Tere, mina olen Riho Lauri Saar ja täna räägib Inemise sisust kirjanik, ajakirjanik ja ajaloo lahti harutaja Andrei Hvostov. Ma ei ütle, et, et me, et meie rahvus on haige, aga ma arvan, et need on siiski päris palju kõiksugu kiiksusid ja nendest lahtisaamine algab ikkagi klassikaliselt. Kõigepealt tuleb leida üles, et mis meil viga on, siis kust meid pigistab? Tere, Andrei Hvostov. Tere, selle saate nimi, kus Me praegu vestleme, on Inemise sisu. Kuigi mul oleks suur kiusatus küsida, mis on inimese sisu, ma siiski niimoodi ei hakka küsima. Esiteks sellepärast, et igal inimesel võib ju sees olla nii palju asju, et ühte vastusesse ei pruugi need kõik ära mahtuda. Aga suurematel inimhulkadele las rahvastel võib ehk selline asi lausa lihtsamini seletatav olla. Sina oled palju kirjutanud, konstrueerinud ja k-d konstrueerinud eestlaste ajaloopilti, näiteks iga eestlane teab, et ta on tubli, töökas, visa ning vaatamata raskustele ja vaenlaste vallutajatele hordidele, kes siin on käinud, on ikka suutnud iseendaks jääda. Aga mulle tundub, et selline ajaloomüütide lahti võtmise pool ei ole sulle just väga palju sõpru juurde toonud. Miks sa seda üldse teed? No muidugi, kõige lihtsam oleks sellele vastata niimoodi, et see on huvitav, see on huvitav nii, nii nagu oli üldse oli õppida omal ajal Tartu Ülikoolis ajalugu. Muuseas, tookord 90.-te alguses küsiti kaanelt Meilt üle ajaloo üliõpilastelt üpris tihti, et miks sa seda õpite. Ja siis kõige õigem vastus oli, et see on huvitav. Tehti isegi kurja nalja, et Me rahuldame oma uudishimu riigi kulul tookord veel riigi kulul õpinguile tasuta õppida võis tegelikult peaaegu lõputult kõige visamad tegelased, nad, nad õppisidki näiteks 20 semestrit ülikoolis sai uudishimu rahuldada niimoodi riigi kulul. Noh, praegu praegu sellist nalja enam teha ei saaks. Muidugi praegu on. Praegu on ülikool hoopis teistsugune. Aga konstrueerimine nagu niisugune, see on ikkagi minu jaoks, kui me räägime nüüd ajaloomüütide konstrueerimisest, see on selline. Psühhoteraapiline akt võiks öelda, ma ei ütle, et, et me, et meie rahvas on haige, aga ma arvan, et meil on siiski päris palju kõiksugu kiiksusid ja nendest lahtisaamine algab ikkagi klassikaliselt. Kõigepealt kõigepealt tuleb leida üles, et mis, mis mis, mis, mis meil viga on, siis kust meid pigistab. Ja väga oluline on õppida vaatama iseennast kuidagi neutraalse pilguga. Et vaatad peeglisse ja seal ei näe mitte mingit sellist ilustatud pilti. Ei näe sellist sellist kuju nagu noh, sa umbes oled. Kuigi kuigi ma möönan, et see on väga keeruline, kas või juba see, see, see võrdlus, mis ma praegu teine tüüp peeglisse vaadates, sest nagu me kõik teame, et inimene, kui ta ennast peegeljate sätib juba siis ta hakkab tegema mingeid selliseid ebaloomulikke ebaloomulik. Näolihaseid liigutusi, et, et see, see, mis ta peeglist näeb, on ka juba mõtteliselt ilustatud pilt. Et tõepoolest lihtsalt kõrval seisev inimene, tema näärmed kõige objektiivsemalt meie ilmselt seda ei suuda. Aga noh, kuna ma olen ennast ise teadlikult sellisesse olukorda pannud, et ma nagu olengi natukene kõrvalseisja, et osalen küll eesti rahvuses, aga samas ma olen kõrvalseisja siis ma olen selle rolli endale võtnud ja püüan seda rolli kuidagi täita, kui keegi pole seda palunud mul teha. Võib-olla see, mis sa ütlesid, et ma ei ole endale kuigi palju sõpru leidnud pigem siis siiski vaenlasi, et see võibki tuleneda sellest asjaolust, et keegi pole mul tegelikult palunud seda teha, mida ma teen. Et ma olen iseendale selle õiguse võtnud. Siit tulenevalt muidugi küsimus, et kust ma kust ma võtan selle julguse, kuidas ma söandan oli seda lihtne leida. Julgust või küsimus, ei tulnudki sul kunagi pähe, tegelikult see kuidagi läks, läks iseenesest, et kõik sai alguse kunagi. Mis see võis olla 1990 Tartus, kui ajalooteaduskonna üliõpilased olid ennast, mõned neist olid ennast päris hästi sisse seadnud Postimehes ehk üldse ajakirjanduses tookord oli üpris lihtne saada. Saadan sellisesse mõjukas väljaandes kolumnistiga kirjutajaks ka siis, kui seal tegelikult selleks ettevalmistuspuudus. Ja kunagi, kui, kui ma kirjutasin oma esimese artikli ajalehele Postimees mille pealkirjaks oli tagasi Euroopasse küsimärk. Kust kohast? Ja see, see artikkel oli kirjutatud ühel, ühel kindlal, kindlal põhjusel, seal oli isegi kindel ajend nimel tookord 90.-te alguses, kui 80.