Vikerraadio Reporteritund. Tere päevast, tänane Reporteritund räägib haridusest ja juba mitu aastat on haridus- ja teadusministeeriumis ettevalmistatud haridusseadustiku kaasajastamist. Tegu on siis niivõrd põhimõttelise ettevõtmisega, mille käigus Eesti riik sõnastab uuesti selle, milline on meie haridussüsteem, miks me kuule, peame lapsi, õpetame, kuidas me seda teeme ja kes seda teeb. Stuudios on täna Võrumaa kutsehariduskeskuse direktor Tanel linnus, endine haridus- ja teadusminister ning Tartu Ülikooli professor Toivo Maimets ning samuti Tartu Ülikooli professor ning riigikogu kultuurikomisjoni esimees Aadu Must. Tere teele. Tere, tere. Mina olen saatejuht Mirko Ojakivi, niiet head kuulamist, aga alustuseks praegune Eesti vabariigi haridusseadus jõustus veerand sajandit tagasi 30. märtsil 1992. aastal. Riik, õigusaktid ja hariduse põhimõtted on siis hariduse, haridusseaduse vastuvõtmise aegadest oluliselt muutunud. Haridusseadus on aga endiselt vastuvõtmisaegses mudelis on tehtud küll mõningaid parandusi. Suures osas on see siis pärit taasiseseisvumiseelsest ajast ja vahepeal on suureks kasvanud peaaegu et mitu põlvkonda noori muutuda. Muutunud on nii õpikäsitlusmeetodid, õpetaja, et ettevalmistus, aga mis peamine elu ise. Millised on siis Eesti vabariigis haridussüsteemi ees seisvad väljakutsed, millised on valikud ja võimalikud lahendused? Püüamegi järgmise 50 minuti jooksul rääkida aga esmalt üks ette salvestatud intervjuu ja teisele poole Telefoni on haridus ja teadusministeeriumi haridusseadustiku juht Sille Uusma haridusseadustiku juht Sille Uusna. Kui riik on ette võtnud haridusseadustiku kaasajastamise protsessi, siis milleks ja kui kaugele sellega praeguseks ollakse? Et meie praegune kehtiv haridusseadus on vastu võetud enne põhiseadust 92. aastal ja tolleaegsed probleemid, mida sellest lahendati, on on ju võrreldamatult teistsugused kui meie haridussüsteemi praegu või mis on, et kõik sellised olulised teemad nagu elukestev õpe, õppijate arvu vähenemine, võib-olla rahvusvahelistumine, võrdsed võimalused, Sa oled erivajadusega, õppijate toetamine, koolivõrgu korrastamine. Ja seda loetelu võiks veel jätkata, aga nendele küsimustele meil praegu kehtivast haridusseadmisest vastust ei leia ja siis saades innustust uuesti elukestva õppe strateegiast, mis siin, mis siin juba mõned aastad tagasi vastu võeti, siis Haridus-Teadusministeerium tõesti sellise haridusseadustiku kaasajastamise protsessiga. Ja koostöös heade partneritega nende taha oli siis laua taga päris palju siis kahe aasta jooksul sellise uue haridusseaduse eelnõu siis ka välja välja töötasime. Millised on need põhimõttelised valikud, milleni on tänaseks jõutud ja milliste algatustega selles protsessis nüüd lähiajal välja tullakse? Kui üheks põhiküsimuseks selle uue eelnõu juures on ikkagi see, et kuidas me saaksime õppija õigusi ja kohustusi rohkem käsitleda mitte niivõrd siis õppeasutuste töökorraldust või siis ka riigiasutuste töökorraldust, et siis sellega seoses kindlasti on selliste üldiste haridussüsteemi oluliste alusväärtust, sest põhimõtete väljatoomine oluline aga see võib-olla ei tekita siis nii suurt debatti ja kui näiteks see küsimus, kui millises osas siis on haridussüsteemis vastutus jagatud, et riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel haridustasemete siis eelkõige ja see õppeasutuse pidaja vastutuse ulatuse täpsustamine on kindlasti ka üks selline küsimus, kus, kus siis uues haridussaamise jänes on proovitud, seda ausalt öeldes ka selgemaks, enam piiritletamaks. Et tööturu osapoolte roll kindlasti on meie jaoks oluline, kuidas nemad, haridussüsteemi suunajad, et ja partneritena kaasatud on ja siis üks selline põhimõte nagu formaalharidussüsteemi avatumaks muutmine, millega seoses on siis nüüd viimasel ajal teemaks tulnud sisseastumisnõuete teema. Tõenäoliselt suur osa avalikkusest, nüüd avastas kogu selle haridusseadustiku temaatika näiteks ka selle nädala alguses, kui ajakirjandus tegeles siis teemaga või avalikustas selle ideed näiteks ülikooli või teatud puhkudel ka teistele haridusastmetele võiks pääseda ilma eelneva haridustaseme tunnistuseta, et näiteks siis ülikooli gümnaasiumitunnistuseta, et millist probleemi sellega üritatakse lahendada. Alustuseks seda, et kõige mõistlikum ja kindlam viis, kuidas ühelt haridustasemelt teisele liikuda, on see, et üks õppeenne ära lõpetada ja siis alles asuda kandideerima kuhugi mujale. Et see kindlasti nüüd see uus idee, mida on pakutud välja haridusseaduse juures ka ei tähenda seda, et diplomi väärtus kuidagi väheneks. Aga mööda ei saa vaadata sellest, et meil on õppijad järjest vanemad ja inimesed on palju suurema osa oma elust aktiivsemalt ehk siis elukestva õppimise tähtsust ja see, et ka tullakse uuesti õppima pärast süda, võib-olla kui on nooruses mingisugune eriala omandatud või on tehtud ka nooruses valel valed valikud ja reitingut katkestatud. Et see teema on meil kindlasti laual, on kuidas täiskasvanud osalemist elukestvas õppes suurendada ja miks ma siin ka neid täiskasvanud ja, ja töötamist ja, ja teadmisi selles valdkonnas rõhutan, on see et selliste liikumiste, kus diplomi ei ole, siis ainus tunnus, mille alusel liigutakse, selle eelduseks on ikkagi see, et inimesel on olemas mingid muud teadmised ja oskused mis võimaldavad tal samaväärselt siis diplomiomanikena kandideerida, et see ei ole kindlasti lihtne saada tööturul selliseid teadmisi, aga, aga see ei ole ka võimatu. Mitmed riigid on sellist võimalust kasutanud, et lisaks diplomile siis on teatud õppekavad, kuhu siis kõrgkooli otsusel näiteks kui me kõrgharidusest räägime, on võimalik siis kandideerima tulla ka märkimisväärse töökogemusega kõrgkool, siis hindab neid teadmisi, oskusi ja, ja siis, kui inimene kandideerimisprotsessis on edukas, siis, siis on tal võimalik olla ilma asuda. Aga selle haridusseadusemuudatuse eesmärk või, või rõhk on pigem suunatud ikkagi nendele, kes on kunagi siis nooruses jätnud põhihariduse katki. Ja nüüd on elus hästi toime tulnud, õppinud, et töökohal ja, ja töötanud pikka aega ja et kuidas huvi olemasolul, kuidas need inimesed siis haridussüsteemi juurde tagasi tuua. Praegune regulatsioon eeldaks, et need inimesed lähevad tagasi põhikooli, aga nüüd selle muudatuse tulemusel oleks neil võimalik minna täiskasvanute gümnaasiumisse, ehk siis ilma põhihariduse tunnistused saada juurdepääs järgmisele haridustasemele. Ja nende puhul