Eelmisel pühapäeval, 21. jaanuaril, kui oli Valdo Pandi mälestuspäev, siis õige mitmed Valdo Pandi kolleegid õhkasid, et küll siis tehti ka saateid, mismoodi Valdo Pandi olid kõik pikad telekompositsioonid sekund sekundilt läbi mõeldud, kuidas, kus olid omavahel autori tekst, videolõigud, fotod, reportaažid, taustad, kujundus, muusika ja see oli omaette kompositsioon ka selles mõttes, et seal olid oma kulminatsioonihetked, olid niisugused vaiksemad ja järelemõtlikumaks kohad kogu selles pikas saates, et ega tänapäeval keegi niisuguseid saateid enam ei tee. Ja samas tekkis kohe ka küsimus, et kas peaks, sest aeg inimesed, ajakirjanikud, eluolu meie ümber on nii palju muutunud, et me ei saa jääda kinni millessegi, mis on jäänud 50 aasta taha. Aga ometi me võiksime kasutada seda Valdo Pandisaadete meenutamise hetke selleks, et pisut anda aimu, kuidas tänapäeval teletegijaid teleajakirjanik õpetatakse, mida neile õpetatakse ja kas kõigel sellel on ka Valdo, Pandipõhimõtete saadete koostamise tegemise esinejate ja materjalivalikuga mingeid kokkupuutepunkte, et kas Valdo Pandi pärandist oleks ka praegu midagi ülevat ta muutunud on mõistagi ka auditooriumi ja me ei tea päris täpselt, et kas auditoorium just niisuguseid saateid tahab nagu Valdo Pandiajal ja tema enese poolt tehti ja seda hetke võimalust siis täpsemalt ära kasutada. Ma olen palunud saatesse kolm teletegijat kes samal ajal on õppejõud, õpetavad noori teleajakirjanike. Ja kõigepealt alustame hagi Šein, kus sina praegu õpetad ja mida sa õpetad? Mina õpetan koos Indrekuga Tallinna Ülikooli, balti filmi, meedia kunstide ja kommunikatsiooni instituudis hästi pikk nimi pärast suuri reforme ja väljakuga õpetama, erinevalt desõppekavades noh, ühesõnaga kokku võttes televisiooni, aga erinevaid teleaineid mida suhteliselt palju, Indrek rohkem nagu ajakirjanduslikke aineid. Mina rohkem niisuguseid televisiooni mõtestavaid kursusi, mitte nii palju praktilisi. Ja meil on mitmeid õppekavu nii eesti keeles kui ka bakalaureuse-magistritasemel, nii et kokkuvõttes õpetame kuidas teha head televisiooni. Nii Indrek tahab täpsustada Mina olen Tallinna Ülikooli teleajakirjanduse dotsent ja õpetan nii eesti kui inglise keeles eesti keeles võib siis öelda visuaalset kommunikatsiooni, kuidas piltidega lugu jutustada peamiselt siis liikuvate piltidega, aga ka mitmete lisavahenditega. Siis õpetan ka uudisajakirjandust siis uudist, saadete tegemist peamiselt televisioonis. Kuidas arendada selliste uudisteformaati. Ja siis räägin tudengitele ka teledokumentalistikast ja inglise keeles, see on pisut kirjum, seltskond, et on päris huvitav, kuidas need erinevate taustadega tudengeid siis õpetada. Nendele ma räägin rahvusvahelisest uudisajakirjandusest ja teleuudistest. Marju Himma muidu meie hea kolleeg, siin ERR-i portaalide peatoimetaja sinu õppejõu töö on, ütleme esimeses pooles alles. Jah, mina olen õpetanud viimased üheksa aastat Tartu Ülikoolis, ma näen seal praktilise ajakirjanduse, nooremteadur ande ameti nimetas ja olen õpetanud mitte küll Telega seotud aineid, vaid just neid praktilise ajakirjanduse aineid, kus me õpetame tudengitele, mis on uudis, kuidas teda kirjutada, mis publitsistika, kuidas erinevates žanrites ennast väljendada kirjalikult. Aga nagu sa ütlesid, et ma olen ERR-is veebiajakirjanik, mis, mis nagu minu valdkond ülikoolis, ehk et ma uurin ja ma õpetan, Ta on veebiajakirjandust ja veeb, on selles mõttes selline väga huvitav koht, kus tegelikult, et saavad kokku nii tekst, pilt, nii audio, video, visuaalne sisu või ka kõik, kõik põhimõtteliselt erinevad tehnilised platvormid võimaldavad seal ajakirjanikul ennast väljendada, aga võimaldavad ka väga vähese väheseid oskusi kasutada, ehk et on selline väga mitmekülgne ja samas ka võib-olla väga ühetaoline või ühekülgne, võib olla. Ja kirjutan sellel teemal ka oma doktoritööd, mis kohe-kohe tuleb ka kaitsmisele, et et ma olen, kuidas ma siis ütlen, ma võiks öelda, et ma olen hunt kriimsilm ajakirjanduslike oskuste poolest, aga samal ajal ikkagi oma väga põhiväärtustes, ma arvan, nii hagiga Indrekuga me jagame sedasama, et me oleme oma olemuselt ajakirjanikud ja, ja see on ka see, mis meid Valdo pandiga ühendab. Ma võtan korraks teasu küsimusest kinni, kas see kaduma lihtsalt ei läheks? Mis algul küsisid, et kas niisuguseid pikki, elu, inimesi, aega, mõtestavaid, loo, jutustusi tänapäeval veel vaja on. Kui meil on nii palju kiiret ja lühikest ja informeerivate ajakirjandust, ma arvan, et vastus on jaa. Ja õnneks istutasin Indrek kõrval, et neid inimesi on küll, kes ikkagi sedalaadi töödel üritavad teha, noh, ma siin meenutan Indreku sarja 11 miljonit oli vist 11 vastastikku 11000 aastat hiljem ja see sari, mis ta teeb praegu Eesti vabariik, 100-ks, et küsimus on, kust leida neid inimesi, kes suudavad nii keerulise ajakirjanduslik ülesande enda peale võtta, et ütleme pikemat ajaperioodi ajalugu kõike seda, mis meie enestega ja rahvaga inimestega juhtub praegusel kiirel ajal kuidagi niimoodi üldistatult kokku võtta, nii et minu vastus on jah. Kiirel ajal on vaja mõlemat, nii seda kiiret informeerivat ajakirjandust kui ka niisuguseid pikki mõtestavaid lugusid ja kahju, et neid inimesi, kes seda teha suudavad või, või ütleme, et need on selles ajas nagu kuidagi hakkavad kaotsi minema, et sellest on isegi natuke kahju. Kui hagi küsib, et