Aga ei ole ka veel mälestus. Varsti lõpetab metsakalmistu selle eikellegimaa liiv eraldab järsult elavat surnutest ning inimesest saab mälestusnäitlejast legend. Teatritegijast teatriajalugu. Mis on siis veel kurbuse Almseks? Kui seda teed, peame me kõik käima. On see ahastuse hüüd, miks võeti ta meilt ära nõnda vara nagu oleme seda tundnud matest Theodor Altermanni, Hilda kleeserit, Rudolf Engelbergi või Jaan Sauli? Ei. Kes meist näitelavanärvi vibratsioonis 80 aastat vastu peab? On hästi vastu pidanud. Ilmasambaks ei jää meist keegi. Mis on siis juhtunud erakordset inimeste, sündide ning surmade pidevalt reas? Et oleme kokku tulnud täna nii arvuliselt et valgustes, helides, märgades silmades tajume nii määratud leina? Erakordse leinab põhjuseks on erakordse inimese surm. On surmateateid, mille puhul kogu hõim lõpetab mille puhul Maal jääb hetkeks tummaks ja kogu rahvas tajub teda tabanud kaotust. Sel hetkel vaatavad kõik hinge, pidades iseendasse ja enda ümber nagu aruandes, mis on juhtunud ja mis edasi võib juhtuda? On mingi seadusepära, et omi suuri surnuid võimet paaris lugeda. Veelmann ja Kreutzwald, Koidula, Jakobson, Lurich, Aaberg, raud ja Wiiralt, Vilde ja Tammsaare. Pinna ja Lauter. Jah. Pärast Paul Pinna kaotust elab Eesti teatrile oma teist vapustavat leina. Näitlejat on raskem surnuna kujutleda kui teisi. Vist seetõttu, et ta on oma eluajal loonud nii palju elusid, mis elavad meie mälestustes. Kõige võimatum on ette kujutada Ants Lauteri surnuna. On imelik tunne, nagu toimuks mingi miraaž ja tegelik Lauter istub praegu oma mootorrattal, mida ta hellitavalt oinaks kutsus ja sõidab kuskil kaugel Eestimaa teedel. Küllap seal näitaliku loomuse nakatav jõud. Suure näitleja isiksuse lummus hinge energia mis tekitab selles sugestiivse illusiooni. Suge stiivsuses sündiv illusioon. See ongi kogu näitleja kunsti, maagia alus. Võinud pihtida kummalise elamuse. Kui Lauter hääbuvana haigevoodis enda üles ajas ja juba surma kylla mehena vaevu haigetoa ületas oli mul imelik tunne, et kohe-kohe astub ta rollist välja, lööb jala põlvele ja küsib naeratades. Palun märkused, kuidas ma seda tegin. Olen taolist stseeni temalt näinud meisterliku täpse keha ja häälevalitsemisega. Jahmatavalt täiusliku ümberkehastumisega. Oli see vana ilves, Vildes sides koju jõudev beer, künt või keski kolmas neljas Lauterile meistritöid, nii palju. Lauteri elutööd silmas pidades tunned eriti selgelt meisterlikkuse sõna, inflatsiooni. Selle mõiste kergekäelist kasutamist igal juubelil igas rättens retsensioonis räägitakse aina oma alameistrist meisterlikkuse jäägitust, valdamisest. Liig palju meistreid on liig vähe meisterlikkust. Meistreid külvatakse maailma lõpmata vähe, palju, palju vähem kui andekaid sest mitte igalandel jätkutahet ja tungi kannatuste distsipliini, ennast meistriks arendada. Meistreid selles tähenduses on sajandi jooksul üksikuid. Üht sellist meistrit. Matame täna Wilhelm meistrit, kes on lõpetanud oma õppija rännuaastad. On eriti plastilisel tajutavad Lauteri isiksuse kontuurid ning ajastukontuurid pida. Lauteri isiksus on kujundanud 1913. Kui valmis see maja. Ja Läänemaalt ilmus üheksateistaastane blond noormees. Ants Lauter. Ei olnud Eesti teater ilmadalentideta. Oli säravaid isiksusi ning säravaid hetki. Kuid asjaarmastajate kodu kootus, boheemlaslik romantika lokkas veel liiga sügavalt. Teater oli noor, kõigi nooruse vooruste ja puudustega. Aed oota sarjat. Aeg oli küps Lauteri taolise isiksuse