kindlasti. Tõenäolisem on, et põhikooli väikeste lastega koos või koolikohustuslike lastega koos õppimine on pigem ebameeldivam või vähem tõenäoline lahendus ja täiskasvanute gümnaasium võiksid inimesed uuesti õppima haridussüsteemi tagasi tuua. Millised on need edasised tegevused haridusseadustiku kaaskajastamisel ning millal erinevad algatused siis seaduseelnõudena Riigikokku võiksid jõuda? Samal ajal nüüd kui haridusseaduse eelnõu on valmis olnud, me oleme alustanud ka kõrgharidusseadustiku kaasajastamist ja seal on veel omakorda üliõpilaste õiguste kohustuste teema fookuses ja ka kõrgkoolides karjäärimudelite kaasajastamine ja ülikoolide juhtorganitesse ühiskonna hääle enamus enam kaasamine. Et kõrgharidusseadustiku ettevalmistused alles suhteliselt algusjärgus, aga haridusseaduse puhul, kuivõrd eelnõu on kooskõlastusringid läbinud siis kui nendest kahest sõlmpunktis siis selle vastutuse jaotuse osas haridussüsteemis ja siis ka selle sisseastumisnõuate osasid, kui nendest põhimõttelisest lahendused on olemas või otsused siis siis on võimalik tegelikult nende eelnõudega juba edasi liikuda valitsuse ja riigikogu juurde. Suur tänu lõuna. Nüüd aga jutujärjega. Tagasi stuudiosse reporteritunni stuudios on täna Tanel linnus, Aadu Must ja Toivo Maimets ja alustame siis sealt millestki äsja lõppenud intervjuus juttu oli, et millised on praegu teie arvates Eesti hariduselus need väljakutsed, mida me peaksime lahendama, kas nüüd kiirkorras aga lähiajal, et lähtume siis praegusest definitsioonist, hariduse eesmärgiks on kõigile Eesti inimestele nende vajadustele ning võimetele vastavate õpivõimaluste loomise loomine kogu elukaare jooksul, et tagada siis neile isiksustena võimalused väärikaks eneseteostuseks ühiskonnas ning töö ja pereelus, et nii ütleb siis kestev elukestva õppe strateegia, et teeks ühe sissejuhatava ringi, Toivo Maimets, et see on see probleem, mida me peaksime lahenema. Et lõppeesmärgi suunas liikuda? No see see hästi formaliseeritud ja, ja bürokraatlik lause, mille sa ette lugesid, see tegelikult on, on väga õige lause. Seda võiks teistmoodi öelda muidugi tõepoolest, ega hariduse probleemide ümberrääkimine ei lõpe minek mitte kunagi ära, sest niivõrd paljud inimesed on seda või teistpidi puudutatud hariduse probleemidest ja nagu ka selle ütles, aegki muutub kogu aeg, seetõttu ka ootused haridusele. Seal muutuvad. Nüüd kui mõelda sellise laiapildina pea eluaegse õppejõuna ja kolme lapse isana ja kolme lapselapse isale, mis, mis, mis peaks see olema, mis igasuguseid ajastuid ja, ja erinevaid orientatsiooni vorme hariduse puhul peaks siduma, oleks ikkagi eelkõige see et me igast lapsest saaksime tõepoolest, saaksime ta panna temale kõige sobivama tee peale elus. Et me leiaksime selle üles, oskaksime talle juhatada, et see on see tee, mis sinu oskuste ja, ja muude asjadega sobib. Ja, ja teine pool on see, kuidas me saaksime talle kaasa anda tahtmise ja innu eluaeg tõesti õppida ennast täiendada seal teel. Ja vot need võivad tunduda väga üldsõnalised, aga, aga ma arvan, et igasugune harituse korralduse peale mõtleme, peaks just nendest kahest asjast hakkama. Tanel. Kooli eesmärk ei ole ju muutunud, ikka eesmärk on muuta meid targemaks ja kõike seda muud ka, aga, aga kas teie arvates on tarvis midagi põhimõtet? Pelist muuta, millest veel ei ole räägitud, võib-olla peaks mõtlema kõigepealt mõtteviisi muutumise peale, siis täna me oleme raamistikus, mis pärineb ilmselt 19-st sajandist kus tõepoolest oli riigi ülesanne ette valmistada siis masstöölisi konveieri peale. Nüüd on aeg edasi läinud mitu sajandit. Ta on muutunud juba. Mõtteviis peaks muutuma selles suunas, et kuna rahvaarv on ka vähenenud, siis need inimesed, kes meie käes on, on tegelikult ülima väärtusega ja seetõttu selle massihariduse juures me peame minema ikkagi individuaalse hariduse juurde. Ja see tähendab ka seda, et me peame kogu selle maailma, mis on selle noore inimese arendamisega seotud uuesti läbi mõtlema ja mõtlema, kes on need õpetajad ja missuguse ettevalmistusega need õpetajad, kes suudaksid neid muutusi ellu viia. Ja siis peame ikkagi tunnistama, et enamasti on nii, et, et õpilasi õpetab üks, mitte üks generatsioon vanema õpetavaid, kaks generatsiooni mõlemat lõpetas. Ja siin ongi see, et kuidas siis see õpetaja, koolitaja, mis meil siin Eestis peaks just nagu olema kuidas viia niisugusele tasemele, seal ei teki tõrkeid, et nad siis oma niisuguse aastakümnete jooksul kogutud kogemusega suudaksid siis nüüdisaegset mõtteviisi edasi anda ja luua niisuguse vundamendi noortele inimestele, kes suudaksid seda omakorda edasi anda. Ado Must, teie kogu selle haridusseadustiku uuendamisega olete kõige rohkem pidanud kokku puutuma, et tõenäoliselt on ka see suur pilt kõige paremini paigas, et mis on see, mis tuleb ära lahendada, et mis on see praegune probleem? No peab ütlema seda, et haridusest oskavad rääkida õnneks Eestis kõik ainult kaks teemat, haiget arstimine ja laste koolitamine on see, milles on kõik spetsialistid. Selles on tõepoolest nii head kui halba ja ma tahan kõigepealt öelda, et Eestil kui laias plaanis on hästi läinud ja mitte ainult selle pärast, et me oleme täna nii tublid haridustegelased vaid terve rida põlvkondi on ikkagi haridusele välistatud, tähelepanu Eestis pööranud ja Eesti vabariigi 100. sünnipäeva. Veel võime öelda, et Eesti rahvahariduse usk on suuresti see, mis on teinud meist jäävalt iseseisva riigi. Ja sii kummardus eelnevatele põlvkondadele. Nüüd kui me oleme käinud ka Riigikogus läbi hariduse teemasid või singa kolleegidega vestelnud, siis tuleb välja, et probleeme on tegelikult igas iga nurga peal ja neid on rohkem, kui, kui me tahaksime. No üks suurtest probleemidest, mis vilksamisi tuli sisse, on tegelikult see, et Eesti ühiskond on, et kas te teate, et Eesti ühiskond on killustatud? Ma ei ütle seda, et Fjodaale killustatud seda kunagi ajale tunnis õpetati, aga ametkondlik killustatus on väga suur. Iga kontor mõtleb rohkem seda, mida tema teeb ja näiteks kogu nende haridusseadustike ettevalmistamise juures on riigikogu proovinud. Tõepoolest, meie komisjon on proovinud olla proaktiivne ja anda ministeeriumile juba enne väljundid, muidu juhtub niimoodi, et seaduseelnõu saab valmis, tuleb laua peale ja siis kõik hakkavad arutama, kas heaks kiita või muuta ühte, teist, kolmandat ja 20 viiendat. Kas te peate seda silmas? Et praegu me läheneme, ütleme sellise õppi taseme