Kirjutatakse aasta 1783 Ludwig van Beethoven on 13 aastat tuhana. Juba üheteistaastasena oli ta täitnud koja organisti kohustusi, olles elava Kölni kuurvürsti õukonnas. Ajapikku oli lisandunud lauljatele ooperipartiide õpetamine ja kontsertidel pianistina esinemine. Just sellest oligi tema muusikukarjäär alanud. Ainult kui esinema läks, muutus ta härra isa tahtel alati nooremas Kölnis 1778. aastal märtsikuus oli tema kontserdikuulutuse järgi kuue aastane. Kuigi 77. aasta detsembris oli juba seitse täis saanud. Ka selle õhtul oli ta tšembalo taga istunud. Kuidas saanovski maskiball toimuda, muusikat? Pöörane esmaspäev oli juba poole tunni eest vastlapäevaks saanud. Pallimeeleolu näis tuure üha juurde võtvat. Rahvusteatrisaalis kõmachtasid Timpanid, oboemängijad puhusid nii kuis puit vaid kannatas. Viiuldajad olid poognat pingule keeranud ja tõmbasid nüüd kõigest jõust üle keelde. Orkester pidi pallimelust ometi üle kõlama. Telligentnefre naishampel mannina, kes kätega muudkui üles-alla vehkis. Ludwig paiskasematsembaloltantsijaile säravaid pärlendavad heli, kas kaader? Õnneks oli keegi akna lahti märganud teha, õhk oli juba lämmatavalt paks. Akna taga langes üksikuid suuri lumeräitsakaid, mis naised valgete väsinult Lüübikatena mõni tähtkiust paistmas. Kuurvürst istus ühes nišis mõne daami seltsis veetes aega oma lemmikmängut rektraakiga. Selle aasta vastlaeelne maskiball oli eriti lustlik Lundantsis Arlegiiniga kerjus kaunitariga. Silma köitis tulipunases kostüümis kurrat, kes habrast maskeeritud neidu nagu oma võrku sattunud eksinud hinge hõljutas. Üks teener, kes juba oma tosin korda oli Monseniori laua juures käinud, läks jälle tema laua juurde. Mis sa tahad? On senior, räim, mis Reiniga on? Ta tuled? Punane, kurat, oli oma patuse hingega kurv vürsti laua juurde tantsinud ja kõnelust pealt kuulanud. Avatud aknast kuuldusi jõe ähvardavat kohinat. Kurverst tõstis käe, et pillimeestele edasi mängimiseks luba anda. Punane kurat võttis maski eest. Teie kõrgeausus, palun mind armulikult vabandada, kuid ma tunnen, et pean oma kohust täitma. Kuurvürst laskis käe langeda, toima käsklusi anda. Ta kummardus sügavalt Monseniori ees. Teine kummardus patusele hingele ja hüüdis siis alarm. Kõik siin viibivad ohvitseril oma kohtadele. Nii lõppes tujuküllane maskiball. Lossihoovis põrisesid trummid, Neile lisandusid Gilavalt huugavad tormikellad. Seejärel hakkasid majade akendes tulukesed vilks astuma. Linn ärkas õudusttundega. Trummipõrin oli juba tänavaile veerenud. Balli seltskond pudenes laiali, muusikud tõttasid koju. Esmakordselt märkastajat küürakal Neefel olid kõverad jalad nagu mõnel rätsepal kes päevad läbi rätsepa-istes laua peal pidi istuma. Missugused mõtted küll pähe tulevad? Keda veel peaks ta kõige selle eest, mida ta oskab tänama. Kõigepealt muidugi härra isa tema pillirookepi, kuid just Neefree tegid temast muusiku. Kunstniku innustas tema loometööd. Kapellmeistripalgaga võrdsustatud ja tema Ludwig on Eeeff arvestatav järglane. Kui ta mingil põhjusel peaks lahkuma. Ja seda ei saa kohe uskudagi. Tema 13 aastaseid Ludwigi palk on nüüdsest 100 kuldne võrra kõrgem kui isa Johanil koorilauljal 400 kuldne. Öö oli pime kuid selge. Tähed vilkusid nagu unistest pidukil silmadest. Õbluke kuusirp tõusis katuste kohale. Süüdati tõrvikud, mis liikusid räini poole. See oli küll mõistetamatu, ta polnud kuigi kaua mööda Rain kassat jooksnud, kui äkki oli ta eesvesi. Wesi lausel limpsib ta kingi. Armetu kahaneva kuusirbi peegeldus. Vingerdas tuttavas veevoolus nagu madu ühest kõrvaltänavast. Millal tantsis mitmesuguseid eseme, näisid kapid ja voodid olemas? Iseeneste ümber tiireldes kiirustasid nad kuhugi. Ja kas polnud seks käsi, mis korraks üles kerkis, nagu tahtnuks riivata või miskit haarata. Ja siis vette kadus. Nüüd märkas ta oma kõrvalseisvaid inimesi. Ta mõisteliselt ainult käterlingutamisega. Jahalisemisega ei