ilmumiseks. Kuid vanasti loobuta kergelt ja uus võetakse umbusuga vastu. Teater vajas kõva käega vaimset juhti. Teater vajas distsipliini ja eetikat. Kunagine burg, teatri direktor Heinrich laupäev paradoksi sügavat ellu viiakse. Eestimaal sai Ants Lauter, soldatid, näitlejad, röövlid vajavad tugevaid juhte. Keerulises teatrimehhanismis, kus nii kergelt muutuvad aktiivseks luik, haug ja vähk tähendab kord peaaegu kõik talent muutub viljatuks kaoses. Teater on paik, kus 50 aastat tagasi ja 50 aastat edasi etendus algab täpselt kell seitse. Täpselt kell seitse peab hakkama tööle. Hiigelmasin laval ja inimeses laval. Inspiratsiooni ei saa oodata tingimustes, kus saal ootab ja minut on väga pikk aeg. Talent, distsipliinid, tan viljatu. Lautorit on vihatud ja ihatud korraga. Teda hüütud Käsu Hansu ja küllap see hüüdnimi läheb koos lautoriga teatri ajalukku. Lautoritum pööraselt vajatud ja kunagi polnud temaga mugav. Temas oli otse askeetsuseni pitsutav energia tahte erakordne laeng. Talupoeglik, visadus ja töö, ausus, pedantsuseni arendatud täpsus, korrektsuse kategooriline imperatiiv. Ja ometi oleksid need omadused tiibadeta ning just teatri jaoks viljatud, kui neid poleks laadinud Lauteri, talent, elujõud, unistuste rõõm ja ideaalide puhtus. Lauter tõi teatrisse teatrikultuuri. Istutas meisse nõudlikkuse ning lugupidamise oma kutse vastu. Oma teatrimaja vastu ja ühiskonna vastu. Nii mitmedki seadused ja mõtted on juba praegu vananenud, mida nõudis Lauter. Kuid ei vanale nende seaduste vaim. Talent tähendab oskust, oskus tähendab arengut, areng tähendab distsipliini ja eetikat. Me ei mõistaks üldse lautoritega suure kunstihingust. Kui me mõistaksime distsipliini ja eetikat, ainult keelan, käsin, ülemlauluna. Distsipliin tähendab loomingu jõudude valdamist. Rolli ja etenduse sisemist arhitektuurimeelt ja oskust vormi valdamiseks. Südamemurdumiseni valmis olevat hinge balangut, et sisu vormi täiuses helisema panna. Nagu siller seda pistliku passiooni on jumalikult kella laulus inimpõlvedega sõnastanud. Selles valguses särab veel Ants Lauter. Viimane universaalteater, mees, kelles olid võrd võimeliselt ühendatud. Esinäitleja. Lavastaja, teatrijuht ja pedagoog. Lauteri elutöö on tähendusrikas seetõttu, et ta on kahekordne, verstaposttaks korda. On tulnud lautoril iseendana ja eesti teatrijuhina otsast alata. Lugeda kergemaks, 40.-te aastate uut suurt algamist, eriti Lauteri juba väljakujunenud isiksusena tähendaks mitte mõista Lauteri inimlikku sisu, Matu ja talendidiapasooni. Milline õnn on teda nimetada meie lautoriks juhust ja teises kontseptsioonis piirata oma hinge ja mõistuse puhul oleks kõik võinud ka teisiti olla. On midagi sümboolset selle maja ja Lauteri saatuses. Poolel elu tööl, hävisse maja, tuli uuesti üles ehitada hoone ja teater anda talle uus eluvaim ja uus sisu. 60 aastat Kahekordse algamisega. See on hiigeltöö, mida suutsid kanda ainult Lauteri taolise Velise valla talupojapoja õlad. Võib-olla ei ole juhuseks, et samast vallast talupojapoeg oli kaluuris. Ja me võime vast Lurichi nimetada maadluskunsti lautoriks ning lautorit teatrikunsti luurissiks. Lauter ei osanud mitte ainult oma elujõus maksimumi endast välja arendada. Lautor oskas ka vananeda ning siingi eeskujuks jääda. Eesti teater enne ja pärast lautorit. Nõnda usun tulevikus välja nägevat meie teatriajaloopilti. Seepärast vapustusime kõiku, jõudis meieni teade. Ants Lauter on surnud. On neid suuri, kes mõjuvad isana. Teatririigi kuningana. Ja