kust võtta inimesi, kes teeksid pikki ja mõtestatud saateid, siis mina küsin, kust võtta aega, et ühte materjali läbi mõtestada ja pikalt oma saadet või sarja ette valmistada. Et tööleping nõuab pidevat produktsiooni iga nädal, mitu tundi? Indrek, tunnistan, ma vaatan kadedusega, kuidas sa oled oma sarju teinud ja mõtlen, kui palju sul on aega olnud läbi mõelda intervjueeritavaid salvestuskohti valida son luksus. Nojah, ma ei tahaks, et need minu ümber see jutt, kõik tiirlaks tuleme, pandi juurde tagasi ja ma arvan, et pandi puhul peab kindlasti rääkima tema žanri uuendustest ja just nimelt sellest missioonist, et kui sa oled ajakirjanik, siis sa pead ka kogu aeg harima oma publikut selles mõttes, et sa pead näitama, milliseid võimalusi pakub kas siis raadio või televisioon. Kui ta oli raadioajakirjanik, siis ta oma töös pidevalt laiendas seda oma tegevusvälja just nimelt meetodi mõttes. Kuidas lugu jutustada, milliseid trikke teha, noh, näiteks lugu põlevkivist võtab sinna Tantsutüdrukud, paneb karjääri sinna kepslema. Noh jah, ühest küljest muidugi luksus, see on kallis. Aga sellest peab võitlema, ajakirjanik peab võitlema selle eest ja ma arvan, et suur osa üldse sellest, kui me vaatame üldse Eesti teleproduktsiooni kõike seda, mida tehakse, siin võib vaadata draamasarju siis üks osa sellest on ka pidev niisugune enesetõestus ühelt poolt nii-öelda tegijate poolt, et niisugusi erinevaid vorme on vaja, aga teisalt see peaks olema ka pidev auditooriumi publiku harimine, publik teaks, mida oodata. Ja nüüd, mis mind teeb natukene kurvaks, et mulle tundub, et me alahindame just nimelt seda eesti telepublikut, et just ajakirjandusliku poole pealt, et me oleme läinud suhteliselt lihtsalt teed, sageli me pakume suhteliselt lahjat kraami, võiks teha palju keerulisemalt ajakirjandust. Me oleme ise harjutanud oma publiku selliseks, see puudutab ka näiteks raadiot. Pant kindlasti on ringhäälingu ajakirjanik, noh, minu jaoks on ikkagi käsitamatu. Sellised saated lähevad eetrisse, kus ma selgelt saan aru, et inimesed lihtsalt Lähevad mingit loba ajama, nad isegi ei tea, kuhu see saade lõpuks tüürib. Nad arvavad, et nii ongi, väga tore, et on tekkinud selline žanr, nisugune skript itta või mõtteta. Loba žanr, mis on valdav, ase on tingitud ka oludestest neid torusid, kuhu seda infot toppida, on nii palju. Ja lihtsalt meil ei ole midagi panna nendesse torudesse tehnilises või tehnoloogilises mõttes. Nii palju platvorme, nii palju kanaleid, nii palju saateaega. Aga samas nagu sa ütlesid, ressurssi on vähe, inimesed on ülekoormatud. Nii et see on mitu-mitu asja. No siin mängib aeg üsna olulist faktorit, nagu üldse ajakirjanduses, mis kogu aeg ju tegelikult kui raadios ja televisioonis midagi midagi muutumatut on, siis on see, et kogu aeg muutub, eks ole. Ja pandi ja tare mäe ja ütleme võib veel palju nimesid nimetada, nendele langes osaks ju tegelikult televisioon avastada. Tehnilise võimalusena tekkis 55. aastal, eks ole, aga kuidas seda teha, enamik neid mehi tuli ju raadiost. Kuidas seda teha, kuidas töötada pildiga, kuidas saada hakkama kogusele, tehnilise Arsenaliga millised on televisiooni väljendusvahendid võrreldes nüüd raadioga või kirjutatud ajakirjandusega et neile langes lihtsalt kätte, noh, ütleme siis saatus mängis neile kätte niisuguse õnneliku aja. Ja kõik need aastad, kui kui Valdo juba televisioonis töötusele üks lõputu niisuguste žanrite vormide kõneviiside käsitlusviiside otsing ja ja kuna tegemist Valdo Pandi näol oli äärmiselt andeka inimesega lihtsalt tead ja andeka inimesena, siis ta suutis praktiliselt kõigis nendes suundades nagu kaasa rääkida, eks ole. Sel ajal tekkis televisiooni reportaaž, mis sündis raadioreportaaž vist siis sama pikk, niisugune jutustav üldistus mõtestab saatesari. Siis nad üritasid ju luua telemängude erinevaid vorme. Siis hakkas point tegema ka meelelahutussaateid, eks ole. Nii et nad katsetasid kõigis erinevates võimalustes ja ja noh, võib-olla sellepärast ongi Valdo praegu nagu nagu pjedestaalil või mingis mõttes ka müüdiks muutunud, et et ta kogu selle alguse juures, see oli üks, üks andekamaid ja ja edukamaid tegijaid, nii et noh, kui ütleme, et kus eestitelevisioon tuli kusse inimestega suhestumisele viis tuli siis noh, ütleme, tema tegid selle kaasa ja, ja ühe säravama tegijana selles mõttes see kandub, see on midagi aegadeülest, eks ole, võib-olla täna isegi tudengid õpetades täpselt ei osuta sellele, et pantigi seda või Karemäe tegi seda või Talviku eripära on see või Urmas Oti midagi siia juurde või? Indrek Treufeldt lisas veel mingisuguse aspekti. Aga mingisugune niisuguse vundamendi, mis kogu aeg ajast teiseneb ja muutub, need mehed lõid ja sellepärast on pandist rääkimine niisugune justkui nagu õigustatud nii nii avalikkuses kui ülikoolis. Ja mis veel, kui panna üks sõna veel juurde, et noh, televisioon televisioon ja raadio ja korjavad hoc kokku teatud andeid. Ja selles mõttes Eesti televisioonile Eesti raadiol vedas, et ta nii-öelda korjas üles, pandi niisugust ande kontsentratsiooni selles valdkonnas noh, annab tikutulega otsida ja sellest sellepärast talle tänulikud tegelikult ju olemegi üks ajalooline aspekt, mida saab rääkida tudengitele, on seotud siis ütleme siis kultuurilise rindejoonega ja nimelt kõigepealt pant, kindlasti on sillaks endiste aegadega siis kuldne