Täna on vaatluse all Fjodor Dostojevski raamat kurjad vaimud. Esmakordselt ilmus eesti keeles küll pealkirja all Sartsid ja stuudios on Mati Unt. Mul on olnud aastaid võib-olla veerand sajandit plaanis teatele insoneerida Dostojevski kurjad vaimud ehk deemonid ehku bana tõlkes saatsid. Selles, et Dostojevski palju inseneeritakse, pole ju muidugi midagi imelikku. Mitmed, sealhulgas Nabokov, on tähelepanu juhtinud sellele. Dostojevski, kui ta alustab mõnd suuremat stseeni, siis ta kirjeldab algul ära kõik tegelased nende välimuse, kus nad istuvad ja nii edasi. See meenutab siis justkui teatri draama. Ja hiljem, kui tegelased hakkavad vaidlema ja lööma peale läheb siis enam maake nagu ei ole, tähendab, see näitab nagu seda, et Dostojevski tegelased on tema käes nagu magnetid, no selles mõttes, et ta näeb oma silma ees, mis nad teevad ja ta ei pruugi enam meile seda seletadagi. Ja muidugi Dostojevski on ka iseendast väga melodramaatiline, sest me teame, kuidas tema peatükid lõppevad sellega, et keegi tahab kuhugi, keegi tuleb äkki sisse ja nii edasi. See selleks, aga kõige tähtsam on, mis mind on huvitanud muidugi kurjadest vaimudest on selle asja üldtuntud prohvetlik külg. See teos, eks ole, möödunud sajandi viimasel veerandil kirjeldab siis vene väikelinna, kus tegelikult on koos kogu vene revolutsiooni kõik ahe tüübid, kõikvõimalikud tegelased ja tegelikult ette ennustatud selle käik. Täpsemalt räägib ju kurjad vaimud vene anafesti Netšajeva laast, kes tuli Venemaale ja siis siis põrandaalused tapsid ära ühe oma liikme, üliõpilase Ivanovi. Selles tehases paistab otsekohe silma venekult ruumile omane niisugune viimse päevalisus apokalüptilistes tundub niiviisi, et vene intelligentsi jaoks sotsialism ei olnud kunagi mõeldud mingisuguse protsessina, vaid tulevikus seisva lõpliku olukorrana, nagu jumalaõit. Tähendab vene sotsialism pole ei majanduslik ega poliitiline asi, vaid see on täiesti religioosne asi. On arvatud, et vene intelligentsile meeldis sotsialismi juures kujutleda seda imena ja religioossus seisneb selles, et näiteks et on võimalik muuta Ta kivid leivaks või vee veiniks või mistahes Dostojevski tegelased on seal möödunud sajandi viimasel kolmandikul ametis tohutu emotsionaalse võrdsuse propageerimisega. Ma toon paar näidet. Peaasi on võrdsus. Kõigepealt langeb hariduse, teaduse andekuse tase. See olgu kättesaadav ainult suurematele võimet. Ärgu siis olgu mingeid suuremaid võimeid. Suuremad võimed on alati võimu haavanud ja despoodi tulnud. Suuremad võimelised saavad paratamatult test bootidekst, nad on alati rohkem laostunud kui kasu toonud. Nad pakendatakse või hukatakse sisse lõigata, takse keel suust. Koperniku torgatakse silmad peast, Seksby visatakse kividega surnuks. Ojad olgu võrdsed, Kaljas peab valitsema võrdsus, haridust pole vaja ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja kui me võtame nüüd teise koha, mis kõlab väga paljutõotavalt siis ütleb seal üks põhilisi kuivaime perfovenski. Nojah, ja algabki mäss, läheb lahti, sihuke möll, nagu maailm veel kunagi pole näinud. Venemaa uppu putu, Maanuga nutab taga vanu jumalaid, nii et seal ennustatakse täielikult vene revolutsiooni, kusjuures räägitakse ka juba juba maailma revolutsioonist. Ja nüüd ma ei hakka siin lühikeses saates ju rääkima oma muljetest nende tegelaste kohta. Loomulikult on seal väga-väga kirev hulk inimesi, näiteks Kirillov tähendab enesetapja, religioosne enesetapp ja kellest on ka müügiteinud terve see, kes tahab tõestada, et jumal on või ei ole, tähendab ta külastajaid. Kumbagi juhtustab igaks juhuks selle järeleproovimiseks ennast avada. Aga tema enesetapp muutub kahtlaseks, kuna kuna põrandaalused püüavad teda värvata, Ta oma teenistusse. Et ta võtaks enda pääle selle oma kavandatava mõrva ja keda mõõdetakse, selle nimi on saatov, nagu me mäletame. Üsna tüüpiline ka vene intelligent, kes kõigub religioosse ja lahenduse vahel. Teoses valitseb tõeline hullus. Paljud tegelased on üht teisesse peaagu homoseksialistlikult kiindunud ja nad embavad 11 langevad ühteid põlvili, annavad vandeid ja ongi mainitud, et anarhistide omavahelised kirjad omal ajal meenutasid natuke valdi kirju oma oma meessõpradele. Ühelt poolt valitseb teoses viha lääne vastu, teiselt poolt hirm. Venemaa tuleviku ees jääb selles teoses septost veskist niisugune tunne, et ta ei taha parandada seda mõistust, mis on ideoloogiast rikutud, vaid vaid tahab hoopis tekitada üleüldist irratsionaalsust. Ta kuuldavasti on seal järgmine lause. Kui mulle tõestatakse, et kristlus on väljas tõde siis ma eelistaksin kristlust, mitte tõde, see tähendab seda, et tegelane on valmis pooldama isehakanud vanni monarhi, ükskõik mida ja alampessansaan on öeldud, kuidas Dostojevski Läänes üldse mõjub, tähendab, ta on kommunismi kristlik teisik, kommunismi ilmne vaenlane ja kommunismi salajane liitlane. Tähendab selle olengi kõhelnud seda poliitiliselt äärmiselt aktuaalsed teost lavale toomast siiamaani, sest ma ei saa tast viimseinstantsiline. Õieti keegi ei ole aru saanud. Häma irratsionaalsus, mis katab seda revolutsiooni, kriitika, teeb natukene kõhedaks. Et kui ma kunagi lavastasin Dostojevski ülestähendusi põranda alt, mis on ka väga hämar ja vägasse sünge teos, siis ma miskipärast lõpus kasutasin hoopis soome muusikat ühte Vesa-Matti laivi ballaadi, mis väitis et tuleb koit ja tuleb vabadus, see oli äärmiselt veider, ma ei saanud ise ka aru, miks ma seda teen. Jumala tegin seda sellepärast, et niisugune soome-ugri jama tundus tasakaalustavat eelnevat raskemeelsust. Muidu, aga romaan kuulub kahtlemata viimase 200 aasta tähtsamate teoste hulka. Pean silmas nüüd Dostojevski kuhjasid, vaimusid muidugi jah. Esimene 100 lehekülge on päris igav ja, ja keskel esineb igasugust grafomaaniat, kuid vaevalt, On. Jah v meie uuemast ajast tuua Teist nii prohvetlikku teost. See teos oli Dostojevski kurjad vaimud ja rääkis Mati Unt.