-te lõpus kõlas meil veel väga valjusti loosung tagasi Euroopasse, mida see siis ka ei tähendanud. Aga samandas omade mõnikord ka sellised lausa drastilised vormid, see, see, see üleskutse, see kategooriline imperatiiv tagasi Euroopasse. Et kunagi kunagi üks Tartu Puuviljakaupmees mõtles välja sellise reklaami, kus Aluldoodi statistikat keskmine eurooplane saab, sööb aastas 11 kilogrammi banaane ja siis kõlas üleskutse, et eestlane haka eurooplaseks tule ja osta meie neid puuviljasid. Ja siis siis mulle tundus, et noh, et selle, nende üleskutsetega on jõutud mingisuguse absurdi piirini ja siis ma kirjutasingi oma esimese artikli ajalehele Postimees kus ma arendasin siis sellist teesi, millest, millest hiljem kasvas välja raamat, mõtteline eesti. Et ma lihtsalt arutlesin, arutlesin niimoodi. Et need tagasi kutsunud või üleskutse minna tagasi Euroopasse, nad nagu eeldavad seda siis nüüd, et 50 aasta jooksul, mil Eesti oli Nõukogude Liidu osa, et siis siis ma tea et eesti rahvusega juhtus midagi midagi parandamatult kultuurilise, mõtles pöördumatut, et, et on kaotatud oma oma oma olemise sisu, oma oma juured. Aga kas 50 aastat mingisugust okupatsiooni seda teha saab, kas saab, kas saab hävitada seda, seda kultuuripärandit on, mis on üleval baltisakslastelt ja baltisakslased, nemad ometigi on eurooplased, et siin siin ei saa üldse mitte mingisugust kahtlust olla. Ja kuna meie, meie kogu selline kultuuri-kultuuripärand, meie traditsioonid, meie meie seltsiliikumine, meie, meie laulupeod, siin võib seda nimekirja aina pikendada ja pikendada, kuna see kõik on kuidagi baltisakslastelt üle võetud, siis. Ma arvan, et eestlased on vaieldamatult eurooplased ja selles mõttes need üleskutsed on eksitavad. Selline oli siis selle, selle, selle artikli sisu ja hiljem siis sellest mõned aastad hiljem siis sellest kasvaski välja raamat, mõtteline Eesti. Aga jah, tookord, kui ma hakkasin, hakkasin selle valgustav valgustava tööga nii-öelda pihta dekonstrueerimisega ja nimelt seminu eurooplase kontseptsioon eeldas seda, et nüüd. Meile sügavalt omane sakslastele, baltisakslaste vihkamine tuleks nüüd ära unustada. Sest et just nimelt just nimelt baltisaksa kultuur on noh, navuse sissepääsupilet sinna Euroopa kultuuriruumi ja see, see, see, mis meid, sinna sild, mis meid sinna viib. Järelikult tuleb baltisakslaste vihkamine ära unustada. Ja see, see oli see tol dollastades oludes tundus natukene selline uudne, ilmselt. Mõnikord mulle tundub, et see, see tundub ikka veel uudne seent. Ta on tänase päevani. Sest et noh, ega kooliõpikute sisu ju oluliselt muutunud ei ole, ikkagi on selline suur vastandumine. Kas me siinkohal jõuamegi selle kohani, mida sa nimetasid meie loo alguses kui sa rääkisid haigusest? Kas see on haigus, aga see on mingi selline omadus, mis vähendab meie meie võimet selles julmas tulevikumaailmas hakkama saada. Sest et kui ütleme ühe rahvuse identiteedi aluseks on vastandamine kellegagi või millegagi selline absoluutne vastandumine kas siis sakslastega või siis praegu venelastega siis noh, siin ilmselt ilmselt on siis tegemist sellise sellise sellise psüühilise omadusega, kus kaob üldse kuidagi võime teistsugustega võõrastega empaatiliselt niimoodi. Noh, ma tean ennast ühele lainele viia, võime temast aru saada, mis on äärmiselt oluline, ma ei räägi praegu üldsegi mingisugust sellist noh, sellist. Piisanud laovia ja multikultuursus, mis ma räägi sellises sellises vaimus vaid. Ma pean ennast realistiks isegi halastamatuks realistiks. Et ma võin siin tuua näite. No on olemas, on olemas üks suurepärane dokumentaalfilme Ameerika Ühendriikide kunagisest kaitseministrist Robert McNamara Ast McNamara, kes oli Ühendriikide kaitseminister nendel aastatel, kui Vietnami sõda eskaleerus. Et noh, üldiselt talle heidetakse ette sellele poliitikule, et et tema, Ühendriikide sõjaväe või Ühendriikide ühiskonna siis sellesse sohu vedas. Ja see dokumentaalfilm oli stiilis rääkivad pead tahab lihtsalt see, see, see poliitik McNamara, ta pandi kaamerate ja siis ta rääkis täiesti vabalt niimoodi poolteist tundi ja väga huvitav oli kogu aeg midagi seal vahepeal ei pidanudki näitama mingisugust kuidagi selle filmi huvitavaks tegema. Ja minu jaoks oli äärmiselt huvitav see koht, kus ta rääkis oma oma Vietnami sõja kogemusest, ehk siis katsetest rääkida läbi siis vastaspoolega ehk Vjatkongiga punaste partisanidega. Seal ta ütles, et meie üheks kõige suuremaks sõjaks ameeriklaste veoks no muidugi sinu terve nimekirja välja tuua, mis vigasid nad eel tegid, aga McNamara jaoks selle kõige suurem viga. Et me ei suutnud mõista oma vastast, et läbirääkimistel tal tal endal oli selline kogemus, et et see Vjatkongi mingi kõrge esindaja ja tema vastas ja siis nad ei suutnud nagu kuidagi leida ühist keelt. Ja nad ei saanud nagu aru teineteisest mida, mida üks mõtleb, kui ta ütleb teatud sõnu. Ja McNamara selline järeldus oli, et, et kui sa ei suuda oma vastasest aru saada, siis järelikult muutub ka tema täna võitmine äärmiselt keeruliseks. Sest sa ei saa aru, mis on tema ühtede või teiste sammude taga, kuidas ta mõtleb. Empaatia on äärmiselt oluline omadus, ütleme sellises võitluslikus olukorras, kus sa pead kus sa pead võitlema oma elu ja surma eest ning sul on mingisugune selline äärmiselt ohtlik vastane. Ja ilmselt ilmselt ilmselt sellises varas aitaks, aitaks selle, selle olukorra lahendamiseni kaasa ainult ainult ainult selline omadus nagu empaatia. Ma ei taha öelda selle sellega nüüd, et, et meil siin Eesti ühiskonnas, et noh, et ongi nüüd vältimatult tekkinud mingisugune kodusõjaolukord, kus me ütleme, võimalik võimalik siis kodusõja vastaspool ehk siis venelased, et kui millest nüüd kohe-kohe ja ka aru saama, et sisse kõik