Kolm mammat. Miks nende kohta öeldi mamma ja mitte ema, seda mina ei tea. Võis kuulda ikka ainult Laidoneri, mamma, puskari, mamma ja Pöögelmanni mamma. Kas sellepärast, et neil olid kõigil vahvad nimekad pojad või oli see lihtsalt harjumus? Tarvitati ka ema nimetust, kuid igapäevasem ja käepärast võtta oli siiski mamma. Kaks neist kuulusid minu karja hulka. Kolmas oli oma perega Viljandil linna koguduse järgi. Kaks neist olid puhtalt proletaarlased, Laidoneri mamma linna karjamehe lesk, puskari mamma kingsepa lesk. Pöögelmanni mammal oli kantrimaal kahekordne puumaja. Laidoneri mamma mehe matsin Viljandi maakoguduse surnuaeda, samuti ka Pöögelmanni mamma elukaaslase puskari mamma mees puhkas linna koguduse surnuaial. Pärit oli puskar Võrtsjärve kaldalt Vana-Tänassilma vallast Laidoner Viiratsi vallast ja kus ta Pöögelmanni tuli Viljandisse Paistu kogudusest, kui ma ei eksi Aidu vallast. Laidoneri mamma müüs turul ja raudteejaamast sai ja kudus ilusaid kirjalisi kindaid. Minu perel olid kõigil tema kootud kindad. Puskari mamma müüs turul väikeste laste kleite kui ka muud nipet-näpet. Pöögelmanni mamma elutöö oli kodune. Väimees oli tal kaupmees ja tolle väimehe lapsed, kenad haritud noored. Kui ma noist kolmest räägin, siis on õigem alata Pöögelmanni mammast seepärast, et ta elas minu lähedal oli enam-vähem naabermees kantriküla ja kirikumõis, need on nõnda ütelda üleaedsed. Linnast tulles või sõites on kirikumõis kantrema või kantriküla tagamaalt. Linna poole liikudes on kantriküla kirikumõisa ees. Esmakordsel tutvumisel ütles Pöögelmanni mamma mulle sulaselges Paistu murrakus seda keelt ta rääkis surmani. Jumal kumas juut, esimest korda näi, sa läksid mede aknast mööda mapperis, kohkusin kohe New Antslet. Kust ta siia sai, Kõllatse vuntsi nagu Ansult käike, kõnnak kah Antsu oma. Sa oledki minu ants. Nii see jäigi, kutsus mind vahel oma pojaks ja ütles, et hoidvat mind nagu oma last. Ma ei osanud selle kohta midagi ütelda. Olin ma Hansuga ühtemoodi või? Ei, ma pole Hans Pöögelmanni kunagi elus palgest palgesse näinud. Uhke oli mamma omansule pidi olema kõvasti koolitatud ja hea mees. Kuid mammal oli ka veel teine lemmiklaps. See oli tema tütar Ella kirikukirja järgi Ell Pöögelmanni tunti teda Viljandis Pöögelmanni Ella nime all oli haritud tüdruk ja käitumises niisugune ei saa vähimatki ette heita. Vend ja õde kokku olid pahempoolse poliitilise voolukandjad. Vend, minu ajal Viljandis üldse ei elanud, oli Tallinnas ajakirjanik. Õde käis muidugi venna jälgedes, ise oma peata ehk ei olekski ilmunud poliitikalavale. Vene võimu kokkuvarisemist sai Hans Pöögelmanni enamlane ning tema õde kuulus Viljandi enamlaste eliidi hulka. Seesugune keeruline ja täissõlmi ning nõkse olukord, et lapsed on kommunistid, ema, majaomanik ja selle juures veel kõva kirikuinimene, ei seganud nõela otsa võrragi mamma Pöögelmanni rahu. Tema arvates klappisid kõik need asjad väga hästi. Egas mina kellelegi majaomanikule siis puhta saansu maja, tema nimel reposteerit. Seda vigurisemaks läks asi, et kommunistil endal suur maja, aga teiste majade varandused võtab üle puha kadedus, rääkis mamma mulle. Nad on kõik kurje kadedust kõrini täis, et mul on seansse targa, koolitati naka jalatse. Näed, olimegi eila kaits naist mulle vasta siia, õpetaja, tunned neid küll. Lütseum, kavakan Tase nimi paganeidule, Pirlo meelde ja muudkui nakkava nutma minu kallal, et anna seapõrsas kätte. Ella võtab tõesti põrsid üle ja endale kodunt paras notsu. Varaputi mõlemal naisterahval nagu parmu maha ja ütled, jätke Teeella rahule. Kadedus, Amdedes ehen tuu kurja juur ei lase teid magada. Tuli pööre, murdus enamlaste võim. Ella põgenes koos teiste