raadioajakirjanduse ajastu, sõjaeelne ajastu, kus Eestis arenesid välja kõik olulised raadiožanrid alates siis lühikesest tekstist, Telegram uudisest, lõpetades keerukate otse reportaaži teni ja kuuldemängudeni ja draama kuuldemängudeni. Kõik niisugused vormid arenesid välja, raadio tekkis samas rütmis nagu kõikides lääne kultuurides. Raadio oli väga tugev Eestis kindlasti. Ja vot see pärand, see kandus hoolimata kõikidest rasketest aegadest, see kandus edasi, me kanname tegelikult seda kultuuri, me saime nii-öelda õige rütmi õige hingamise sisse sõjaeelsel ajal ja nüüd tekib viiekümnendatel kuuekümnendatel hästi põnev olukord kus just see okupeeritud Eesti on mõnes mõttes niisuguse lääne kultuuriaseaine, sest see lääneringhääling kultuurikogemus on Eestis olemas ja sellelt pinnalt minnakse edasi ja nüüd tekib see võimalus. Meenutagem seda, et tegelikult Eesti televisioon suuresti tekib ka vahendina, et teha propagandat Soome suunal. Nii veider kui see ka ei ole, see annab eestlastele võimaluse, sest võib-olla sellises pisikesele rahval üldse televisioon ei oleks tehtud, aga see oli noh, ütleme keskvõimude seisukohalt üks niisugune vahend. Ja siis hakkasid eestlased tegema televisiooni, siis muidugi tuleb pantmängu ja siis hiljem ja just see on see aeg, kui pant katsetab panti parema ja kõik teised, kõik need viktoriinid, kus tegelikult formuleerub selline niisugune doktriin, et me peame tegema propagandat. Me peame tegema seda läänevormis Lääne-vormis sotsialistliku või kommunistliku sisuga või selle ideoloogilise sisuga. Niisugune huvitav huvitav mäng, et eestlastele antakse, justkui öeldakse, tehke nii nagu Läänes ja siis eestlased üritavad. Aga eestlased muidugi on kavalad, noh, kõik see meie oskus elada nendel rasketel aegadel sinna vahele torgata muidugi ka see ajalooline seik, et ütleme, televisiooni algus ja see esimene niisugune kuldaeg Klanges nagu poliitiliselt ka suhteliselt niisugune natuke vabamasse ruum, just, eks ole. Et aeg pärast Stalini surma mäletate veel Hruštšovi sulaaega, eks ole, sellel kõigel on väga selged piirid. See lõppes 68. aastal, kui Nõukogude väed läksid Prahasse, siis hakati kraane kinni keerama ja sinna vahele just tegelikult see pandi ja Karemäe televisiooni avastamise aeg mahtus nii et kuidagi kase. Lisaks sellele, mis Indrek ütles, avanes ka niisugune, ütleme mingisugune poliitiline ideoloogiline aken, surve oli oluliselt väiksem, kui see oli pärast seda, kui me juba hakkasime saateid tegema, siis olid, keerati kruvisid ka väga kõvasti kinni. Töötas see kruvikeeraja ikka väga võimsalt, aga nendel oli see aken veel olemas, nii et see on ka mingisugune niisugune noh, nende õnn, nende ajaõnn, et nad said seda niimoodi teha. Mind jäi natukene torkima Indreku mõte sellest, et ajakirjanik peab olema sammukene publikust ja vaatajast-kuulajast ees ja me tuleme selle juurde kohe tagasi, aga kuulame ära, Marju. Ma võib-olla tooksin selle kõik selle, mis te rääkisite hetkeks tänapäeva ja sellesse konteksti, et kuidas me õpetame tudengeid minu arust üks olulisemaid asju, mida võtta sellest samast pandi pärandist kaasa, on mõtteviis, mida ka Mašernat luhan on väga hästi mõtestanud oma raamatusse miidiumiste messi, ehk et see tehniline platvorm, millel sa töötad, saadab omaette sõnumi ja kas sa oskad seda platvormi oskuslikult ära kasutada, et see sõnum tõesti võtab sellest tehnilisest platvormist maksimumi. Kas raadio on helipilt või on ta lihtsalt üks kanal, kust tuleb infot raadio, nauditiivne meedium ja kas me kasvatame ikkagi maksimum võtame endast välja selle kõige kõigema, et kuulaja kõrv saaks ilusa helipildi ja, ja kas televisioon on liikuv pilt või anda raadiopildiga, et selliste asjade ärakasutamine on äärmiselt oluline ja selle teadvustamine ajakirjanikuna väga oluline. Ja see oligi ju see, mida pantegi, mida Karemäe tegi, mida, mida paljud toonased tegijad tegid, aga, aga seesama läbi käis, et keda võtta eeskujuks siis eeskujuks tänapäeval, et kui meie olime omamoodi see nii-öelda avastuslik lään või uuenduslik läen siis või lääs, siis praegu on see küsimus, et, et kes, kes on need, kelle poole meie noored tudengid vaatavad ja, ja Ta sugugi ainult Eesti meediapilti vaid kogu meediapilt on ju üleilmne. Mis omakorda tähendab, et ma küsin tudengite käest, et kelle moodi sa tahaksid olla või keda sa tead üldse siis me räägime päris ka omamoodi väga tugevatest tegijatest, on see John Oliver või on see auk ära või on see David Peterson või, või kes on välispoliitikast huvitatud? Kristiina mon pool, kes ühelt poolt kasutavad ära oma ajakirjanduslikke oskusi, aga teiselt poolt ka selle tehnoloogilise platvormi võimalusi, see on hästi-hästi oluline endale meelde jätta. Just nendel noortel ajakirjanikel Kolleegid üleeilses õhtulehes üks teie kahe kaasõppejõud BMF'is kirjutab umbes nii, et televisioon on nii lihtne asi, et sellele ei pea omistama edasiviivaid ja maailma muutvaid omadusi, kuna rahvahulki paeluvad asjad on sageli väga lihtsat ja primitiivset. Televiisorit vaadatakse nagunii teiste asjade kõrvalt ja vaataja tähelepanu jaguneb mitme asja vahel. Kohe põikan siia vahele selle, et me alahindame auditooriumi, auditoorium võtab vastu seda, mida talle erinevatest kanalitest antakse, aga kui sealt antaksegi nii-öelda main, ütlesite võib-olla rämpstoit, aga toome paralleeli sellega antaksegi keskpärast või sellest allapoole jäävad. Miks me arvame, et auditoorium ei ole valmis võtma keskpärasest ülespoole jäävat põhjalikku, sisukat esteetiliselt nauditavat? Oma tähelepanu mitme asja vahele, siis tekib mul küsimus, et miks tahta teha nii läbikomponeeritud saateid, kui tehti varem kui ka publik, auditoorium muutunud ta ei ole see, kes Tauli kolmandik. 