pinnalt, et küll Tegeleme kõrgharidusega küll alusharidusega, küll üldharidusele, kontorialad ja teise kontorialad, tegelikult on haridusseadustiku sisust nagu vähem juttu olnud ja mul on hea mainida, et näiteks 11 detsember oli asja meil just selline suur proaktiivne koosolek, kus olid tõesti erinevat institutsiooni esindajat koos. Muide, see oli ka Tartu ülikoolile rektori Volli Kalmu üks viimaseid viimaseid viimaseid avalikke esinemisi, kus räägiti sellest, et just läbi sisu tasanditel tuleb minna, nii et see on kindlasti üks valdkonda prooviks natukene veel muutusi sõnana. Seda, et kui praegu kehtiv haridusseadus seab kõige esimeseks ehk siis esikohale haridussüsteemi pea või omandatava hariduse sisu siis kogu see uus kontseptsioon rajaneb siis tõdemusele, et siiski see ei ole kõige tähtsam. Hariduse sisu on kõige tähtsam, et kas ma saan aru, see muutus hariduse süsteemist, hariduse sisule muutuda. See on Aadu Must ikkagi väljapääsmatu ja kui te nüüd prooviksite võib-olla ka lihtsale kuulajale seletada, et mida tähendab see, et esikohale tuleb seada Sisu no tõepoolest seda, et haridus ja siis on kõige tähtsam, kuulsin mina esimest korda ülikoolist 1974. aastal ja sellest on sellest ajast peale väga innukalt räägitud, võib-olla vähem tehtud. Selge on see, et haridus on võimalus ellu jääda, püsida konkurentsivõimes tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas ja, ja, ja need bürokraatlikud takistused, millest te just kaks, kolleeg enne vilksamisi rääkisid need mõistlikus ühiskonnas võetakse maha väga palju vaidlusi tekitanud see, mille juurde me ilmselt veel põhjalikumalt läheme. See, et oot, kas iga asja jaoks peab olema paberit? Meil on kogemusi, kus tegelikult on püütud seda ressurssi, seda tarkust, seda kogemust, mis olemas on hinnata kõigile tuntud niinimetatud võtta süsteem, kus eelnevat kogemust või ka pooleli jäänud haridust on arvestatud siiski millegina. Selle rakendamine, kõik saavad aru, seda tuleb arvestada. Seda rakendada on väga raske, eriti uutes Euroopa Liidu tingimustes, kus on veel üks selline pool nagu juriidiline pool ja kus igale asjale tuleks siiski panna veel järele ka kontroll. Aga selleks, et kontroll oleks tõhusam, veel kontrolli kontroll ja selleks, et need kaks kokku ei lepi, siis tuleks ametis ei pane veel kontrolli, kontrolli kontroll ja neid ideid on juba ka meil välja öeldud, et mine tea, äkki ülikool kellelegi hakkab onupojale andma pagunid peale sellest, et ta on olnud tähtsal ametikohal, kuigi ta midagi ei oska. Nii et mõtlemisprobleem Aga ma võtangi härra mustalt saba sõnasabast kinni, aga Toivo Maltis. Ma mõtlesin, mis teie arvate sellest? Siis nädala alguses Eesti Päevalehes? Kõlavalt välja öeldud teemapüstitusest. Tulevikus võiks Eestis olla haridussüsteemis võimalik liikuda niimoodi, et sul ei ole eelneva haridustaseme lõpudiplomite, et ühel hetkel tulebki Teie juurde ülikooli inimene, kes on lõpetanud näiteks põhikooli, aga tahab tulla rakubioloogiat õppima. Mis te arvate sellest? Eksdiplom on üks, üks paberitükk, diplom on paberitükk, mis kinnitab lihtsalt seda, et inimene on läbinud mingisuguse teadmiste oskuste kontrolli ja ta vastab teatud tasemele. Nüüd selles paberitükist Me võime elektroonilisel ajastul võime. Me võime kohe loobuda, aga selge on see, et sellest teadmist oskuste kontrollist me loobuda ei saa. Võib-olla ennevanasti tõesti, kui tahtsid sulase võtaatuslikes pani õigetpidi hobuse vankri ette, ütlesid, käis küll siis täna me oleme hoopis keerulisemate keerulisemate ametite tööde ja muude asjade juures ikkagi see teadmiste, oskuste kontrolli koht on oluline. Kui me lihtsalt ütleme, et eks ülikool siis vaatab, kas ta sobib või mitte, siis me ju tegelikult lihtsalt lükkame selle gümnaasiumis lükkame selle kontrolli koha ülikoolidesse. Ma ei ütle, et, et seda ei oleks vaja teha ja tõenäoliselt mingitel väga erandlikel juhtudel tasubki tasubki seda teha. Ma olen ise olnud akadeemiline külaline Cambridge'i ülikoolis ühes kolledžis, kus oli küll vastuvõtusüsteem olemas, aga ühel hetkel, kui selle kolledži professor ütles, et jah, see noorime väärib siin õiges vastuvõtmist minu vastutusel ja minu kinnitusel ja seal taga oli tema enda reputatsioon ja, ja kogu tema tema nimi siis see ka nii läks. Aga ma küll näen seda võimalust ikka väga-väga erandlikke võimalus, täna. Ma ei ole väga optimist. Mida Ado nimetas, selle nimetas võtta süsteemi suhtes seal nüüd mitmeid aastaid ka Tartu Ülikoolis töötanud ma ütleksin, et siin on palju ruumi selle süsteemi parandamiseks ja, ja, ja see väga-väga veennud ei ole. Nii, et teadmiste, oskuste taseme kontroll jääb igal juhul, kuhu poole me ta tõstame, eks ole kokkuleppe asi. Aga ilma me hakkama ei saa. Milliseid ohte te näete, et kui tõesti? Paindlikkust tuleb juurde ja haridustasemete vahel on võimalik liikuda ilma diplomita. Hinnatakse teadmisi, aga kui teadmiste hindajad või süsteem eksib, on siis sisseastumiskatsed või see võtta süsteem ebapiisavad, siis mis need ohud on? Teadmiste hindamine nõuab hindajat, enda kompetentsust ja süsteemi ja me oleme tegelikult Eesti riigis ju väga pikalt sellega tegelenud, et on olemas gümnaasiumide lõpetamisel riigieksamid, on olemas terve hulk kvalifitseeritud inimesi, kes oskavad toodikat, kuidas seda hindamist läbi viia, kõike muud, seda, nii et ma nagu noh, võib-olla isegi natuke usaldamatusavaldus, et kuulge, et me võtame nüüd selle hindamise ära ülikooli, et me teame paremini kui teie, kui me oleme nii palju tegelikult sellesse lõpueksamite täpselt asjadesse investeerinud, siis me peaks enne kaks korda hakkama. Ikka õiges kohas Aado Must teie enda seisukohast, et on see mõeldav, et noor tuleb õppima ajalugu, et ilma, et oleks gümnaasiumis käinud, et. Peaks olema võimalik? No tõepoolest, nii nagu Toivo ütles, on see suur erand. Muide, täienduseks võtta kohta ütlen, et võtta ei ole täiuslik muidugi ei ole, sest ta võeti mile episoodi sõbragmentaarselt üle maailma parematest näidetest ja väga palju jäätiga võtmata, nii et killud vait üle. Nüüd seda, et, et inimene tuleb ajalugu õppima. Juba öeldud, see on väga suur erand teoreetiliselt võimalik ja nähtavasti siiski elus ka vahel võimalik. Ise teame seda, et meil on vahel olnud selliseid imelapsi, kes on tulnud ajalugu õppima ja kes on suur, suur, suur erand, aga mõnes ainelõigus veidi informeeritumad kui näiteks tema õppejõud. Seda Õnneks on elus vahel ette tulnud, kahjuks harva. Aga Tanel