Fred Jüssi, millised olid teie omavahelised suhted, kontaktid, olite te töökaaslased? Olite te sõbradanes Valmaga? Ja me kontaktid olid töised aga töised selles mõttes, et et see töö oli midagi, mis meid ühiselt kandis. See, mis mind ma võin öelda küll väga rikastas mu maailma avardas. Aga nad ei olnud Vicky ainult noh, raadiomajasiseselt või, või erialaselt või tehniliselt või. Hannes oli ju tehniliselt meistermees. Vaid nad olid ka toredad inimlikud kontaktid inimlikud kokkusaamised koos mõtlemised koos töötamised. Ma kaotasin järjekord üldse selle tajugi ära, et töötan niisuguseid mälestusi, mul on. Kas sa tahaksid mõnest sellest mälestusest meile rääkida? Noh vaata neid inimesi vist ei ole väga palju, kes, kes seisatavad eluteel ja vaatavad tagasi üle õla ja, ja püüavad, püüavad leida vastust küsimusele, et kust õieti lähtuvad need hoovused, eluhoovused, mis meid kannavad ühele või teisele rannale. Minul on olnud see kombeks ja ma pean ütlema, et Hannesega on seotud üks minu elu väga suuri muutusi. Tema ei ole selleks midagi ise teinud. Ta on nagu katalüsaator, selles, selles muutus selles protsessis olnud. Aga ilma temata. Kui me hakkame vaatama kuidasmoodi, need asjad meie elu aias hargnevad, ma ei istuks praegu siin. Ma mäletan meie esimest kohtumist, see oli meie esimene kohtumine külma teda nägupidi teadsin siis, et mina elasin tol ajal Hiiumaal ja kui nad mulle Härmuga külla tulid, ükskord. Nad olid kolmekesi autojuht, Mati Nad olid Moskvitšiga ja Hannes oma Moskvast laenatud Nagramakiga, mis oli tol ajal tehnika ime. Küllap praegugi veel. Jah, äärmu käsid Härmasaar jaa, härmas haarm, jah. Ja, ja me siis neljakesi sõitsime ringi ja, ja seal toimusid lindistused. Ja nii palju, kui ma aru sain, millega tegemist on. See, see tegi mu ära ja see tegi mu ära. Sellepärast, et see oli tõeline ime sattuda maailma, milles sa rohkem kui 30 aastat oma teada avatud kõrvadega liikunud oled sattuda täiesti teisel tasandil. Aga seda vastuolu ei olnud, et sa oled looduses ja sul on seal tehnika, et see tehnika nagu segaks seda loodust Ei vot selle tehnikaga on niisugune asi, et see on nagu fotoaparaat see nagu fotoaparaat, ma olen ju pildistaja olnud ka palju aastakümneid. Et ta avab sulle uusi külgi, ta. See tehnika, Ma mõtlen, ta avab sulle niisuguseid külgi, mida sa ilma sellesse süvenemata töiselt süvenemata ei avasta, milleni, kas sa üldse kokku ei tarvitse puutuda ja ma mäletan tookord Salinõmme sadamas, kui siis mäletan Hannes lindistas igasuguseid mootorpaat D ja merre laineid ja tide kõlinaid seal rannakivide peal. Need on need väga lihtsad asjad. Ja kui ta siis mulle kuulata andis seda, mis sinna jäänud oli, siis ma olin. Ma ei, ma ei olnud arvanud, et, et seda niimoodi võib. See on ju, see on ju kunstniku töö, mida teeb helirežissöör helisalvestaja tehes valikuid sellest, mis teda ümbritseb, ja püüdes seda siis ka nii tehnilises kui ka esteetilise mõttes täiuslik täiuslikku jäädvustada. Ja vot see kohtumine on mulle meelde jäänud, ma tean, et me olime siis oma noh, ütleme siis, et see oli siis meeskond. Me olime Brassi järve ääres, on üks