tal läheb vaja kui sümbolit kõlbelist tähist väel jõudude ülevaatajat. Nii nagu oli Lauter oma kõrges eas meie kutseorganisatsiooni juhina. Teatriühingu juhatus ning kõik tema liikmed langetavad pea Viimast korda kõneles Ants Lauterile. Voldemar Panso on silmapilke, mil õigus on suu lahti teha vaid kõige lähemail. Mil kõik sõnad on väikesed kõik mõtted tühised. On olukordi, kus tõele lähemal tundub mõni varem loetud rida. Mõni varem olnud meeleolu Nagu sõnakõlksud suurimale ajal ei suuda üldse rääkida. Või kui, siis üksi sõnu. Tahaks ainult oma kaasaja kätt pigistada vaikides kaasa õhata. Ka mina olen siin ka mina näen ja tunnen, ei midagi muud. Ütles Tuglas. Kogu elugi pole muud kui ainult mälestus või mälestuste mälestus. Kõik ülejäänu on nii tõsine, et selle võiks tegelikult loovutada. Kogu inimkond midgi terve oma elu ja hädadega. Võitluste ja valudega. Pisitillukene täpekene mälestuse kõrval sööklas Tammsaare. Lahkumine heast sõbrast on meile alati valus ja raske. Eriti veel siis, kui temaga seovad ühised kutsumused, ühised tõekspidamised ühine looming. On ju looming just see, mis inimesi üksteisele lähendab. Mis inimestes äratab kõige paremad omadused. Ja kõige suuremad väärtused. On ju looming just see, millega tuleb kunstnik oma kuulajate juurde et neile anda osa sellest, millest oma hing on tulvil või tuua kuulajateni, et äratada nende südameis kõiki neid mõtteid, mis on elanud läbi aastasadade suurte sõnameistrite mõtetena ja nüüd elustatuna kunstniku hingesoojusest jõuavad kuulajateni. Meie Estonia teatripere tunneme tants lautorist lahkudes eriti suurt kurbust. On ju ta olnud just meie teatriga seotud aastakümneid. Mitme põlvkonna vältel on ta elanud kaasa kõigile teatri rõõmudele ja muredele. Ants Lauteri kiitvad sõnad on olnud alati innustuseks iga väiksemagi saavutuse puhul. Ja tema karm kriitika ebaõnnestumise puhul on samuti pannud mõtlema iga näitleja. Eriti. Jääb meelde Ants Lauteri suhtumine hoole ja armastusega noortesse näitlejatesse. Alati oli tal probleeme, mida nendega arutada ja alati oli tal nõuandeid, kuidas ühte või teist asja lahendada. Ants Lauteri mälestus elab igavesti meie südames. Ta oli meile kõigile heaks sõbraks ja suureks eeskujuks. Puhka rahus, armas Ants Lauter. Ants Lauterile ütles hüvasti, Anu Kaal. Eesti Nõukogude teatrikunsti ühe kõige väljapaistvama esindaja Nõukogude Liidu rahvakunstniku Ants Lauteri väsimatu töömehe, suure kunstniku ja avara pilguga ühiskonnategelase. Ants Lauteri tohutult suur elutöö on rahva ja kunsti ustava teenimise parim eeskuju. Ants Lauteri särav talent ning kunstniku kristalselt selge looming on võitnud kogu meie rahva austuse ja sügava lugupidamise. See lehekülg, mille kirjutas meie kultuurilukku Ants Lauter on jääva väärtusega. Tema mitmekuldne isiksus mõjutas palju aastakümneid oluliselt kogu meie teatrikunsti arengut. Ants Lauter andis väljapaistva panuse meie sotsialistliku kultuuri arengusse. Täna Me langetame valusas leinas pea Ants Lauteri Sarga ees. Tõdeme veelkord, et tema elutöö jääb Meie rahvale Alatmiseks kalliks. Sest rahvakunstniku Ants Lauteri kunst oli alati ja kõigis tõeline rahvakunst. Tema suurest loomingust on saanud ning tema vaimsuse kaudu kunstiväärtusi tunnetanud mitme põlvkonna inimesed. Ants Lauteri looming oli lähedane töölisele ja kolhoosnikul intelligentsile ja kasvavale põlvkonnale. Meile kõigile hindamatud on Ants Lauteri teened meie kultuurielu korraldajana. Kunstimeistrite uute põlvkondade kasvataja