linnus. Mingil kujul selline eelneva haridustaseme tunnistuseta järgmisele liikumine, see ju praegu kutsekoolis on võimalik võimalik, teatud erialasid saab õppima minna isegi siis, kui sul ei ole põhiharidust, saab minna kutset õppima, et mis sa, kutsekoolide kogemus näitab. No meil on nagu kaks maailma siin, et üks maailm on ikkagi see, et meile tulevadki mõnikord noored inimesed, kes on ju mitterahuldavate hinnetega lõpetanud põhikooliga kaks mitterahuldavate ikka tuleb ja arvab, et meie juures saab kenasti läbi ja need on vastupidi, et ei ole võimalik, et niisugused poisid ja tüdrukud saavad läbi paremini gümnaasiumihariduse omandamisel kui meie juures. Sest nii nagu esimene sessioon lõpeb ja nad ei ole ületanud seda lävendit, mis meil on ette nähtud, siis ta läheb tänavaliga. Siin ei ole mitte midagi teha, see lihtsalt nii on. Nõudlikkus on suur. Teine küsimus on jälle see, et see põhikooliharidus on täna niisugune. Kui niisuguseid keerukamate aladel need edasi õpetada, siis me alustame tegelikult tasanduskursustega, õpetame matemaatikud neile selgeks. Funktsionaalne kirjaoskus, olematu sõnalisest ülesandest naiste jagu ei saa. See tähendab seda, et meie seisukohalt on see ka seda paberit on, ei ole, me peame tegelikult tegemata kutse saamise alguseks valmis tegelikult niisugusel tasemele, et ta sellega hakkama saab. Et siit on kutseharidusel, on küll väga suured pretensioonide põhihariduse omandamisega sellega seondamisele, sest seal on probleemid. Aga see, mis puudutab nüüd ütleme, et vanemaid inimesi, kutseharidusel on vabad käed, kui on haridusnõudeta kutseõppe, siis sõltumatult alates 22-st eluaastast võime panna ükskõik missuguses gruppidesse, mitte mingeid probleeme ei ole ja seda hinda kool. Ja valdavalt on see, kui ikkagi inimene on näiteks neli-viis aastat õppinud, noh, võtame populaarse eriala, keevitaja, eks ole loomulikult ta tuleb sinna, ta teeb, teeb oma oskustunnistuse ära või sertifikaadi ära ja ta saab ilusti kenasti hakkama, ilma et ta peaks seda pikka stuudiumi läbima. Aga ma ei tea, olete minuga nõus, et tõenäoliselt siin te olete rõhutanud, et see saab olla ainult erand, aga ka mingisuguses printsiibis peab ju selle ikkagi kuidagi ka sellesse haridusseadusesse. Või siis kõrgharidusseadustiku kirja panema, et selge on ju see, et näiteks arstiks või juristiks ma ei tea, kas on võimalik õppida niimoodi, et sul on kusagil minevikus on hariduselus lüngas lüngad, et. Või siiski, et ongi andekas inimene ja suudab tõestada. Eelneva haridustaseme puudumine ei ole takistuseks ja ta edeneb ja suudab ülikoolist võtta maksimumi. No tõepoolest, maailmas on niimoodi, iga eriala on oma nägu ja ka oma nõuetega see mingid üldised normid tuleb ikkagi kokku leppida. Mida toimub, aga mainis, et me peame ikkagi vaatama, et mida me siiski eeldame ja see asi peab olema kaetud kassis paberiga või veel parem ikkagi teadmiste ja oskustega mullad. Tunne tegelikult, et see teema võib-olla on, aga lihtsalt noh, ta on selline eksootiline teema ja selle tõttu üldise haridustemaatika peale ta liiga teenimatult välja hüpanud ja välja paistnud, sest täpselt nii, nagu me siin aru saame saavad ilmselt ka seaduskoostajad aru, et tegemist on tõesti mingi mingi väga erandlik kokkuvõimalusega ja, ja selles mõttes, et alati, kui mingeid muudatusi tehakse, siis minul on komme küsida, et millist probleemi me lahendame selle muudatusega muudatusi võib alati teha, aga mis see probleem, mida me lahendame ja mulle tundub, et praegu me lahendame. Noh, see probleem võib-olla on, aga ta on ikka imepisike, eks ole, et võib-olla võib-olla läheks. Hoiaks tähelepanu fokusseeritud, tegelikult tähtsamad kohe liigume edasi, Tanel linnust tahtis veel teha väikese täiendusena. Ma esitan ainult endale küsimus alati, et kui on olemas kaks inimest, üks nelja klassi haridusega santehnik, kes suurepäraselt kaasaegse tehnoloogiaga toime, toidab ennast ära oma pere ära, on õnnelik ja motiveeritud töötama ja kõik austavad teda ja ta on ise ka rahul ja teisele teisele poole paneme, siis ütleks inimese kella kaks või kolm kõrgharidus, kes lehvitab oma diplomiga. Kumb siis ühiskond on kasulikum? Ja retooriline küsimus, vastust me kõik teame, aga jätame kuulajal ka nii-öelda avastamisrõõmu, et ma olen professor Maimets, teiega nõus, et võib-olla ebaproportsionaalselt palju on just see muudatus saanud tähelepanu, aga kui vaadata sellisest filosoofilisest vaatenurgast printsiibina, et meile tahetakse anda justkui nagu valikuvabadust juurde, et ma liiguks võib-olla selle vabaduste teemal edasi, et et kui see valikuvabaduse küsimus nagu tõsta kilbile üks asi, siis on haridusastmete vahel liikumine ilma diplomit, aga teine teine küsimus on see, et milline üldse on ühiskonna huvi, mida avaliku sektori ressurssi kasutades soovitakse saavutada, et mis on see ühiskondlik aspekt, et mida me hariduse abil saavutame, et kas seal on tarvis midagi üldse ümber sõnastada ja kas äkki on tarvis hoopiski mingisuguseid kitsendusi ellu viia, et siin eelmisel aastal haridus- ja teadusminister Mailis Reps sõnastas ühe valik, et tõenäoliselt võiks kaaluda seda, et rohkem suunata noori kutsekoolidesse, et me peaksime kehtestama lävendi. Ühiskond selleks ideeks valmis ei olnud. Mailis Reps mõisteti kohe hukka, ka Gunnar ütleks sellel teemal, et kas riik üldse saab teha mingisuguse numbri alusel. Selleks on siis ma ei tea põhikooli keskmine lõpuhinne, et saab võtta noorelt valikuvabadusi ära, et mis teie arvate? No no ma arvan, et täpselt niimoodi ongi, et kui, kui ma alustan sealt küsimuse algusest, siis valikuvabadus tõepoolest käigu sisse pannakse, kui me need ilma diplomit ta edasiminekut mõtlema, aga seda valikuvabadust tegelikult see ei ole valikuvabadusega peale, sest tema peab ikka minema oma teadmisi tõestama kuskil kohas, seal on pigem valikuvabadus institutsioonidele ja niimoodi me oleme hariduse puhud jälle läinud inimese pealt ära institutsioonide peale ja see on ka üks teema, miks, miks ma arvan, et see nii nii kole tähtis ei ole nüüd. Ja nagu ma alustasin esmakohal ja nii me olime, kõik nõus, on ikkagi tegelikult õppija ja selle selle õppija õppija huvid. Nüüd seda juttu, et me peaksime rohkem suunama inimesi kutsekoolidesse ametit õppima ja kõike muud ja meil on olnud mingid numbrid, mis proportsioonis võiks minna. Noh, seda me mäletame, 25 aastat on see jutt käinud ja tõepoolest me peaksime propageerima. Me peaksime teadvustama. Ma