10. aastaga me tegelikult ei tea seda, kui palju ta muutunud on, killustunud ja nii nagu digitaalsete raamatute tulek või audi raamatutulek ei kaotanud ära paberraamatuid, vastupidi, on, on suur hulk inimesi, kes loevad neid suure naudinguga, jätkuvalt samamoodi on ka ajakirjandus sisu puhul inimesed tahavad üha enam kvaliteeti, sest nad saavad aru, et kui nad jagavad oma tähelepanu ära kõiksuguse pudi-padi ja rämpsu vahel siis ühel hetkel Sa tead kõigest midagi ja lõpuks mitte millestki midagi. Sinu siia vahele võib-olla ütlema seda ka, et see tsitaat, mis parajasti ette lugesid, on ühelt poolt õige ja teiselt poolt vale. Sest küsimus on see, mida peab, üldistab, eks ole, televisioon on väga keeruline. Kompleksmajandusest, poliitikast, kultuurist, ideoloogiast, kõrb, kunstist, populaarkunstist ja väga suurt osa maailma televisiooni on juhtinud, juhtinud rahaallikas, see on reklaam. Ja ütleme niisuguseid sageli niisugused lihtsustatud üldistusi tehaksegi selle pealt ütlemisel ameerikalikku ajakirjanduse mudeli pealt, kus põhiliselt toidetakse programm reklaamist ja tuleb teha nii-öelda madalama ühes nimetaja tasandil, et võimalikult suurelt torn kokku korjata, eks ole. Ja see reklaamitegijatele maha müüa. Õnneks on Euroopas traditsioon olnud natukene teistsugune ja on alati eksisteerinud väga tugev avalik-õiguslik ringhääling ja õnneks õnnestus meil ka Eestis pärast seda nõukogude aega ikkagi üsna korralikult ka seadusandlikul tasemel ja ja lõpuks ka reklaamist loobudes avalik ringhääling üles ehitada. Ja need on kaks täiesti erineva iseloomu ja eesmärk gigameediumi või meediumit televisiooni sees. Ei ole, nii et selles mõttes jah, võib üldistada, et, et mis seal seda igapäeva. Et tavaliselt saadet ikka nii väga põhjalikult analüüsida, üldistada, teooriaga katad. Samal ajal kui sa loed avaliku ringhäälinguülesandeid, mida ta oma oma rahva aja ja kultuuriga justkui nagu tegema peaks, eks ole, siis on need vaata et kõik need ülesanded kuuluvad konstitutsiooni preambula põhimõtete hulka ja selles mõttes ei tohiks televisioon nimodi nöörina järele lohistada. Nii, sellele majandusmudelile ütleme, mis teda kütab, kui ka ütleme noh, väga lihtsustatud arusaamisel auditooriumist aru saama, mis see meedium meiega teeb ja kuidas meie teda kasutame. Kui me läheme niimoodi lihtsat teed, et noh, tõesti lahutame kõik ära lühiuudiste pealkirjades, mis löövad ja ja anname Arudantoorium rohkem, kui ma ei tea, kümmet sekundit ei suuda tähelepanu koondada ja ütleme, et nii ongi Aga nii me tabame ainult seda, kelle tähelepanu ongi. Ja ongi neid inimesi, kes me harjutame neid ise ka, eks ole, kui me pakume neile hoopis teistsuguseid asju. Kui meil selleks võimalus on, siis inimese kõrv kuuleb õige asja üsna ruttu ära, nii et ise ei maksa võimendada trendi. Eks ole, ja trend toitub sageli, ütleme isegi ringhäälinguvälistest asjaoludest, mitte nii palju ringhäälingust endast. Nii et teletegijate raadiotegijat roll on siin üsna suur, mitte peale suruda ka ise olla, ütleme kasvõi niisuguse formaadi ja teksti ja, ja üldistuste ja mõtete ja seoste looja. See tsitaat esitab niisugust kajaka karjamudelit, et see lähtub kujutlusest, et televisioon on lihtsalt üks mingisugune lobby, mida visatakse laiali, mingisugused palakesed ja siis kajakad kisades tulevad ja püüavad ja ja keegi ei mõtle midagi, las võtavad seda, nad võtavad kõike, mida me anname. Asi on selles mõttes keeruline, et tegija vastutus on üsna suur televisiooni puhul, noh, toon Eesti praktilise näite, võtame näiteks teleuudised. Meile näidatakse, kui me võtame kõik uudised kokku, ma ei räägi siin konkreetsetest kanalitest. Ja kui ma väidan seda, et meil iga päev näidatakse niisugusi pilte tekstide juurde, mis ei lähe üldse kokku selle jutuga, mida esitatakse uudistes ehk siis tegelikult meil kogu aeg lakkamatult petetakse. Meile näidatakse mingisuguseid pilte, ma räägin siin uudistekattes nii-öelda kattematerjalist, niisugust terminit tegelikult ei tohiks kasutada, et me katame pildiga mingit teksti, aga see on hästi levinud tegijate hulgas. Ehk näidatakse täiesti suvalisi liikuvaid pilte, mingite uudiste kataks. No kõik kanalid teevad seda ja siis korduvalt, sest et katta korduvalt seda materjali jätkub, ei ole aega, et minna välja filmima või noh, siin on täiesti kurioosseid näiteid, kus muide inimesed on lahkunud ilmast, aga ikka nad on ekraanil aastast aastasse ja siis oma omaste seast tuleb ka protestidest. Miks näitate taas 100 inimest, noh, see on niisugune natukene tragikoomiline juhtum või traagiline juhtum. Ehk ma tahan öelda see juhtunut teleuudistes on mitu asjakohane pilt, seda ei saa vaataja hinnata, sest vaatajal puudub see niisugune võimekus hinnata, et ta saaks aru, et jah, need pildid, need ei, need ei vasta tegelikkusele. See on ainult tegi vastutus, see on ainult tema kvaliteedimärgi küsimus, kui ma olen uudiste toimetaja, kui ma olen professionaalse Uudisteüksuse töötaja, siis ma hoolitsen selle eest, et kõik see pilt