Biit kultuuri esindaja, organist, muusikateadlane, see esineb väga mitmete kommunistide juures. Ma ei usu, et ma kunagi ära unustan ühte esimest pikemat kohtumist tington priiusega kus ta püüdis mulle iga hinna eest selgeks teha, et Beethoveni kolmas sümfoonia on puhas bluff. Muidugi ta, no seda tänapäeval enam ei väida, sest ta on ise olnud sunnitud õppejõu ülesandeid täitma Uppsala Ülikoolis musikolooge valdkonnas. Ja on võib-olla ka aru saanud, et see kolmkõla Est uuris, ei ole päris bluff. Aga see näitab just seda tagapõhja. Pinkman priiuse tekkis juba varakult, võib-olla tänu missioonile huvi igasuguste kõlakujundite vastu, näiteks teda huvitas kõla spektrum igat laadi kellades. Ja tal on omal kodus väga suur kollektsioon Tiibeti kloostrites ostetud Kelly ja mille kõlada on siis ka spektraalanalüüsi abil püüdnud rakendada oma elektrofoonilistes teostes. Temalt on ilmunud turule ka mõningad heliplaadid. Philips lasi välja kümmekond aastat tagasi intiferentsid tema enda ettekandes kusjuures siis kõla muuta mõõtmiseks kasutati erilisi laia Haadelisi rehasid, sest näpud ei ulatanud küllalt kaugele. Ja tema kõlamaailm nii-öelda ületas siis inimese füüsika piirid, mis võib-olla selles programmis tema heliloomingu näitena ja kujuka kokkuvõttena sobiks just eriti esile tuua, oleks tema teos tetrakonn, mis tähendab neli truck ja mis on pühendatud Pablo Picasso-le ja sealt poolt ka heakskiitmist leitud. Nimelt selle teose sünniimpulsiks kujunes kiiruna linna juubel ja selle linna poolt esitati riiklikule kontsertbüroole küsimus, kas ei saaks seda juubelit tähistada mingisuguse kompositsiooni tellimusega ja samas teatati, et linnas tuleb avamisele üks suuremaid Picasso näitusi. Ja sel puhul pöörduti Sis pington priiuse poole. Ja nii sündiski tetragun, mis on kirjutatud neljale vale öelda grupile. Aga selliselt, et see muusika mitte puht elektrooniliselt konspireeritud, vaid seal on lihtsalt erinevaid kõlaallikaid elektrooniliste masinate abil. Varieeritud mängus on näiteks orel, tšembalu, klavikord, flööt, trompet, naise hääl, kelleks on siin Monika sete lund võib-olla inimesed, kes siin teda on kuulnud, isegi tunnevad ta tämbri ära, kuigi see on muundatud suur hulk löökriistu. Kolm tamp tammi, viis sümbolit. 12 Taylandi konkongi, hulk kellu. Ja peale selle veel üks Beudes india lehma, Lokotid Pongud, tomptomid, kungas, vibrofonia, kõik marimbat kuuluvad peale sinna sinna juurde. Suurem osa neid instrumente käsitab helilooja ise. Kaastekivad on ainult kolm muusikut. Ja see tetra kon on oma kestvusega arvestades küllalt huvitavalt kujundatud elektrooniline teos. Probleemiks on ju tihtipeale seal, et saavutada üks suur ruumiline pingekõver. Ja seda säilitada seepärast, et see kõlamaailm on siiski võib-olla veel nii tundmatu läbi töötamata. Aga hambrios just tänu oma osavale, kollaaži, tehnikale ja kõla fantaasiale saavutab ühe väga huvitava kõlade rodu mis ei lase kuulaja huvi, võib olla hetkekski katkeda. Muidugi siin raadiosaatesse ta tulemid monoväljaandes ja tal on oma eelised, kui teda nüüd kuuleks näljast, valivad aiast konnaga, kus siis esineb dialoog ja thercet nende helikomponentide vahel. See Tetra on lindistatud helilooja enda poolt ja peaks seega olema täiesti autoriseeritud ja autentne väljaanne. Teine nimi selles komplineeritud Rootsi kommunistide leksikonis oleks puu Nilsson. Kui ütleme Thinktan priiuse ehitab seda õpetatud mitmekülgse helilooja tüüpi siis puu Nilsson on nagu mingisuguse haruldase maagi killuke mille hoidmisega säilitamisega on kõigil tohutud probleemid temale endale võib-olla kõige suuremad. Ta tuli nagu komeet kaugelt põhjast kiiruna naaberlinnast Manbergitist ja võiks öelda, et tema vastu tekkis välismaal kiiremini suurem huvi kui Rootsis. Mis võib olla puunilsoni, kes praegu on umbes 35 aastat vana, iseloomustab, on just väga peenelt välja kujunenud kõlatundlikkus. Tema esimesed kompositsioonid olidki selle tõttu rajatud just igasuguste kõlakujundite koostistele. Tihtipeale kasvatas ta isegi nende kooshoidmiseks eliteraalseid tekste. Mis võib-olla siin programmis annaks kujuka näite. Tema kõla fantaasiast oleks üks