saanud midagi ära teha. Ta küsis, kus on paadid. Üks mees naeris paadil reisivad Hollandisse, kui nad kotikuna parved, peaksid seal puude vahel rippuma just puud ise veel paigas. Mees tegi näo nagu soomuskeegi. Üks naine hädalas, raini hoolitses pole mitte üks kaski pääseb matist kohe esimeseks korruseni vee all. Mees naeris jälle. Admite üks kaski pole pääsenud isegi mitte üle katuste. Kuid see oli jääkülm ikkagi lumevesi Šveitsi mägedest alla valguluna raini lisajõgede veega ühinenud, oma jäise külmuseli säilitanud olnuks meeletus ujumisele mõeldagi. Ludvig kahtlus kuivale tagasi. Ta trampis tantsis kivisillutis nagu laval. Vähehaaval tuli elu ja soojustama jalgadesse tagasi. Äkki kadust nurga taha lähenes trummide põrin. Mõni aeg hiljem koperdas tõstrafisherite Maja pimedast pööningutrepist alla. Ühest lukuaugust paistis valgus. See oli nende muusikatuba. Taastus siis Ludwig nimetatu vaatas oma väikeste murelikud silmadega toas ringi tema pundunud huultega suu, avardus naeratusest. Tere õhtust. Või peaks hoopis tere hommikust ütlema? Ema kehitas vaevalt märgatavalt õlgu, siis küsis. Aga kust sina tuled? Ludwig pühkis kätelt mõned verepiisad, sest selleks, et majja pääseda üleval aida katuselt huvide varblast kaitseks seatud võrgu pidanud katki, rebin nüüd kraaksatust rahulolevalt, nagu kas ülekatust ise mõtles? Täna on viin. Ei saa kaitseingel, sest kõrtsid asuvad ju südalinnas. Majaomanik pagaripoepidaja oli kogu oma perega üleval nende juures. Pagarmeister rääkis oma loo, ta olevat juba tööd alustanud, kui taigna lahti rullimise ajal uksele koputanud, lausa rõmmitud enne kuulnud midagi müristamise taolist, võtnud küünlal läinud ta uksele läbimatud külastajad vaatama. Ta polevat saanud ustel õieti Avadagi kui üle lävepaku, samas ka juba esimese põikpuu vesi. Kust see vesi tuleb? Lausa purskkaevule pritsinud kaupluses ja siis löönud üks tormakas laine, vaata atlase prao. Ta polevat räinile üldse mõelnud. Ta olevat kaupluse ukse enda järel kinni virutanud, siis kaks korda lukku keeranud. Siit jätkas proua Fischer, äkki oli mu meest lõhese, karjusin Eeessi vesi, see on juba magamistoa ukse juures, võtab Boyssessilja ses siili ja mõnus ometi jääd. Me teame Teethovenete juurde minema. Ruttu-ruttu. Ma ei suuda üldse meenutada, kuidas ma Kothrilli võtsin. Aga ta on siin. Ta surus kompsukest oma noorima maimukesega enda vastu. Ema Juhköril Ludwig oma ema üle. Muidugi polnud emalt midagi muud oodanud. Ta tundis oma ema, teadis, kuidas ta ähvardavates olukordades oskas end kokku võtta. Ema, olistessilja ja proua Fischeri riidesse pannud. Ümarikule proual oli kleit küll liiga kitsas. Seljale jälle pikk. Kontorid Meie jaoks ema välja toonud Johani ammuse, millest vennase välja kasvanud. Johan ise mingit raamatut nagu ei puutuks. Siin toimub temas seevastu Karl vennastest noorim tippis kogu aeg ema kannule töötles teda küsimustega. Mõnda aega vastas ema talle kannatlikult, siis aga nõudis resoluutselt rahu. Emal oli jälle kord tosin kätt ja ta jõudis kõikjale, lisas õigeaegselt. Ahjupuid tuli köögist, kus ta midagi sooja oli valmistanud. Siis otsis ta kappidest rahulikku järele mõtlikkusega esemeid, mida võinuks vaja minna, kui minek ees. Ta naeratas ludrigile. Meie oleme seda juba harjutanud, eks ole. Ludwigi noogutas. Kuid ema eksis, sedapuhku oli see hoopis teistmoodi. Pagarmeister oli väljas eeskojas vee tõusmist jälginud. Ta tuli tuppa, kohe on vesi siin üleval. Mis siis, mis siis, proua bar Beethoveni, sest siili ja puhkes nutma. Provoffisher surus rusikat suule. Karl hakkas koledasti nuuksuma. Proua Magdaleena otsemikule ilmus rahulolematuse kurrud. Tasa, Karl, häbene ometi. Arg mees on midagi talumatult tubli, Johann, sina rahulik. Oled. Varsti pärast seda hüüdis emadele. Peame tegema Ludwig, kui vesi veel peaks. Ta vaatas pojal ootavalt, sa ju mõistad. Oskad sa midagi välja mingit väljapääsu leida? Kas nad saadavad