Lase mul kuulda muusikat ööl ja päeval las inimhääl ja pillihääl sulavad ühte mu hinges. Andke mulle vaid hetk Elleni säravat naeratust ja kui selle õndsa unelm aga seguneb veini, kuldne helk. Mida rohkemat võiksin veel tahta. Nii ülistab muusikat, armastust ja veini, mis vastastikku üksteise head mõju aina tugevdavad. Šoti luuletaja Williams, mis šoti rahvaviisi on seadnud lauljatele ja instrumentaalansamblile Ludwig van Beethoven. Sama lauluga alustasin ka eelmist valikut Beethoveni seatud briti saarte lauludest. Ehkki täna kuulete valdavalt uusi palasid. Ma ei väida ka, et pean seda meie käsutuses olevatest lauludest kõige ilusamaks ehkki kena anda küll. Alguseks valisin ta sellepärast, et saaksid otsekohe tuttavaks kõik muusikud, keda selles saates kuulda saab. Niisiis sopran yle inwoods, Contralt järelain, Woodgenson tenor seoses provitška ja bariton Richards, soostar. Daamid on kindlasti Albioni tütred. Meeslauljad võiksid nimede järgi olla ka Kesk-Euroopast. Pillimehed on ilmselt küll Saksamaalt. Viiuldaja Christian Alden burger, sellist Julius Verger ja pianist Helmut hoitš. Instrumentaalkoosseis püsib kõigis palades muutumatu lauljaid saame kuulda nii ükshaaval kui ansamblites. Laserplaat, kust need Beethoveni seatud Briti saarte laulust pärit on välja antud Saksamaal. Ja nüüd kuuleme laulmas tenor Joseph provitškat. Laulu pealkiri on jää jumalaga võlutar ning teksti autor on Voltoscot keda meie tunneme romantiliste ajalooliste romaanide autorina ja kelle ühe jutustuse süžee on tonitseti ooperi lutsi jäädi lammer, moor aluseks. Siin astub Scott meie romantilise luuletajana. Ja jumalaga võlutar, kes sa nii sageli oled mind ahvatlenud uitama õhtul hilja metsi mööda ja otsima üksildasi paiku. Võtta kaasa oma metsast kud viisid, milles vaimustus vaheldub kurbusega. Sina õpetasid mind laulma lagendikul suredas sõjamehest, kelle huulil neiu hoiab asjatult joogikarikat. Ei keegi peale armunu, kelle südamekeeled on rebenemas või tunda niisugust valu nagu mina. Asjatud on kõik su võlud. Jää jumalaga. David Willimi luuletus must rästale ülistab lindu. Ükski metsast kostev viis ei ole võrdne musträsta lauluga, mis tervitab algavat päeva ja rõõmustab kõrva kenal neiul, keda mu hing peab kalliks. Ilus oled sa, linnuke oma läikivmusta sulestiku, säravate silmade ja sale tänukaga. Ent su laul on veel ilusam. Sa oled poeet, kes jagab kuulutusi tulevastele armastajatele ja nemadki tunnistavad, et sa oled armastuse lind. Laulab kära, lainbotgenson. Bariton Richard sorteri esituses kuulame Williams Michi tekstiga laulu. Hüvasti, lärmakas linn. Nagu sedasorti lugudes tavaks, öeldakse siin, et linna kärason kõik võlts ja õõnes, paljas näit, näitemäng, ei tõelisi tundeid ega õiget armastust. Luuletaja igatsed taga seda tuttavatelt alati uut ja kordumatut lihtsat maamaja Ojametsa sineta vaid mägesid. Jalaliselt muutuvad taevas sellega ise kohal. Seal on tervis, puhkus ja lihtsate inimeste õnnis vaba aeg. Huvitav küll, et sedalaadi teemad on luules püsinud vähemalt kaks sajandit. Linna taga aina kasvavad, aga laul on kena ja selle esitus sisendav. Lihtsa maaelu juurde viib meid ka järgmine sama luuletaja Smissi tekstiga laul. Ma tänan pühakuid hommikulaulus, mille esitab sopran Ylein vunts. Ent see tänu pole niivõrd looduse ilu kui selle eest, et sõda arvatavasti siis Napoleoni vastu on lõppenud, armas mees oma pere juurde tervena tagasi jõudnud ja võtab nüüd talupidamise jälle oma tugevatesse kätesse. Ehkki Beethoveni seatud laulukogumikud kannavad pealkirja laulud Briti saartelt on enamik meloodia-ist šoti päritolu ja seda üsna arusaadavatel põhjustel. Helilooja jaoks olid need lauluseaded, mis ta tegi ligi tosina aasta jooksul aastail 1809 kuni 1820 tellimustöö ja tellija oli šotlane George Tomson. Sellele mehele oli antud väga pikk eluiga. Ta sündis 1757 ja suri 1851. See jõukas isand oli kogu Šotimaal väga lugupeetud mees ja suur