väike kinni kasvanud järv, jaa. Jaa, magasime lageda taeva all selleks et olla varahommikul platsis, siis kui hakkavad linnud häält tegema. Ma ei mäleta neid linde, aga ma mäletan seda kuidasmoodi, tuul käis läbi kevadist kase võrade ja mismoodi see oli kuulda läbi? Või selle salvestise selle tehnika kaudu ja vot see tehnika viib asjale ligemale. Ja see tehnika toob sulle esile niisuguseid niisuguseid üksikasju, selliseid varjundeid mida, mida inimkõrv ei kuule, see on nii nagu fotoobjektiiv. Kui sa vaatad palja silmaga mingit objektikest, noh, mis ta siis iganes on sul olgu ta siis mingi sambliku muster kuskilt kivi peal või mingi õis, või? Siis on see üks asi, aga kui sa süvened sellesse hakata uurima ja vaatama ja ja mõtlema, kuidas, mida sellest teha saaks kuidas seda jäädvustada. Ja, ja kui me räägime helide maailmast, siis selle teeotsa peale juhatas mind Hannes. Räägi sellest Sass Suumanni kavast ka. Ikkagi tuleme Hannese juurde tagasi, Hannes, seal me olemegi ja ikkagi tuleme Hannese juurde tagasi. Vist on õige ütelda, et tema kõrval ma õppisin tunnetama või, või? Jah, ikka vist tunnetama tundma helide esteetikat, ilu. Ja, ja ma mäletan, ükskord meil oli üks üsna huvitav ja pikk kõnelus sellest, kuidas lindistada inimesi. Ja Hannes ütles, et inimest tuleb lindistada nii, et ei läheks kaotsi tema kõne esteetika. See on väga huvitav märkus. Ja ma küsisin, mida ta selle all mõtleb. Ja ta, ta ütles sedasama, mida minagi mõtlen, alati, kui ma tahan väljast midagi väga loomulikuna raadiomajja tuua või kuulajateni tuua. Või heliplaadile või, või ükskõik kuhu. Et ta oleks vahetut, et oleks väga loomulik. Ja, ja sellepärast ma hiljem selle Hannese märkuse peale hakkasin inimesi lindistades väga hoolikalt kontrollima mikrofoni, kaugust. Inimesest kõnelejast, sellepärast et sellest mikrofoni kaugusest sõltus see, kui loomulikuna ma sellega Te saan. Ja seda suus Suumani luulekava. No see on üks omaette peatükk mu elus. Elus, võib öelda heategevuses. Ma olin Vilsandil muidugi eesmärgiga lindistada merehääli ja linde ja, ja kõike, mis mul siis juhtus. Lehmakell, ja tol ajal olid seal ju mullikad ja igasugused kõike, kõike, mida, mida sa looduses võid enda ümber kuulda. Ja, ja mida sa siis võid sealt ka endaga kaasa tuua. Ja siis oli Sassil, ta elas siis Vilsandil, tal oli ilmunud juubeli kogu sõnad, sula sõnad sulavad taevaga ühte. Ja ma ütlesin Sassidelt kuulet, loe mulle üks loe mulle üks kümmekond luuletust küünla lükkas seda edasi külla, veeretas seda ühest suunurgast teise, ikka ei sobinud ikka nii ja naa ja üks päev enne minu ärasõitu ma olin siis tookord nädalaga, seal ta ütles. No kuule nüüd, ma olen valmistule. Ta oli pannud valge särgi selga, ta oli pannud valge lina laua peale disluulekava või tähendab selle oma luulekogu juubelikogu ette. Ta kinkis mulle selle ka tookord. Ja ta luges sealt mulle 30 luuletust. See on kõige ilusam esitus. Siis ma muidugi tuba oli vaikne ja ma mäletan, et kogu selle salvestise vältel või sellest võtame selle aja jooksul ma kuulsin ühe kärbse lendu kõrvaklappidesse oli kõik. Maja oli vaikne ja meeleolu oli hästi