Kõikidel raadiote Saare- ja Hiiumaast, Põlvaria, Pärnust, Rakvereni. Hallo hallo siin Tallinn, siin pikk tänav 43 Ringhäälingute Liidu ühissaade alustab. Te kuulete meid väga paljude juturaadiote sagedustel üle kogu Eesti mikrofonid esiti need tavalised on kätte võtnud täpselt 91 aastat pärast esimest hal lood selles samas majas. Margit Kilumets, Eesti Rahvusring. Lingvist jääb Timo tarve Kuku raadiost. Me peame sünnipäeva, tahaks kuulda seda. Armsad ringhäälinguveteranid, head külalised on kohad sisse võtnud heatujuliselt. Margit, kaunis nagu alati täna veel eriti kaunis margid, mis on sünnipäevade juures kõige parem asi. Sünnipäevade juures on sõltuvalt vanusest erinevad asjad kõige paremad. Vanasti olid arvatavasti kingitused, nüüd on võib-olla see oluline, kes sulle hommikul esimesena põse peale musi annab ja siis on see ka oluline, et õhtul oleks palju sõpru ja, ja, ja et oleks mõnus olla, nii et väga mitu asja väga erinevatel eluetappidel. Aga väga tore, et sa kingitustest alustasid, sest et meil on üks suur kingitus, seda antakse üks kord aastas ainult üheksa eksemplaris, mida tegelikult ju kõik soovitavad kinkige, üks väga oluline kingitus igal sünnipäeval või kasvõi jõulude ajal. Ja seda kingitust on jagatud senimaani vaid 21 korda. Täna tuleb 22.. Kuldmikrofon on auhind, Eesti Ringhäälingute Liit on siis andnud välja juba 21 korda, täna sellel 22. on meie hulgas ka tulevane laureaat. Me hoiame pinget üleval, loomulikult ei, ütleme seda veel. Ja kuna siin on väga palju ajakirjanikke, siis võin olla vabalt ka mina võid. Võib-olla ma olengi sellest unistanud hommikust peale, sõbrasson ilusaludki ei tea. No igal juhul oleme me valmis seda kuldmikrofoni üle andma inimesele, kas siis elutöö eest või selle eest, et on saanud hakkama millegi väga suurega just sel aastal. See peab olema tele- ja raadioajakirjanik, kes on oma südame siis andnud kunagi kinkinud ajakirjandusele ja selliseid inimesi on tegelikult meie hulgas palju. Täna on siinsamas pikal tänaval Texase pubis ka neid, kes on selle kuldmikrofoni juba pälvinud. Ma näen külaliste hulgas. Sirje Eesmaad, ma nägin enne juba Erki Berensi, tema näen seal ka eelmise aasta laureaati, David Vseviovi, ma arvan, et see on ka see koht, kus me võime kõigile neile ja teistele, keda täna siin ei ole veel üks kord aplodeerida. Te kõik olete olnud seda väärt. Ringhääling ei ole täna ainus sünnipäeva line. Ma nüüd meenutan 91 aasta taguseid meenutusi Felix Moore'ilt. Raadiostuudio pikal tänaval, kus alustati meile, avas ukse keegi prillides vanahärra, kes pani sõrme suule märgiks, et vaikus. Vabanenud siinsamas esikus üleriietest vastasime vanahärra juhituna hiirvaikselt seestpoolt eesriidega kaetud ukse taolisse ukse kaudu saali taolist ruumi, mille seinad olid Dropeeritud sinise riidega põrand kaetud vaibaga. Ruum oli ruudu taolise põrandapinnaga suuruses umbes kuus korda kuus sammu. Ühes nurgas oli klaver sellest eemal teise seina ääres, harmoonium põranda keskel kaks viiulit ja tšello. See oli kogu orkester. Nii alustas Eesti riiklik sümfooniaorkester. Palju õnne. ERSO ja ERSO on täna sünnipäevaliste naga meid muusikaliselt saatmas. Suur tänu rahvusringhäälingu rahvusringhäälingu, jah. Riikliku Sümfooniaorkestrimuusikutele esinesid Soo-Young Lee klarnetil, Sandra klimaid vioolal ja Regina Udo kontrabassil kolm kaunist daami. Kristjan Hallik, ERSO peadirektor. Palju õnne. Tere, ja palju õnne kõigile ringhäälingu inimestele, kes siin on ja kes kindlasti on ka raadiot ees. Seda me tahame veel vaidlema, kumb see nüüd täpselt vanema nõnda ringhääling või on ta orkester, kes juhatas esimese saatepäeva sisse, eks seda ütlevad veteranid, raadioajaloolased meile hiljem aga Kristjan, selline kontseptsioon ja täpselt kontseptuaalselt paika pandud, et kui esimesel päris esimesel saatepäeval trio, mida juhtis Hugo Süts mängisid kaasadel, Alfred Vaarman ja Annašewitzki esitasid siis välismaist loomingut eeskätt siis Urbachi fantaasiat, mis tegelikult oli kriigi araabia tants siis täna me teeme vastupidi, Eesti loomingut esitavad siis välismaalased suures jaos. Jah, seekordne ansambel tõesti sattus niimoodi kokku, et lausa kaks kolmandikku on mujalt kui Eestist, aga eks see näitabki, et mismoodi see 91 aastat on edasi läinud ja ka meie rahvusorkester on ju rahvusvaheline ja me