Viini noobleima võõraste koridorist kostus Kantessede Prouslikele juurde. Beethoven pani kübaraja kepi käest. Kas kontes soovib üksi tundi võtte? Ei, mõõde tuleb ka kohe. Kui teie koos oma lugupeetud emaga lahkunud olite hakkas mul töö kohe väga hästi laabuma. Mu parim sõber sõitis ära kuramaale. Mul ei õnnestunud enam ükski töö. Kuid eile, kui konkreetsed olid ära läinud hakkasid noodid iseenesest paberile lendama. Just nagu sumisevad mesilased. Seda on meeldiv kuulda. Therese vaatas Beethoven neile otsa, mis kummalised silmad. Sinihallidest silmadest saavad hetke jooksul suured tumedad silma. Täis sellest ei tule midagi välja, orkester puudub. Ta libistas mõned passaažid üle klaviatuuri. Ma mängin teile midagi, mida ma alles kavandanud. Sellest on olemas ainult värvi pritsvat, kui nii võib öelda. Apatsionada. Tasakesi tuli tuppa Josofiin. Ahhaa on olemas käte, Eve kompess. Alustame tunniga. Kes soovib esimesena, lastaks sina, Therese? Therese istus klaveri taha. Kõigepealt ütles Beethoven, pole vaja muret tunda mõne vale noodi pärast, neid tuleb mul endalgi, et võin öelda, et ka Mozartil ma olen teda ise kuulnud. Beethoven katkestas peagi teie kontes, mõtlete muusikas? See on hea. Aga teie mängite vana kooli järgi, lamedat sõrmedega, kõverdage sõrmi. Siis on löök heliseva. Käsi ei väsi nii kiirelt. Teeme nii, mina mängin vasakut kätt, teie paremat. Siis saate rohkem pöörata tähelepanu oma sõrmedele. Therese katkestas, ei ma sees, ma pean oma sõrmi jälgima hoolega, vaatame, mis teie teete, sest teie vasak käsi mängis selle mõne takti jooksul terve kontserdi maha. Beethoven vaatas oma kätt. Palun vabandust. Ma olen ju harjunud mööda klaviatuuri ringi möllama. Kuidas ometi omandatakse seesugune tehnik, kes on lausa pöörane? Ma mõtlesin sellest kogu öö. Kahjuks tuleb see ainult, ka sellel on pisarate maik. Ema pidi sageli klaviatuurilt silmavete verd pühkima, sest mäng ei tohtinud hetkekski vaikida. Ei, tänan. Aga ma jään oma eilse otsese juurde. Ma eelistan ise muusikat hinnata. Hoolimata suuruste arvamisest. Tulite difinda. Kõigepealt pahandas ta neidudega, et nood oma tädikest külastanud pole. Teiseks andis keisri ihu. Õhtul tantsiti ja mängiti, siis saadeti teineteist vastamisi koju, sest Fintadel oli neli tütart, nii et seltskond oli parajalt muretu ja nad laulsid Viini tänavail Jahwindade akendajal kaanoneid. Järgmisel hommikul kohtuti kell viis kuldses kontoris, et sõita Auge äärsenisse, kus võeti hommikueinet. Ei hakka see toimuma iga päev, sest tädi Finte oli ühel muretule hetkel fiinelejate resele välja lobisenud. Et tema küll annaks ükskõik millise oma tütardest Beethoveni-le naiseks. Kui filtade juures ei tantsitud, siis mindi teatrisse. Pärast teatritele söödi jäätist, lauldi naljatati. Kuid öösel kompressid harjutasid hommikul kell viis jälle tõlda Jäpparaatorisse Augaardenisse või torm Bachi. Kell 11 hommikul oli klaveritund ja töötati tõsiselt. See just hoidiski Beethovenit nagu lõa otsas, sest eriti Therese oli juba praegu suurepärane pianist. Josephine võttis tööd klaveri taga väga tõsiselt. Muud külalised pidid kuldsest Londonist lahkuma, sest ööd läbi kestev klaverimäng polnud neile vastuvõetav. Kellel oli