ja suunajana, tema põhimõttekindel tegevus paljudel elualadel. Meie kõik tundsime Ants Lauteri alati teotahtelised tulvil optimisti. Kohusetruu printsipiaalsuse ja sooja südamega inimesena. Oleme veendunud et neid traditsioone ja seda vaimustust, millele Ants Lauter oma elutööga aluse pani ja. Kannavad ja arendavad edasi tema õpilased ja mõttekaaslased. Kõik tema sügavalt sotsiaalne saalse kunsti austajad. Ants Lauteri ei ole enam meie hulgas. End meie valusat kaotusekibedust lohutab teadmine, et meiega on tema suur elutöö mida nüüd jätkavad kunstimeistrite uued põlvkonnad töötajate, kommunistliku ja esteetilise kasvatamise süllate eesmärkide nimel. Ants Lauteri töö järjekestvus ei katke kunagi. Partei ja valitsuskindas Ants Lauteri väljapaistvaid teeneid. Rohkete kõrgete autasudega. Suureks tunnustuseks oli talle rahva sügav ja suur austus ning lugupidamine. Oleks ülekohtune arvata, et Ants Lauteri täisvereliselt elatud elu kaugigaveseks surma paratamatuses. Sõprades seltsimeestes elab kõikides inimestes. Ses igaühes neist on rahvakunstnik Ants Lauter. Midagi ei muutnud selle osa kaudu maailmast millele ta pühendas oma elu ja energia. Ja vaimujõu. Meie tänu lahkunu vastu on piiritu. Meie mäletame kadunud kustumatu. Suure inimese kaotus on suur kaotus rahvale alati ja kõikjal. Väikerahvale on suurmehe kaotus isiklikult valus ja igat riivav. Ta ei olnud tuttav kuulsa nime tiitli kaudu vaid õigele silmast. Selma. Taielnud lehe teatri veerult loetud pline vaid hooajast hooaega tõsta õhtusse nähtud mees meie noorukesest teatris kelle eakaaslane ta õieti oli. Ta ei olnud suurkuju kusagilt tuhandete kilomeetrite tagant keda tuntakse ja teatakse vaid teiste jutu järgi. Ta oli too vastutuul, trügija reipa astumisega ja püstipäi. Lauter sinu ja minu kodutänavat. Ta oli meie Lauter vabariigi esimeestele ja neile, kes teevad kusagil kõige väiksemaid neete. Meie Lauter oli ka neile kes astuvad teatrimajja kui üle koduukse. Ja neile, kelle jalad käivad ükskõik kus Eesti servas. Las. Salasuurus seisab võib-olla eelkõige selles, et mis ühendab, on ainult üks tõeline väärtus, inimlikud suhted säält eksemplari. Kallis Heli Viisimaa kallid sõbrad, töökaaslased. Kolleegid kallid seltsimehed, ma olin kuueaastane, kui mu ema ära suri. Ja ma palusin siis kangesti jumalat, et ma saaksin ta tagasi. Palusin ja palusin ja ootasin, et jumal annab ta mulle tagasi kuid jumal ei andnud teda tagasi. Ja sestpeale lõpetasin oma vahekorrad jumalaga. Sest mis sest ikka lugu pidada, kes sulle midagi ei ole võimeline andma. Nüüd ma tean, et inimene on 1000 korda suurem kui jumal. Sest inimene mõtles isegi jumala välja. Ennem teda teda jumalate juurde. Ja kõige suurem on see inimene, kes midagi suurt on teistele inimestele teinud. Ants Lauter. Oli see Eestimaa mees. Keskkoos ukrainlaste klatjurra ja putš, maga kooslat klaste Smilgisse Alkman preedikega. Koos grusiinlase Haraavaga. Peale sõja aastatel. Tõestasid oma töö ja loominguga. Kuid tohutult suured võimalused on andnud nõukogude kord rahvuslikute teatrikultuuri arengutele. Need olid kõik omanäolised inimesed, omanäolised loovad kunstnikud. Ja sellega tõestasid tegelikult oma tööga, et sotsialistlik realism ei nirileri, ei tee mingisuguseid ühenäolisi, halle keskpäraseid, kunstnikke ja ei ole mitte niisuguste hallide meeste kunst, vaid Erredate loovate isikute kunst. Need mehed karastusid koos oma rahvaga isamaasõja karmidel päevadel. Need mehed ületasid tohutuid raskusi, mis oli