rahulik ja see oli ilmselt see, mida Sass oli nii väga oodanud ja mida ta oli endas ette valmistanud ja mida mina otsekohe adusin. Kui me hakkasime asja juurde. Tulemus oli, oli üllatav, ma kuulasin seda mitu korda. Ja see oli minu arvates nii ilus, et ma ei tihanud selle kallale minna. See, see lint seisis tervikuna ühe aasta ja siis ükskord me võtsime julguse kokku, ütlesin Hannesel, et kuule, tead, mul on üks, üks niisugune asi varuks, et tule appi, teeme sellest ühe luulega. Noh, ma kujundan, Me kujundasime õieti raadiomajas hiljem ka ühe tema heliplaadi, aga mere ja metsahääli, aga ta oli need lugenud stuudios ja sellele hoopis teine värv varjund, kui sellel tervikul, mis ta luges mul Vilsandis oma kodu. Vaikuses. Me tegime seda vist. Ma ei julge öelda, kas see oli see kavaga juhtus mitu korda, et me tegime öö läbi seda. Ja tulemus oli mulle üllatav, me kujundasime selle luuletuste valiku, mis sellest lindist tehtud sai tervikuna, see peaks olema arhiivisse must materjal, nii-öelda see lint. Me kujundasime ta looduse häältega, seal oli merd ja seal oli pääsukeste vidinaid ja seal oli kurgede hääli ja. Minu jaoks üllatav tervik, sellepärast et minu kujutlus sellest, missuguseid helisid ma selle mehe hääle ja selle lugemise laadiga kokku tahaksin panna. Minu kujutlus oli üks ja kui me hakkasime minu kujud järgides neid kokku panema, siis selgus, et, et see on hoopis midagi muud. Meil tuleb hoopis meil tuleb otsida hoopis teisi hääli ja helisid. Et nad läheksid kokku kõlasse Suumanni sassi hääletämbri lugemise laadi ja selle hingestatusega, mis Olisassile omane, kui ta oma luuletusi rahulikult luges. Vaat niisugune niisugune mälestus on mul sellest, see oli eetris. Noh, ega tol ajal jõulupühadest ei räägitud, aga see oli esimest korda eetris esimesel jõulupühal 1978. Ja, ja minu teada on seda luulekava korratud ka hiljem, just jõulude aegu. Jätan meelde, polegi ammu korranud. Et. Tihti ju? Võib võhikuna mõelda, et see mees, kes on puldi taga, et ta on selline tehnokraat, kes liigutab neid nuppe ainult või või noh, võtab seda sellist tehnilist maailma oma ratsionaalses olekus, kuhu sinnase loomingulisus mahub. Alles ei olnud tehnokraatia, Hannes ei oldud tegelikult insener. Ta oli küll insener, sest ta tundis ikka nii palju, kui mina asjast aru sain ülihästi seda tehnikat, millega me tol ajal töötasime või mis meil kasutada oli nii välitöödel kui ka raadiomaja stuudiotingimustes. Aga Hannes oli esteet kõigepealt. Ja, ja tema oli see, kes, kes juhtis sind helide maailma ja häältemaailmavarjundite juurde. Ta nimetas neid värvideks, aga ma olen hiljem kõnelustes kogenud, et on olemas ka vist värviline kuulmine. Et kui inimene kuuleb mingit heli, siis tal ta hakkab nägema värve. Minul niisugust kogemust ei ole, aga ma tean inimesi vähemalt ühte kindlasti, kelle niisugune niisugune omadus on loodusest antud. Nii et on vist õige ütelda varjundid. Ja, ja nende varjundite juurde looduse helide varjundite juurde juhtis mind esteet. Ja ega ta ei õpetanud sind ta, ta viis su raja otsa peale ja vaatas, mis moodi sa seda rada siis käid? Vahelda nöökis