Tahan olgugi, et see helilooja ei ole veel välja jõudnud kunstnike ametlikust nooruse East Mozarti jääst, on ta siiski teadlikuna olnud paljude tähtsate sündmuste tunnistajaks. Meie muusikaelus on mõndagi nii-öelda omaenda turjal tunda saanud ja kuna ta oli ilmselt on kalduvus kõike põhjalikult läbi põdeda, vältides kergekäelisi hinnanguid, sisendama, meenutusi huvitav kuulata. Eelnevas saates jõudsime tema juttu jälgida konservatooriumi sisseastumiseksamiteni. Need sooritas 1948. aastal. Tõstjana Libeerias oreli lihtne sprinjo otsust, mis siis veebruaris ilmus siin ja nartsisside, eriti aga muusikaelus tekkinud situatsiooni elasin ma üle raskelt. Oli ju Prokoffirist siis saanud minu jumaldatud lemmikhelilooja. Mul oli tema loomingu suhtes kindel seisukoht kujunenud. Ma ei saanud seda seada otsuse järgi, olgugi et selle üldesteetiliste seisukohtadega ma nõustusin. Muusika, mida ma siis ise kirjutasin, oli üleni Prokofjevi jäljendav. Mul oli sellepärast palju pahandusi. Neljandal kursusel ei pandud mulle heliloomingu eest üldse hinnet välja ja diplomitööd tuli mul kaitsta kaks korda. See oli oratoorium lugu Igori sõjaretkest. Pean seda nooruki teoseks. Lähtusin muidugi Prokofjevi Aleksander Nievskist. Veel esitasin ma klarnetisonaadi mõned rahvaluuletekstile loodud laulud ja klaverisonaadi. Esimese osa hiljem panin sellele pealkirjaks sonaat Prokofjevi mälestuseks. Eesti Raadio fonoteegis on nendest teostest üks osa oratooriumist. Rännak. Pidiminski kurss sõdile, probudki hilise Tšeeni. Meie akadeemilisse kursusesse kuulusid seaded või teosed rahvalaulutekstidele. Mina kirjutasin mõned seaded rahvapilliorkestrile ja ka häälele. Ma töötlesin samuti kaasaegseid rahvaviise. See oli tsükkel, rahvalauluseadeid, mida ma hiljem veel täiendasin. Veel kirjutasin ma rahvaviisi teemadel miniatuurne lastele. Neis ma kasutasin ka mõnda Eesti rahvaviisi. Kas selle huvi rahvamuusika vastu olete te nüüd hüljanud? Kas tega leiate, et kaasaegset muusikat ja rahvaviisi on võimalik sobitada? Praegu on tõsi küll, raske rahvalaule päris täpselt tsiteerida. On vaja mingisugust uut suhet rahva muusikalise materjali ja kaasaegsete vahendite vahel. Kuid põhimõtteliselt on rahvamuusika vaim edasi antav ka kaasaegsete vahenditega. Ja see on väga hea, kui seda osatakse teha. Ma olen kuulnud selliseid teoseid mingi pärast, meenub mulle esmajoones Jaapani muusika kuulsiniste kvarteti. Kahjuks ei mäleta ma praegu helilooja nime. Selles oli väga efektiivselt kasutatud mitmesuguseid uudseid võtteid Nende seas ka löökpillide imiteerimist. Mis mõjus väga jaapanlikuna. Siis ma võiksin nimetada ka muleesi, kelle muusikat ma tajun, kui eht prantsusliku või ka Noonut ja talla Picolot kelle muusika on väga itaaliapärane ja. Siiani Stenskilt ümbosidele tsirka tüli, ma võiksime osutada ka eesti muusikale, mida ma tunnen. Minu meelest on isegi kõige novaatorliku mõttes teostes ikka selgelt tajutav põhjamaine vaim. See on muidugi hea Etka rahvalikust on hakatud mõistma, areneda nähtusena ja hakatud mõistma, et see ei ole hoopiski ainult vormi probleem. Jätka ühel ja samal ajajärgul võib rahvuslikus, erinevate heliloojate teostes erinevalt avalduda kunagi vastandajate võimsa rühma heliloojaid kui rahvuslikke tšikovskile. Kui vähe rahvuslikule hiljem leiti Rahmaninovi rahvuslikust Screabinil, aga mitte. Nüüd ei kahtle keegi enam selleski, et Prokofjevi Šostakovitši muusika on ikkagi vene muusika. Rahvuslikus ilmingud lõputult muutuvad. Mõnikord juhtub, et kahe helilooja looming on täiesti vastandlik. Ja siiski on mõlemad ka oma muusikas ühe rahvuse esindajad. Kas pole selles mõttes eriti ilmekaks näiteks Weberni ja Orphy looming? Enne kui rääkida Veebernist, ma räägiksime söönbergist ja Bergist kelle muusikas seos saksa muusikaga üldse on ilmsel ja kergemini märgatav. Sest nende muusika on veel lähedane saksa hilisromantikutele. Kui söönbergil ja Vergil Me tajume harmoonia ja meloodia vahetut seost saksa muusikaga siis Veebernil on pigem saksa rahvusliku karakteri demonstratsioon, suur organiseeritus ja täpsus. Arvatavasti pidi selline muusika tekkima just saksa pinnasel. Siis ütleme, paradokse ennustunudki tõmbosid reede tõlgeni puhul. Orphy ja Veebernit võib aga tõepoolest lugeda peaaegu polaarseteks. Vahendite arsenal, pilt on nad äärmiselt erinevad. Jaga rahvuslikus avaldub nende muusikas erinevalt. Orphemmuusikese muidugi üldistusaste nõrgem, siin tõuseb esiplaanile saksa lik, distsiplineeritud ja asjalikus. Me oleme oma vestluse põhiteemalt nüüd kõvasti kõrvale kaldunud. Kas te tahaksite seda täiesti raadiokuulajatele veidi oma loomingust? Pärast konservatooriumi lõpetamist? Kosli nende Ženja künserveril võrdseed nutsin pärast konservatooriumi lõpetamist ma kirjutasin kvarteti laste valade albumi oratooriumi aafrika väikesed kontserdid viiulile, Aldile flöödile siis ühevaatusele, balleti ja sümfoonilise pala ood parteile. Ja viimasel ajal olen kirjutanud väikesi palu ansamblile kuus pala kvartetile ja harfile ning 10 pala raadioansamblile. See ansambel meeldib mulle, ta koosneb puhkpillikvintett, dist ja keelpillikvartetis. Ma lisasin neile veel löökpillid ja ühes teises teoses seitse meeleolu. Ma lisasin ansambli põhikoosseisule veel klaveri ja trompeti sellele ansamblile. Ma kavatsen nüüd kirjutada veel mõned teosed ning siis tulla uuesti suurvormide juurde.