vaja ületada pealesõjaaegsetel ülesehitus aastatel. Need mehed elasid kõik rõõmud ja raskused koos oma rahvaga. Võitude päevad neil oli ka kaotuste ebaõnnestumiste päevad kuid ka ebaõnnestumiste kaostuste puhul jäid nad kõik meesteks, kes olid tugevamad kui nende saatus. Himaalaja mägede kõrgemaid tippe. Ei ole mäe jalamilt võimalik näha sest mäe jalamilt varjab neid iga juhuslik põõsas. Iga juhuslik ette sattuv künka kivi küngas varjab ära neid Nõmägesi on võimalik nähe ainult täies suuruses nende tippe kaugelt. Nii on ka suurte meestega, neid näeme me alles seis täies suuruses, kui meil on juba kaugused nende vaatamiseks. Ja kelle pärast Ants Lauter viimaseid aastaid palju oma südant valutas jõuab ükskord siia mändide alla mitme kümnete aastate pärast ja ütleb, et nüüd ma saan aru, et temal oli siiski tookord õigus. Need, kes aut Ants Lauteriga viimased aastad lähemalt kokku puutusid. Suur mure ta mure, ta elas väga suure murega. Meie teatri tulevikku ja tänapäeva pärast. See mure oli tal. Lõpmata palju suurem kui mure enda hädade ja haiguste pärast. Need ei häirinud teda, neist oli ta üle. Ma mäletan, kuidas sel kevadel Viimase kevadel teatriühingu juhatuse koosolek kus püüti nii kokkuvõtteid teha. Möödunud hooajast istus Ants Lauter meie hulgas. Juhatuses. Istus. Käepidemele istus, kuulas ja mõtles. Kuulas ja mõtles. Ja siis ütles äkki ilma pead tõstmata nii imevaikselt. Aga see oli ometi väga halvasti, mängi. Nagu oleks tahtnud mõista, mis me suudame edasi teha ja kuidas meie siis nüüd edasi oma aruga läheb. See oli niisugune mure. Nagu oli kunagi esimese Aletegija mure kes ei teadnud, mis nendest mulda külvatud teradest saab, kas nad kasvavad või kasvab. See oli niisugune mure, mida hea põllumees tunneb ka siis, kui päike paistab ja särab tunneb oma heinapärast, et kas ta ikka saab kuivaga katuse alla. See on niisugune murre, mida tunneb see teadlane, see töömees, kes kosmosesse saadab järjekordse raketijärjekordse või teeb järjekordse lendu kusagile väga suurtesse kaugustesse, mille puhul ta on mures, kas ikka õnnestub võimlik. Ma arvan, et kõige paremini mälestame lautorid. Kui me võtame omaks tema mure ja püüame hooli kõik teha selleks, et. See mure kindlustaks meie töö parema kui ta. Iseenesest minnes oleks selle hoole ja selle peremeheliku murre. See on temale kõige parem, mis tema mälestuseks teha võime. Ants lõhutöör jääb siia oma endiste töökaaslaste hulka. Kokku mängis kehastates Kreutzwaldi Estonia laval mis oli ka üks tema hiilgeosa. Ta jääb siia, kus on August Jakobson, kelle näidendite kujusi? Ta kehastas? Avades nendes peituvaid rikkusi, ta jääb siia kuhu ikka ja ikka. Eesti rahvas. Ilusatel taolistel päiksepaistelisel ilmadel tuleb. Et meenutada neid, keda meenutada maksabki. Ants Lauteri aud. Jääb selleks, kuhu ikka ja ikka meie teatritegelased, meie kultuuritegelased, meie rahvas tuleb, peatub ja mõtleb tänu tema suurele tööle Antsla autorist. Rääkis täna Panso, kui eesti teatrisse kultuuritoojast. Ta oli esimene Eesti näitleja, kes kehastades härrat jäänud kelmeriks. Kuid Ants Lauter oli samal ajal see mees, kes lõi jala ka Jaani läbini ürgse eesti mehe. Nii nagu armastus isamaa vastu ja inter internatsionalism on alati koos kõigedes, tõelistest suurtes loovates inimestes olnud. Nii on tõeliselt suurest kunstnikust tour ja sügav oma rahva lihtsa inimese kehastuse oskus alati koos olla. Ants Lauter armastas oma rahvast. Ants Lauter armastas oma maad oma soist, leivast. Läänemaata