töötame rahvusvaheliselt. Aga samas just ka eesmärgiga tutvustada eesti muusikat, mida siis muud kuuldu siis Mati kuulbergid Riost viis eesti rahvaviisi üks karakterne pala sobib sellisesse Burjaalsesse õhtu sellega hästi või pärastlõunasse siis juba ära. Kui oluliseks teie peate seda identiteeti ja kui tihti tuleb aeg-ajalt seda meelde tuletada, et pärinate siitsamast majast, kolmandalt korruselt otseselt selle majaga me oleme? Jah, võib-olla niimoodi väga kaudselt seni seotud, et küll tuletasime meelde, et kui ka meie nagu ka teie tähistasime üheksakümnendat juubelit aasta tagasi et siis ju kõik need mälestused ja meenutused, meenutused sai ette võetud, aga et oleme olnud Ringhäälinguorkester, ma arvan, et see püsib väga jõuliselt, et ERSO on kindlasti kõige rohkem heli salvestav kollektiiv Eestis hetkel et ka eelmine nädal just plaadistasime siis ühele Hollandi plaadifirmale Chanel klassiks terve plaadi jagu materjali. Ja kui nüüd ju ka ringhääling on selles mõttes edasi arenenud, et ka on väga palju järelkuulatavad materjali väga palju podcasti tikumaterjali, siis siis ka selle plaadifirma üks põhilisi selliseid märksõnu on, et, et nad on teevad nii kõrgekvaliteediliste salvestust, et üle maailma on siis fännid, kes tõmbavad alla ülisuuri faile, et seda siis oma koju ehitatud suurtesse stuudiates kuulata, et, et palju kvaliteetsemad kui üldse CD materjal. Ja samuti mõtleme Ringhäälingu endise Ringhäälingu atestrina tuleviku peale võib-olla ka ERSO podcasti peale. Et meil on palju sõpru, kes meil käivad esinemas palju huvitavaid muusikuid endal. Et, et kindlasti on publikul põlema ja rääkimata sellest, et igareedene, külaline on ERSO, siis ju ka Ringhäälinguvahetus eetris? Jah, seda nagunii, see jäi mainimata. Ja teid ootab tegelikult ees suur välismaa turneed, ega nüüd tükk aega teid näha kuulda ei saagi, nii et kasutagem siin täna juhust ja et kõik, kes veel jõuavad, et paar kontserti on enne enne sõita, aga ka täna täiesti väike meie esindus siin Texase õdusa atmosfääris esitab veel kaks teost. Me ootame seda kindlasti põneva suvilas, aga aitäh, Kristjan, head sünnipäeva meile kõigile. Palju õnne ja kas me jõuame kulminatsioonini natukene lähemale? Ja me jõuame tegelikult tõesti põhjuseni, miks me kõik täna siia kogunenud oleme, selle peamise põhjuseni on aeg kuulutada välja tänavune kuldmikrofonisaaja. Ja selleks ma palun siia Eesti Ringhäälingute Liidu tegevjuhi Toomas Vara. Tänavuse kuldmikrofoni laureaadi käes on omalaadne mitteametlik kuulajate tanu rekord. Ilmselt pole Eestis raadiotegijat, kes oleks oma kuulajatelt kingiks saanud rohkem hoidiseid, kooke, komme, küpsiseid või villaseid sokke, kui tema talle omane erakordne eetris väljenduv soojus. Lisaks veel haruldane omadus ja oskus enese üle nalja teha. Mis on aidanud vähesed viperused huumoriga välja kanda. Ta on mees, kes veerandi oma elust on vedanud paralleelselt peatoimetaja eetriaaline raadiot, mis hoobilt võitis neljandiku eestimaalastest kuulajate südameid. Seda ametit sai ta edukalt pidada tänu sellele, et ilmselt on tegemist Eesti muusika kõige suurema sõbraga. Kuldmikrofon 2017 laureaat on Owe Petersell. Suur sagimine huga ümber ütleme kuulajatele ära, et kaameraid on vaata et isegi rohkem kui tänaseid külalisi. Ove, palju õnne. Suur aitäh, suur aitäh. Me lubasime, kui me ühes lauas istusime, natuke juba saladus, teadsime, et me jätan sind kauaks üksi, sest et kui te arvate, et tegemist on väga meediasõbraliku inimesega, kes tohutult naudib rambivalguses olemist, siis te eksite. Ta ütles meile, et ta kõige rohkem armastab raadiot, kus ta saab olla ise üksi oma kuulaja klappidega ja kogu see müramis praegu sinu ümber toimub seal suhteliselt harjumatu, eks ju. Nojah, juba see roll on võõras, eks ole, Mulle meeldiks küsida, mitte vastata. Ja ma tegelikult mäletan juba ülikooliajast, kui ma oma magistritööd kaitsesin. Et minu juhendaja ütles pärast, et sinu häälest veel ei oleks aru saanud saanud, aga kui ma võtsin need lüümikud ja projektor ja mu käsi lihtsalt võdises seal peal, siis jääb mul nagu inimeste ees on natukene raskusi kõnelemisega. Väga hea, et sa selle magistritöö ette ja esile tõid, vähesed teavad tegelikult, et sa oled hariduselt inimhingede insener ja mina kannaks vabalt selle sinu töösse üle, sa oled inimhingede insener. Räägi, kas