ma arvan, et propagandaga siin siin väga palju väga palju ära ei tee ja, ja see on ikkagi tegelik elu, mis selle paika paneb meie noored inimesed täna oluliselt targemad kui meie nende vanuses olime, nende valikuvõimalused on meeletult suuremad ja, ja tegelikult nad oskavad seda väga hästi analüüsida. Üks probleem, mis minu arust noh, tõepoolest siin 15 aastat tagasi uskusime, kui hästi palju investeerime kutseõppeasutustesse, nad saavad ilusti korda ja minu arust ma olen ma olen nüüd näinud neid päris palju, nad on tõesti väga heas heas korras. Et see iseenesest tõmbab nagu noori noori sinna ligi ja rohkem astuma. Mulle tundub, et et et see ei ole ka hästi töötanud, sest tegelikult on veel lahendamata probleem seal selles, kuidas me kutseõpe, õpe vastab tegelikult tööjõuturule. Ja häda on selles, et meie tööjõuturg praegu on täiesti ebastabiilses kohas. Meil on kõigil selge, et selliseks nagu ta täna on, ta ei jää me maailma avanenud kui veel 25 aastat tagasi inimesed küll noh, mõned soome läksid või kuskile mujale käega keeli suurt ei osatud ja noh, ikka parem oli kuidagi kodus need asjad ära ajada siis täna noorte inimeste jaoks kogu maailm lahti. Milline on see tööturg, mis avaneb nendele inimestele, kes täna õpivad ja 25 aasta pärast on veel tegijad? Me ei suuda tegelikult tänases ebastabiilses olekus seda ette näha ja selle tõttu me ei suuda ka olla veenvad. Nendele noortele inimestele, kes oma valikuid teevad, seletad veel üks lause, võib-olla on ka see üks põhjus, miks need inimesed nii õudsalt tahavad ikkagi ülikooli minna, et see annab, jätab sulle uksi rohkem laiali. Võib-olla sellele. Kutsehariduse ja siis riikliku sunni juurde või, või siis valikuvabaduste piiramise juurde tuleks tagasi aga, aga Aadu Must, et praegune haridusseadus ütleb, et hariduse eesmärk on siis kolm eesmärki luua soodsad tingimused isiksuse, perekonna, eesti rahvuse, samuti rahvusvähemuste ja Eesti ühiskonna majanduspoliitilise ning kultuurielu ja loodushoiu arenguks maailma majanduse ja kultuurikontekstis siis lõige kaks kujundada seadusi austavad ja järgivaid inimesi ja järgmine luua igaühele eeldused pidevõppeks, et põhimõtteliselt ühte lõiku on kogu maailma ilu ja valu kirja pandud, et selles osas mingisuguseid muutusi ette võtma ei pea, et, et need võiksid sama. Ma ei tea pateetiliselt kõlada. Toivo ütles väga ilusasti selle kohta ära, kõik, mis selles on kokku võetud, ongi ühiskonna kogemus üldistatud ja vastu vaielda või iseenesest ei saa võib-olla ainult sellel pateedikale või mitte pateetikale. Aga tegelikult on niimoodi, et ega neid probleeme ei olegi võimalik lahendada ühe vitsaga ei ole seda, teeme ühe asja ära, nüüd on korras ja needsamad probleemid, mida me just praegu asja rääkisime, kasvõi seesama vabadus või mitte. Vabadus, see on ju ühiskonnast tohutult suure diskussiooni teemaks olnud. Miks peab riik koolitama või arstiteaduskonnas, järsku saad teada, et arstid teadskonnale pakub üks teine riik tasuta soome keele erialakursusi näiteks. Ja siis siis me nutame, kraatsime kukalt ütelda, aga miks nad, miks meie arstid lähevad ära Soome ja, ja siis küsime, kas mujale teist on seda probleemi olnud, tuleb välja, et ikka on olnud. Kuidas seal lahendatud, tuleb välja, et ikkagi tuleb ressurssi leida ja tuleb välja, et on olnud isegi selles üleeelmisel sajandil, mida Taneline meenutas. Lahendasin selle probleemi sellega, et määrati stipendiumid nendele erialadele, kus riigil oli vaja rohkem spetsialiste ja kuhu väga ei tahetud minna, nii et alati tuleb leida, leida ka ressurssi ja see on ka tänapäevane probleem. Ja nüüd täpselt samuti on tegelikult jutuga hariduse prestiiži ist kõrgharidusele alati olnud Eestis kõrge austatud lugupeetud ja teadlasi, nende reiting on alati kõrge politsei parlamendiliikmetel ühiskonna silmis. Mõlemad. Selleks ma ostsin igasuguseks mõlemad, eks ole, ja, ja ometi, kui me rääkisime kutseharidusest, Tanel on tunnistajaks riigikogu kultuurikomisjoni eelmise pool aastat, tegeles just nende probleemidega ja ma avastasin, muidugi liikumine on õiges suunas see taak, mis kunagi oli sellel nõukogudeaegsel halvemal kutsekoolil, no see hakkab mööda saama, aga ikka ainult samm-samm-samm-sammult. Ja selleks, et tuleks need positiivsed näited, et kus on. Me läheme haritud kutseharidusse, sest kui see poisse, kes, kes suhtlevad ka tudengi leiudega nagu võrdväärsed ja nii edasi, selleks selleks on ikkagi vaja bürokraatlikke piiranguid maha võtta ja nii nagu me riigikogus tol korral jõudsime arusaamisele ei tohi karistada näiteks kutsehariduse juhti selle eest, et ta lisaks õpetamisele maksab palka ka kasvatamise ja, ja, ja nii-öelda kultuurse inimese loomise eest. Nii, aga ma seaks ikkagi. Kohale subjekti ehk siis haridussüsteemis ringleva inimesed, Sundja vabadused, kus see balanss on need, kuidas saavutada tasakaal, sest noh, arusaadav on see, et riigi seisukohast me ei saa nii teha, et kui saavad kõik Eesti vabariigi noored tahavad semiootika, et õppida või leedu keelt, siis see ongi nende vabadus ja muud tööd ja asjad jäävad tegemata, aga kus need printsiibid või kus? Tasakaal saabub, vot ma tulekski selle esimese printsiibi juurde, millest me rääkisime seal kahe printsiibi juurde, et haridussüsteemi kõige sügavam mõte on suunatud sellele noorele inimesele teda juhtida selle raja peale, kus ta kõige paremini oma eluga hakkama saab ja, ja, ja temal säilib eluaegne õppimisvõime ja seesama Aaduv toodud näide, et miks me koolitame siis Soome jaoks arste. Tegelikult me koolitame enda noori inimesi headeks arstideks, kes saavad väga hästi oma eluga hakkama ja, ja see on alternatiivne, haridussüsteemi ülesanne oleks vastavalt riiklikule tellimusele täita nii palju auke ja, ja spetsialistide teha ja, aga ma kardan, et selleks me peaksime jälle need riigipiirid panema kinni ja väljasõiduviisat, kehtestame kõik muud asjad. Nii et tegelikult meil ei ole valikut. Tegelikult ongi mõistlik hakata sellest peale, et meie esimene ülesanne on meie noore inimese edukuse ja hea hakkamasaamise peale mõelda ja on see siis Eestis, on see siis soomes tasa pesta? Tanel linnus, kuidas tagada, et kutsekoolidesse jaguks noori õppureid inimesi, kes läheks. Et õppima no ma võib-olla niisuguse viite teeksin ka seadusandlusele, et meil on niisugune natukene naljakas maailm. Meil on olemas alushariduse seadus, siis malevas kõrgharidusseadus ja vahepeal on asutuste seadused sisuliselt. Et me ei meiega