rahvuslane, kes mitmel viisil püüdis edendada šoti asja, nagu meie praeguses kõnepruugis sobib öelda. Tema põhiJanet oli Šotimaakunsti ja käsitöö edendamise seltsi esimehe koht. Lisaks sellele pühendas ta palju aega ja energiat ning ka oma isikliku vara sellele, et koguda ja trükis välja anda rahvalaulude antoloogiaid. Rahvatraditsioonide kogumine oli Šotimaal saanud hoo sisse juba 18. sajandil oli kirja pandud sadu meloodiaid, osa koos tekstidega. Osailma. Oma tugev mõju oli siin saksa filosoofi, kirjanikku ja folkloristid Johann Gottfried von Herderi tegevusel kellele omakorda andsid jälle erinevate rahvaste folkloori kogumiseks suure tõukeiiri pärimusest pärit Kossijani laulud. Herderi eesmärk oli koguda ja säilitada rahvalaulu nende iidsel traditsioonilisel kujul. Sama põhimõte võttis oma kogumistöö organiseerimisel sajand hiljem üle meie Jakob Hurt. George Tomsoni eesmärk oli vähem teaduslik ja rohkem praktiline. Tema tahtis anda vanadele meloodiatele uue elu, panna rahva neid taas laulma, tuua nad nii-öelda igapäevakäibesse ka linnamiljöös ja haritlaste ringkondades. Selleks otsustas ta anda nad välja kaasajastatud kujul kodumusitseerimiseks sobivale ansamblile. Seatuna ja seadja pidi olema mitte ükskõik kes nooditundja, vaid esmaklassiline helilooja. Tomsoni valik langes Beethoven-ile. Aga kuulame nüüd vahepeal taas laulu. Nüüd viimaks paistab päike. Williams missidekstiga. Tule, Ellen, istu mu juurde, punu mulle roosipärg ja maitse mobiitrist. Enam polene kurvad mured ja tormid on möödas. Aga kuidas oleksin küll need üle elanud, kui poleks olnud tröösti vat pilku sinu silmis mind alati saatmas. Nüüd tundkem end kui lüüsiiumi väljadel, las tõuseb võlu sellest peeglist. On. Taas Williams missiluuletus pealkirjaga Ta tõotas mulle lahkudes tõotas tulla tagasi kevadel. Ent nüüd on kevad varsti läbi. Misjaoks minna kaugesse suurde linna? Pole vaja, et sa tooksid mulle siidkleite ja muud vara, tule ainult ise tagasi siia, kus sind armastatakse. Malva. Beethoven tegi aastail 1809 kuni 1820 seadet 140-st briti saarte laulust. Ise ta neid saari kunagi ei külastanud ja George Tomsoni ka silmast silma ei kohtunud. Kogu asjaajamine käis kirja teel. Pärast kokkuleppe saavutamist saatis Tomson heliloojale vaiku rahvaviise soovides, et ta seaks neid häälele ja instrumentaalansamblile koosseisus viiul, tšello ja klaver. Heliloojale meloodiad meeldisid ja ta nõustus, ent kirjutas vastu, kus on tekstid. Tekst ei ole, need on alles luuletajate peas, kirjutas Tomson vastu. Nimelt tahtis ta lauludele laiema leviku andmiseks asendada sajanditevanused tekstid, mis ehk oma aktuaalsuse kaotanud jaht tükati mõistetamatud uute kaasaegsete värssidega. Selleks kasutas ta nii tuntud kui tundmatute luuletajate loomingut. Ja luulet kirjutati sotimaal sel ajal erakordselt palju. Ning ega meloodiad, mis Tomson Beethoveni-le saatis ka kõik ei olnud sajanditevanused tavalis meeldivaid viise ka päris uute seast, millel arvas olevat eeldusi saada heas seades üldlauldavaiks. Nii see oli Beethoven oma aja kohta üpris tavatu olukorra ees. Luua laulud olematule tekstile. Alguses teda häiris, aga järele mõelnud, jäi ka sellega väga rahule. Temal kui heliloojal oli nüüd vabadus, mida teksti sisu arvestamine oleks mõnevõrra ahistanud. Ta lähenes ülesandele kui instrumentaalmuusika loomisele. Ainult üheks instrumendiks tuli arvestada inimhääl. Reeglina jättis ta häälele rahvaviisi, meloodiapillidele aga lõi ulatusliku diilia vahe- ja järelmängud. Nii sündisid kompositsioonid, mida ei saagi nimetada ainult laulu saadeteks. Helilooja oli oma loomingus vaba. Et tekst tema muusika iseloomuga kokku läheks, selle jättis ta rahulikult luuletajate või kokku sobitajate mureks. Ja see on päris hästi õnnestunud. Nagu kasvõi järgmise sky laulus, mis on volte Scotti sõnadega ja ajaloosündmust luulendav. Toon Chesteri linna piiramisest paganate poolt. Millal selle kohta ma ei