sind pärast. Ja, ja vahel ütles, et ega rohkem teiega rohkem siis meil on valida midagi. Ja kui me raadiomajas neid no minu saaki minu jahisaaki ümber võtsime, siis kogunes sinna tavaliselt rohkem inimesi, sellepärast et see oli omamoodi üsna tavatu see ainevald või see, see maailm või see valdkond, mille ma tõin siia metsast, merelt, maa-alustest käikudest, mere saartelt, soodest, rabadest, öödest, hommikutest, tuulevaikusest, tuulemühast, metsas. Ma lindistasin kõik, lindistasin jää kõlinaid ja kohviveskeid ja mesilaste suminaid ja jaa, ja nende ühine analüüs, vaat seda ma hindan sellest, mis siin kõige rohkem seal ei olnud muidugi ainult Hannes, sellepärast et seal olid meie, meie operaatorid, kutsusime neid nööbikesteks. Nööbikese tulid asja juures ja Härma saar, muidugi ka vaat Härmo ja Hannes moodustasid minu jaoks omamoodi tandemi, sest nende nende tunnetus oli erinev. Aga nad töötasid väga tihedas noh, niisuguses koostöös või kokkukõlas ja ja ma õppisin nii ühelt kui teiselt, aga ka sellelt tervikult, mille nad kokku moodustasid. Nii et ja see oli, ma hindan kõige rohkem selle niisugust esteetilist väärtust või, või selle tähendust enda jaoks. Et kuulajale nüüd väike orientiiri anda, mis ajast alates need loodushäälte salvestused algasid või, või mis see oli? Ja nad algasid sellest ajast, kui jõudis raadiomajja see tehnika et ei pidanud enam laenama Moskvast raadiomaja, sai seened, makid ja mikrofonid. Ja kuna Hannes oli ettenägelik inimene, ta sai aru, millega tegemist on, kui niisugust mänguasjad minu kätte sattusid. Ta oli ettenägelik inimene, palju ettenägelikum kui mina tol ajal ma ei osanud undki näha, kuhu see laevukene tüürib ja kuhu see hoovus meid kannab. Oma võimalusi kasutades, ta lõi ju. Programmidest tõi selle tähendab looduse aabits ja loodusesaated, loodus hakkas kõlama Eesti raadios ja ainult minu salvestist, sest vaid ka nendest arvututest kontaktidest, mis mul olid välismaailmaga ma sain ju plaate ja salvestisi inglaste käest ja ungarlaste käest ja Moskvast ja Leningradist ja ja Hannes. Ma ei tea, kas ta oli mu ülemus, ei olnud, mul ei ole niisugust suhet temaga olnud, küll ta vist oli. Igatahes, kui ta oli ülemus, siis ta oli üks niisuguseid kullaväärseid ülemusi, kes ei seganud sind tööd tegemast. Aga samas ta oli sulle mõttekaaslane. Ja ja mõttekaaslane oli ja ta oli väga huvitatud sellest, kuidas minu käsi käib ja kuidas meie ühine asi areneb ja edeneb. Ta oli väga huvitatud sellest, et asi läheks ülespoole. Et ta läheks nii tehnilises kui ka esteetiliselt des liiguks täiuse poole. Sellepärast et see on lõpuks ikkagi kaubamärk ja see on ikkagi see, mis mis kuulajat veenab. Selleks, et kuulajat veenda kuulajad uskuma panna, on väga kõrget kvaliteeti tarvis. Seda ma õppisin ka tema kõrvalt õieti selles meeskonnas milles me siis üheskoos töötasime, tegutsesime. Kuidas sulle tundub, kas see teie algus ja ja selle, see kogu teie suur töö ja üldse sekult tuur helipilt ja looduskas see on loonud ka mingisuguse koolkonna Eestis, kas me võime, kas me võime näha seda kuulda seda? Ja ma usun sellesse väga siiralt ja kindlalt. Et