paadid? Paate pole. Need on minema uhutud. Küllap hakatakse parvesid ehitama, kuid see võtab aega. Ema mõistis, kuid mõistes ka muud. Aga kui vesi veelgi tõuseb? Teed, mida mööda mina tulin üle katuste nagu kassid. Nad läksid muusikatuppa. Parajasti tuli sinna ka, härra Fischer. Nüüd aidaku meid jumal, meil on uputus. Ta osutas uksele, mille lävepakul laine juba loksus. Kõige aida katusele kamandas Ludwig, sest ema oli ju juhtimisel talle üle anud. Läkitas sile, härrab Vissel, abistage oma abikaasat, tule, Johan. Ema, palumata Karl ja tooge mõni küünlajalg kaasa. Ludwig võttis ise teise küünlajala, heitis veel pilgu vanaisa portree-le ja läks Johan käekõrval. Muidugi puhus tuul küünlad ära, lõdvik pidi alla tagasi minema. Aidad katuse, trepist alla tulles luges taast meil juba eelviimasel sulises vest kasumpas kööki. Siin võttis ta konksu otsast, latern, aprill tuleriistad ja leidis ka küünla. Lõi siis tulerauaga tuld ja süütas latern küünla. Kallis oli see tilluke tuluke, mis aega mööda laialt valgustavad, leegiks kasvas. Aegamööda läks ta aedotrepist üles. See must, mis ümberringi sulises ja seinu ning trepiastmeid pidi kiirustades voolas, oli räin, mis oma kalded olid kaotanud kuid ainult sirutas nägeda liikumatult tule teket timmis näis olevat paigale tardunud, kuna päästemeeskonnad ei saanud muud teha, kui seista paigal, hoida tõrvikuid. Tormi orel mängis, äkki löödi sisse uus võimas akord, vägev raktsetuse ragin, mis kaikudes vastu kajas. Rahvatust ja mürtsatuks majade rivisse oli kaks auku tekkinud. Reini ääres olid majad teineteise külge ehitatud. Oli selge, et nende maja võis kokku variseda. Ludwig. Sa halastaja jumal, kuis kas meie pagarmeister laskus lõdvana murtuna jahukotile? Nutsin, tema hääles oli valulist murelikkust. Kas meie maja jääb püsima? Kui ma alllaternat toomas käisin, olid vee peal hallid mullid haisid, millest hallid. Mis teatavastama halastamatut mördist, hallid mittejahust. Ema küsisid tungivalt. Mida sa teeksid, kui oleksid üksi? Proua Magdaleena lausus nüüd otsustavalt. Me lähme nagu kassil ülekatustel pagariproua ahastuse üle. Duste Magdaleena vastas kindlameelselt. Meist paremal on vesi. Meist vasakul on vesi. Ainus võimalus pääseda uputuse piirkonnast on minna mööda katuseid. Kuidas me teeme? Suudad sa Johani kanda? Mina võtan tarrisil. Sa pead ju kätega katuseharjast kinni hoidma ja kätele toetama, kui ainult edasi tõukad. Meil on kerge minna, sest torm tõukab tagant mas, joon Karli sulle selga. Oli selge, et nende maja võis kokku variseda. Esimesel langenud üksteisega seotud hoonete rivist võisid olla sissejuhatus massilisele varringule. Oled rahulik olema, emake ripub karsul mõnusasti seljal ja aga kas karv, emakamured ja mulle selga, see saab lõbus reis olema. Meie ronime esimest, ütleme välja, sest mina tunnen Teet Ludwig mõtis latern ponksu hammaste vahele ja juba ta oligi luugi august väljas ning samas kohe kadunud. Pagariproua hakkas jälle halisema. Just nagu vastuseks kärgatas uus mürin. See lõpetas vastuväited. Aga nüüd tuli korsten temale korrillale ei valmistanud korstna ületamine mingeid raskusi. Pealegi oli ta ju üsna hiljuti sama korstna väikese akrobaatilisi võttega ületanud kuid järel ratsutajaile korstnad ületamatuks raskuseks osutuda. Ludwig oli latern hammaste vahelt võtnud ja andis nüüd taganttulijaile valgussignaale. Ise aga laulis keegi kähises üsna lähedalt. Jäta laulmine. Kas ema tõesti ei kuulnud, et ta süda rõõmust lausa karges taoline üle avaldanud? Kohe tuleb üks lamekatus siis tükike katuseharja, kuid see on madal, ei aja, pead pööritama. Ja siis oleme juba täiesti lamedalt katusel. Varstimis Ludwigi emale vastu minna. Emake, ma ulatan sulle käe. Näega frisherid on juba kõrge katuseharjaga toime tulnud. Kõik on hästi laabunud. Siin on ainult natukene teravat serva, siis tulevad korralikud. Näe, meid on märgatud. Meile vilgutatakse latern Natega.