Need inimesed, kes tegevad meresõiduga, need tunnevad mõistet jäälõhkuja. Ja kui Rootsi muusikaelu võib-olla aastakümneid oli üsna jäätunud siis ilmus sinna ühe jäälõhkuja just helilooja karbirjerplundaal. Tema vaidluse osavus ja värskus ja vitaalsus olid niivõrd lakkamatud ja intensiivsed, et kontsert institutsioonide Sheffidel ei jäänud muud üle, kui teda valida oma programmi komisjonidesse ja tema nii-öelda viimseks positsiooniks. Nende oma hiljutist surma oli just ise olla Rootsi raadio muusikaosakonna juhatajaks, mille eelarveks on kuus miljonit krooni. Karbineblundaal pidi tegelikult õppima keemiainseneriks. Aga ta avastas, et muusika siiski teda rohkem köidab ja jättiski selle elukutse ja eluleiva sinnapaika. Üks temaga esimesi kohtumisi leidis aset minu poolt. Moodsa muusika kammermuusikaühingusse Filkingen. Filkingenzee on viikingiaegne mõiste, selles kombinatsioonis võitlesid viikingid vaenlaste vastu. See oli, ütleme üks teravnurk. Tema sai selle kammermuusika Ühingu esimeheks. Tõi sisse Rootsi muusikaelusse tugeva internetti partabki orientatsiooni viimaselt alusel. Blundal sai kiiresti tuntuks organisaatorina ja tema oli võib-olla just selleks juhtivaktsia kujunaux jõuks 40 date aastate keskel grupeerunud esmaspäeva grupi heliloojate hulgas esmaspäeval oli nimelt alati istumine jutu rääkimine ja loominguline vestlust. Väga raske on võib-olla mõne sõnaga tema heliloomingut kirjeldada, sest see on väga kirju. Kui sealt välja tõmmata Krakteristlike jooni, siis võib-olla dünaamika maksimaalne ärakasutamine ka helikõrguse maksimaalne ärakasutamine, TEMA vihklassiivsus nõudis näiteks, et pidi sissetoodava välismaalt üks ekstra Kont rahakott. Selleks et ette kanda tema tänaõhtust muskilist näidet forma firitunantslikust, neil esineb kaks pluss on ka see, kes kirjutas tuntud ruumi ooperi Jani aara ja kuna ta selle kirjutas just psühholoogiliselt õigel silmapilgul, siis selle ooperi oli võib-olla suurem menu kui ühelgi teisel moodsal küllalt niivõrd keerulisel ooperil tänapäeval ta jõudis üsna varsti eriplaadile ja kanti ette mitmes muusikalinnas ja isegi Ameerika kontinendil. Kui ülesandeks võtta endale temalt valida välja üks või kaks teost, mis oleks temale väga iseloomulikult siis isiklikult mina võib-olla just piirduksin, ütleme forma Feritunans sümfoonilise teosega ja võib-olla teiseks, sel juhul valiksin minut auruse sviidi. Formaferitonans on õieti üks tellimuslik tee, mille ta kirjutas uksele sondi rauamaagitööstusele, mis pühitses oma 300 aastat juubelit ja siis lihtsalt tahtis seda teha küllalt kultuursel viisil see deus kantiga ette valukojas ja selle teose nii-öelda loomingulised impulsid helilooja siis sai oma külaskäikudest valukoja laboratooriumites jaga kaevandustesse. Muidugi see võib-olla ei huvitagi kuulajaid niivõrd, kuidas ta need heliväärtused ja Prütmid saavutas aga tema näiteks heli Roduna, see on tootega fonilistilis kirjutatud heli Roduna kasutas neid helistiku tähenduslikke tehti, mis jääb järele sõnast forma Feryytonans, f-i ja nii edasi, A. Ja siis järjestasin teatud viisil, kus siis ta nende abil komponeeris surmoonelise kujundamise rajas ta ütleme maagi kolmele põhilisele käsitlusviisile. Esiteks see maak kui selline sealmaal, kus ta pimeduses sädeleb ja ootab enda avastamist, seal ta kasutab ka neid kurikuulsaid kontra fagoti kus see siis välja tuuakse, ära sorteeritakse ja üles sulatatakse ja kohutava mürina saatel valatakse siis toorrauana vormidesse. Keskmine osa käsitab siis selle Raua nii-öelda keemilist töötlemist kus siis saavutatakse eri erirauasordid, teraseliigid nii edasi ja lõpp viimased kolm minutit, see on üheksaminutiline teos on juba rahvasuus ristitud järvereks Valtsiks seon kolmele tik taktis juba suurte auruhaamrite all tav rauaplaat, kui see programmiline tagapõhi ära unustada. Ma usun, et siis on see teos ka sama nauditav, aga iseenesest on ta võib-olla üks huvitav näide. Kaasaegsest