lähtuvalt raadiotööst oled sa lähtunud tõepoolest sellest, et sa juba tead ette, ära aimad ette ära, mida kuulaja tahab, sest et saavutada aastaga praktiliselt 300000 kuulajat selle raadio ja selle nishi juures, see, see ei ole jõukohane kellelegi. Tundub, et pele Elmari raadio olnud. No ma arvan, et esiteks on ju raadio loomulikult tiimitöö, et see ei ole kuidagi ainult minu teene, paljud inimesed on seal olulist rolli mänginud, sealhulgas Erki Berends, üks minu suur õpetaja, kes on kohal ka. Aga loomulikult, see haridus on tulnud väga kasuks selle töö juures küll, jah. Sa oled äramärkimist leidnud, kui ka väga hea motivaator sellisena, keegi ei ole muide sind karjumusega häält tõstmas kuulnud. Vähemasti mitte, et sa oskad kuidagi sujuvalt ja leebelt panna inimesed tegema ka esiti neile vastumeelsena tunduvaid asju. See, kas sa nagu pidevalt sõbrad, kõigi peades, sõbrad, kõigi peades, see ei kõla, võib olla väga hästi, aga loomulikult püüan inimese olemuse ära tabada ja läheneda talle just sellest küljest, kus ma tunnen, et ligi saaks. Aga, kusjuures päris 100 protsenti õige see vist ei ole, et ma kunagi häält ei tõsta, ma tean, et ma ikka paar korda 20 aasta jooksul olen häält tõstnud raadios. Aga see on siiski selline hästi erakordne sündmus. Ove hoiab käes kuldmikrofoni, mis on tehtud Krista Lehari poolt ja kunagi mõtles selle formaadi välja, ma tean, keraamik Urmas, puhkan, nii et ka ka selle kuldmikrofoni tegija on tegelikult aegade jooksul vahetunud, aga ma muudaksin korraks tooniad. Reaalsus, võib-olla see ei ole õige, seda praegu teha pidupäeval, aga siiski sa tegelikult ju ei tööta enam raadios, miks? Tead, ühel hetkel tuleb elus muudatusi teha, ma isegi mõtlesin selle peale, et oli aeg raadios, kui suure osa meie tuumikustelmaris moodustasid Ave Marleen, Andres Panksepp ja mina ja me kõik kolm oleme praegu täpselt samasuguses etapis, kui sa justkui pöörad mingit uut lehekülge. Ma arvan, et see on hea nii raadiole kui mulle, et tuleb mingi uus perspektiiv, mingi uus nägemus. Aga ma ei välista kuidagi seda, et mind veel ka tulevikus meedias kohta päris esimesest päevast peale Elmarit tehes ja seda on juba pealt nüüd juba pea 20 aastat, sina päris 20-ni välja ei venitanud. Ütle, kas see värin, see tunne, et kuulaja on ülim, ülim austus selle raadiokuulaja vastu, kes seal on ta siis soovisaates või on ta community tüütu helistaja, kas see on säilinud ja kas see peab säilima. Ma arvan, et see peab säilima ja kui sa siin mainisid seda, et noh, tüütu kuulaja, loomulikult on see pool ka olemas raadiotöös. Ja mul on hästi meeles minu viimane eetripäev, mis muutus selliseks väga liigutavaks, pisarad ühelt poolt ja teiselt poolt siis mulle järsku tundus, et kõik need tüütud helistajad on ka nagunii armsad ja nii toredad. Et eks see sõltub sellest perspektiivist. Meil on tegelikult üks üllatus. Jah, kuna võib-olla vähesed raadiokuulajad ja võib-olla ka vähesed siinviibijad teavad, et tegelikult on Ovel mitu tagaust ja üks tagauks on olnud lahti juba täitsa mõned aastad. Ove on nimel, et mees, kes on kirjutanud laulusõnu ja ta on kirjutanud laulusõnu mitmetele eesti artistidele, üks nendest tuli täna spetsiaalselt sinu pärast siia. Tere tulemast Anne Veski. Ma annan unele oma mikrofoni, kohe laseme kallistuse ära teha. Ei saa olla. Miks on hea inimene? Miks on Ove? Vaat ma mõtlesin kohe mikrofonidega hoovel lihtsalt hea inimene ja see, kui sa vaatad ta peale, siis sealt kiirgab seda soojust ja headust esimesest päevast vaata siis, kui mina teda tunda sain. Miskipärast on mul alati jäänud meelde meie kohtumine saart. Palun, me tahame seda Kuulat ilusti kirjeldas. Ma ei ütle, et see, see oli esimene, aga see, kui sai alguse see, et Ove ütles, et ta hea meelega tuli sära minu laulu. See oli inglid. Ja see toimus pärast seda, kui ma esinesin Vanemuise teatris ja pärast kuidagi seal tagapool me saime kokku. Miskipärast ma teadsin, et see on väga tähtis kohtumine minu jaoks minu elus. Ja pärast seda on sündinud palju häid laule ja ühe laulu sõnadega ma tahakski öelda. Saad aru, ma tahan teile kõigile öelda, ta kirjutab laule, mis väljendavad meie endi tundeid ja, ja tõesti, ma olen tänulik, et sa oled olemas ja kallis, kuula ja no need on esimesed, mis mul kõigepealt praegu meelde tulevad, aga see. Ma tahaksin ikkagi