Isand rabi Mootele olgu õnnistuseks, tema mälestus oli nii elusate kui ka surnute isand. Oli tal üks vaene Hassiid ühes viletsas külas, kellel oli harjumuseks igal aastal tema juurde tulla. Ühel aastal ta ei tulnud oma vaesuse pärast. Seassiidi istub oma naise ja lastega omaette, näljas, alasti ilma rõivasteta ning nende maja on pime nagu haud ja nende ahi, külm nagu surnu. Ja ka neid võis juba surnuks arvata, ainult et neid ei olnud veel maetud. Kui ta hädad viisid ta meeleheitele, läks assid välja, et ta ei näeks oma pere kannatusi. Ta ütles endale, kui mu Rabiminud näeks täituks ta halastusest mu vastu ja palvetage meie eest, et me ei sureks nälga. Sellal kui ta seisis, väljas tuli nelja hobusevanker. Ta tõstis silmad ja nägi oma rabi vankril ning temaga üht meest, kes oli rõivastatud nagu selle maailma Kergatsid. Hassiidi jooksis talle vastu ja hüüdis. Rabi, rabi taevas saatis sind siia. Rabi ütles voorimehele rakenda hobused lahti, anna neile süüa, mina ja see inimene, läheme Hassiidi majja ning kinnitame keha. Hassid läks majja ning kuulutas rõõmsalt oma naisele ja lastele, et rabi on tulnud ja sööb nende puhul. Naine lõi endale vastu pead ja hüüdis. Oh, mis me talle anname, enne meie majas ei ole koguni tükikest leiba. Hassid vaatas siia ja sinna ning otsis asja, mida saaks pantida. Ta nägi tekki, millesse oli mässitud imik. Võttis teki ning andis oma naisele see panti viia. Naine jooksis kogu küla läbi, kuni leidis ühe külanaise, kes võttis teki ning andis talle pihutäie jahu ja soola. Pihutäis jahu oli parem kui kamalutäie. Tee midagi. Naine pöördus koju tagasi ning küpsetas midagi ja valmistas ravila kehakinnituse. Kehakinnituse ajal küsis rabi maja peremehelt pea toiduse teenimise kohta. Vaene ohkas kibedasti ning hakkas koos naisega nutma. Ravi ütles neile, mispärast Tõnutata maja peremees vastas. Aga kuidas me ei peaks nutma, kui mu maja on tühi ja mu majarahvas näljane ning meil ei ole palagi, et kustutada oma nälga ei täna ega homme. Rabi ütles temale. Eks suisa olnud rikas ja tema peatoidust oli küllaldaselt. Kas ei ole teil sellest rikkusest säilinud mitte kui midagi? Ma mäletan, et tal olid veskikivid, mis jahvatasid jahu külameestele. Hassiid ütles Veski, mida mainis mu rabi on maha jäetud, sest kolm aastat enne mu isa surma ässitas saatan üht inimest ja see tuli siia ning ehitas endale veski ja tegi paremat jahu kui mu isa. Kõik hülgasid mu isa ja tulid uueveski juurde ning mu isa veskikoda jäi tühjalt seisma. Rabi ütles. Vii mind veski varemete juurde ning viipas sellele, kes oli koos temaga, et ta läheks nendega kaasa. Nad läksid veskisse ja leidsid sellel aastatud olevat. Rabi tõstis oma silmad kividele ning ütles. Ma ei tea, mispärast peaksid need kivid seisma jõude ja eksveski omanik olnud ustav juut ja ta elatis oli kõigiti aus. Ta pöördus ning silmitses seda, kes temaga kaasas oli ja ütles Fassiidil. See inimene on suurepärane mölder. Vaata, ma jätan ta siia ning tema töötab sinule, kuni sa leiad oma pea, toiduse ja majarahvale küllaldaselt ülalpidamist. Ning kohemaid astus rabi vankrisse ja sõitis minema. Mölderi jäi Hassiidi juurde ning asus elama veskikotta. Ta kandis välja risu ja seadis kivid korda. Hassiidi naine lõi käsi kokku ning ütles. Ohmeid. Meil ei ole, mida süüa ja mida anname sellele inimesele. Kuid too inimene ei tülitanud oma peremeest ega soovinud temalt mitte kui midagi vaid ta ise valmistas endale toitu ja elatas end oma käe peal. Ei möödunud kuudega paari, kui kuuldi, et veski töötab ja hakati tulema, kes nisuga ja kes Sootradega. Kivid Aina jahvatasid ning Hassiidi ja ta majarahvas sõid ja jõid ja olid rõõmsad ning rõivastusid nagu majaomanikud linnas. Hassiidide, tema naine ning lapsed istuvad majas täis kõike hüüt ning söövad ja joovad ja tunnevad