vastab tegelikkusele, seal minu vastutus, seda ei saa vaataja hinnata, seal lakkamatu kujutlus, et oi, et vaataja on tema tark, tema saab aru ei saa, mingid asjad on ikkagi nagu meie kui tegijate asi. Sellepärast ma olengi ajakirjanik, et ma teen teatud professionaalsed otsused. Ma vastutan selle eest, mida ma ütlen, aga ma vastutan ka sellest, mida ma näitan. Paraku Pean tunnistama, et see näitamise vastutus on Eesti ajakirjanduspildis suhteliselt kesine, üks viga, mida me ilmselt ei tohiks teha, aga mida on väga kerge teha. No ütleme, alustame sellest tuntud asjast, kui mahutuse tungil küsiti kusagil 1950, et mis ta arvab suurest prantsuse revolutsioonist sellega juba mitusada aastat toet, siis ta ütles, et et vara on veel tegelikult öelda, eks vaatame. Aeg näitab, et sama on umbes praegu, me oleme selles nii-öelda uue meedia raamistikus umbes noh, ütleme 2005 12 15 aastat on, see on väga algust, eks ole. Ja nüüd me praegu kujutleme ette, et see ongi selle, selle reediat tulevik. Päris kindlasti ei ole. Ta lihtsalt rahulikult suhtuda kõikese, muutuda nii-öelda Onliniks internetics Lashiks, lühikeseks. Ma ei tea metafoorseks üleliigselt metafoor selleks, et inimesed ühe sekundiga kätte saaksid. Ma arvan, et tuleb rahulikult vaadata seda aega, kuidas see muutub. Need niisugused põhjalikumad käsitlused natukene tingitud ka sellest, kuidas aeg meie ümber muutub, eks ole, ma ise usun selles mõttes televisiooni mingisuguse niisuguse noh, ütleme mis sõna nüüd kasutada niisugust ütleme kähevusesse selles mõttes, et see on üks kummaline tehnoloogiline võimalus, mis suudab. Ja siin on juba korra vihjati selle. Klouni peale et ta suudab hoida Sootšeumi rahvast ja identiteeti ja niisugust, ütleme noh, nihukest soodiumi kuus ja kultuuri kuus. Ja niipea, kui me hakkame tunnetama, et me oleme sellega liiga kaugele läinud, et me oleme selle võimaluse nagu iseendalt ja inimestelt võtnud, et me oleme lahustanudki ära kõik niisuguses peenes igapäevases purus, et ma arvan, siis pöörab see ajaratas jälle tasapisi tagasi. Nii et oleme hästi rahulikud. Oluline on see, et ajakirjanikud ise televisioonis ja raadios saaksid aru, mis on nende missioon. Miks nad seda tööd teevad, eks ole, ja kuidas nad seda teevad ja kuidas nad seda vähest raha ja aega, milles kajasin, rääkisid, ja seda on tõesti paraku vähe. Nii väiksel rahval on natuke vähe raha väga hea raadio ja televisiooni tegemiseks me näeme seda uurijatena. Meil oleks vaja noh, ütleme kusagil 20 protsenti rohkem aega ja 20 protsenti rohkem raha ja 20 protsenti rohkem inimesi. Ja siis sellest eesti kultuurist sünniks hiilgab raadio televisioon. Ma olen täiesti veendunud ja ma arvan, et tasapisi saame rikkamaks, natukene aeg muutub ja need kõik asjad noh, ütleme Lähevad omadesse kohtadesse. Olgem rahulikud, ärve esimestena trendide ja moodide ja, ja niisuguse peavoolu pealt tuletame seda, mis saab nii-öelda ajas ja ruumis edaspidi. Küll muret, kui USA presidendi loodud trend väljendada ennast tviitide kaudu saab ülemaailmseks, et kes siis enam loeb nelja köidet Four saatide saagat aga Marju, milliste teadmistega Tartu ülikool varustab oma ajakirjanduse bakalaureuse lõpetada? Tead ma arvan, et need põhioskused, mis on tegelikult Juhan Peegli algusaegadest üsna samad ja aja jooksul veidi kujunenud, aga just selline professionaalse ajakirjandusepoolne põhioskused ja põhi põhiväärtused, mis ajakirjanikul peavad olema, et ma teenin ennekõike avalikkust, et ma olen faktitäpne, et ma olen tasakaalustatud, need teadmised võtavad tudengid kaasa, ma olen täiesti kindel Tartu ülikoolist kui Tallinna ülikoolist võrdväärselt nüüd on alused, millele kogu see kogu see vundament, millele kõik ülejäänud saab laduda. Jah, proportsionaalselt on ilmselt aegade jooksul muutunud see, kui palju ja milliseid praktilisi oskusi õpetatakse. Et Tallinna ülikooli juurdetulek tähendas ka selgelt seda, et Tallinna ülikool positsioneerib ennast rohkem praktiliste oskuste peale. Tartu hindas ümber pigem hinnata siis seda, et inimene on õppimisvõimeline kogu oma elu vältel võtteski just arvesse seda. Aga, mis siis, kui ühel hetkel on ajakirjandus ka nendesamade säutsude kujul ehk et siis peab olema ajakirjanik valmis, kui ma ümber mitte minetama oma eelnevaid teadmisega õppima ümber olemas sealjuures just nimelt kriitiline nii enda töö suhtes kui ka ümber toimuva suhtes. Ehk et ma arvan, see kriitilise meele ja selliste põhiväärtuste, ajakirjanduse, professionaalsete põhiväärtuste osa on Tartus on äärmiselt oluline ja see on see, mida hoitakse seal ka väga, väga selgelt. Kui sa nüüd küsite selle kohta, mis on tere, osaleb Tartus, mina kindlasti ei ole õige rääkima teleõpetamisest Tartust, kuna mina thermagi õpetanud küll, aga ma olen ise seal õppinud Aune Undi käe all, kes ka jätkuvalt praegu seda õpetab ja täpselt samas mahus kui, siis kui mina õppisin 15 aasta eest, et tegelikult see on üsna piisav noorele tudengile, saamaks teada, mis on televisioon ja kuidas seda on võimalik teha. See ei eelda seda, et sealt tuleb välja valmis teleajakirjanik ja seda ükski ülikool tegelikult teha ei saagi, sest väga palju ajakirjaniku tööst vormiga praktika. Aga selge on ka see, et ajakirjanikuks saada ainult ühes toimetuses ei ole ka võimalik, et saab ära õppida teatud oskused, nii-öelda käsitööoskused. Aga kas sealt tuleb kaaslase mõtteviis, et