lõpebki katastroofiga. Aga kindlasti kindlasti selline oskus lihtsalt aitaks meil selles selles piirkonnas. Mina, mina üldiselt ei taha, et üldse üldse arutleda Eesti Vabariigist, kui, kui ma mingisugust ette antusest kätemääratlusest minu jaoks on see, ütleme lihtsalt selline võrreldav sees ja riik on võrreldav nahtlemisse, on maja ja selles majas elab väga palju erinevaid inimesi. Ja need inimesed saavad omavahel mõnikord halvemini läbi, mõnikord paremini. Aga on ka mingisuguseid selliseid, selliseid väga suuri vastasseise ja mina, kes ma elan ka selles majas, et mina siin ei tunne ennast nagu kohustatunad. Ma nüüd olen kindlasti ühe või teise poole poole liige või no ütleme, et mina olen selles majas nagu, kas ja kas teatavasti ta ei ole seotud inimestega seotud kohaga minolangu seotud Eestiga mitte-eestlastega, mitte venelastega, kes siin elavad. Ja minu huvi siin selle kohaga seotud seotud kassi huvi on see, et, et need mind ümbritsevad inimesed jätavad omavahel kaklema, ei läheks, seda maja põlema ei paneks ja kogu minu senine tegevus mõtestatud tegevust ongi suunatud sellele, et kuidagi kaasa aidata sellele kakluse ära hoidmisele. Kui sa mainisid maja, siis minul tuli meelde üks. Ma arvan, ilmselt sinu lemmiktegelasi, Läti Henrik kroonik ilmselt pärast, et sealsamas kroonikas sõnaga mainitud. Aga jah, ei noh, seal, aga seal majas tähendab laagripaika tegelikult ütleme sõja sõjaleeri asukohta. Küsida tahtsin, oli see, et võib-olla me peaksime inimestele, kes ei ole sinu raamatu ka mõtteline Eesti kõige paremini kursis seda näiteks ära seletama, et mis on selle raamatu üks seisukohti, üks seisukoht on ilmselt seesama, et, et me ei peaks. Kui ma võin seda nüüd ise oma sõnadega öelda, et me ei peaks. Meie nii-öelda ajaloo algust, mis algab siis muistse vabadusvõitlusega kirjutatud algust ei peaks võib-olla vaatama nii romantilise pilguga, nagu me seda oleme harjunud vaatama eestlaste ühtse võitlusena karmide välisvaenlaste vastu, keda tuleb hordidena meile peale on vist niimoodi. Jah, see on selle raamatu esimese esimese osa paatos ausalt öeldes, mõtteline Eesti noh, ma juba ise suhtun sellesse kui oma noorpõlve noorpõlveteosesse, et ausalt öeldes, ega ma ei olegi teda lugenud peale seda, kui see, kui see asi trükis ilmus kaante vahel tõenäoliselt paljud asjad, mida tookord kirjutasin, väitsin, et ma nüüd võib-olla enam niimoodi ei kirjutaks, aga noh, tegu on tehtud. Ma ei kahetse seda. Ja kui ma nüüd hakkan meelde tuletama, siis siis selle, selle raamatu, too mõttelise Eesti esimene osa ehk Henriku aeg see on suures osas toetub minu minu kursused tööle, mille ma kirjutasin. Tema juhendamisel kas kunagi teise kursuse lõpus, jah, jah. Ja selle selle, selle kursusetöö teemaks oli mõõgavendade ordu mõõgavendade ordu, noh nii nagu saksa ordu on eesti rahva kõige kibedamad vaenlased, vähemalt niimoodi ma olin omal ajal algkoolis õppinud neljandas, neljandas klassis Eesti ajaloos. Ja eks selline selline teadmine seal ma tean veel nagu rinnapiimaga sisse imetud. Ja kui ma kunagi ülikoolis õppides leidsin leidsin sellise suurepärase saksa ajaloolase, nüüd riigi sakslase, mitte baltisakslase nagu Friedrich Berninghoffeani tee mis oligi mõõgavendade ordule pühendatud, selle läbi lugesin. Ja siis mulle jõudis esimest korda pärale, et et see ajaloopilt, mis meile on antud, või asjadest räägitud nii, nii nagu meile on seda tehtud, et see ei ole absoluutselt üldsegi ainuvõimalik seisukoht. Et siin ei saa öelda niimoodi, et tõde on meiega ning ning teistel ei ole seda tõde. Et see oligi selles mõttes selline valgustav hetk minu jaoks, et ma hakkasin, hakkasin aru saama just selle mõõgavendade ordu ajaloo najal selle põhjale. Et ajaloos ongi väga keeruline välja tuua seda õiget seisukohta või, või öelda kõik, milline pool on nüüd see õige pool. Mõõgavendade ordu lugu oli iseenesest väga huvitav. Väga huvitav, kas sellega, et noh, et seal sellesse sellesse sellesse süvenedes saad haru, et vot see põhimõte, et jõud on nendega kellel on õigus, aga mitte nendega, kelle taga on suured hulgad noh, et see on mingisugune selline ja nagu aksioom Ühe ühe idee on lihtsalt tugevam oli vist samuti sinu üks. Jah jah, et määravad on ideed ja, ja kuna me seda kõike nii siiralt usume, siis meie rahvuslikus ajalookirjutuses pidigi asja näitama niimoodi. Et need raudmehi, kes siia 13. sajandi alguses tungisid nendele lõpmatult palju neid neid tuli siia siia Saksamaalt voolas mingisuguse pideva lakkamatu jõena. Ja no lihtsalt lihtsalt sellele, sellele sellele hulgale pidi pidi vapper, vapper Eesti Eesti rahvas alla vanduma. Ja kui ma seda pen komeeninghomine teost lugesin ja vaatasin, mis numbrid olid seal välja toodud, siis mingi mingi hetk tabas isegi selline nagu väike õudus. Et kuidas nii see vastaspool, kuidas nad nii väikese hulga meestega suhteliselt siin noh, nii-öelda platsi puhtaks lüüa. Ja see iseenesest oli niivõrd niivõrd intrigeeriv algus, et siis ma hakkasin ka mõtlema, et kui palju me saame rääkida üldse tolleaegse eesti rahva ühtsusest. Kui palju me