see meie tolleaegne ühistöö, millest meil nüüd juttu on olnud, on väga olulist osa tähendanud Eesti rahva loodushariduses. Loodusharidus on üks kõige olulisemaid asju üldse, sellepärast et sellest sõltub inimkonna eksistents. Me võime vaadata seda, mis ma ütlesin täiesti teises mõõtkavas, see on ääretult oluline ka eestlaste suhtumise kujundamisel. Ja mina olin tegev aktiivselt tegevnatuke üle 10 aasta selles valdkonnas. Siis muutusid raadiomajas ja üldse ühiskonnas väärtushinnangud ja hoiakud ja, ja need mulle enam hästi sobinud ja ja ma ei osanud ennast kohandada nende uute oludega minu kui või bioloogi väljendit kasutada, siis minu ökoloogiline nišš on kitsas. Ja ma ei kohane muutustega, mis valmistavad mulle ebameeldivusi ja ebamugavusi, sellepärast et nad mulle ei sobi. Aga see tervik, mis tol ajal sündis, selle, see on, ma olen võrrelnud seda. Ma olen võrrelnud seda laevaga, mis on kadunud silmapiiri taha. Aga need vöörilained, mis, mida laev tekitab, Need jooksevad ikka veel siiamaani randa. Ikka veel mäletatakse seda ja ikka veel küsitakse ikka veel tuntakse huvi ja muidugi tollest noh, mina ei taha seda materjaliks nimetada, aga ütleme sellest varandusest, mida me tol ajal siis kokku kandsime ja, ja korrastasime ja süstematiseerime, nii palju, kui see me tolleaegsete võimaluste ja tolleaegsete arusaamiste teadmiste juures võimalik oli. Sellest, sellest on ju nüüdki veel. Tuleb ju heliplaat, et see on ju tegelikult kadunud Hannese ja meie kõigi ühistöö on see linnuaabits, mis ilmus möödunud aasta lõpul, sealjuures heliplaat. See on üks, üks üks väga lihtne raamat lindudest, aga seal on juures ka helipildid illustreerimaks, tekste selles raamatus. See on ju puhas loodusharidus, seda on läinud mitu trükki. Mitu tiraaži selle järele on nõudmine suur ja see on loomulik, et sedasorti varanduse järgi on nõudmine suur. Sellepärast et see töö, mis me tegime või see ikka ma ei julge seda tööks nimetada. See, mis me tegime, noh see on ju, see on orienteeritud püsiväärtustele. Ega selle väärtus ei muutu, kurg teeb soov ja ikka sama häält istugu seal Toompeal siis ülemnõukogu või, või riigikogu või lehvigusel siis ükskõik missugune lipp. Hümnid muutuvad ja kõned muutuvad ja ja pilt ühiskonnas meie ümber ja elu muutub, aga, aga on püsivad väärtused. Lindude laulud muutuvad ka, aga märksa Isamalt toimuvad need muutused. Need püsivad ikka rebase kisa on, on 100 aasta pärast seesama, mis ta praegu on ehk küll elu meie ümber. Ja väärtushinnangud on väga palju muutunud. Ja selle selle töö ikkagi ütleme, et see oli jah, see oli üks igavene tore töö. Selle sisu oli ikkagi suunatud püsiväärtustele ja nende lahendamisele. Ma olin Iirimaal ju seest, on nüüd kui palju siis kolm aastat tagasi ja ma kohtusin seal ühe filmitegijaga. Küsisin, et mis sinu, mis sinu filosoofia on või mis on su tegevuse eesmärk ja ja tema ütles mõnele selle mehe nimi, nimi praegu meeles. Mul märkmikus küll, aga ta oli niisugune võõras nimi mulle jäänud meelde. Aga seda paremini ma mäletan selle mehe, kui ei tea kõnelusi temaga ja ta ütles, et ma tahan iirlastele selgeks teha mis