mis on minu roll ajakirjanik on ühiskonnas, seda, seda võib-olla vähem. Marju ütles paar olulist sõna, mis tõesti Tartut ja Tallinnat ja kogu ilmselt meie nii-öelda koolkonda aega ühendavat. Jah, Tallinna Ülikoolis tõenäoliselt praktiline õpe, niisugune nagu vorm on nagu tõesti praktilisem, kuidas seda teha. Ja need põhimõtted on meil mõlemal koolil sarnased. Me üritame tudengeid panna arusaam, et oma tegevuse eesmärk tuleb võimalikult täpselt sõnastada. Ja teine asi, et noh, see kõlab eesti keeles natukene halvasti, no ma ei tea, kas halvasti, aga võib mitmeid, tähendab seda, et me tegelikult teenime rahvast. Me oleme teenrid, eks ja see, kui sa võtad mikrofoni, kui sa lähed ekraanile, siis sa tegelikult noh, ütleme teenid oma rahvast. Ja see on nüüd see, mida peavad tegelikult tele ja raadio juhtkonnad ise ära tabama. Et nad loovad selle ruumi selle keskkonna ja need tingimused, et need ajakirjanikud, kes siin töötavad, saaksid oma rahvast parimal viisil teenida selles tähenduses, nagu Winastasena mõtlen ja mida väga paljud head ajakirjanikud ka päevast päeva ju teevad. Panen siia vahele ühe mõtte, mida ma tudengite peal katsetan, eriti need noored tudengid, kes on näinud mõnda veebiväljaandesse tööle ja, ja kui tulebki jutuks see, et, et kuidas teha nii-öelda klikitavad pealkirja ehk millele inimesed klõpsaksid, mis nende tähelepanu haarata. Ja siis sellel hetkel küsingi, et kui te olete nüüd välja mõelnud selle klikite pealkirja, siis kelle huve te tegelikult teenita, et kui see on meediaorganisatsiooni ärihuvi saada võimalikult palju klikke, siis sellel hetkel seal hakkad teenimast avalikkust? Jah, sa võid avalikkust teenidega väga tabava pealkirjaga aga ennekõike, kelle huve sa teenindad? Teenimise aspekt on tegelikult päris oluline just avalikkuse teenimise aspekt. Kuhu jääb siis see ajakirjaniku oma kordumatu isiksuse väljendamine ekraanil? Ma arvan, et siin on vajalik kindlasti meenutada pandi mõistet ja see on autoripärasus, kui palju autor paneb ennast tekste sisse, olgu see tekst siis raadiosaadetele saade, ta lihtsalt mingi kirjutatud tekst selles mõttes tõenäoliselt ka tviit või säuts mahuks, pandi sellesse žanri skaalasse. Pant kirjeldas žanre tegelikult just raadioajakirjandust lähtuvalt. Ja kui me nüüd kujutaksime, et ühest küljest pandi jaoks oli oluline määratleda, et kui tihti on tekst no näiteks võib-olla siis tõesti selline raadiokompositsioon, kus kasutatakse muusikat, et igasuguseid ruumi, helisid, mingisugust tegevust, loomulikku heli, teksti niisugune teos, niisugune kompositsioon, nagu ta seda nimetab raadio kompositsioon. Ja teisalt võib-olla niisugune hästi kiretu nagu uudise puhul, noh, võib olla. Ma ei tea, kuhu see säutsis kuuluks, aga aga kindlasti on selliseid tekste, kus ma ei pea panema tohutut tihkust sellesse teksti, vaid see ongi oluline, lihtsalt kainelt miski asi ära öelda, nii et see on üks määratlus, arutles siis, et kui tihke saab üks tekst olla seal teksti kompositsiooni määrav niisugune telg. Ja teisalt räägib siis pant sellest, et kui palju tur ennast teksti paneb. Autoripärasus on selliseid žanre, kus autor peabki selgesti sees olema, mingisugune ütleme, ühel saatejuhil põhinev niisugune personaalne eriline käsitlus, no siin on ka selliseid formaate ju ka maailmadele ajakirjanduses. Aga samas on kindlasti vajalik teatud žanrite puhul, et autor eemalduks ei pressiks ennast peale, noh, ma näiteks võiksin kriitiliselt öelda, et minu jaoks on ikkagi probleem, et Eesti teleuudistesaadetes uudistesaadetes see ole seila toksu. Ikkagi küsija väljendab selgelt oma positsiooni, ehk ta tegelikult ajakirjanikuna mängib ennast maha, sest ta annab märku sellest, kelle poole ta hoiab. Et noh, siin me võiksime vaielda, aga pandi määratluse kohaselt vot see žanr uudisteformaadi intervjuu ei luba sellist ooperipärasust. Nii et Mandy puhul mõtleme sellele, et ja sadamaga õpetan tudengitele tajuma, mis on ühe või teise žanri eesmärk. Miks on üks või teine tekst just sellise struktuuriga, et pahatihti kipub see sassi minema, et me näeme niisugusi segadusi Eesti ringhäälingu ajakirjanduses? No siin võib meenutada, ilmselt peabki koos Valdoga meenutama kaldatjana Vanovitšid, kes oli esimene, pandi Karemäe uurija, kuna tõesti, need olid televisiooni uuendused ja mulle meenub Tanja kirjutistest, ta on avaldanud raamatuid, on päris uhke pealkiri, fakti, kujund mida ta tuletas siis nii Valdo kui ka Rein Karemäe esimestest esimestest töödest ja neist analüüsida ka tal oli väga huvitav. Kui ma nüüd ei eksi, olin selle ajakirjaniku reporterid klassifikatsioon ja ta jagas nad kolmeks. Et on üks tüüp ajakirjanikke, kes on justkui nagu torud. Et nad võtavad mikrofoni, panevad inimese suu ette, lasevad tal rääkida, mis tal rääkida on ja satsid kogu lugu. Ma olen vahendaja, ei sekku, see on fakt. Niimoodi ütles, testib ja ajakirjanikud niisugused, kellel on endal väga täpne ja selge ettekujutus seda, kuidas ja mismoodi asju tuleb käsitleda. Ja nad kasutavad nii-öelda inimeste elu ja tegelikult ainult selleks, et seda oma pilti sellest maailmast justkui nagu tõestada, valivad ainult selle kitsa osa. Ja kolmas tüüp ajakirjanikke, kes püüavad koos inimesega mõtestada, pakkudes talle võimalusi omades ise mingit kujutlust ja kasutades seda inimest ka kui ühe kujutluse omajad koos mõtestada seda, seda aega ja sündmust