öelda raadio Elmarile tänu Ovele. No mida oleks see veski väärtuda? Raadius ei lastaks mitte midagi. Järelikult olemas raadio Elmar ja loomulikult ka teised raadio, raadio, raadiojaamad, aga Elmar on ikkagi meie Eesti muusika lipulaev ja Ove on siin ma teinud ikka pannud ikka väga suured kivid siis et see püsiks ja püsiksid, püsiksid mitte kunagi kuhugi lendaks. Ole alati meiega ja ma loodan sind, nagu ma siin kuulsin, sa lubasid ikka kuskil meedias nagu välja tulla, kui sina oled, siis saan mina ka sinna kõrvale nagu tulla. See on kõige tähtsam. Kuna see protsent Sõnade kirjutamise protsess on, on tohutult huvitav, ma korraks ikkagi veel läheksin selle nii-öelda juurte juurde tagasi, et kuidas te omavahel seda asja ajate, et kas anne pakub välja viisi ja siis sina hakkad kirjutama või on vahel sõnad enne valmis ja sa helistad Annele või mõnele teisele artistile, kuidas see käib? Mulle tundub, et kuidagi väga palju erinevaid variante on, on olemas neid variante, näiteks Mikk Targo, kirjutab kõigepealt looja, siis tulevad sõnad, on neid variante, kui Anne ütleb, et mul on siin üks laul, mis mulle väga meeldib, et sellest võiks teha täiesti seinast seina, igasuguseid variante. No mulle meeldib see, et ma saan Avega vaielda. Igal lauljal on omad, mingid lähenemised laulule tekstikirjutaja kirjutab nii, nagu tema seal silp peab, aga ma ütlen mulle see silp vaja natuke ringi tõsta, kas vaidlustaks natukene midagi ringi ja me alati leiame selle ühise lõppsõna, mis seal peab olema, see on tähtis, et see on nagu ikkagi mingil määral, koostöö on ka näiteks nagu Targo ütleb, et ta tahtis lugu, mis iseloomustaks mind ja minu abikaasat võib-olla. Ja, ja kui on juba teema ette teada, siis tegelikult palju lihtsam kirjutada minu arust ja ja just see koostöö mulle meeldib, et me saame vaieldav. Ma mõtlesin ise ka selle peale, et mis siis see asi nüüd on, mida soove edasi hakkab tegema, kui ta on raadio hüljanud mõneks ajaks, millest meil on kõigil kohutavalt kahju ja siis lugesin mingist sinu intervjuust, et sa oled ka suur botaanikasõber ja akvaariumi fänn, et võib-olla leiab sind hoopis kusagilt hoopis kusagilt mujalt, varsti. Ma arvan, et hetkel ongi see aeg, kui ma niimoodi vaatan enese sisse ja mõtlen, et mis siis edasi tuleb? See on täiesti tõsi ja et kõik, mis seostub loodusega, on mul hästi hingelähedane. Aeg-ajalt mul ikka mõned naabrid ütlevad, et kas me võime sinu poole tulla ekskursioonile, et vaataks jälle natukene akvaariumi ja mängiks koeraga. Ja see valdkond on täiesti võimalik. Aga Eesti muusika suurima sõbrana, kes Sa kahtlemata oled, on ilmselt sinu vajadus selle järgi, kui hinnata üht või teist kolmandat lugu, lugu siit lugude pealkirju, lugude sisu ja sedagi, kas nad kõlbavad Euroopas esinemiseks. Selleks oled sa jätkuvalt valla, oled sa jätkuvalt eesti muusikasõber, nii et seal ei ole kunagi küllalt saanud? Ja ma olen jätkuvalt väga suur Eesti muusikasõber, mo jätkuvalt, kuul on väga palju Elmarit, aga ma kuulan ka väga palju teisi raadiojaamu. Ja ausalt öeldes mul isegi selline tibatillukene hirm on tekkinud, et äkki ma ei ole nüüd uue muusikaga enam nii kursis, kui ma igapäevaselt raadios olin. Aga no kui ma pingutan küll maas on Kursk sinu head kolleegid, tänasest Elmari raadiost kaasa arvatud, oleme programmijuht. Mari-Liis on ka siin olemas, küll tasinud, uute plaatidega, küll tasinud uute MP3-failidega, varustab ühel hetkel selle mõttega, et äkki tuleb Uwe ikkagi tavalise saatejuhina tagasi veel tutvumissaadet kirjas või tegema. No mine sa tea, mine sa tega. Ma arvan, et me lubame nüüd ERSO-le esitada veel ühe oma ja ettevalmistatud valmis pandud muusikapala ja siis jätkame juba sinu kolleegidega, kes võib-olla tahavad mõne sõna sinu kohta ütelda, aga nii-öelda muusikaline sõnajärg on ERSO käes ja suur, suur tänu, Ove, et sa olemas oled ja veel kord, palju õnne kõikide meie ja raadiokuulajate poolt. Nüüd on mul suur rõõm. Näete, aplaus ERSO triale ja mul on suur rõõm leida siit. Nurgalauas tegelikult kaks kuldmikrofoni laureaati, David Vseviov ja Erki Berends ja tore, et nõustusite minuga paar sõna vahetama. Öelge kõigepealt, et kas raadio on jätkuvalt aktuaalne aastal 2017 me ju kuuleme kogu aeg lugusid sellest, kuidas raadiolõpp on lähedal ja noored inimesed seda üldse enam ei kuule ega ei kuula. Kuidas