on veel neil oht kaotada. Tähendab, et neid väärtusi tuua inimeste juurde, neid neid uksetaguseid, aknataguseid, õueaiataguseid väärtusi. Et avada nendele inimeste silmad ja kõrvad. Et nad oskaksid neid tähele panna, et neil tekiks huvi selle vastu, et nad hakkaksid neid hindama, neid armastama ja hakkaksid seda hoidma. See on väga oluline. Ja see meie ühistöö on minu arvates ehk ta küll selle nimel tehtud ei olnud, ega me siis niisugust eesmärki ei seadnud. Aga see kujunes nii. Selle tõttu, et me käisime seda rada koos mille me siis valisime. Ja me hoidsime väga hoolikalt suunda, mille me olime oma raja alguses maha pannud. See on oluline. Alles oli vastuoluline, ega siis see ei olnud üks suur lust ja lillepidu ka sellepärast et ma tean, et nii mõnigi asi jäi tegemata, sellepärast et meie, mina ei olnud nõus temaga paljudes asjades. Ta teeb selle tehniliselt ühe skeemi ühe ühe pildi valmis ühe terviku valmis. Aga mina, bioloogina saan aru, et selles tervikus on ebakõlad lavastatud, et jah, see on lavastatud, lähevad kokku asjad, mis omavahel looduses kokku ei käi. Aga tema kuulab, seda, ütleb see, sobib see, nii, see raadio on midagi teistmoodi ja me oleme hoopis teistmoodi praegu. Ja see on ka tõsi, aga, aga ma jäin kord oma juurde ja ja mõnedki asjad jäid meil niimoodi õhku ja katki, sellepärast. Ega see siis päriselt ka ei saa teise mehega nõus olla, kui tema sinu põllule tuleb seadust tegema. See on ikkagi minu põld. No seal oli vist see hasart, eks ole, see see mängulust ja. Siin ka jah, sellepärast, et ma ei julge öelda, et ma oleksin milleski olnud fanaatik. Ja ma arvan, et kui me, kui me näiteks öö läbi stuudios üht saadid tegime, nii et kui me näiteks öö läbi stuudios ühte saadet või foonikasite saadet kokku panime siis seal ei olnud tegemist fanatismiga. Seal oli pigem entusiasmiga tegemist, sest fanatismi ja entusiasmi vahe on minu arust sellest, et entusiasm viib ülesmäge täiuse poole aga fanatismi tarvitse seda üldsegi mitte teha. Ja see oli selge, et me tookord, kui me ikka, kui me ikka midagi ette otsime, siis me hakkasime ülespoole ronima. Muidu me ei võtnud üldse midagi, et neil aastatel, kui me kui me koos töötasime, need olid huvitavad aastad selle poolest. Nad kujundasid välja ka minu jaoks väärtushinnanguid mida ma nüüd enam argielus naljalt ei kohta. Me tegime teistmoodi. Me võisime teha hoolega ühe töö valmis, ühe saate valmis, kuulasime teda mitu korda ja arutasime. Ja, ja siis järsku mõtlesime, et kuule, et seda saaks vist ikka paremini teha. Ja sinna see jäi. Me ei puudutanud enam seda esimest varianti. Ja me hakkasime tegema uut ja, ja väga harva, et me peksime oma arvestustes. Ma tean, et kui me kujundasime Suumanni plaati meremetsa hääli meil oli suur esimene stuudio oli kinni pandud kaheks päevaks. Me töötasime kolmekesi selle plaadi kallal. Esimene päev 10 tundi, teine päev 11 tundi. Ja ükspäev tuli puudu, ma arvan, et kui me oleks kolmanda päeva veel tööd teinud sellega siis me oleks teinud ehk 12 tundi. Ja siis me oleks saanud ehk selle mida me tõeliselt oleksime tahtnud sellest heliplaadist teha. Aga noh, pole