rõõmu. Ning Mölder töötab veskis ja toodab kaunist jahu. Kõik, mis ta kogub, annab peremehele eluilmas, ei nähtud teda rääkimas kellelegiga muidu kui asja pärast ega nähtud teda söömas ja joomas. Kõik need päevad ei vahetanud oma rõivaid ega jalatseid. Jahu kattis neid kirmena ja nad näisid üleni valged olevat. Palju kordi kutsus Fassiit teda oma majja, aga ta ei tulnud vahel sel põhjusel, et tööd oli palju, vahel sel põhjusel, et peremehed kiirustasid takka. Viimati harjus tema peremees sellega, otsekui oleks seda töölevõtu tingimuseks. Nii möödus aasta ja teine ja veel üks aasta mölder jahvatas ning ta peremees läks rikkaks. Tema maja oli täis ning ta ahi köetud ja võimalik, et kuumem sellest, mis tavalisel inimesel tarvis. Ja on võimalik, et selle ülemäärase kuumusega suutsid nad teha kuumaks ka selle Iisraeli inimese maja, kes polnud väärinud sellist üliväga rohket õnnistust. Ühel talvepäeval istus Fassid oma naisega ja nad veetsid aega laua ääres. Kapsad, mis olid vaagnale aurasid ning liha, mis oli keedetud kapsastega kiiskas rasvast ja tõstis täiskõhupuna Hassiidi ja tema naise näol. Nende ees laual oli puhas suutäis, mis oli lahke oma sööjatele ja nende ees seisis pudel viina, et hautada toitu sisikonnas. Naine ütles mehele. Kui meie rabi täna tuleks, siis ta leiaks eest kauni toa ja kuuma ahju ja meeldivat söögid. Kui ma mõtlen sellele söömaajale, mis madala tegin kustub mu silmnägu häbist. Kui palju aastaid on tollest päevast mööda läinud, kui ma ei eksi, sai täna kolm aastat. Mulle tundub, et nad on meil üpris kiiresti möödunud. Fassiid kordas ning ütles. Selline on aastate loomus, kui nad on pahad, näib iga nädal otsekui sabatiaasta ja iga aasta nagu juubeliaasta. Aga kui nad on head, lähevad ja kaovad nad nagu. Ta ei jõudnud veel leida võrdlust, kuid üritas kõrvu ning ütles. Ma kuulen vankri häält. Naine kordas ja ütles. Mina kuulen hobuste hirmumist Hassiipani vöö vööle ja ütles. Ma lähen ja vaatan. Naine ütles talle. Vaata aknast ja ära mine külma kätte. Sest seetõttu, et nad olid läinud rikkaks, olid nad kütnud palju ning aknal ei olnud näha ühtki härmajälge. Oli selge nagu suvepäeval, kui päike kõnnib laotusel ja nad suutsid näha, mis väljas oli. Kui nad nõnda seisid, peatus sõiduk maja juures. Nad nägid, et sõidukil istub isand Mootele. Nende rabi. Nad rõõmustasid väga ja tõttasid talle vastu. Rabi koputas aknale ning ütles. Kutsuge Mölder siia. Nad ütlesid talle, tulgu rabi sisse, tulgu rabi sisse, soojendagu end veidikese ja maitsku pisut toitu. Rabi raputas eitavalt pead ning ütles uuesti. Kutsuge Mölder. Nad arvasid oma südames. Rabi tahab midagi ütelda ja siis, kui ta valmis on, tuleb ta ja võtab kehakinnitust. Nad läksid ja kutsusid möldri. Rabi silmitses Möldrit ja ütles. Kõik su rõivad on valged. Mölder liigutas huuli ja sosistas. Jah, rabi rabi ütles möldrile. Istu sõidukisse. Kohe, kui ta oli istunud, ütles rabi voorimehele. Ütle hobustele, et nad liikuma hakkaksid. Sõiduk sõitis natukese maad ning fassaad ja tema naine kõndisid selle järel, et ehk rabi mõtleb ümber ja kinnitab keha nende juures. Nad nägid, et rabi istub imelikus harduses, otsekui ei märkagi neid. Ning Mölder istub rabi vasakul käel ja vaikib. Kui nad olid külast välja saanud, ütles rabi voorimehele. Ligilähedal. Siit on surnuaed. Pööra hobused sinnapoole. Voorimees pööras hobuseid ja sõitis kuni kalmistu, nii kui nad olid jõudnud kalmistuni, küsis ravim möldrilt. Kas oled valmis? Mölder, sosistas ja ütles. Olen valmis. Rabi ütles talle, astu maha. Mees astus sõidukilt maha. Rabi ütles talle, mine kohale, kust sa oled tulnud. Mölder läks kalmistule, samal hetkel avanes seal haud. Mees astus oma hauda nii nagu ta oli oma valges rõivais ja haud sulgus tema taga ning Hassiid ja tema naine näkitseda.