teile tundub, kas, kas meil üldse on põhjust siin üldse koos olla, järgmisel aastal näiteks. No ma olen juba nii eakas, et ma olen seda lauset kuulnud nii pikalt, mis juba iseenesest ütleb, et sellel lausel pole eriti seost tegelikkusega ikka ikka kuidas sina, aga mina ikka. Ja, ja ei noh, kuni kuni tuleb raadiost selliseid saateid nagu Taavi teeb siis ei saa sa raadio kunagi otsa lõppeda. Ma ei kahtle selles hetkegi. Aga mis on sellised hetked päevas, millal teie raadiot vältimatult vajate või olete harjunud kuulama midagi konkreetseid saateid, aga võib-olla midagi, mida te seal tingimata ootaksite? No kui inimene on pidevalt probleemide ees, mida ta peaks esmajärjekorras tegema, siis ummiku avades silmad ja tõustes üles, on minu jaoks alati küsimus, kas ma panen lambi põlema, eriti talvisel ajal. Lülitan raadio sisse, reeglina talvel panen lambi põlema, suvel lülitan raadio käima, nii et ta on pidev saada ja hommikust tundi või pooltundide jooksul, kui ma valmistan hommikusööki ja võib-olla teine koht, kus raadio on pidevalt taustana olemas, cool, autosõidud. Nii et spetsiaalselt võib-olla ja ka õhtustel toiduvalmistamise või köögis toimetamise tundidel. Nii et üsna harva on neid saateid, mida sa kuuled otse. Sest päeval oled sa hõivatud muude toimingutega. Aga küllaltki sageli kuulan mõnda huvitavat saadet järele hiljem internetist. Järgi. Noh, ma arvan, et David rääkis kõik jutud ära, ilmselt me oleme selles suhtes sama veregrupi, et samamoodi hommik ja auto ja mulle lisandub veel garaaži töö, et kui ma nädalavahetustel aeg-ajalt toimetan seal midagi, et siis on mul sõber on seal kõrval, on ta siis Priit Hõbemägi või mõni teine. Tore. Tore noh, David ise ka pühapäeva hommikuti kell 11 on ta mul seal tahaks kohe aeg-ajalt kätt pihku panna ja, või isegi helistada. David külval igatahes suka ära. Siis läheb ja seda teha just nii, et raadio ei tõmba ju tähelepanu oluliselt töölt ära ja saab rahulikult kuulata raadiot ja samal ajal ka midagi teha ja nokitseda, nii et selles suhtes on, on raadiol on minu jaoks ikka oma päris kindlasti olemas. Aga mida raadiotöö on teile elu jooksul õpetanud? Te mõlemad ju peatega teisi ameteid ei ole teie jaoks olnud terve elu jooksul ainuvõimalik amet, mida pidada, mida on see raadios töötamine mikrofoniga kahekesi olemine teile kõige rohkem õpetanud? No selles suhtes Margit nüüd küll natukene eksisid, et ma olen küll kunagi töötanud kuskil mingi laborandina enne. Sa oled ikka televisioonis ka töötanud härra naljade. Ei, seda küll, aga ma ei, ma ei lahutaks seda raadiotööst, sellepärast et raadiot olen ma ikkagi samal ajal edasi teinud, nii et kogu minu elu on möödunud raadios, ma ei saaks sinna kohe midagi juurde panna. 78, kaheksas juuli. Nii et arvutage tagasi, seda on päris tükk aega, need lapsed, kes siin Toas on enamus, kõik nooremad äkki. Et ei, raadio on, on, on tähtis ja, ja täiesti kuidagi. Ma küsisin tegelikult, et mida ta on sulle õpetanud selleks, et meelest ära vahepeal Eiei, ma tahtsin sinna jõuda, Ma olen pikkade lausetega, kus sa pead Eino, eks ta, eks ta ongi, raadio ongi elu noh, minu jaoks on ta elu olnud. Ma ei oska sinna muud midagi juurde lisada, nii palju inimesi, kellega ma olen saanud kohtuda, kellega ma olen saanud oma mõtteid vahetada ja kes on mulle eluks nii palju andnud ja olen saanud aru, mis on tähtis ja mis ei ole nii tähtis. See, see on see õppetund, mida ka sina, Margit, oled mulle aeg-ajalt saanud õpetada. Tore, aga daamid seal väga huvitav suhtlusvorm. Sa oled kuidagi eraldi ruumis või kahekesi ruumis ja sa suhtled, no ma ikka loodan vähemalt 10 inimesega võib-olla isegi natukene rohkem. Ja see loob niisuguse väga huvitava, nähtamatu ruumi. Sa kujutad neid inimesi, et sa kujutad ise Hennostet nende silmades ja tekivad niisugused väga kummalised tunded. Ega ta käes see töö töö, mis ei võta ju väga palju aega eetris minu variandis, aga pigem rohkem kui töö, et ma valmistan need saated, et see on laiendanud kindlasti minu silmaringi, pole mitte mingisugust kahtlust, ma olen saanud tänu raadio tööle väga palju huvitavaid küsimusi väga palju huvitavat kriitikat, vot väga palju huvitavaid tähelepanekuid. Ma olen ju oma kõige rabavama tähelepaneku kunagi juba eetris välja öelnud, see oli pärast 11 aasta pikkust tööd, kui keegi küsis mu käest, miks