juhtidega Viljandi mõisast rekvireeritud hobustel ja sõidukitel. Saksa väed ilmusid Viljandisse. Pöögelmanni mamma oli kõvasti löödud ja mures, et sa heldene aeg küll, mis nüüd juhtub või saab. Ma õpetasin, et sa istun nüüd kodus paigal nagu see roosilill. Ära käi ringi, ära räägi rohkem, kui on hädasti vaja. Lubas kuid ei pidanud sõna, oli teiste kuuldes ütelnud, et Ella tuleb varsti tagasi. Küll ta siis teile näitab. Võetigi, viidi kinni, saatis mulle sõna, et tulgu poeg ja kost, kui tema eest maasis Kaläksin. Seletasin, et vanainimene pole ta ise kunagi poliitikat ajanud, ei oskagi seda teha, muidu kõneleb palju ja pruugib suud, on läbi ja läbi kirikuinimene lastigi lahti ja tormas kohe kirikumõisa. Näitasin käega raskele tulekindlale uksele, mille taga hoiti kiriku arhiiviraamatuid ning ütlesin mammale, et kui sa veel oma suunlased üle joosta, panen su sinna raudukse taha kinni ja ei lase enam välja võõrad väed maal, sina patrad. Mamma vaatas ja vaatas. Ega seal polegi halb olla, laseb mulle korralikult süvegaatuva Virtinal vanal inimesel päris kondi järgi kohe. Kirikus nägin kolme mammat. Istusidki lähestikku üksteisele. Kõige vähem käis maakirikus siiski puskari mamma, sest tema kuulus linna kiriku alla. Laidoneri ja Pöögelmanni-mammad olid hoolsad kirikulised. Puskari perekonnaga oli mul võrdlemisi vähe. Kokkupuutumist elasid nad väikeses kivimajas linna kiriku lähedal. Kaks tütart, haritud noored daamid olid perekonnas ja poeg Viktor, elukutselt ohvitser. Vabadussõja sangar tuli Venemaalt koju ja hakkas Viljandis organiseerima eesti väeosi. Kui enamlased ehk punased, nagu esialgu Viljandis üteldi tulid puskarit kinni võtma, ilmuste maja uksele vaatas kinnivõtjaid suurima hoolega ja küsis. Kas teid rohkem ei olegi. Nii väikese hulgaga tahate mind ära viia? Oli olnud umbes 40 meest tänaval ukse ees terve uulitz kohe täis räägiti. Hiljem oligi see lühike kitsas tänav, kus asus puskari mamma väike maja. Hakkas kauplemine meestega ja ohvitser jäigi vabadusse. Rääkis mulle mamma, et kui ta vahel tänaval käib, kuuleb ta kuidas kusagilt nurga tagant või hooviväravast keegi hõikab. Näe, mõrtsuka ema läheb. Kes see siis on, küsib teine hääl, puskari mammaiki poeg tal sõjas küll tapnud inimesi. Samasugust lugu rääkis ka Laidoneri mamma korda ajanud nad lossi kauba tänava nurgal puskari mammaga juttu. Kui nad kuulnud, kui paar poissi läinud mööda ja üks ütelnud teisele nägid seal, kus kaks parajat on ninapidi koos peavad aru, kust saab poegadele jälle tööd. Sõda enam ei ole. Need olid nurgatagused, pisted, mis üks või teine punane salaja saatis. Muidu kuulus mammadele ikkagi rahva sõpruse ja poolehoid. Ei nemad käinud ega liikunud kusagil, kus võinuks ennast näidata ja rinda ette lüüa, et vaat meie oleme kangete poegade emad. Puskari ema oli linnainimene juba ammu maast ja maaelust välja kasvanud. Laidoneri ema, elades aastaid linnas, jäi siiski kogu oma välisiolemise kui ka hinge poolest maa naiseks. Lihtsus riietuses, kõnes ja käitumises oli tema eluehe. Elas pisikeses toa punkris, kus oli kõik vanamoeline ja kehvusega ehitud. Raamatukogu koosnes mõnest jutluse ja palveraamatust. Arusaadavalt ei puudunud piibel ega lauluraamat. Oli tal ka juturaamatuid. Pea oli tal otsas, et ära hakka kellegi teisega vahetama, sõnad suus selged ja mõnikord isegi teravad ja lõikavad. Oskas teha ilusaid märkusi. Heida püsinud kaua Tallinnas, kui sõitis poega külastama, kes elas uhkeid ruumes. Ah, ütles ta seal, venelased majas, ei oska ma nendega rääkida. Tutvustatakse mind võõrastele, et see ongi kindrali ema. Ja ma olen neile siis nagu mõni ahv või võõrama loom vaatamiseks. Pole seal ka kirikus õpetajat, kes