punase torni juures vahakujude tuba või muuseum seal ei, kõike, mida Beethoven ja siis. Kuid see muretu tütarlaste seltskond oli teda kuidagi ära võlunud. Võib-olla sellepärast, et see meenutas neid väheseid lõbusalt muretuid tunde Brainingite Maiasponis. Täna oli 14. päev. Kui palju tunde tal ära oli jäänud, seda ta ei püüdnudki selgeks teha. Ta ainult tundis, et peab minema. Finda preilile ei tulnud. Kirjakesest teatas proua ooberst, et ta on tüdrukud voodisse pannud ja toidab neid kummeliteega. On sul aga kummalised naljad, kahtles Therese. Therese, see pole nali. Minu arutlused eile öösel olid täiesti kained, asjalikud, kas sina loodad, et mamma saab tõesti meie võlgadest jagu? Mina mitte. Parem siis juba. Tuli Beethoven. Me olime täna ainult kolmekesi, Findad on ära väsinud, lausus Josephine elevusega. Sõidame ikka. Kuidas kontesside arvavad. Sõideti kolmekesi. Therese alustas juttu. Meie varalahkunud isal oli neli heliloojat, keda ta teistele eelistas. Kolme pilti. Me nägime eile Teie toas, aga neljas elab sellest Toas. Isa ütles kord, kui olime klaveri juurde kutsunud. Lapsed, kuulake seda muusikat, sellel seal midagi erilist, midagi enamat kui seni muusika abil on öelda osatud. Selles on midagi ka üldinimlikus mõttes. Beethoven mõtles, tähendab, lahkumine. Soovivad kontes suurt või väikest sõda. Palun otsustage ise. Peaaegu ratas, Beethoven, Joseph einele suured piparkoogisüdame. Aga ma palun teine veel Therese jaoks. Beethoven läks putka juurde tagasi. Palunud kontses ehkki läheme vahakujude muuseumi. Vahakujude muuseum mind ei huvita. Käsermus maoga sõrmus, kordas Ludwig mõtlikult, kuid astus putkast, kus ta sõrmus müügil oli mööda. Mis sellest, et see pronksist on, see on ju nii ilus. See on nagu saatuserõngas. Ja teine pöördus maoga sõrmuse putka poole tagasi. See sõrmus, see on küll ainult pronksist, kuid meeldib mulle. See maakene on nõnda ilus ja tema seal midagi. Just nagu saatuslikku. Ta ei vaadanud Beethoveni otsa, kuid lauses tasakesi. Mulle näib, et teie tahaksite küll osta mulle selle sõrmuse. Beethoven naeris Komdeeess ja maoga sõrmus. Ja läks, ostis sõrmuse. Nüüd pange see mulle sõrmega. Josephine hääles kõlas mingi väga valuline noot. Me oleme juba kaks nädalat Viinis ja pole veel kordagi Steephelisse saanud. Beethoven vaatas kella. Meil on veel aega võime sisse astuda. Ma tunnen pühast Stefanit hästi, seal ilus kirik, tasub vaadata. Mul on isegi orelivõti veel võtmekimbus. Kunagi võtsin ma siinse toomkapellmeistri Alvar Bergeri käest tunde. Pole tulnud meeldevõtjaid tagasi anda. Nad astusid kirikusse. Üks köster liikus kirikus väikese rühma kuulajatega ringi. Josephine osutas sellele grupile ja sõnas. Pagemine üles oreli juurde, sealt ongi kogu kirikut palju huvitavam vaadata. Ja nad väiksed trepist üles. Josephine vaatas veidi aega ringi ja lauses siis nagu endamisi. Ma tahaksin olla kuninganna kuninganna miks? Sellepärast, et siis ma võiksin anda Ludwig van Beethoven jälle käsu, et mulle orelit mängiks? Pole ju kedagi, kes lõõtsa tallaks. Minu käekoti selleks Kulden, mille eest ma Viinist midagi meeldivat tahtsin osta. Maviipan köstrile. Ludwigi Vasta. Teie orelimäng oleks mulle kõige kaunim