ma ikka jätkuvalt kiidan seltsimees Stalinit ja nii et vahetevahel sihukesed üllatavad asjad. Tänu raadiole sa mõtled, kas sa tõesti oled sa ka juba 19 aastat teinud, et oleks vaja nagu paratada? Niukesed, toredad naljakad lood? Suur aitäh teile, David Vseviov ja Erki Berens ja jätkuvalt ikka meie küll loodame, et jääte meiega raadio vahendusel. Timo, palun, sõnajärg sulle. Me oleme hoopis siin stuudio teises otsas ja kuivõrd Erkki mainis aastat 1978 juuli siis mitte ainult et ruumis viibijad, vaid ka üx mikrofonihoidjatest ei ole seda vaeva näinud veel oluliselt noorem. Läheme ajatelge mööda siis natukene siia ülespoole ja räägime siis no nende inimestega, kes on siis tänased ERKI ealised, kui Erki Jürise aastal 78, Mari-Liis Männik, Elmari programmi juht Teremorilis. Tere, Timo ja tere kõik raadiokuulajatele, kõik siinviibijad ja loomulikult tere, Ove. Kohe hea kolleeg, sa tulid kohe spetsiaalselt Tartust siia selleks, et osa saada. Ove, suurest rõõmu hetkest. Räägi, kas sinu esimene mälestusraadioga on ka Ovega seotud? Sa oled nii noor küll. Ütleme nii, et see päris esimene mälestus, mis puudutab raadiot, ma arvan, see otseselt Ovega seotud ei ole, küll on aga Elmariga tõesti seotud ja on seotud tööde raadiosaadetega, mida ma tegin umbes kümneaastasena koos oma sugulasega, salvestasime kassettide peale aga sealt edasi pikad-pikad aastad ja siis see on ikka enamus raadioga seotud mälestusi seotud Covega. Ütle, kas sinu kujutelma soliga, raadio, midagi sellist suurt võrratut, raadiomaja pilti solid ju näinud äkiliselt isegi mööda sõitnud bussi või trolliga, kui seal linna tulid ja nägid, et see on suur üheksakordne. Kui sa sattusid esimest korda Elmari ukse taha, siis oli natuke pettumust. Pettumust absoluutselt ei olnud, sest need inimesed, kes mind seal vastu võtsid, nad olid lihtsalt nii soojad ja see kõik oli nii tore, et mitte mingisugust pettumust mul ei olnud. Pigem kui ma tulin vestlusel, Ovega, rääkisime esimest korda. Siis ma mõtlesin täiesti lõpp, ma pean siia tööle saama ja sain. Läks hästi. Sa oled tööl tänini, sa oled Ove, väga suurtes kingades. Räägi kas sama inimhingede puudutus, see aimdus sellest, mis võiks raadios hästi mõjuda pühapäeval anda siis soovi saadete vahele või lihtsalt lugudena mängides, kus sina selle teadmise saad? Ütleme nii, et mul on 13 aastat saab nüüd talvel, kui ma lähen raadios Elmar narr olnud ja eks see on ikka seesama Owe Petersell, kes on mind koolitanud, minu arust seda kõike ka sisse süstinud. Vot ma ei oskagi sulle muud selle peale öelda, see on see Eesti muusika, need on need eesti muusikud, kes, kes armastavad Elmarit, meie armastame neid. Ja, ja ma ütlen, et Ove käe alt tulles seal ei saa muud varianti olla. 13 aastat tagasi tehti raadiot myy riskiga, see lühike minidiski aeg saaval, mäletad seda? Ja seda ma veel mäletan. Ta on, kuidas reklaamid eetrisse läksid, võrreldes tänase päevaga seal midagi hoopis muud süsteemid olid teised, jah, aga ma arvan, et raadio oma võlu sellest kindlasti kaotanud ei ole. Me rääkisime siin muusikast, huvi on väga suur eesti muusikasõber, sina oled ilmselt suuruselt järgmine peadki olema, räägi, kui palju on sellist muusikat, mille sa esimese takti järel juba ära ütled, või esitaja nime nähes, et ootab oma aega veel veidi seal pappkastis seal meie taganurgas. No ütleme nii, et neid laule ikka on, neid on, aga õnneks on rohkem ikkagi neid väga ja väga häid laule, mis kohe kuidagi puudutavad ja leiavad oma koha, mitte siis seal kusagil tagapappkastis. Mariliis, laseme Ove juurde nüüd järjekorda, sul on ka mikrofon kaasas ja Ove juures on pikk järjekord. Ove on popp. Margi kuulame nüüd veel ühe muusikapala ERSO trio esituses ja tüdrukud pange valmis ennast ja siis räägime veidi veel raadio tulevikust. Suur tänu, see oli Eesti riiklik sümfooniaorkester Trio täna koosseisus soojonglee klarneti Sandra klimaite vioolal, Regina Udod, kontrabassil esitamas teraseid osi, Mati kuulbergid, Riost viis eesti rahvaviisi, aitäh teile, palju õnne, armsad muusikud lava peal. Aga nagu öeldud, me räägime nüüd raadio tulevikust edasi ja suur eesmärk, kuivõrd ka tänase peo väikese selline märksõna on raadio täna ja raadio homme. Me ei välista, et mõni kuldmikrofoni laureaat istub praegu selle laua taga, kus meie siin Margiti Colema istet võtnud. Tallinna