oreliteos. See teos on tema poolt välja töötatud koostöös organistiga, kes seda esitab, see on noor Karl-Eerik Veliin ja see on ka Kalelikvilini sisse mänginud, mida me siin kuuleme? Ja kalleelikveliin on nagu siingi mitmete teiste kompolistiga just koostöös võib-olla realiseerinud, esile toonud erinevate kõla fantaasiaid mis võib-olla neile omadele oli kättesaamatud, kuna nad ei tunne oreleid nii hästi kui Veliin. Stenogrammi ülesehitusprintsiip on väga lihtne, need on ikkagi tavalised tõusud ja mõõnad. Ja kogu see heliteos lõpeb mingit laadi. Dünaamilise ja harmoonilise. Huvitava tähelepanuga võib siin tuua esile näiteks tema kartuse või arguse rahva ees. Kui ta näiteks ühe oma teose esiettekande puhul pidi pressikonverentsile ilmuma siis suurte meelituste ja sõprade kaasabil ta siiski sinna ilmus. Aga niipea kooli kõlanud viimane takt teosest ja esimene ajakirjanik pool suud avanud, siis suure toolide kolina saatel jooksis saalist välja puu Nilsson, nii et see intervjuu jäigi andmata. Kui kuulata tema muusikat ja sellele faktile mõelda siis küll ei usuks, et on tegemist sama inimesega. Muidugi, mis võib-olla huvitab, selles seoses me kuulajaid on see, et kuidas siis niisukese kommunisti loominguline kulg kujuneb ja mis tast lõpuks saab, kas ta suudab ennast pidevalt, et uuendada. Ja kui ütleme see küsimus seade just polissali puhul, siis tekib seal väga imelik paradoks, mis ei ole võib-olla nii haruldane, kui hakata seda vaatlema. Po Nilsson on lõpetanud täiesti selles stiilis kirjutamise võiks öelda, saavutades selle stiilis võib-olla ka teatud täiuslikkuse polnud tal enam võimalik ehk isegi edasi minna. Aga Ta kirjutab näiteks tänapäeval väga populaarses stiilis väga peenetundeliselt kõlaliselt raseeritud näiteks teatrimuusikat, kasutades lõõtspilli viiulit, folkalistliku materjali. Samaaegselt kirjutata sentsuse seisukohalt julgelt formuleeritud kirjanduslikke Pamplete kus on siis peategelasteks läbi näha üldtuntuid, muusikaelu tegelasi ja sellega saavutada tihtipeale omale kõmu. Nii et temast on saanud üks iroonia, meister. See näitab võib-olla veelgi kord, et ühe kompanisti ellusuhtumine ja tema kunstiline panus ei pruugi alati ühtida, sest me võime meenutada luuletajaid nagu Malarmi ja Bodelleer. Teise maailmasõja lõpuaastatel kerkis Rootsi muusikaellu üks noor väga tõsine suurte silmadega noormees, kelle nimi oli Sven-Erik Beck. Tema huvi oli peamiselt pühendatud koorimuusikale ja ta tundis aga suhkru viga hindemiti vastu. Vesi oli aktsepteeritud Alt viiulimängija ta oli pidevalt Casa sees keelpillikvartetis ja kuni 50. aasta alguseni siis ta komponistina võib-olla nii esile ei tõusnud. Key tükkinudki. Aga vähehaaval ikka suurenes tema teoste arv. Ja seal hakkas ilmaks helikeel, mida võiks nimetada ehk ülestunnistamise stiiliks või teatud pateetiliseks enese poole pööratud otsinguliseks stiiliks, kus iga teos oli mingisugune enesega maadlemine. Sellest võib-olla pisut kuulajale, tülitlast perioodist jõudis ta vehaaval üle, kuigi see alatoon on tema loomingusse alatiseks jäänud. Aga kui valida võib-olla üks näide siin, mis on võib-olla kõige kaugemal sellest. Flagelantlikust joonest siis oleks selleks sonaat soolo Födile mille ta kirjutas Norra flöödimängijale Alf Andersonile ja kes üks aasta enne oma surma sellega heliplaadile sisse mängis. See teos Tonyalikult on üks neid klassilisi lödipalu, mis jääb meie kaasaja repertuaari see heliline kujundus, seda võiks võrrelda võib-olla teatud määral, mitte ühel hüdraga, kellel on 10 pead vaid ühe mingisuguse olendiga, kellel on vähemalt kaks tosinat get ja kes pidevalt Sestikuleerib, igasugust märki teeb ja märki annab. Ja samaaegselt mingisuguse apokalüptilise tantsukujul ütleme kuulajaskonna kõrvus ringi leib, seal on see liigestus lihtsalt fantastika piiril. Jaa, Soloffeli mängimiseks peab olema ka väga osav solist Alf Anderson, kes võib-olla siin nii tuntud ei ole, ta võib öelda, kuulub Euroopa eliiti. Muidugi Sven-Erik Becki loomingu seisukohalt see ei ole iseloomustav. Aga kuna ta on niivõrd tugev teos, siis võiks teda võib-olla siin siiski esitada, kui ühte pekki visiitkaartidest.