kõrvalt vaatama seda, et võiks olla niuksed, kohustusliku haridusseadused, põhiharidusele, seadus omaette ja siis teise taseme seadus võiks olla nii gümnaasiumi kui ka kutseharidusega, et maailm seal kõigepealt, et see mõtteviis võiks natuke teistsugune olla, kui see täna, millele juurduma hakkab, sest oman esimest korda ei ole kutseõppeasutuse seaduse ümbervaatamist hakatakse arutama. Aga see, mis puudutab sellesse kutsekoolides, kuidas meelitame. Kõigepealt. Ma nii drastiline ei ole, meil õpilasi ei tule, sellepärast et üle 50 protsendi kutseõppeasutuste õpilastesse täiskasvanud see tähendab läbi nende suurte investeeringute, mis meile toodi läbi uute siis tehnoloogiliste lahenduste on tegelikult täiskasvanute hulgas on oluliselt tõusnud usalduskutsehariduse vastu ja see kajastub muidugi ka meie igasugust igapäevaelus. See, mis puudutab lävendit, siis mulle väga meeldib ta mitte selle koha pealt, nagu esitatakse valdavalt igal pool ajakirjanduses ja ja kohvijuttudes, vaid küsimus on võib-olla hoopis selles, et võib-olla diskrimineeritakse hoopis ära gümnaasiumis õppivaid inimesi, sest nad peavad istuma omaealistega koos, peavad omavahel võistlema. Nad peavad näitama, kes on parem, kes halvem Nad peavad seda rada minema, aga see, kes tuleb nüüd sellesse kutseõppeasutusse, kus üle poole õpilastest on täiskasvanud, kus on väga palju bakalaureuse lõpetanud, on lõpetanud magistriõppes, kes on motiveeritud oma valdkonnas õppima. Kui kool suudaks siis seostada nende põhikoolijärgsed õpilased nende täiskasvanutega ja näidata, mis Moody see homne päev tegelikult läbi selle iseenesearendamise on siis kindlasti suurem motivaator kui päraselt eksisteerida seal gümnaasiumis, seal kindlasti parem minu arusaamise järgi. Ja teine küsimus on ikkagi see, ütleme meil millegipärast ei taheta aru saada, et hariduse omandamine on raske töö. See ei ole nõndamoodi, et, et ma tulen, saan diplomi kätte ja kõik maailm on minu. Ei, kõige rohkem nurisevad tegelikult pingutuste pärast, need, kes hästi ei viitsi õppida. Ja lõpptulemusena nüüd täiesti normaalne see, et ka väljund on nende jaoks vilets, kuidas sellest üle saavad ja saad oma taseme kätte, siis on mõistavana suurepärast ja nad on motiveeritud. Teie jutu alguse juurde tulles siis see mõte, et selleks, et jõuda kutsekooli, on tarvis elutarkust. Küll sõnastasin avameelselt seda ümber, et see on tegelikult ühiskonnas märkimisväärselt huvitav areng, sest ka minu tutvusringkonnas on väga palju vanemaid inimesi, kes tõesti lähevad Räpina aianduskooli või ka Tartu kutsehariduskeskusesse ja õpivadki mingit ühte või teist asja, mida ülikoolis. Vaata ütlen ainult ühe lause vahele, asi on selles, et me oleme aastakümneid rääkinud elukestvast õppest ja kutseharidus on lõpuks hakanud seda reaalselt ellu viima, on aru saanud, mis selle sisu siis on ja, ja see on tõepoolest väga särav ja mõistlikke ühiskonnale tervele ühiskonnale omane niši hõivamine. Nüüd teine asi, mis on ja millest on korduvalt juttu olnud, on ikka see mentaliteedi ja suhtumise küsimus. Ja tegelikult ikkagi samm-sammult jõuab meile nii mõnigi asi kohale. Näiteks kutsehariduse juures, mida me oleme arutanud, on see, et on mitu erinevat lahendusteed. Vaata, kuidas suhtutakse asjasse Lääne-Euroopas või kuidas meil midagi on väga erinevad ja põhierinevus, Tanel võib seda kinnitada. On see, et see, et tootmisettevõtted, ettevõtlus on kutseharidusega tugevalt seotud, on siiski kahjuks rohkem omane mitte meile, vaid vaid teisele kultuuriruumile. Me oleme natukene jäänud taga maha selles mõttes, et me meil ka ettevõtja ostab, mulle saadetakse spetsialistid, see, mis, mis viimastel aastatel, eriti paremates kutsekoolis kutsehariduskeskustes on, on see, et on tihe koostöö nüüd tulevase tööandjaga. Noh, see ongi tulevik ja see ongi see, mis, mis probleemid normaliseerib, viib elu normaalse rütmi tagasi, aga samas teie hindu Nii-öelda jahutades siis lugedes kas või Eesti Panga ökonomisti Kaspar Oja arvamuslugu esmaspäevases Eesti Päevalehes kus ta ütleb, et siis tööandjad, lobigrupid on kutsehariduse poole kaldu ning riik ei peaks neid kuulda võtma, et Kaspar Oja peamine argument oli siis see, et kutsehariduses osalemine ei anna tööturul olulisi eeliseid. Ent see piirab tulevikus praegu edasiõppimise võimalusi, pealegi keskharidusega ning keskeriharidusega inimeste palgad tööturul on sarnased. Kus see viga, tekib ma täielikult sellele üritasingi üritasingi vihjata ta sedakaudu et meie tööturg on ääretult ebastabiilses seisukorras. Me näeme pidevalt üleskutseid, et me peaksime rohkem tooma väljasse inimesi sisse, kes odava palgaga lepiksid. Mis meie oma inimesed siis tegema hakkavad, see ei ole tähtis, me tahame selle odava tööjõu peal sõita. No on ju selge, et seal odava tööjõu peal me ei sõida ja meil on hoopis teistsuguseid asju välja mõelda. Nüüd, kui Aadu ütleb, et tõepoolest seal Lääne-Euroopas on see teistmoodi, on selline väga tihe suhe ettevõtete ja haridussüsteemi vahel. Siis tegelikult meil seda suhetus sellepärast ei ole, et meil ei ole seal sellist stabiilset, et ettevõtlust, firmasid, mis on firma, mis on 100 aastat seisnud, kui inimene õpib tema stipendiumiga täna kutsekoolis, siis ta teab, et järgmist sadat vaja ei ole, aga järgmine 50 aastat on see enam-vähem enam-vähem kindel koht. Meil ju midagi sellist ei ole. Biotehnoloogiatööstuses, millega ma olen, ma olen päris kursis, sest me saadame oma magistrant. Pärast esimest aastat saadan suvepraktikale ettevõtetesse igale poole. Eesti bioettevõtlus on kõik mikro mikrotasemel. Tegelikult meie esimene, lähim suurim partner on Leedus tegelikult Thermo Fisher, kus on 800 inimest, mis on päris firma ja seal sai võid juba usaldada. Võid usaldada seda, et see on sul pikaajaline partner, järelikult sa võid usaldada seda, mida ta sulle räägib. Seda tasub ka nii-öelda tõsiselt tõsiselt võtta. Ehk meie häda on just see ebastabiilsuse periood ja ma kardan, et see kestab, vennad. Aga Tanel innus, Võrumaa kutsehariduskeskuse direktor, et kuidas peab riik arvestama töökäte puuduse olukorras Tööandjate soove ja huvisid, et selge on see, et rida tööandjaid on, nagu siin professor Maimets ütleks, ütles, et, et neile just koolitataks ja, ja küsimus on selles, et võib-olla nad ei ole jätkusuutlikud, et see stabiilsus ja tuleviku väljavaade ei pruugi olla jätkusuutlik ja lisaks see lisandväärtus, mida seal antakse, see ei ole väga suur, et no näiteks kas