rääkis sellest sageli. Olgu selle maa mida ta armastas, muld talvest soojaks puhkepaigaks. On varisenud manalasse üks neid põliseid mastimände kelle nimega seostub rohkem kui poole sajandi pikkune võitluste ja muudatusterohke ajalõik, millel eesti kultuuri senises kujunemas. Loos on põhjapanev tähendus. Silmapaistvalt andeka kunstnikuna kes käis koos meie teatriga läbi pika ja keeruka tee professionaalse lavakunsti algaegadest kuni tema tänase sotsialistliku sisu, sügavuse ja kunsti küpsuseni. Inimesena, kelle sihiteadlik tegevus on ulatunud viljastavalt mõjutama kultuuri arengut laiemaski mõttes. Niisugusena tundsime Ants lautorit, unustamatut, kunstnikku ja unustamatud kodanikku. Sel kurval tunnil avaldame me sügavat kaastunnet Ants Lauteri abikaasale, Eesti NSV teenelise kunstnikule Heli viisimale. Lahkunu omastele ja lõhest lähedastele. Teie kaotus on meie ühine kaotus. Teie leina jagab kogu vabariik kogu nõukogude maa teatriüldsus. Tõsi, see löök ei olnud ootamatu. Need, kes teadsid meie lavakunsti auväärse Nestori raskest haigusest ei saanud endale teha illusioone. Kuigi võis ainult imetleda vaprust, millega ta tõbe trotsides jätkates viimaste elu kuudeni oma püstipäist väga mitmekülgset ja laia haartalist ühiskondlikku tegevust. Ja ikkagi riivas teade Ants Lauteri lahkumisest valusalt sadu tuhandeid südameid. Veelgi rohkem. See on kaotus, mille suurust saab meile täies ulatuses selgeks alles ajapikku, eesseisval töö ja pidupäevil mil meiega ei ole enam Ants Lauteri rõõmsaid tarku silmi ja tasakaalukaid sügavalt läbimõeldud nõuandeid ja hingestatult tiivustavat sõna. Ja ometi, tundes Ants Lauteri elurõõmsad ning elu julget loomust, ei tahaks ma täna rääkida ainult leinast. Ma arvan, me talitame õigesti, kui saadame suure lahkunu viimasele teekonnale sõnadega, milles kõlavad sügav austus, lugupidamine ja tänu saab ju üksnes lugupidamist ja tänusõnadega kõnelda mehest, kes jättis selja taha nii pikka tegude, rikka täis tuumalise elu. Paljud tuhanded inimesed väga mitmest põlvkonnast on saanud osa võrratu näitleja, Omanäolise lavastaja ja sütitamis jõulise sõna- kunstlikku loomingust. Ja ikka on need olnud sisemiselt rikastavad kokkupuuted mis on äratanud protesti ülekohtuse ja madala vastu ning toitnud janu tõe, headuse ja ilu järele. Mitu põlvkonda meie lavakunstimeistreid on saanud suunavaid impulsse ja kujundavad mõjutusi tema õpetustest ja näpunäidetest, tema eeskujust ja nii ei ole liialdus öelda, et Ants Lauteri kunst elab edasi mitte üksnes teatriajaloo lehekülgedel vaid ka tema õpilaste loomingus ja rahva tänulikkus mälestuses. Tänu ja lugupidamisega meenutame Ants Lauteri kui kultuuri ja ühiskonnategelast. Tema elu on ilmekaks näiteks sellest, et aus erksa sotsiaalse südametunnistusega inimene, kes elab rahvale ja valutab südant tema tuleviku pärast ühendab varem või hiljem paratamatult oma saatuse töölisklassivõitlusega, sotsialismi ja kommunismi ülesehitamise eest. Kindlalt ning sügava seesmise veendumusega käis ta seda rada nii suure isamaasõja päevil, võttes kangelasteole õhutava sõnaga vahetult osa võitlusest fašismi vastu. Kui ka sõjajärgsetel aastakümnetel täites väga mitmesuguseid vastutusrikkaid ülesandeid vabariigiteatrielu arendamisel ja juhtimisel. Võtnud juba auväärses eas taas oma õlgadele Eesti NSV teatriühingu juhatuse esimehe kohustused, täitis ta neid tõelise, sisemise põlemise ja sügava vastutustundega. Tema rikkalikud elukogemused, vaieldamatu moraalne