Jakob Westholmi Gümnaasiumi kooliraadios Sass tegijad. Noored inimesed, Sonja Kõrvits, Henri Lass ja juhendaja Ingrid Aimla, kes põhikohaga vist on saksa keele õpetaja Jakob Westholmi gümnaasiumis. Mida kujutab endast kooliraadio Sass, mis sagedusel 100 kuulda saab? Henry tervist, meeldisin alla. Esiteks tahaksin öelda ja kooliraadio sassi saab kuulata siis Saunglodist, meilegi konkreetselt sageli ei olegi veel. Kuid loodetavasti tulevikus on. Ja mis siis endast kujutab? Kujutab siis igasuguseid kuu, saated on meil ja see siis räägib meile, mis kuu jooksul on toimunud peamiselt. Meie Timaga oleme veel sellest põlvkonnast, kus kooliraadio tähendas seda, et grupid olid ilusasti koridoride seintel ja mina mäletan seda hooaega, kus ansambel Ottawan Lauli lugu hänsap tuli ühe vahetunni jooksul umbes viis korda ja see oligi kogu kooliraadio sisu. Aga ma sain aru, et sellisesse avalikus ruumis seda kooliraadiot kuulata enam tegelikult ei olegi võimalik. Tere ka minu poolt meile varem 100 vahetundide ajal kuulata raadiot, aga enam ei saa. Nüüd kuna on juba uuem aeg ja kõikide nende telefonid, siis jah, saab kuulata seda läheb internetti. Kes on nüüd see, kes need teemad kokku paneb, ütleb, mis kuu jooksul sündinud, kas te teete puhtalt koolisiseselt probleem sellest, et Jakob Westholmi Gümnaasiumi jätkuvalt ei ole võimlat või siis ikkagi üle-eestilised mured, vaatate valimistel otsa ja nii edasi? On väga erinevalt olnud, et peamiselt on meil koolisiseselt, et see, kui näiteks tuleb meile, meil oli suur üritus pall ja kajastama seda, võtsime selle live saateta ja panime need kokku. Kuid on ka olnud välimisi üritusi, näiteks oleme saanud eetrisse Siim Kallase, Sven Sester, Hannes Hermaküla, et kõikide nende isikutega oleme sanud rääkida nende elust kui ka väliselust, mis nendel parasjagu on siis toimuval kallilt üle, kannab otsa nagu väikesest kollast Smithiga juurde ja kuulatakse huviga absoluutselt, et saun, Gladys on väga hästi näha neid arve ja tundub, et täitsa tõusvas joones. Võib-olla see Sirutanud oma mikrofoni sinna juhendaja poole, et kas teil on aimu, kui palju üldse Eestimaal tegelikult tegutsevaid kooli raadioid on, selliseid teie kolleege? Tegelikult ei ole, sest et meedia Klubi korraldab kursi korral taas ja nüüd üks 10 aastat korraldas, aga nüüd viimased kaks aastat ei ole olnud ja seal me käisime seal osavõtjaid, raadiotest oli umbes kuus iga aasta, et lehte oli paarikümne ringis, aga raadioid oli umbes kuus, meie muidugi enamasti võiksime, aga aga, aga neid on vähe, aga samas toimub nüüd nad teevad laagreid, et sügisel on lehelaager ja kevadeti on meedialaager, kus on siis video ja ja raadio ja me oleme ikka saatnud lapsi siin nad on väga rahul ja seal ikka nagu juhendatakse ja tehakse tööd ja igalühel lastele väga meeldib see. No mul on ainult gümnaasiumi lapsetega, seal käivad, mis tankimas. Gümnaasiumi seal mina hetkel käin, 12. hakkad õpetama just nii ja selle tõttu meil nüüd tulebki uus peatoimetaja oli see üks suur selle kuu suursündmus, Sonja Kõrvits, et sellel puhul ta on ka siin täna meiega. Aga selle kohta veel tahtsin öelda, et selliseid raadikus lastakse, muusikalid on võib-olla rohkem, et et minu meelest Nõmme gümnaasiumis seal natukene on, aga et oli selline, et vahetundides lastakse muusikaid või soovilugusid et selliseid aina rohkem, kes teevad selliseid terviksaateid või läbimõeldud, et meil on oma tunnusmeloodia välja mõeldud, töötatud ja meie, see logo, Sass, selle, see on sisse loetud ja et me paneme selle nagu vahe, Kõlline, et nagu kindlas formaadis terviksaateid, selliseid tehakse võib-olla vähem. Raadio nagu pea kõik olemas, signatuuri reklaamid ja kõik muu säärane, aga uue peatoimetaja käest peaks siis küsima, et mis on siis kontseptsioon, kas läheb nüüd Saska pehmemate väärtuste peale, ülem, kuivõrd tütarlaps on asunud peatoimetama? Ma ei tea, ma seda ei ütleks, et ma arvan, et saate formaat ja jääb ikka samaks ja läheb edasi, nii nagu enne oli, et võib-olla lülitame ainult neid kuulajaid veel juurde saada ja siis levitada seda raadiot veel. Kuna me täna räägime siin juttu ringhäälingu aastapäeval 91. siis oleks ju patt teie käest mitte küsida, kas te muid raadiojaamu peale oma kooliraadioga kuulajate, kas te näiteks on aimu, kes Owe Petersell, kes täna sai kuldmikrofoni ja