saame rääkida mingisugusest rahvustundest, mis oleks ühendanud kõik Eesti maakonnad, eesti hõimud ühise vaenlase vastu? Kõigele nendele vastust vastustele küsimustele vastust otsides ma pidin nentima, et midagi lohutavat meil siin ei ole lähtudes jälle sellest kehtivast ajaloo ajalookontseptsioonist ja nii see alguse sai, selline, selline ei, ma ei tea iseenda isenda, sellised selliste ajaloo, ajaloonägemuste visioonide, selline selline puhastamine või neist juurdunud seisukohtadest loobumine. Sa ütled sealsamas ühtlasi ka ära sisuliselt niimoodi, et tegelikult olid meie esivanemad üsna kontrollimatu käitumisega põhimõtteliselt pättide röövlid, kellel tegelikult ei olnud vahet, et kas võtta midagi naabrimehe juurest jõuga lätlase juurest või rootslase juurest, nii palju, kui me saame tolleaegses mõistes üldse rahvastest rääkida. Noh, see mõte on iseenesest ja täitsa loogiline ajad olid lihtsalt sootuks teistsugused. Aga miks see ometigi nii valulise reaktsiooni terves ühiskonnas meil tekitas? No ma ei ütleks, võib-olla isegi terves ühiskonnas, võib-olla see raamat ei olegi saanud nii suurt vastukaja, kui võiks oodata, aga seevastukaja on olnud ikkagi reeglina selline, et et professionaalsed ajaloolased on üritanud sind lausa lollina näidata, kohati. No minu jaoks on see täiesti arusaadav. Asi on, näete, nüüd kuulaja ei tohi nüüd ehmatada, aga asi on minu nimes. Ma olen seda oma elus korduvalt korduvalt märganud ja kohanud, noh tegelikult ka teiste rahvaste juures võtame näiteks sellega need suured suured meie vastased venelased. Kui te olete venentellektaalidega vestelnud, nüüd jällegi räägi eestivenelastest vaid vaid suure suure Venemaa venelased ei ole teisi, nii kriitilisi nii sarkastilise inimesi, omaenda rahva ja omaenda poliitilise korra ja omaenda ajaloo suhtes, kui on seda vene intellektuaalid nad kokku saavad, siis nad ütlevad väga palju selliseid õigeid ja valusaid sõnu oma rahva Maarahva aadressil. Aga kui nüüd sellesse kriitilisse koori lülitab ka mõni väljaspool seisev inimene inimene, kel kes, kes ei ole venelane on mingi selline noh rootslane või sakslane või või näiteks eestlane, siis ta hakkad, seda hakatakse kohe tõrjuma. Kohe selgub, et vene rahvas tohib kritiseerida ainult ainult et vene rahvusest haritlane keegi teine kritiseerida ei tohi, siis ta kohe muutub automaatselt laimajaks. See, kes kritiseerib aimajaks isegi vaenlaseks. Kellele niimoodi öeldaksegi, et sul sul ei ole õigust meie kohta selliseid asju rääkida sellest, mida sina teadmeist sa ei tea ju, sa ei saa niimoodi Uudel mingil emotsionaalsel tasandil meist aru. Sellepärast hoia suu kinni, täpselt samasugune asi on omane ka meile, eestlastele tegelikult ka meil on, eks ole, et nad selline kriitiline suhtumine iseendasse. Irooniline on tegelikult eestlastele omane. Aga see on jällegi ainult niikaua, kui mängu ei tule mõni mõni nii-öelda võõras ja kuidas meil Eestis võõraid defineerida võetakse, kuidas, kuidas öeldakse, kes on oma ja kes mitte nimi? Nimi. Kui inimesel on võõras nimi, siis järelikult ta ei kuulu meie hulka, et no näiteks kuna minul on juhtumisi nimeks Andrei Hvostov, siis siit järeldub väga palju korraga. Siit järeldub noh, justkui eestlase jaoks, et see inimene on meile võõras, sellepärast et ta on ilmselt õppinud mingisuguses muukeelses koolis, tal on ilmselt vanemad on kusagilt mujalt pärit. Ta ei ole pädev üldse eesti asjadest rääkima. Siin on veel üks selline asjaolu nende seal seal seal nimemaagia juures, et no me teame ju, et Eesti Eesti rahvatraditsioon on aeg-ajalt mingisuguseid selliseid nimemuutusi 30.-te aastate, see suur nime muutmise kampaania, kui me räägime sellest nimede muutmise kampaaniast, siis näiteks minu minu vanaisa nimi oli kunagi kilt mitte Keld, mis tähendaks saksa keeles raha ja siis saksanimena, ilmselt siis olekski väärinud muutmist, ta oli täiesti normaalne nimi, kelk, mille ta muutis rohtlaane, eks ma seniajani on mõistetav, miks, mis, mis, mis, mis, mis see põhjus võis olla. Miks aga nüüd, tulles praeguse praeguse sellise nimede nimede muutmise juurde, siis noh, need juhtumid on ju niivõrd palju, kus inimene, kellel on mõlemad vanemad, on venelased sellel lapsel kes õpib siin kusagil Tallinna mõnes sellises kesklinna heas heaks nimetatud koolis. Et tal on nii eesnimi kui ka perekonnanimi, on täiesti sellised, mitte venelikud. Nime järgi otsustades on ta puhas eestlane, tegelikult on krüpto venelane. Sest kui klassijuhataja võtab vanematega ühendust, siis selgub, et mõlemad mõlemad vanemad on venelased ja isegi nii venelased räägivad vaevu eesti keelt, aga laps on korraga korraga muutunud eestlaseks ja ka nime põhjal otsustades. Et need minusuguse inimese puhul, et tekibki küsimus, et aga miks tema ei ole oma nime ära eestindanud mis oleks olnud veel lihtsam, kui noh ma Andrei muuta Andreseks ja Hvostov muutamaid sabaks või et selliseid asju tehakse ja miks mina pole seda teinud. Ja kui ma oleks seda teinud, siis oleks see minu olukord hoopis teistsugune, siis ei saaks mulle hõlma keegi hüpata. Ja nüüd nüüd