me peaks koolitama selliseid erialasid nagu abikelner või koristusspetsialist? No küsimus on ilmselt ikkagi selles, et kas need ettevõtjad ise ka teavad, missuguseid spetsialiste nad tahavad saada, siis kui küsitlused siis seda vaatama, kui pikk on keskmise Eesti ettevõtja, siis eluiga, siis me näeme, et vastuseid me sealt eriti ei saa. Küll aga peaksime mõtlema selle peale, et kui me, kuidas me saaksime paindumatu, et seda õppetööd läbi viia ja sealt ka paremat tulemust saada tänameelse suhteliselt jäik riiklik koolitustellimus, mis mis paneb kooli väga kindlatesse raamidesse ja ei ole võimalik kõrvalt midagi fantaasiat, see on nagu lennata lasta nõela korduvalt teinud ettepanekud järsku õnnestub, nii et vähemalt riiklik koolitustellimus ütleme tsentraalselt oleks teatav osa valdkondade peale, mis on riigi jaoks prioriteet ja regionaalselt lubatakse koolis teha siis niisuguseid koolitusi, mis on selle piirkonna ettevõtetele kõige mõistlikum. Nii ja kuulame vahelduseks veel ühe intervjuu ära just kokkupuutest majanduse ja päriseluga. Rääkisin Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor Mait Paltsiga, Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor Mait Palts, et kui praegu on käimas haridusseadustiku kaasajastamine, siis see on see koht, kus korraga saab üle vaadata kogu haridusmaastikuprobleemid. Olgu selleks siis üldkeskkutse või kõrgharidus. Ja nii edasi, et millised on selles protsessis ettevõtjate ettepanekud, kuivõrd meie haridussüsteem peaks muutuma? Meie sellised olulisemad teemad algavad tegelikult ikkagi noh, ikkagi kasvõi kasvõi sellest et kui palju siis noori lõpetab või omandab haridust, ei käigus kutsealasid ametialased oskused, kui palju jääb neist ilma, kui palju noori läheb? Ta valib peale põhikooli otse siis gümnaasiumi ilma üldse ametikoodi kaalumata. Kui palju neist pärast läheb edasi kõrgkooli õppima valdkonda, mis tegelikult, et noh, võib tunduda talle atraktiivne, aga ka hiljem nagu siis jällegist äraelamist või töökohta ei taga ja ja sellised küsimused on, on meie jaoks tegelikult olulisemad, kuni noh, kasvõi tegelikult selleni, et kas meie matemaatika õppekava ja selle jagamine kitsaks ja laiaks on, on mõistlik või ebamõistlik, et kui kuidas ela tegelikult võimaldab küll noorele siis rohkem valikuid ehk vaielda kas lihtsama või keerulisema matemaatika vahele ka hiljem lõikab temalt ära üsna palju tulevikuvalikuid, näiteks eriala. Aga kui nüüd spetsiifiliselt valikute juurde tulla, siis kas vabadus liikuda siin haridusastmete vahel minna põhikoolist gümnaasiumi, ise seda otsustada, et kas see on selline noh, mitte põhiõigus, aga inimese õigus või kuna haridus on ikkagi avalik hüve, siis peaks selle avaliku hüvega kaasnema ka vastutus ja kontroll ja täiendav regulatsioon ehk siis tulles hästi lihtsalt väljendades selle juurde, millest ka haridus ja teadusminister Mailis Reps on rääkinud, et mingil puhul peaks mõtlema sellele, et noor ei peaks minema gümnaasiumi, vaid kutsekooli ametit õppima. Jah, ma arvan, et need küsimused, mida midagi haridusminister eelmisel aastal tõstatas, on, on igati igati vajalikud ja olulised ja loomulikult küsimus on alati selles, et, et kui palju anda siis inimesele otsustusõigust ja võimaldada tal valida oma tuleviku tulevikuteede üle või kui palju tuleks siiski teatavat suunamist rakendada. Kui me vaatame ka seda, mida maailmas on tehtud, siis enamikes riikides tuleb tegelikult ikkagi tunnistada, on mingisugune mehhanism, kuidas, kuidas noorte valikuid, mida suunatakse, kas seda teha nii nagu minister välja pakkustelise Konkreetse lävendiga või hoopis näiteks tõesti kehtestada ka üldkeskhariduses riiklik koolitustellimus, sarnaselt kutsekeskharidusele? Ma arvan, et et üks või teine variant on tegelikult meie jaoks möödapääsmatu, et võib-olla see on selline pehmem on tõesti see. Bellidki siis üldkeskhariduses teatava arvu õppekohti ja, ja ongi kõik, nii nagu ta teeb seda kutsekeskharidus. Ja sellega tõesti mingil määral suunab, aga ega ta ei pane ust kinni, ei ütle kellelegi, et, et ei saa ilmtingimata keskharidust minna gümnaasiumisse omandama. Kui sa seda tõesti väga soovida, sinu õpitulemused ka sellele viitavad, et see võiks olla sinu jaoks valik ja edasi ka siis akadeemiline tee. Lõpetuseks Mait Palts. Kui vaadata ettevõtjate poole pealt, siis kuivõrd praegune haridussüsteem annab inimestele nii universaalsed, aga ka spetsiifilised oskused ja teadmised, mis toetavad ühiskonda ehk siis kuivõrd häid eksperte, spetsialiste, tööturu mõttes, meie haridussüsteem meile koolitab? Ma arvan, et see olukord on läinud aasta-aastalt järjest ikkagi paremaks, ehkki ehk seeneveelahe siis nii-öelda ettevõtluse, vajaduste ja haridussüsteemi vahel on järjest läinud ikkagi ikkagi väiksemaks ja tehakse rohkem koostööd, et eriti kui me vaatame siin, et ametikoolide, kutsekoolide ja ettevõtete vahelist koostööd, et, et see on läinud järjest järjest paremaks ja tegelikult ka siis lõpptulemus on olnud, et, et noored, kes siis ametikoolist tööturule tulevad, on juba ikkagi paremate oskustega kui, kui mõni aeg mõni aeg tagasi Suur tänu, Mait Palts. Nii tagasi reporteritunni stuudiosse, siin on Tanel linnus, Võrumaa kutsehariduskeskusest Aadu Must, riigikogu kultuurikomisjoni esimees, endine haridus, teadusminister Toivo Maimets, et selle kutsekoolide ja tööandjate lobi osas ma saan aru, professor muste, tahtsite ühe väikese remargi teha. Aa, no tõepoolest oli juttu sellest, et olevat lobi riigi riigi juures seto lobi kutsehariduse poole kaldu ja just ettevõtjad pidavat seal tegema. Kuule teevad küll ja seal on nii häid ettepanekuid, mida me püüame arvestada iga hinna eest eriti isegi siis, kui needsamad ettepanek, mis 20 aastat tagasi tehti ja, ja on ka teine pool, kui nad tulevad rääkima, palun sundige pime õpilasi, neid erialasid, mida meil on vaja ja et nad teeksid seda võimalikult väikese palga eest, vaata siis me ei saa neile vastu tulla. Nii et kõik kaalutud. Nii aga hakkame saadet otsapidi kokku võtma, et neid küsimusi või teemasid, millest me peaksime ja saaksime rääkida, neid on väga palju, et järgmised 10 tundi ma arvan, me suudaksime siin täita. Aga et no nagu see, et kes on kooli omanik mingil erineval haridustasemel, on see omavalitsus, on see riik et siin on olnud mitmeid mõtteid, et kas näiteks gümnaasium peaks olema riigi omanduses, nüüd on ka kuulda olnud, et näiteks sektor on avaldanud soovi, et ülikoolid võiks