leidnud küll kuskilt andmeid, aga küllap on tegemist normanni tervist retkega. Üle kaalukatele jõududele vastu panna ei suudetud. Niisiis marssisid nunnad ja mungad kloostri väravast välja, lauldes vaimulikke laule ja läksid meelekindlalt vastu surmale. Robin Täär on vana ballaad valelikust ja kõva südamelisest neiust, kes on murdnud oma lubadused ja üksiti armastava südame, mis nüüd ei leia kuskil rahuega lohutust. Selle teksti autorit ei ole teada. Ilmselt olid sõnad rahva suulises traditsioonis kaua ringelnud ja usutavasti on ka meloodia kuulunud just selle tekstiga kokku. Taas üks Williams nishi luuletus talle iseloomulike teemadega. Pöördumine armastatud Elleni poole ja linna kurimõju. Seekord on neiu läinud paljud ootavat uut avastama ja kui ta naaseb, On ta ehk veelgi ilusam, ta kombed on ehk peenemad. Ent kas on veel alles ta muretu, lihtne loomus ja truusida, kas on siis veel mõtet Lõukesel temale laulda võilillel temale õitseda? Tuttav meloodia, eks ole, tavaks on selle ingliseviisi teinud meile ja küllap üleüldse aga mitte Beethoven, vaid hoopis teine sakslane Friedrich von flotov kes kasutas seda oma 1847. aastal valminud ooperis Marta ehk Richmondi laat. See on Lioneli romanss, mida tuntakse pealkirjaga viimne roos. Sisuliselt samuti õnnetu armastuse lugu, sest Lionel veel ei tea, et õnn on teda kohe-kohe ootamas. Kust floto Se Pariisis hariduse omandanud sakslane selle iiri meloodia leidis, seda täpselt ju ei tea. Aga ei ole võimatu, et just Beethoveni seatud laulude kogumikust kuulame siis võrdluseks flotov käsitlust. Laulab Anatoli Saloviaaninko, Kammerorkesterit juhatab Sahharg Osarski. Läheme nüüd jälle Beethoveni seatud laulude ja saate põhiesinejate juurde tagasi. Tulge teeme rõõmsaringis, kutsub Joanna meili tekst. Las käia ringi vahutav õllekruus, las kõlada lõbusad lood ja naljad kurjusel ja keelepeksul pole sellest soojast tarest kohta. Need mingu välja külma talvetuule ja raagus puude juurde. Kõige armsam poiss olin seimi teks taas Williams missilt. Tseenile pole ette heita midagi muud, kui et ta ei taibanud, et tütarlapsed untsakad, kas ei võid tegelikult olla hoopis ja, ja oleks ta ometi teadnud, kui väga ma teda armastan. Nüüd peab küll keegi sõber asuma vahendajaks, et saaksin tagasi Cheimi ja iseenda. Kiiresti liugleb ilus paat ja kerged aeru sulpsud saadavad kalurilaulu. Ta teeb oma tööd rõõmsalt ja tasuks rikkalik loomus. Meelitagunek pealegi kalju pealt hullutava lauluga või kutsugu oma võlukangast. Sellest ei lase kalur end häirida, sest tema õnn on kaldal väikeses majas, kus naine ja lapsed tulevad lähenevat paati kaldale tervitama. Teksti autor on Annabeli. Selles luus astusid ette kõik need, kelle võlugas esituses oleme saanud Beethoveni seatud briti saarte laule kuulata. Sopran yle inwoods, Contralt kära, Line, Atkinson tenor, kiusast protska, jaa, bariton Richards Sooster ning viiuldaja Christian Alden burger, sellist Julius Berger ja pianist Helmut hoitš. Vahest jõuab nende või kellegi teise esituses meieni peagi veel mõni valimik Beethoveni lauluseadeid. Sest kokku kuidagi ta neid ju 140. Aga me kuulame üht laulu veel. Williams misi, säästke meid tõsistest tarkadest ja nende igavesest vooruslikest manitsustest kes saab keelata lindu laulmas võilille õitsemast. Miks te siis keelate, noorel südamel otsida teist armastavat südant? See tekst on kokku sobitatud lustaka iiri tantsuviisiga. Äsjakuuldud Iiri ringmängu viis leidis endale väärika koha maailma muusikaliteratuuris nimelt Beethoveni seitsmenda sümfoonia finaalis. Kas meeldis see lihtne särtsakas meloodia heliloojale, eriti võisatus talle lihtsalt parajal hetkel ette? Meenutame. Briti saarte rahvaviisi seaded valmisid aastail 1809 kuni 20 seitsmes sümfoonia aga aastal 1812. Lõbusast tantsuviisist saab rondo vormilise allegro, Konbrio sädelev põhiteema. Kuulame seda Berliini Filharmoonikute lt. Dirigent Herbert von Karajan tõlgitsuses.