selline eestlaslik mõtlemine, niisugune, et kui ta pole seda teinud, koda pole oma nime ära muutnud, siis järelikult miskipärast tunneb uhkust oma vene nime järgi ja kui ta juba tunneb uhkust, siis järelikult anne eile võõrakonna, järelikult ta ennast tunnebki venelasena. Et seal mingisugune selline selline mõttekäik, mis on mulle endale ka aeg-ajalt mind ennast ka aeg-ajalt üllatunud, kui ma. Kui ma, kui ma, kui ma märkan, et mõni selline nime järgi otsustades vene rahvusest inimene on kusagil meil ja mingisuguses jõustruktuuris kusagil kusagil sellises kohas, kus ametikohas, kus on tegemist, võib olla mingisuguste riiklike saladustega, et huvitav, et kuidas ta sinna lastiat, kuidas tema, kuidas tema lojaalsus, lood, inimest võis, võis üldse edutada niisugusele kohale. Nagu vist kõik pronksiöö ajal tekkisid sellised käisid isegi lausa täiesti väärikatest lehtedest käisid läbi mõtteavaldused, et ei tea, mida teevad vene rahvusest politseinikud. Ja täpselt, et see on selline noh, meile omane mõtteviis ja sellepärast, et ma arvan, et minu, minu selline pärispatt ei ole mitte see, et ma kirjutasin mõttelise Eesti, vaid see, et ma kirjutasin selle just niisuguse nime all oleks veel mingisugune teine nimi. No ma ei tea, ideaalne nimi oleks muidugi mingi selline kaljuvald kunagi kunagi üks mu sõber ütleski, et et vot, kui sul oleks selline nimi, tead mingisugune Madis Kalju vald, et siis sa siis sa, siis sa võltsinud need asja kirjutada noh veelgi veelgi niimoodi, Uljema käega ja siis võetakse vastu hoopis teistmoodi kui see, kui see võetakse vastu siis kui, kui on, autoriks Andrei Hvostov. Võib-olla, et need asjad Selgemaks, aga võib-olla hoopiski veel segasemaks ajada, siis, kes sa siis oled, kas sa oled eestlane või venelane või oled sa selle maja elanik, nagu sa ütlesid? No selle mõtte peale, et ma olen selle maja elanik, jõudsime ikkagi suhteliselt hilises onu hilises sellises elufaasis. Muidu kunagi kunagi mulle mõjus hästi valgustavalt jällegi ühes soomerootsi, kirjaniku kirjaniku loengu kuulamine võis olla kunagi 96. 97. aastal, ma täpselt ei mäleta, kahjuks kuigi ma olen ajalugu õppinud ja ilmselt ilmselt mul peaks olema mingisugune numbrimälu vähemalt aasta arvudesse, mis puudutab seda, see mul siiski niimoodi ei ole. Aga see soomerootsi kirjanik sõlvest TÖÖ Ta oli kutsutud, ma ei mäleta enam, mis ürituse raames kõnelema. Esines Kirjanike Majas musta laega saalis. Jaa, vest ta lahendas selle olukorra enda jaoks niimoodi, et ta ei hakanud rääkima üldsegi Soome, Rootsi kirjandusest ja oma loomingust ta otseses rääkinud iseendast. Ja see oli minu jaoks ka huvitav kogemus. Nüüd siis ma sain korraga aru, et kirjanikel on see privileeg ja õigus rääkida iseendast mitte asjast. Erinevalt ajakirjanikest. Ja Vesta, ta rääkis siis lihtsalt oma sellise eluloo olles rootsi poiss Helsingi sellises piirkonnas kvartalis, kus rootslase oli väga vähe levides soome soomepoistega. Noh, tal oli seal pidev selline selline võitlus, ma tea nagu iseendaks jäämise nimel. Et kuna ta oli oma tänaval ainus rootsi poiss, siis sellises kamba elus. Aga noh, see kõik toimus kunagi 70.-te alguses Helsingis kui veel arvuteid ei olnud ja kui üldiselt poiste põhiline, põhiline selline mängu ajal maanduski tänavatel ja mitte kodus arvuti taga, et siis shelli löödi ikka noh, regulaarselt silm siniseks lihtsalt sel põhjusel, et on rootslane, soomlane. Mistõttu noh, selles eas ütleme, eelpuberteedi eas, laste ellujäämis, taktika niisugustel puhkudel, et sa pead muutuma niisuguseks, nagu on enamik, et sa ei tohi eraldada ei saa kuidagi olla teistsugune. Jaa, vestleja ta muutus noru soomlaseks. Püüdes olla soomlane, ta isegi keeldus oma vanematega rootsi keeles rääkimast ja noh, ta oli veel soomlased, soomlased ise siis pärast puberteeti, kui inimestel tekib hoopiski tunne, et ta peab kuidagi eristuma, ta peab olema kuidagi mille millegi poolest mingisuguste kvaliteet ka teistsugune, kui, kui noh, mass nii-öelda, siis said sellist maru rootslane. Nii rootslane, et ta põlkad põlgas kõike Soomelik. Ja siis tuli tema elus järgmine periood ja siis noh ta seda kirjeldas niimoodi, et see oli nagu mingisugune võnkumine noh, peaaegu et ühest äärmusest teise kunagi peale kolmekümnendat eluaastat, siis ta rahunes maha, siis ta sai aru, et tegelikult see on ükskõik mida mida, mida, mida välismaailm minust arvab. Et ta võttis vastu otsuse, et ta enam niisuguste asjadega nagu rahvus, rahvusküsimus või, või iseenda asetamine ühe või teise rahvuse hulka, et enam sellega ei tegele. Ta lihtsalt on see, kes ta on ja kõikidele küsimustele tema rahvuse kohta ta lihtsalt lihtsalt ei vasta sellele, sellepärast et ta on ise ka lakanud sellele mõtlemast ma seda, seda, seda, seda, seda pihtimusliku lugu kuulasin, siis mulle jõudis see kõik väga hästi pärale, sellepärast et see on osaliselt, osaliselt oli minul see täpselt samamoodi, et nii kummaline kui see ka võib-olla ei kõla paljude jaoks, aga ka mina olen olnud eesti marurahvuslane omal ajal teise keel, ma ei ole kunagi olnud vene, Vene