autoriteet. Tõepoolest, parteiline lähenemine kõigi küsimuste otsustamisele etendasid erakordselt kaalukat osa rohkem kui 1000 liikmelise loomingulise organisatsiooni tegevuse suunamises ja juhtimisel vastavalt ajastu ja elunõuetele. Üksnes austuse ja lugupidamisega saab kõnelda Ants Lauter ist kui väga puhtast ja terviklikust, inimesest erakordsest, kõlbelisest isiksusest, tema põhimõttekindlus ja ausus, suur kohusetruudus, tohutu sisemine, keskendatud ja distsipliin ühtaegu nõudlik ja sooja südamele suhtumine seltsi meestesse. Sügav, internatsionalism ja vastutustunne rahva ees, jäägitu kaasaelamine sotsialistliku ühiskonna ees seisvatele ülesannetele. Ja alatine valmisolek anda nende lahendamiseks oma parim. Kõik see jääb eeskujuks neile, kes teda tundsid. Nõukogude Liidu rahvakunstnik Ants Lauter oli neid inimesi kes toimekalt tehes tänaseid töid ei lasknud kunagi silmist homse päeva Kuve seda tulevikku, mille nimel me töötame. Veel käesoleval kevadel lausudes, lõppsõna, meie teatriühingu neljandal kongressil kõneles ta erutusega Eesti Nõukogude lavakunstihomsetest rõivastest ja avaldas lootust, et need rööpad oleksid tugevad ja rong rikkusi tegelikult raske. Rikkustest. Niisuguse inimese Sarga juures seistes on meiegi kohus mõelda tulevikule kinnitada oma tahet ja valmisolekut väsimatult edasi viia, rikastada oma sotsialistlikku kult tuuri, mille alust panijate ja ehitajate hulgas jääb Ants Lauterile alatiseks auväärne koht. Suuria mehine tee on käidud lõpuni tänu keeles lugupidamises ja leinas langetame pea Ants Lauteri, kirka elutöö ja mälestuse ees mis jääb meiega ja elab edasi meie kultuuriloojate uute põlvkondade töös ja tegudes. Rahvakunstniku Sarga juures kõneles Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretär Vaino väljas. Leinale lautorit lahkujad. Kuid täielikult surnud on see kelles oled oma südames kaotanud. Kuid kes seal on, alles see elab. Käsitamatult tabamatu on näitleja osa selles elus. On tühjad lavalauad siis näed ilmumas näitlejat. Ja korraga on su ees noor Fortimine pärast. Aga kui ta tahab, saab temast Hamlet. Ja sa usud ka vana Kareenini tulekut? Ja tunned ära professor trendjovi? Ja sander elad vaataja silmis Sanderi ning piibeleht piibelehe elu. Tuleb Jooram ja tunned ka teda. Ning tüve Jaaniga ühes arvad hingavat maa õhku. Siis lahkub näitleja. Ja kedagi neist enam ei ole. Ei kedagi. Eesriie on langenud. Iga hetk hekseldame tuleviku minevikuks. Aga just sedasama teeb aeka meiega ikka raas raasu. Ja tilk tilga järel. Kuni oleme meiegi vaid minevik ütles Tuglas. Inimese elu maksab vähe, võrreldes tema tegudega. Kuid et tegusid teha, oli vaja elada ütles Hemingway. Elu need ei ole päevad, mis möödusid, vaid need, mis meelde jäid ütles Pjotr Pavlenko. Tuglas on ütelnud Üksik pilvekoonal sõuab õhtupoole õhtupoole õhtupoole. Kõik soovid sõuavad õhtupoole. Kuus aastakümmet on nüüd möödunud sellest sügisõhtust, mil siin Estonia majas esimest korda tõsteti eesriie. Ja lavastaja laiali vurr, lavastaja saatus. Kes määras noore laulja tere sugu, noore forte imprase sõnad. Missugused olid tema viimased sõnad tol kaugel? Teatriõhtul? Need olid etenduse viimased sõnad, mõtlesin enne leinamarssi. Ja enne eesriide langemist Noor Fortin bras. Ning teda saates las välimuusika ja sõjameeste auavaldused temast kõnelda. Siit viige surnud kõlbotandrile see pilt, kuid siin ta pole. Kohanelasmalev annab tuld. Eesriie langeb. Sõprade kätel kantakse Ants Lauter ter dema Estoniast teele metsakalmistu poole.