olla erasektori pidada, et põhikoolid võiks olla omavalitsuste õlule, et ma ei tea, kas midagi on selles suhtes tarvis muuta. Toivo Maimetsa. Ma tuleks veel selle juurde tagasi, kui sadu Aado just lõpetas, et need on need keelud, käsud, lävendit ja muud sellised näivalt efektiivsed vahendid, mina ei usu sellesse, et see kunagi hakkab niimoodi töötama, et riik keegi müstiline riik kehtestab, et meil on nii palju keevitajaid vaja, nii palju seppasid vaja, nii palju biolooge vaja ja nüüd me mingite lävendit keeldudega suuname, need inimesed sinna, see ei hakka tööle, ei hakka kahel põhjusel tööle. Esimene põhjus on see, mida ma ütlesin, et 30 aasta pärast need inimesed on aktiivsed tööturul ja mida 30 aasta pärast vaja on, ei tea ükski müstiline riik ega ei tea meie ka. Mõelge, millised töökohad meil oli 30 aastat tagasi. Ja teine põhjus, mis on veel lihtsam, on see, et meil on tööjõu vaba liikumine. Need, noored inimesed liiguvad vabalt üle Euroopa väljapoole Euroopat ja teie keelud ja käsud ja asjad ei tööta. Professor Must muutub nii-öelda siis koolipidaja olemus selles mõttes, et gümnaasiumivõrk tulevikus on riigi oma või nagu praegu Omavalitsus pidada tegelikult nii ühiskonnas tervikuna kui ka haridussüsteemis on, tuleb vaadata kui elus ja tervikut arenevat organismi. Et erinevates riikides on süsteemid erinevad, väljakujunenud Eestis oli väga selge arengu rida igati terve ja positiivne. Kuni selleni, kuidas omavalitsused omal ajal liitusid ja mitu valda lihtsalt me paneme ühe ametikooli omavahel mitmekesi kokku. See oli loogiline, normaalne, meie ühiskond lõhutud ja ära ja praegu on niimoodi, et kui me Riigikogus arutame, et kas peaks tegema ühte, teist ja kolmandat moodi, siis tuleb mõni inimene ütleb, et tuleb teha nii, nagu Soomes on, sest kogu maailmas on nii, ma küsin, kus kohal veel on, nii nagu Soomes ei Soomes jonni, mõni tuleb Austria kogemusega, mõni tuleb mõne teise riigi kogemusega. Nüüd on veel siiski ka veel Euroopa liit teatud unifitseerimine, püüdlus ja see tähendab seda, et me peame ei, ei maksa unustada seda, mis on Eestis hästi olnud. Seda kogemust ei ole võtta ja, ja ei tohi teha reformi muidugi ainult reformi pärast, et Austrias on niimoodi neljaks, üks hästi tuleb vaadata tõesti laia tervikut ja sellest me oleme kõik erinevates kontekstides päris palju rääkinud. Nii Tanel linnud. Koolivõrgust võiks ka rääkida ainult ühe küsimusega ja suurepärane võimalus selles saates on teil seda teha, et see on paljuski haridusseadustiku teema, et kas ja kuidas on tarvis printsiibis muutusi, kas kodulähedane kool peab jääma, millisel tasemel kaugel peab olema kutsekooli ja nii edasi. Oskusi tarvis. Kõigepealt ütleksin seaduse koha pealt niisugust asja, et meie seadusandlus võiks olla võimaldaja, mitte keela ja käskija piiraja. See on nagu üks asi, teine asi, mida võiks kindlasti mõelda, on see, et kõik õppeasutusi tuleb usaldada ja neile rohkem autonoomiat ja vabadust anda, sest seal on väga palju tarku inimesi. Ja kolmandaks võib olla, mis on viimase küsimusega seotud, on see, et ma ei ole päris kindel, et kui me oleme seda koolivõrku kujundama hakanud. Et Me oleme lõplikud läbi mõelnud see, mis selle tulemusena. Sest on selge, et meil on väga palju liiga palju kool ja kui me räägime siin õpilaste arvu langusest, kõigist muudega seonduvad aga see kuidasmoodi duaalsetada üle sõidavad riigigümnaasiumite süsteem maal ja ka kutseharidussüsteemi oma. Seal on mõtlemisainet küll, sest kui ikkagi näiteks Valgas on riigigümnaasium, kus on alla 200 õpilase ja teist sama palju on riigi kutseõppeasutuses natuke rohkem ja et neid ei suudeta kokku viia ja ühes kohas arendada, siis on midagi mõtteviis veel väga palju vahet. Kiusaks veel saates esimest ja viimast korda ka Aadu Musta, et me ei jõua väga sisulist diskussiooni enam ühelgi teemal avada, aga, aga meil on praegu saabunud tasuta kõrgharidus, kõrgharidus on tasuta, samas, kui vaadata seda, kui palju näiteks Tartus maksab lasteaiakoht, et siis alusharidus on meil tasuline, et kas haridusseadustiku revisjoni käigus on koht ka, näiteks see asi üle vaadata? Noh, tõepoolest seda tasuks kasutada ja, ja, või tasulise üle tasub, võib rääkida lõputult ja noh, eriti kui te kuulete, siis kõrgharidus öeldakse, on tasuta, aga vaadake, tasuta ühistransport ei ole tasuta, vaid see on meie rahakoti arvelt tegelikult täpselt nagu nagu kõrgharidusega. Kui sa mulle viimast korda sõna andsid, siis ma pean ikkagi, ütleme oma sõnum edasi. Ja minu sõnum kogu selle tänase saate kohta on suur tänutunne selle üle, et rahvusringhääling on sellise teema kokku võtnud. Me Riigikogus kõik see, mis siin räägiti, et samad teemad on meil riigikogus läbi käinud need toredad algatused, kuhu poole tuleks minna, mida Tanel nimetas näiteks kutsehariduse seaduse osas, need on needsamad, mille nimel me oleme tööd teinud eelmisel poolaastal Taneli enda osavõtul. Me läheme selles suunas, aga peaaegu alati, kui meil midagi saab valmis, siis tule tuleb, avalik arvamus ütleb, miks sellest ei ole midagi räägitud, millestki valesti aru saadud. Mõnest detailist on tehtud kogu üldpilt. Nagu Toivo rääkis sellest, kuidas meil mõnest erandist tehakse seaduse sisu ja selles mõttes on tohutult vajalik. Rahvusringhääling aitab viia need teemad siis, kui veel midagi saab kaasa rääkida. Midagi saab aidata, midagi saab paremaks teha juba sel ajal annad viidud kuulajani selle eest. Siiras aitäh. Nii, aga professor Maimets hakkas ka kiusatud siis. Üks hästi lihtne küsimus, et mille üle õpilased on tihtipeale juurelnud ja ma arvan, et selle saate lõpetuseks võib-olla oleks tarvis ka seda vastust, et kui see uus haridusseadustik vastu võetakse, et kes on koolis kõige tähtsam? Samm, kas õpilane või õpetaja? See on hea küsimus, ma arvan, et see küsimus on valesti püstitatud. Järgmise saate teema. Ma arvan, et see on vale, sedaviisi vastanduvaid küsimusi püstitada ei ole mõtet, sest sinna sisse on peidetud nende pool vastust ära. Aga see ei ole õige. Tanel linnas proovige vastata, professor Maimets. Mina pean tunnistama, et kutsehariduses öeldakse nõndamoodi, et kutseõppeasutused ja ettevõtjad elavad, peavad elama nagu siiami kaksikud. Täpselt sama on sellele vastus sellele küsimusele. Kuule, et selline sai tänane Reporteritund stuudios oleid Tanel linnus, Aadu Must ja Toivo Maimets MINA OLEN Mirko Ojakivi kuulmiseni. Reporteritund, reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.