mis muusikat või milliseid jutte pakub Raadio Elmar või näiteks raadio Kuku, kus töötab Timo, või vikerraadio, kus töötamine? Mina isiklikult kuulan väga palju raadiot, eriti just raadio kahte et kuna mu mõlemad vanemad on töötanud raadios, siis raadio meil koogis köögis ikkagi kogu aeg käib. Ja kuidas sinuga tegelikult võib nõustuda, et nii ka käib minul köögis father raadiojaan Elmari raadio, mis on just vanaema vanaisa juures alati käimas. Kuid kui me räägime siin tulevikust, siis mina olen hommikuti kuulan isegi podcast ja see on just see, mis ainult siis võib-olla minu rohkem raadio isiklik kuulamine. Aga tõsiselt mõtlete, et raadio lähebki podcasti nüüd vaikselt üle ja meil ei ole siin kruttides enam raadiot mitte midagi teha? Norras ei ole vist sedagi enam, Norras töötab juba kõik raadio digilevis. Noh, üks asi on kindlasti tulevikuna poolt käest, kuid siis ka autodesse, ma arvan, jääb ikkagi tegelikult selline raadio sellisel kujul, nagu ta on, et ma arvan, et seal Tai täielikult podcasti hakkan seda tulema. Muidu ma ei saa võimalust kiitmata sinu häält. Sul on väga hea hääl raadio tegemiseks, pea toimetamiseks, iseäranis, kas sa laulad? Ei laula? Ma arvan, vaid laulsid. Aga kus sa, sa tähelt oled siis proovinud, kuskilt oledki sellisena saanud? Vot nii väga raskelt küsimus, aga ei, mul lihtsalt on lihtsalt nii juhtinud ja sündinud, et käel, et aitäh komplimendi eest. Ingrid, kui suur tung on kooliraadiosse tegema tulla ja kui suure konkursiga näiteks peatoimetaja valikul pidite ära tegema? Tegelikult tung ei ole suur, aga need 10 aasta jooksul ei ole kunagi seisma jäänud. Et alguses oli meil kaks korda kuus saade, nüüd on kuus, üks saade tuleb välja, aga liikmeid jätkub. Et alati kujuneb ette keegi peatoimetaja umbes kaheks kaheks pooleks aastaks, kümnendas Ma leian ta. Ma hakkan ise andma gümnaasiumis saksa keel, siis ma meelitan neid, seal mõtlevad, et saab kergemalt läbi, tulevad raadiosse, mõni kukub ära, mõni jääb alles, mõnel tekib huvi, et alati leiab neid, aga tegelikult ideaalne ringi suurus on üks neli-viis õpilast. Et muidu ta läheb kergelt lappama, et enam ei ole see, et väikse grupiga on palju parem teha, et hetkel meil oli vist 12 isegi. Ja nüüd ongi nii, et mõne peale ei saa loota, mõni on nagu on, et eks nad kukuvad vaikselt ära, et ma ise olen nagu rahulik, et parem ongi. Alguses on palju ja siis jäävad need, kes on, aga peatoimetaja, alles nüüd 10.-sse tuli ja arutasime eelmise peatoimetajaga, et tundub, et temast saab asja. Ma vestlesin just veidi aega tagasi tõeliste raadiosauruste, David Vseviovi ja Erki Berensi, küsisin neilt viimaseks küsimuseks, et mida on raadio tegemine neile elu jooksul õpetanud? No Erki Berensi jõudis selleni. Raadiotegemine või raadioga koosolemine ongi tema elamise õpetus olnud, kas sina nii lühikese aja jooksul, aga tegelikult natuke vanemate kaudu võib-olla ka. Et mis raadio sinu jaoks siis tänasel päeval, kui sa oled nii verinoor peatoimetaja ja ise ka alles tõesti selline noorukene misse sulle õpetanud on või andnud see raadio tegemine? Jah, see aeglane nendest lühi? Ja praegu aga kindlasti sellist suhtlemisoskus juurde ja avatumaks muutmine ja sellised asjad. Sa lõpetad gümnaasiumi, mis sa sihiks? Noh, valikuid on rohkelt. Ideaalsed plaanid on välismaale õppima midagi ärilist äri või siis majandust. Kuid kui plaanid on, ei lähe nii nagu son, siis läheb ka TTÜsse ja on suund sinna suunas. Kuid kunagi ei välista meediat, sest et meedia on pakkunud väga huvitavaid kogemusi seal kahe poole aasta jooksul, mis mul on olnud. Ma hakkasingi juba kurvaks muutuma. Seda vastust kuulates. Sumin siin pikal tänaval Tallinna vanalinnas jätkub, on raadiopidupäev. Üle on antud tänavuaastane kuldmikrofon, selle sai Elmari kauaaegne peatoimetaja raadioajakirjanik Owe Petersell. Meil on kõigil selle üle väga-väga hea meel, raadiol on tulevikku, nagu meie siin oma nurgalauas näeme. Raadiol on oleviku ja mineviku, sest siia on kogunenud tegelikult väga palju raadioveterane. Täna me lõpetame siit oma ülekande väga. Täname tehnilist meeskonda Kaspar, Garner, Virgo mäe ja Anton Ventsel, mina tänan väga sind, Timo tarve Kuku raadios. Mina tänan väga sind, Margit Kilumets vikerraadiost ja rahvusringhäälingust tervikuna. Ja ilusat raadiopidupäeva meile ja teile kõigile kõike kaunist.