kink. Ludwig von vait. Teie olete tseresele oma sõbratarile selle kahe nädala jooksul kõike, mida ta on osanud soovida, et mänginud ja ma tean, et tervete tundide viisi tohtis vürstinna Teie mängu kuulata. Olen kuulnud ka seda, et verstitari võõrasemale Karafinatroonile ei mänginud teie mitte kuigi ta põlvili maas palus vastaseks vaikimine. Niisugusele tühisele isikule nagu mina pole muidugi mõtet mängida. Lõpuks, kuid väga vaikselt. Peate mind küll vabandama. Et lõplik ei lõplik kui kaunis tütarlaps õhinas talle oma tahet peale suruda. Üks naine peab alati saama, mis ta tahab. Ma tahan kuulda missat, kihluse, mis, et millal ma abielluda saan, selle otsustab mamma. Kuid alla altari ees tahan ma ennast kihlata lasta. Härra Beethoven, teie teete selle asja mulle veel raskemaks, kui ta tegelikult on. Õieti pidanuks teie minult sellelt värisevalt aralt tütarlapselt küsima paluma tema kätt. Kuid hoopis mina palun teie kätt. Ja siis üsna tasa. Mängib ja mängib ja talle kangestuvad Verry mäda ja tahtmatult voolanud rõõmupisarad. Ta polnud lootagi julgenud pärast seda, kui too poiss Rotterdamist käe pistodaga läbi torkas, kunagi veel orelit mängida, saab. Ja ta näeb ponnik kirikut Leon, noored ja proua pringid ja siis näethvet doktorkeerich tunneb, kuidas ta saani kantakse. Ja siis on esimese jõulu püha hommik ja ema ütleb, milline au. Jälle noore koos emaga seisavad tema voodi juures jääma Magdaleena nõnda elevil ja õnnelik. Ja siis tulid kotkad palju kotkaid. Nad, iirlased räines Laugaste voogude kohal ja ujusid, kapid ja voodid ja surnud kanade lõhki rebitud. Jõgi võttis kaasa terveid majaseinu, loksutas, neil rammis veel püsti seisvate hoonete vundamente. Kas olete nii tugevad, teate meie jõhkrale survele vastu võiduletega kaasa suurde merre? Toot tüdruk, kes tahtis maoga sõrmust ei pea midagi räinist. Jõest, mis võib kanda pisikesi parv ja suuri praame. Kuid võib ka kaotanud oma kaldad tundmatuseni muutuda jõhkardiks nagu joodik Lacard. Ta kuulis, et keegi nutab tema kõrval. Josephine nutt siis põlvili orelipingi kõrval. Orelipingile istuma Ludwig pühkis Josephine pisarad jõelset siine kõneliselt võimatutest asjadest võimatutest. Ja sa ju tead, et mina pole aadlik. Just nimelt. Ma olen sellele mõelnud täiesti tõsiselt. Ma olen ju inetu, rõugearmiline Molonkaini märg, laupäeval isegi sarvemüksud otsmikul. Nende kohta ütles vanaisa Ludwig küll nõnda, et need näitavad erilist suurt musikaalsust. Musikaalne ma vist ikka olen kindlasti. Aga mis puutub su inetusse, siis vist ise ei tea. Sul on eriline iluvahend, sinu silmad. Kui sa teed midagi või mängid seda, mis seal eriti meeldib lähevad silmad suureks tumedaks. Kuidas need sinus sinihallid, silmad nõndaviisi muutuvad? Ei oska savist isegi seletada. Aga mina olen vist päris kena välimusega ja ma arvan, et kahepeale kokku José seene. Sa ju tead, et ka selle peale olen ma mõelnud. Mina kuulen rohu kasvamist, nii et kahe peale kokku saame ka sellest üle. Kui nad kirikust lahkusid, tõmbusid inimesed, keda kirikusse palju oli kogunenud kahte veergu ja nad kõndisid nagu paleeri vahelt ukse poole. Meile noogutati. Josephine noogutas vastu, just nagu olnuks need kõik tema äi, nende õnnitlejad.