mõtet kahetseda, inimesed, kes ei tea, millest ta ilma on jäänud, nii et ei ole mõtet kuulajale hakat arukama kui avama seda kõike, mis seal oleks võinud teisiti olla. Või paremini olla nii ja mis tõi ütelda. Sealt looduse loomulikult rajalt. Kuidas sulle tundus, kas vahel selline ideoloogiline lumepall ka teile näkku visati ja teid noh, seetõttu kasteti paksu ja vedela Ei, minul ei tulnud niisugust asja kogeda. Ma tean seda küll, et noh, tuli vahel kärpeid teha tekstis. Ma räägin, et kuusekäbilinnu noka pooled on risti sellepärast, et ta Kristuse okas kroonist üritas okkaid välja kitkuda ja sellepärast väänas oma nokka kõverasse risti. No niisugused asjad tulid välja võtta. Kui ma rääkisin sellest, et et meil on üks uus imetajaliik, see on ahm, seda juhtub harva, et imetajaid niimoodi üle piiri tuleb meile sisse. Ja ma lindistasin, saate sellest seal. Huvitav saade, ma mäletan, see oli omamoodi huvitav sündmus Eestis. Ja omal ajal peatoimetaja Sis kuulas Lembit suuressaar, kadunud zooloog, rääkis, et tõenäoliselt on ta siis toiduotsingul üle Venemaa piiri tulnud idast ja no mina bioloogina saan sellest aru, et loomulikult nad on ju nii suure liikuvusega loomad ja kui siis peatoimetaja ütles tookord, et vaat selle võtame välja mikspärast siis. Ja siis ma sain aru küll, et noh, et sealt tuleb ju neid kottidega rongidega neid teisigi toiduotsingul ida poolt. Mida lapsemeelsena ma aru, vaat niisuguseid asju pidi siiski oma tööd tehes püüdma, et näha, et sa, et sa ei east üht valet sammu oma teel tegi sellest pahandusi muidugi ei tulnud, sellepärast et see no see ainevald on neutraalne ja ta nii inimlikus mõttes igale ju mõistetav ja lähedane ja ole sa siis parteilane või ole sa siis kagebešniku või siis kuskil pole öeldud, et sai või seisatama lõokese laulu kuulama, näiteks see on ikkagi midagi, mis ühendab nii ideoloogiaid või, või või on Eesti üle või ma ei oska öelda, või tähendab, ühendab inimesi sõltumata ideoloogiast, usutunnistusest. Mu kõige olulisem asi, mis ma tahtsin ütelda seda, et et selle meie ühistegevuse ja sealhulgas siiski oluliselt Hannese väga oluline osa on, on loodus või tähendab loodushariduse edendamine. Ja see vaart laine, see, mis tuleb hiljem veel, mis ikka veel sünnib, ikka veel kestab. Ma tahtsin seda kõigepealt rõhutada. Ma arvan jah. See on kõige olulisem ja see, et ta, et ta muutis mu elu. Ma ei ütelnud nüüd päriselt niimoodi, aga aga need 10 aastat, mis me koos tegime ja põhiliselt Hannese kõrvalt, ma siiski, sest ta oli nii esteet kui helirežissöör. Ja ta oli ka samas noh, vaksa jagu üleval nii mõnestki insenerist. Nii et see tehniline pool, mis ma temalt ja mis ma sain, mida ta mulle õpetas sõna otseses mõttes. Ja see kuulamine, varjundid ja värvid ja ja, ja mingisugused pisikesed detailid mu helipiltides. 1000, aga ma tean, et see järgmine kord hakanud niisuguseid asju tähele panema ja. Nii et see oli üks üks väga rikastav periood mu elus. Väga rikastav periood oli see nendele asjadele, millest me praegu rääkisime. Ega sul praegu linte? Tähendab ausalt öelda jookseb, aga kui sa tahad, ma panen kinni. Okei. Okei.