ja tegelikkust, mis tema ümber toimub. Need kolm väga eri tüüpi ajakirjanike ja ilmselt Valdo tõenäoliselt kuulub sellesse kolmandasse tüüpi, aga, aga neid kõiki kolme tüüpi loeme iga päev ju näha raadiost kuulda, nüüd jälle mina ütlen, et see on niisugune noh, ütleme, see ei ole mingi isevoolu teel, eks ole, see peab olema niisugune teadlik meediaorganisatsiooni tegevus, millist tüüp, b ajakirjanike, millist tüüpi ajakirjandust ja, ja sealt tulevad kõik need autori nägemused ja keda ta valib, keda ta laseb ühte või teist või kolmandat asja teha, kellele ta pakub võimalusi. Mõned inimesed on tõesti noh, ütleme niivõrd tugevat, ainult faktide edastamisest seal, nende tugevuses, nad töötavad seal, kus nad peavad töötama inimesega, olemas väga tugevaid, kes suudavad üldistada, suudavad siduda erinevaid asju omavahel, kes suudavad luua metafoore, kes oskavad sündmust näha, näha läbi aja, mitte ainult tänases päevas. Nendele tuleb ka anda võimalus. Ja nüüd selles mõttes me oleme võib-olla praegu niisuguses, nagu ma enne ütlesin, segases hetke, sest me ei tea, kellele tegelikult tuleb rohkem võimalusi anda, eks ole. Ja seesama suur organisatsioon Errbja tegelikult üritab võidelda kõigil nendel nendel erinevatel platvormidel, eks ole. Me tahame olla sama head kui delfi, kuna me tahame olla sama sisukad ja mitmekesiseid kui raadio ja veel teha ka oma televisioonitöö ära tule nüüd kõik see puder, kapsaktika tähendab seda, et me hajutame oma ressursse, kaotame justkui nagu selge joonena, mis on televisiooni noh, ütleme meie roll. Et neil tuleb rahulikult järele mõelda ja siis kõik need autoripositsioonid ja erinevad ajakirjanikutüübid, kõik need asuvad paika, ütleme tudengitele üritame seda muidugi rääkida, aga tudengid on veel väga noored. Ajakirjanikuks tuleb kasvada, paraku. Ma olen ju näinud, tulevad alla kaheksateistaastased. Marju on ainult Indrek on läinud, me alustame kaheksateistaastaste noortega, kellel on suhteliselt kitsas maailma pildikene, paraku ma ei tea, kas eita seda, et kuidagi Eesti haridussüsteemile, aga maailmapilt teadmisi ei ole palju, aga pilt on kuidagi paigast ära ja lähevad ülikoolist ära, lähevad kusagil pärast magistratuuri 22 23 aastased inimestena siis ma võin öelda, et nad on lastest täiskasvanud saanud, aga nad ei ole veel ajakirjanikuks saanud. Et sinna kulub veel üks kümmekond aastat. Ja vot seda tuleb kuidagi niimoodi rahulikult, et nagu nagu suunata, sellest tuleb aru saada ja toetada noh ega muidu ei kasvane talendid igas ühes on mingi anne. Televisioon ja raadio on ühislooming, eks ole, väga paljude inimeste ühislooming, nii et eks meil on siin niisuguseid tühja kohta tegemata asju nii võib-olla ülikoolis kui ka rahvusringhäälingus endas. Jah, väga õige, et ülikooli tulevad tudengid ja nad lahkuvad sealt väga rikkalike teadmistega, aga, aga võib-olla mitte niivõrd tarkusega, tarkus, kasvabki ajapikku, aga üks teadmine, mille nad saavad kaasa just selliseid, et ütleme, ajakirjanduse suurkujusid vaadates ükskõik, on nad aastakümnete eest või on need kaasaegsed, et mida neilt õppida ja hektar, küsisin oma tudengite käest, et mida te olete siis Valdo paindilt õppinud ja siis nende jaoks oli muidugi väga selge, et see ei ole kuulunud nende Meediarepertuaari telerepertuaari, sest et see lihtsalt ei olnud sellel ajal eetrisse, ei ole ka praegu eetris ja nende kokkupuude ongi ainult siis, kui me räägime Valdo Pandi sünniaastapäevast. Ja et selles mõttes on väga hea, et me neid taolisi aastapäevi väga hästi meeles peame. Aga teine asi, mida, mida tudengite nüüd koostades siinsamas ERRis pikki lugusid Valdo pandist tähele panid, resed, aga vaata, kuidas see mees elased külla tõi uuendust ja küll ta Tõivat temalt võikski õppida seda, et kuidas väheste vahenditega teha midagi täitsa teistmoodi, et kõik need asjad, mis, kuidas teha olemasolevate vahenditega midagi teistmoodi, et selle esimese tudengid tõid välja aga üks asi, mis neile ka väga hinge, mis väga palju arutelu tekitas ka seetõttu, et ma jagasin sotsiaalmeedias ühte seda. Valdo Pandi lugu. Seal loos oli siis kirjas Valdo Pandi eluõhtu ehk et kuidas ikkagi üks ajakirjanik võib ennast katki tööd? See on asi, mis tudengeid, eriti neid noori noori ajakirjanikke, kes on tulnud juba meediasse tööle, kõnetas väga, et kas meie võistlusajakirjanikena ongi vaadata, kes esimesena ennast surnuks töötab ja siis võib-olla saad sa suurkujuks, et see on asi, mida tudengid väga-väga õpivad ka tänapäeva ajakirjanduse suurkujudel, et kuidas hoida ja kuidas jääda ise sealjuures inimeseks ja terviklikuks inimeseks, nii et seal oleks lähikondsed, et sul oleks perekond. Et sama arutelu tekkis meil ka Urmas Oti filmi järel, et oli tõesti oma eriala professionaal, aga kas see tähendab seda, et mul enda isik ise inimesena ma kaon sealt kõrvalt ära, et need on asjad, mis tudengeid ka väga palju kõnetavad ja just selliste inimeste puhul, kes oma eriala professionaalidele on väga silma jäänud ja samas rahva hulgas väga armastatud Indrek, kas televisiooni on võimalik teha pühendumata sellele jäägitult ja jättes kõrvale kõik muu, mis ei ole televisioon? Ei ole ikka peol pühenduma ka juba see, et sa ostad kaamerata midagi, ütled, et peab ikka tahtmine olema, et sa, sa tahad öelda, see paistab nagu välja, see on osa sellest žanrist. Ja noh, kui nüüd jälle mõelda, et analüüsida, milline