marurahvuslane aga kindlasti minu elus on selliseid perioode, kus ma olen püüdnud väga intensiivselt kuidagi vene kultuurielust aru saada, kus ma olen väga palju lugenud vene kirjandust, kus ma olen. Prolaste hulgas, aga noh, nüüd nüüd on ka need katsed kuidagi kõrvale jäänud, et nüüd ma, nüüd ma nüüd ma sellega enam tegelema ei tegelenud venelastega intensiivselt. Ma olen jah, nüüd just just keskendunud sellele oma kassiks olemisele selles majas. Ma ei võta enam pooli Et see riik, et see ühiskond püsiks kuidagi niimoodi koos, et meil siin tuleks Kust sa pärit oled? Sündinud olen ma jõhvis, üles kasvasin ma Sillamäel. Ida-Virumaalt olen pärit. Mis sul Ida-Virumaaga praegu seostub? Mis mulle seostub? See on muidugi see, et mu vanemad elavad endistviisi Sillamäel. Ja mingeid muid seoseid enam ei olegi. Täitsa seal tihti tegelikult ris harva. Aastas kolm, neli korda ei meeldi, mulle ei meeldi mulle Ida-Virumaal ei meeldi mulle Sillamäe. See ei ole sellist sellist helget helget tunnet. Seoses lapsepõlvega. Ei ole sellist tunnet, et tahaks, tahaks sinna minna ja ja kuidagi nagu lapsepõlve radadel käia. Mitte mingit nostalgiat absoluutselt peale peale teist maailmasõda ikkagi. Selline alustas sellise suure koondus laagrina, tal oligi okastraataed ümber. Need inimesed, kes töötasid seal uraanikaevanduses, nad ei olnud vabatahtlikult seal. Mina nimetan seda ikkagi koonduslaagriks, see, mis seal vahetult peale teist maailmasõda oli ja mul on tunne, et see on sellele kohale jätnud mingisuguse sellise jälje pitseri noh, üldse üldse koguses kogu see, kogu see paik on üpriski kurb ja troostitu. Kõik see, kõik see ajalugu, mis on ütleme, et alates 44.-st aastast mis on Ida-Virumaal toimunud seal sinimägede Vaivara kandis Sillamäel. On? Kuidagi nii valus, et, Noh, kui ma olin väike siis see sõja sõja olemasolu, sõja selline igapäevane hingus, et see, ma tean, see käis kaasas kogu selle kogu selle lapseks olemisega. Sest me kõik me kõik käisime aegajalt metsadest soodest, mingisugust laskemoona ja relvi ja, ja, ja kõike võimalikku ohtlikku kraami otsimas ja juhtus kogu aeg linnas, mingisuguseid õnnetusi seoses sellega ja ja nii palju oli sellest kõigest suurte inimestega juttu omavahel ja, ja et see sõda nagu ei lasknud meid lahti, et ta oli kogu aeg kogu aeg meiega kaasas neid õnnetusi, kus mingisuguse miinimumi, pommi plahvatuses sai surma rohkem kui üks laps, et neid ikkagi minu lapsepõlves juhtus, juhtus nii tihti, et ma võiks isegi öelda, et regulaarselt. Et see oli juba nagu kevade tuleku märk. Kevad juba lumekate oli ära sulanud ja maa oli juba nii pehmeks läinud, et seal võis urgitseda sealt midagi leida ja siis kohe läksid sellised ekspeditsioonid metsadesse, algas selline selline selline ohtlikku kraami otsimise otsimise palavik. Ja kohe algasid ka õnnetused. Ja kohe hakkasid tulema ka koolidesse mingisugused täiskasvanute delegatsioonid, mis koosnesid miilitsatest, tuletõrjujatele, meedikutest ja ja loengud, et lapsed, kui te leiate metsa alt midagi, siis ärge jumala pärast seda lõkkesse pange, ärge toksige seda kiviga, ärge proovige lahti lammutada. Noh, selline nagu mingi rituaal. Ma ei teagi, kas Eestis mõnda teist sellist piirkond on, kus oleks metsades soodes nii palju, nii palju neid neid sõjast järelejäänud artefakte, mis on surmavalt ohtlikud ja millega kohalik kohal eksis. Lapse pere on intensiivselt tegelenud, nagu see Sillamäel oli? Vist keelne, sinu lapsepõlv oli lapsepõlv, oli mul segakeelne, selline. Selline lapsepõlv, kus. Ma arvan, et ma olin siis kuueaastane, kui, kui, kui minu käest hakati esmakordselt küsima, võib-olla küsida ka varem, aga ma ei mäleta seda kuueaastasena vahetult enne kooliminekut, ma mäletan, et küsimise temalt ka küsida, et kes sa oled, kas sa oled eestlane või venelane. Ja ma ei saanud küsimusest aru täpselt samamoodi nagu selles eas laps ei pruugi aru saada, et mis on paremini ja mis on vasaksaatka, mina, aru, mis on eestlane, mis on venelane. Ma rääkisin võrdselt võrdse osavusega mõlemat keelt, aga see ühelt keelelt teisele lülitumine käis kuidagi niimoodi, et ma ei märganud seda ja selle, selle, selle, selle, selle küsimusega pidi ikkagi ootama. Kuni ma läksin algkooli esimesse klassi ja seal tehti mulle need asjad väga kiiresti selgeks. Kes on eestlane, kes on venelane ja mis on seal vahe ja mis sellest sellest kõik tuleneb? Kuidas sinu ajaloo huvi sinu lapsepõlv mõjutanud, kui, kui üldse et see SAISis Alguses on tõesti lapsepõlvest ja ja mul on tunne, et ma isegi olen võimeline välja tooma täpselt selle hetke, kui see, kui see ajaloohuvi tekkis. See oli jälle enne juba enne esimest klassi. Ma võisin olla võib-olla viieaastane kui ema võttis mind kaasa ekskursioonile, mis toimus Riiga. Riia linn. Ma polnud varem midagi niisugust näinud, ma polnud Tallinnas oli käinud sees küll juba Leningradis, Peterburis mis seal täiesti selline sürreaalne kogemus, aga, aga Riia oli selline esimene esimene vanalinn, mida ma nägin. Ja ma mäletan täpselt seda, seda meeleolu, mis mind haaras Riia toomkirikus. Seal