Raamat jutustusi, mille andis välja Tallinnas tegutsev kirjastus Aviv. Ja jutud selles raamatus on heebrea keelest tõlkinud Uku Masing ja Kalle Kasemaa. Toora valgus. Öö on ainult õppimiseks loodud. Korolev CGI on pisike linn nagu mehe peopesa ja selle elanikke on pisut. Nad elavad oma madalates savi hütidesse kokkusurutuna, kaugel sellest, et puudutada jumala ausära jalgu. Ja kui ei oleks kuulda lapsukeste hääli, kes süüdistavad kogudusekojas ning Iisraeli uhkeid elatise ning rõhuvate koormiste ja maksude pärast ei tuleks pähegi oletada siin asustust. Aga Korolevkis on üks maja ruumikas maja ärklitoaga. See maja kuulub rabi ahherba ruhile linnarikkale mehele. Rabi ahherbaruchi majas on rikkus ja tema südames on toora. Ta on suur õpetlane ning rikas varalt teadmine ja rikkus ühes paigas. Seepärast on ka tema majani ruumikas ja kõrgem kui teised majad linnas, ehkki majaomanik ise käib küürus küürus toora ikke all. Maja sisustus on selline allun kaupluskamber ja köök ja ülal ärklitoas istub rabi Asherba ruh õppimise ning jumala teenimise juures ning toora üle, mõtiskleb ta päeval ja ööl. Samal ajal töötab tema naine innukalt mõlema käega ostab ja müüb, toidab Auge oma lapsi ning kasvatab neid õppimiseks ja abieluks ja headeks tegudeks. Ühe ostja minemise ja teise tulemise vahel vaatab ta majas teenijatüdruku järele. Aga ravi Asherba ruh istub oma ärklitoas, õppides jumalat teenides. Ta ei kiida heaks aja narrusi. Äri pärast seda pead ei vaeva. Öö järel istub ravi Asher paru küünlavalgel, istub kogu öö ja õpib ning küünal ei, seisab hõbedast. Küünlajalal ei seisa tinast küünlajalal ka mitte savitopsis, vaid tema sõrmede vahel. Toora nõrgestab inimese jõu ja õppimisest väsinuna kipub uni kallale. Seepärast on karta, et ta tukastab. Ta jääb magama. Rabi Asher parufaga ennetab ohu ja võtab küünla sõrmede vahele. Kui ta on tukastanud. Kui ta on magama jäänud, põleb küünal lühikeseks ja saadab oma leegid sõrmede kallale. Siis ta ärkab ja virgub loojat teenima. Korolev CGI on piirilinn ja nagu ikka, on seal salakaubavedajaid, kes loomi ühelt maalt teise hangeldavad välismaalt keisrimaale. Öösel kui eluturul on seisma jäänud ja ühtki inimhingeturul näha ei ole, tulevad välja salakaubavedajad, lähevad üle piiri ning tulevad tagasi koos härgadega. Ööst öösse ajavad nad oma äripimedas. Selleks, et piirivalvurid neid ei näeks. Ja üksnes rabi Asherbaruchi küünlatuli, mis huviseb ja tema maja aknast välja kumab, näitab nende silmadele tagasiteed linna. Aga toora on suur ja temal ei ole piiri. Öö järel istub rabi Asherbaruh küünlavalgel ja tegeleb toora sõnadega. Nii veedab tema oma öid ja selline on nende tegevus öösel. Kui pääl pimeneb, läheb rabi Archer paru sünagoogi min H ja õhtupalvusele. Kui ta on palve lõpetanud, läheb ta koju, sööb suutäie toitu tuhjooblonksukese, teha teoks, seda ette nähtud õnnistus sõna ja kinnitada end toora jaoks ning ta naine toob temale kambrisse topsitäie küünlaid, et valgustada talle ööd jumala toora õppimiseks, olgu ta õnnistatud. Ja samal tunnil lähevad välja salakaubavedajad ning jagunevad salkadesse. Ühed lähevad piirivalvurite juurde ja joovad nendega klaasikese viina, et need magama jääksid. Teised lähevad koju ning mässivad oma jalad õlgede ja kaltsu sisse ning hõõruvad oma leivale küüslauku, et soojendada sisikonda ning asuvalt kallal. Nii käis palju aastaid. Rabi Asherba ruh jääb vanaks, aga Toorata ei jäta. Nii nagu tema jõud vanasti oli. Nii on see kanüül. Öö on ainult õppimiseks loodud. Ometi on sündinud väike muutus. Tema naine on hakanud otsima peenemaid küünlaid. Ta ütleb Moašerboruhhil, olgu tal elu, on käed vanadusest jõuetuks jäänud ja tema sõrmed värisevad, võib-olla ei jõua need enam jämedaid küünlaid hoida. Aga muidu ei ole muutunud midagi. Rabi Asher varu on rabi Asher ruh ja valgus on valgus. Ja nii nagu see varem paistis, paistab see kanüül. Öö järel istub rabi Asherba ruh küünlavalgel, istub kogu öö ja õpib ning salakaubavedajad teevad oma tööd. Nad lähevad üle piiri, tulevad tagasi ja ajavad oma härgi minnes valguse suunas. Aga mitte igavesti ei kesta jõud. Nii nagu kõiki inimesi ära kutsutakse, kutsuti karabi Asherba ruh ja nii nagu kõik inimesed surevad suriga, tema ravi, Asher Barrow suri vanana ja elust küllastunud öö järel oli ta istunud. Kogu öö oli ta tegelnud Tooraga. Tema suu ei lakanud, õppimast ei lakanud kuni surmapäevani. Aga oma lahkumise ööl ei saanud ta enam tegeleda Tooraga. Haigus oli temast võitu saanud. Ta viidi kambrisse ning pandi voodil. Ei põlenud enam, tema tuli ja salakaubavedajad läksid välja ega osanud tagasi tulla. Nad ekslesid kogu öö ega leidnud oma linna. Nad ekslesid kogu öö kuni hommiku valgeni. Hommikul läks valgeks ja nad tundsid ära tee, mida mööda nad pidid minema. Nad tulid koju ning nende peale langes pealiku viha ja ta kisendas karaku soolikad välja, teie seest neetud varganäod, kuste hulkusid kogu. Ma mõtlesin juba, et teid on kinni võetud või mõni metsloom on teid nahka pannud ja ma olen oma varandusest ilma. Nad, ütlesid talle. Peremees, mida oli meil teha? Kogu öö oleme ekselnud ja otsinud teed, kogu oleme ekselnud, aga oma linnane ei leidnud. Ja nad jutustasid temale, kuidas nad olid välja läinud ja kuidas nad olid tagasi tulnud, kuidas valgus oli paistnud ja kuidas nemad olid läinud valguse järgi. Linnas paistis üks valgus ja selle valguse suunas olid nad läinud. Sel ööl aga ei olnud nad valgust näinud ja linn oli olnud neile pime. Ning nad ütlesid. Korolevki valgus on kustunud. Nad ennustasid nagu prohvetid ega teadnud ise, mida nad ennustasid. Need mehed arvasid nimelt. Tavaline valgus on kustunud. Valgus, mida nemad olid näinud. Hommikul aga sai teatavaks, et rabi Asherba ruh on lahkunud ja on kustunud toora valgus, Korolev kis.