on praegu Eesti teleajakirjanduse pilt, ma ütleksin natuke vähe, ongi just seda teleajakirjanduslikku ambitsiooni. Et ma tõesti näen, et see inimene on tahtnud sinna minna, teha seda report, taaži ta on jõudnud mingisse erilisse kohta, et on hästi palju selliseid vormistajad, vormistamist on hästi palju just seetõttu, et liiga palju on eetriruumi. Nii võib pisikeses riigis, meil on liiga palju telekanaleid, kõlab ehmatavalt, eks. Aga jah, me teeme tegelikult need suudiste produktsiooni vaadates võiks olla tegelikult mingi poolteist telekanalit. Sama on öeldud ka ajalehtede kohta, et noh, lihtsalt see ressurss, professaadi hulk lihtsalt hajub ära. Ja siis pahatihti on, on tegijad. Keskpärased ei suuda teha head head produktsiooni. Võib-olla ma olen sellega põhimõtteliselt nõus, aga eks ole, majanduslikud võimalused, reklaamiraha suurus, eks ole, turg ja majandus on tegelikult loonud võimaluse niisuguse hulga tele- ja raadiokanalite tekkeks. Ja on täiesti loomulikult inimesed kasutavad seda ära, see on ju põnev ja huvitav valdkond, eks ole, ja eneseteostuse valdkond, aga kui rääkida niisugusest kvaliteetsest ajakirjandusest, kvaliteetsest televisioonist ja kvaliteetsest raadiost, siis ma arvan, et meie noh, vähem kui miljoni inimese kohta või natuke rohkem kui miljoni inimese kohta piisaks märksa vähemast küll ütleme, selles mõttes me võib-olla ja noh, niisuguse liberaalse avatud ühiskonnaga ei jurit eriti reguleerida ega suunata, et aega oma ajakirjandust kolos peaaegu jumalavastane tegu, eks ole, kui keegi mingisugust ajakirjandus poliitikat tegema riigikogus või otsustama midagi riiklikul tasemel ajakirjandus on vaba, igasugune niisugune vabaduse kitsendus kutsub esile tohutu tormi, aga tegelikult on üks asi veel jäänud tõesti tegemata, et me kogu oma niimoodi raadio ja televisiooni, aga ajakirjandusmaastik kui ei ole, ütleme rahvuslikest huvidest lähtudes ei ole väga põhjalikult analüüsinud, meil ei ole isegi seda organit, meil ei ole isegi seda subjekti mis enamikes muuseas, Euroopa riikides on olemas. Nad ei kitsendada ajakirjandusvabadust, aga nad reguleerivad oma riigi meediakeskkonda üritades seda tasakaalustada sellisel viisil, et tuleks maksimaalne kvaliteet. Et valdkond töötaks, aga ta oleks tasakaalustatud džanrid töö, kvaliteedi ja eesmärkide mõttes. Me oleme nüüd olnud väga pikka aega lasknud seda nii-öelda omavoolu, selle nimi on ringhäälinguregulaator, mida meil polegi tegelikult ju olnud ja see regulaator ei tähenda seda, et on keegi kuri isa, kes kogu aeg karistab ja vaatab ja ja otsib vigu, vaid vastupidi, niisugune organ, mis suunab, tasakaalustab kogu seda valdkonna toimimist. Ja hea, et indrek sellest kõlanud ma hakkas, ma arvan, et lähiaastatel ja nüüd kogu selles niisuguse uue meedialaines ja televisiooni teisenemisele aines ja raadio teisenemise laines tuleb meil varem või hiljem hakata niisuguse ajakirjanduse niisuguse pildi tasakaalustamisega majanduslikus, kultuurilises, poliitilises ja ja niisuguses sotsiaalses võtmes, mis on meie väiksele rahvale kõige parem. Ajakirjanduslik mudel, tuleb veel varem või hiljem tegelema hakata. Ja selle eest tuleb seista ja nagu siin on mõned aastad varem juba viidatud sellele, et Eestis on peatoimetaja kriis, ostaks, ma arvan, viimased 15 aastat on sellest räägitud. Tähendab, meil on puudu missiooniga loomingulistest pädevatest juhtidest sest ei saa meediaettevõtet juhtida nagu mingisugust vabrikut, vaid seda pidevalt olema loominguline kapital, seda pidevalt olema niisugune innustamis võime. Ja paraku on see probleem, et meil on keskpärased juhid sageli ühes või teises meediamajas. Ja sealt tihti ka hakkab see niisugune kehv keskpärane ajakirjandus peale. Ma lisan siia juurde, et see keskastme juhtide kriis on meil tõesti tõsine ja just selle juurde tagasi tulles, et platvormi võimalusi ära kasutades küsin juttelisestmine eetrit liiga palju, siis teate, internet ei saa kunagi otsa ja on juhte, kes arvavad, et seda võiks ikkagi katsetada, teha ehk heita lõputult eetrit ka internetis ja, ja see on probleem, kui juht ei saa aru, mis on sinu platvormi võimalused ja, ja kasutab ka oma inimesi inimkapitali valesti. Ja see on, on väga-väga suur probleem, aga siin me tulemegi tagasi, et alustuseks peavad meil olema head ajakirjanikud, kasvanud nendeks juhtideks. Saate lõpuminutid on käes igalt saatekülaliselt palun mitme hulgast ühte ülesannet, sihti või soovitust, millega te oma üliõpilased Saadate ajakirjandusse, Marju. Ole sina ise, ära proovi olla keegi teine, eriti teleekraanil, see paistab välja, tuleb olla ise see autor, siis peab olema inimesel ajakirjanikuna hästi nähtav. Indrek. Ära peatu poolel teel, tihti juhtub noortega see, et teevad esimese teleloo, siis nad teevad terve elu seda ühte ja sama lugu ühtmoodi. Vine edasi ja otsi midagi uut. Hagi. Oma alati väga selgelt eesmärki, arusaamist sellest, mispärast sa mikrofoni võtad ja saadet teed. Püüa asjadest võimalikult täpselt aru saada. Püüa leida nendevahelisi seoseid. Ja lõpuks, kui sa seda kõike hakkad teostuma, siis sea endale kõige ülemaks eesmärgiks oma rahvast ja inimesi teenida. Tänane aruteluring selle üle, kuidas Valdo Pandipärand on kandunud tänasesse päeva raadioeetrisse teleekraanil. Nende mõtetega lõpetame saate saatejuht Kaja Kärner. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.