on kolm suurt vitraaže. Kui sa oled käinud Riia toomkirikus, siis sa mäletad, nendel vitraažidele kujutatakse Riia linna jaoks siis olulisi olulisi selliseid sündmusi vitraažidel kujutatud oleks selline asutamist, teisel vitraažidel on see hetk, kuulutatakse välja NUT luterlik usutunnistus ja kolmas vitraaž Koiutab Rootsi kuninga Gustav Adolfi külaskäiku linna ja see oli selline särav päikest täis päev, nii et see kirikust väljaspool olev valgus, et see muutis need, et need, need klaasile maalitud pildid kuidagi hästi säravateks Est elavateks. Ma vaatasin, vaatasin suu ammuli seda ja see mulle kohutavalt meeldis, mis oli seal seal kujutatud. Ja see mind enam lahti lasknud. Tagasisõidul bussis ma võtsin emalt märkmiku ja siis maailma kogu selle tagasi teema proovisin kuidagi kujutada seda järele, joonistada seda, mis seal vitraažidel oli, oli kujutatud ja see ei olnud mingi selline selline hetkeline hetkeline vaimustus, vaid see siis selgus, et see oli selline püsiv. Ja sealt ma selle ajaloo ajaloo huvi ja selle pisiku saingi. Ja ei lasknud mind lahti tegelikult üks hetk, et ikkagi keskkooli lõpus ma olin täiesti veendunud, et kui üldse minna midagi õppima ülikoolides ainult ajalugu ja mitte midagi muud. Tõsi küll, ma ajalugu õppima ei läinud kohe peale keskkooli lõppu. Sest et seal ma olin jälle selline kompromissita. Ma olin täiesti täiesti veendunud, et et ajalugu õppida Nõukogude ülikoolis ei saa, sellepärast et noh, selle selle, selle parteipoliitilise ideoloogilise joone pärast, mis sellega kaasneb. Kindlasti kindlasti ma tegin sellega liiga Tartu ülikoolile, et seal oli sellel ajal õppisid väga paljud korralikud inimesed ning õppejõududeks olid paljud korralikud inimesed. Aga noh, seal Sillamäel elades jõhvi jõhvis õppides minu ümber lihtsalt ei olnud inimesi täiskasvanud inimesi, kes oleks mulle öelnud, et poiss sinu, sinu mõttekäik on iseenesest õige, aga, aga ära ole selles 100 protsenti kindel, et Tartu Ülikoolis ajaloo õppimine ka nõukogude korra tingimustes on maha visatud aeg. Nii et ma ikkagi pidin ootama, siis jäädis selle oma, selle oma tarkusega üksi ja ma pidin ootama, kuni tuleb, tuleb perestroika aks nimetatud aeg ja siis 88. aastal, kui oli juba täiesti kindel, et nüüd ilmselt on see ideoloogiline survepaine vähenenud. Ning oli lootust, et või tegi tegelikult võis olla päris kindel, et ajalugu õpetatakse neid juba kuidagi teistmoodi Tartu ülikoolist ja siis ma läksin, läksin ülikooli. Mis sa tegid ennem seda? Enne seda ma olin tükk aega metsalangetaja ja siis ma õppisin vesinikuks. Kas oli sunnitud valik, ta tundsid päriselt huvi sellise tegevuse vastu või tahtsid sa mõne ameti lihtsalt selgeks saada? No mesinduse ka oli nüüd jälle selline asi, et. Ma ei tea, kui, kui, kui õigus mul nüüd tagantjärele on, aga mulle vähemalt tookord tundus. Nüüd ma räägin ajast, 80.-te keskel, ma tulin Nõukogude sõjaväest 84. aastal tagasi. Siis ma langetasin mets, aastakese sain aru, et pikalt ma selle tööga vastu ei pea. Ja siis juhtus selline asi, et mind kutsuti kordusõppustele Nõukogude sõjaväes, kus kus ma sain tuttavaks ühe mehega, kes oli mesinik, professionaalne mesinik ja ma käisin endale mõned korrad külas, vaatasin, mis, mida, mida ta teeb ja mis, mis elu ta elab. Ja siis mulle jõudis pärale, et et tollases tollases süsteemis Nõukogude majanduselutingimustes olid mesinik ilmselt ilmselt kõige lähemal sellise, noh ma tea. Eraettevõtja staatusele. Tõsi küll, igav muidugi, iga mesinik ta oli, ta oli, töötas mõne kolhoosi või sovhoosi juures ja ja vähemalt vähemalt formaalselt oli tema ülemuseks majandi peaagronoom. Aga kuna mesindus on niivõrd spetsiifiline ala siis tegelikult ükski ülemus mesiniku tegemistesse ei sekkunud. Ja mesinik oli täiesti vaba toimetama. Ta töötas täpselt nii palju, kui ta tahtis, ta tegi tema kõige suuremaks ülemuseks, mõjutajaks oli kliima ilm ja see tundus kuidagi niivõrd niivõrd eriline niivõrd niivõrd võluv. Too selline amet, kus inimene on iseenda peremees. Et see oligi see oligi põhjuseks, miks, miks ma läksin Olustvere sovhoostehnikumi õppima? See oli 86. aastal, kui mind sinna vastu võeti. Aga jah, nüüd juba siis, kui ma siis selle selle tehnikumi lõpetanud mesiniku diplomi kätte saanud, et siis juba selgus, et on mõtet ka minna ajalugu õppima. Et nüüd juba. Me alustasime oma jutu mõttelise Eesti teemadel. Üks läbiv mõte võib olla või millega võib võib-olla raamatus ka kokku võtta, oli see, et äkki vajab Eesti rahvusromantilisele käsitlusele lisaks veel mõnda uut ideed, mis aitaks tänapäeva maailmas ellu jääda. Mis sa arvad, kas see idee On leitud või kas selle idee otsimisega üldsegi tegeletakse? Mis saab edasi? Ma ei tea, mul on tunne, et et siis, kui Lennart Meri omal ajal esines üleskutsega, et nüüd tuleb leida üles Eesti Nokia siis tekkis mingi selline selline ettekujutuses Nokia peab olema tingimata just nimelt mingisugune artefakt mingi mingi toode, mingi ese. Et sa ei pea tingimata olema idee. Kuigi minu meelest, et. Meie meie sellise ellujäämise tagatiseks olekski just nimelt