mulle räägiks südamesse. Olen käinud kõigis kirikutes kodus ja oma kirikus on alati kõige parem. Tuli mulle vastu tänaval, võttis taskust kompvekke, et vii koju lastele juku, naine saatis minia ja poeg oli tema vastu väga südamlikud. Poeg ei tahtnud, et ta elatule vanas pesas, kuid ema ütles, et jään siia ja lõpparistokraat oli too vananaisterahvas. Ta oli sündinud Saarsen. Saarsenidki olid Viiratsi valla inimesed. Pikad sihvakad, tumedate juustega kujud. Laidoneri mamma, üks vendi oli Viiratsi valla koolmeister. Oli mees, kes lõi kaks hobust kalesi ette ja sõitis. Nägin toda rahvakooli õpetajat paaril korral. Ta oli siis juba pensionil. Kogu oma esinemise ja kõnega võis ta ainult meeldida. Suri, kui ma olin alles esimest aastat Viljandimaakoguduses ametis. Kirjutas kord Laidoneri ema ennast käärkambris armulauale et väljas kiriku õuel oli igal pool kangesti palju jääd ja vastik käija, ütlesin mad emale, et sa mine nüüd otse siit käärkambrist kirikus, ära mine ümber kiriku. Sain vastuseks. Ma pole mõni popsi naine, kes käib kõrvaluksest kirikusse, lähen alati torni alt peauksest. Sa võiks lasta sinna ka mõne käsipuu panna trepp kõrge ja vanal inimesel raske minna, kui ei ole kusagilt käega kinni võtta, hoida. Ma kuulsin siis alles esmakordselt, et taluperenaised on ikka käinud suurest uksest kirikusse. Et oleks selge, kes astub jumalakotta. Laidoneri mammal aga ei olnud talu ega maja. Oli aga suursugusus, mis väliselt kellelegi haiget ei teinud. Olid nood Saarsenid kõik kokku aristokraadid. Kui Laidoneri mamma sai 80 aastaseks, rääkis ta mulle niisugust lugu. Ma tulen praegu surnuaialt, käisin mehe ja poja haual. Astun sealt tänavale ja vaatan, et kes see sealt puu tagant vahib mulle järele. Oli surm ise. Ja ma kuulsin, kui ta ütles, et külma asu vanamoor varsti kätte saanud, ära sa arva kedagi. Ilusat nalja ja huumorit oli vana mooril, nagu ta vahel ennast ise nimetas, alati Baraks. Nüüd puhkavad kõik kolm mammat ammu mulla all. Nende poegadest on nii palju teada, et Hans Pöögelmanni sattunud Venemaal põlu alla ja kadunud jäljetult, nagu kustusid kõik teisedki suurtähed 18. ja 19. aasta eesti kommunistliku võimuga ilustatud taeva laotusest. Kolonel Viktor puskar suri raske operatsiooni järel. 1943. aastal Tartus. Külastasin teda haigevoodil ja meie kõnelesime kaua kõigist asjust, eriti ka oma kodumaa raskest saatusest. Mitmes küsimuses olid tal väga head ja põhjalikud teated kasutada. Kindral Johan Laidoner arreteeriti 1940. aasta juulikuus. Nädalane president Pätsi ja tema perekonna vahistamist ning viidi koos naisega-Venemaale. Sinna kaovad kadajäljed. Laidoneri mamma suri Viljandis, sai üle 80 aasta vanaks. Maeti suurte rahvahulkade saatel Viljandi surnuaeda. Mina saatsin, ennistasin ta põrmu viimsel teekonnal. Puskari, mamma suri Viljandis. Ma lugesin talle õhtupalvet kodust väljasaatmisele. Pöögelmanni mamma suikus surmale ka Viljandis, tema matusel ma ei olnud, olin juba Leedus uuel töökohal. Õpetajat ei kutsutudki, devamatusele olid võimul enamlased ning nemad paigutasid ta mulla alla puhkamas Stalini matusekommete kohaselt, kusjuures tõusid rusikatega käed taeva poole. Et kes sina seal taevas oled. Ka siin on Stahlil. Ma jutustan sellepärast noist kolmest eesti emast, et nende pojad olid kõvasti töös ja tegevuses, kui rajati ja loodi Eesti vabariiki. Kaksi ehitasid valuraskuste ja kannatustega, nii et higi oli neil pidevalt palgel. Kolmas piilus võõrsile ja tundis rõõmu lõhkumisest. Tema emale tekita partei sõbrad tulist üle kohut, ei lubanud tal minna magama jumala rahus. Õpetaja ei tohtinud teda kodust ära saata. Asjata tegid nad reklaami oma usule ühe kirikuinimese kulul ja arvel.