programmi muusikalisest arengust. Seoses ütleme rasketööstuse 300 aastate juubelit püüdsemisega esitavad selle pala Stockholmi filharmoonia orkester ja dirigendiks oonüks noor rumeenlane Sergio komissioona. Igas muusikal esikümnes on ju üks kuju teatud määral ehk Jokteri karakterina ja võiks ka siia leksikoni tuua sellise, sest et on seda tõesti väärt, see on austerlane Hans Holiva. Tema tuli Rootsi pesi maailmasõja päivil maapakku kuna ta on juudi päritoluga. Ja ta oli Schönbergi isiklik õpilane. Tema oli nii-öelda Rootsi esimene toodeka fonist ja on ta on ka Rootsi viimane toodekofonist, sest ta on selle stiili rivaalile truuks jäänud ja läbi aastakümnete selles stiilis väga espressiivset muusikat kirjutanud. Ta on just võib-olla selle stiili suur vormiraskuste tõttu peamiselt viljelenud pisi osadest kokku saetud suuremaid tsüklilisi vorme. Nii on näiteks tema miniatüürid kilbli kvartetile osa ühest tsüklist, mille moodustavad viis teost keelpillikvartetile. Ja need miniatüürid, neid on ka siin arvult üheksa. Ja nende kestvus on väga lühike, visatakse välja nii pool Veeberlikult ja mitmesuguses tundelises meeleolus. Sealjuures ta kasutab siis nagu mainitud kontsekventselt seda seriaalselt toodika foonist tehnikat. Hans hooleva töötab Rootsi raadio juures. Nii nagu paljud teised Rootsi kaasaegsed heliloojad. Peale teist maailmasõda tuli Rootsis esile ikka enam ja enam üks homoristlik satiiriline joon ja seda joont kandsid üks noor heliloojate paar kelleks olid Jaan park ja folkeraabe. Mõlemad on olnud ja Araabia on pidevalt veel tegevate aktiivsete džässimuusikutena. Mõlemad mängivad trombooni ja mõlemite ellusuhtumine on ülimalt irooniline, kuid heatahtlik. Hiljuti tehti üks huvitav statistika, kui palju stipendiume on antud Rootsi heliloojatele viimase 10 aasta jooksul ja selgus, et need naljamehed kahe peale kokku oli saanud 110000 krooni. Nii et see nali ei ole mitte alahinnatud? Jaa. Nende esinemiste puhul näiteks Varssavi festivalil on ju tekkinud just väga segane mitmekülgne diskussioon, millest on ka lained ulatunud sirbi ja vasara veergudel, et kui ma mäletan õieti ja ütleme siin täna õhtul esitatud teos poolos oli just üks neid, mis Varssavi sügisel ette kanti, kus siis ettekandjad esinesid laval mitmesugustes värvilistes frakkides. Seda võiks ju ka nii statilised nimetada. Tromboonikvartetti matuseks, kus materjaliks on ise need, kes surevad. Kogu kompositsioon on üles ehitatud nende heli moodustamiste võimaluste peale, mida koolitatud tromboonimängijad võib-olla üldse ei kasuta. Sinna juurde kuulub siis teatud määral mingisugune Ida maalik, kuu kummardamine ja saalis teatud reeglite järgi ringi liikumine, mis võib olla kõigile Rootsi noorematele muusika kuulajatel meelde jäi, on see nat stuudio stuudioprogramm, mille esitas just folki, rabe, kus ta käsitles neid kõlamaailmu, mis esinevad, ütleme, etnograafilistes piirkondades eri maades ja mis on meie nii-öelda pelganto maailmas täiesti tundmatud. See oli võib-olla üks tema esimesi impulsside avaldusi selles suunas, kus tema hilisem helilooming pidevalt on arenenud. Näiteks KUI instit küllatas Stockholmi kammerkoor siis oli konservatooriumis eriettekandel just folkeraabe teos segakoorile, mille nimeks on kees. See on siis üks muusika, näidendi ja kõlamaailmasegu, kus suure osavusega huumoriga käsitletakse emakeelt, kus lahutatakse häälikuteks ja kus, ütleme, naerul on ka vormiline osa juba laval, kompositsioon poolos sai esiettekande Stockholmis Moodsa kunsti Muuseumis. Ja juba siis äratas ta nii respekti kui lõbusat tuju. Kuulajaskonnas. Ma usun, et helilindilt raadiost kuulates ta võib-olla täit efekti ei saavuta. Aga kui mõelda, ütleme helilooja soovile, et laiendada seda meie kõlamaailma, mis instrumentides peidus on siis vähemalt respektime täna õhta saavutame kui need neli tromboonimängijat nüüd oma teose poolos, mis ei tähenda mitte midagi, kui sõna ette kannavad.