hoopiski hoopiski ühe idee leidmine. Meid on liiga vähe ja meie, meie teaduslik potentsiaal on ikkagi väga väike. Me ei saa mingisugust igiliikurit leiutada või midagi niisugust, mis mis tagab neile, ma tean maailma tehniliselt arenenud matsioonide hulgas mingi auväärse koha. Sellised mõttekäigud tuleks ära unustada. Pigem jah, ikkagi üks idee. Ja eks ma olen seda ideed ise ka otsinud, aga, aga mingi hetk? Ma arvan, et see juhtus kunagi viis aastat tagasi ja mul on tunne, et ka mina sellest loobusin. Siis, kui kui tekkis, tekkis tunne, et teha meie tsivilisatsiooni areng on juba pööranud sellistele rööbastele, kust enam enam ilmselt keegi keegi meist ei suuda seda seda kuidagi enam väärata. Et noh, me liigume, liigume nagu mingisuguste rööbaste peal sellisesse sellisesse kohta, kus minu meelest valitseb täielik pimedus, siin ei ole mingisugust valgust tunneli lõpus. Tunneli lõpus on pimedus. Ei olegi sellelegi tunnel, see on lihtsalt üks mingisugune maastik kõik meie ümber, praegu on veel mingisugune valgus, aga see, kuhu me liigume, see on täielik pimedus. Seal muidugi nüüd väga selline. Eks eksistentsiaalselt oluline küsimus, et mis siis peaks olema see pagas või ma ei tea mingi tööriistakomplekt või mingid vaimsed võimed, omadused, mis aitaks meil sinna pimedasse jõudes ellu jääda, kuna minu laps on ka nüüd juba suur inimene ja ja, ja et ma peaks talle siis midagi midagi tarka soovitama niimoodi tuleviku tulevikuks tulevikus hakkama saamiseks, siis ma olen ikkagi nii väga intensiivselt mõelnud, et mida ma siis oma lapsele soovitaksin mida ta peaks õppima, milliseid omadusi ta vajaks. Ja siis ma jõudsin sellisele sugugi, mitte ainult originaalselt järeldusele, ma olen sellest kusagil kirjutanud ka. Et ilmselt 21. sajandil on oskused, mida me, mida me vajame, ellujäämiseks on siis toidu tootmine ehk siis mingisugune oskus põllumajandusega tegeleda. Inimeste ravimine, meditsiinilised oskused, võime mingeid mehhanisme korras hoida, ehk siis töötada mingi sellise mehaanikuna üles putitajana. Ja neljas oskus on sõdimise oskus. Nii et see, see, see, see tulevikumaailm, mille ma siin praegu visanud on, kus on just nimelt neid oskused vaja ja ja need on põhilised, et see on ilmselt üks väga sünge koht ja selles selles sünges kohas ellujäämise ikkagi tagab peale nende nende eelmainitud noh, selliste nagu tehniliste käsitööndusliku oskuste ikkagi ilmselt. Mõttekäikusid kiirelt muuta või oma oma mingisuguseid hoiakuid muuta. Mul on üks väga hea kolleeg, kes on, praegu on siis need rahvused rahvustest, sest need on täiesti puhas eestlane. Nii puhast eestlast ei saa olla kui ja kui tema on ideaalne selles mõttes, et ta mulle kunagi rääkis, et tema oma laste kasvatamisel noh, temal on märksa väiksemad lapsed, minu oma on juba täiskasvanud inimene ta oma lastega rääkides täiesti teadlikult väldib igasuguseid tibla, naljasid, janu, kõike, kõike mingisugust sellist sõnakasutust, mis võiks kuidagi venelasi halvustada. Aga ta ütles, et ta seetõttu teete seda täiesti täiesti praktilistel põhjustel, sellepärast et ilmselt see maailm, kus tema lapsed hakkavad elama, et selles maailmas võib-olla ongi mugasse ehitad juba mingisugune Hiina kaupade terminal, mis tähendab seda, et seal on ka mingisugune China Town tekkinud, mis tähendab seda, et Eesti ühiskonnas meie kõrval elab juba nii palju inimesi kes tulevad nad täiesti võõrast maailmast täiesti võõrast siilidesse tsoonist. Erinevalt venelastest, kellega meil on väga palju ühist. Jaa jaa, jaa, temal aastal ja siis juba see, see ellujäämise probleem on, mitte see, et kuidas me siin venelastega saame hakkama, kui leiame ühise keele või mitte. Et kuidas me saame hakkama näiteks ühise keele leidmine hiinlastega. Ja sellepärast ta ei taha oma laste sellist sellist võimekust nende tuleviku probleemidega hakkama saada hakata ise praegu kunstlikult kärpima, andes mingisugused oma traumad, mis tal on seoses venelastega et ta kuidagi ta ei taha neid pärandada oma lastele. Minu meelest see, see on väga õige ja väga praktiline lähenemine sellele asjale ja sellise lähenemisega võiks tegelikult Me kasvatada mitte nüüd igat üksikut indiviidi, vaid noh, väga tore oleks, kui kogu rahvus suudaks kuidagi vot sellise sellise võimekuse endas välja arendada. Aga noh, nagu me teame, eestlased mõtleme, oleme sellised üpriski iseendasse kapseldunud ja üldiselt üpriski võimetud alustama mingisugust sellist dialoogi täiesti võõraste võõraste inimestega. Et kahjuks kahjuks seda omadust meil ei ole, aga see ei tähenda seda, et, et seda ei peaks nüüd proovima ikkagi kuidagi kuidagi muuta. Eks ma olen seda ka üritanud oma tegevusega, sest ma olen ikka rõhutanud oma nendele suurtele hinga meestele või oponentidele, kes mind üldse ei salli. Et kui te juba minusuguse inimesed ei suuda ühist keelt leida siis noh milline, milline on teie võimekus jõuda mingisuguse positiivse tulemuseni selliste tüüpidega, kes täiesti võõrad, kes võib-olla isegi räägi inglise keelt rääkimata sellest, et noh, et mingisugune eesti keele oskus oleks meil olemas.