Sõprus. Mu naine oli saabunud reisilt ja ma rõõmustasin selle üle väga. Ent piisk muret segunes mu rõõmu, et ehk tulevad naabrid ja tülitavad mind. Ma ütlesin naisele. Lähme tolle mehe või tolle naise juurde, sest kui meile tullakse külla, siis me ei vabane peatselt. Kui aga läheme nende juurde, siis võime tõusta ja lahkuda kunas tahes, aga soovime. Me läksime proua klingeli juurde. Et proua klingel tavatses käia meie pool läksime me kõigepealt tema juurde. Proua klingel oli kuulus naine ja enne sõda oli ta olnud koolijuhataja. Sest ajast, mil muutus maailmakord, oli tema kuulsust kärbitud ning temast oli saanud lihtne õpetaja. Aga nüüdki pidas ta palju iseendast ja kõneles inimestega käskivalt, nagu ta mooduli. Ning igaühele, kes sai kuulsaks, tavatses ta läheneda ning käia sisse ja välja tama ajas. Mu naine oli tundnud teda sel ajal, kui ta oli koolijuhataja. Seepärast ta oli kiindunud mu naisesse, nii nagu ta oli kiindunud kõigisse, kes teda olid näinud ta suuruses. Ta pidas mu naisega tihedat sõprust ja hüüdis teda eesnime pidi. Ka mina tundsin proua klingelit tema suuruse päevist, kuid kahtlen, kas olin üldse temaga rääkinud enne sõda, kui inimesed veel ei ütelnud, palju üksteisega, või üks inimene kohata teist ja vaadelda teda kui oma sõpra, ilma et ta oleks temaga rääkinud. Proua klingel lamas diivanil, natuke maad eemal, temast istus pluus kušetil kolm tema sõbratari, keda ma ei tundnud sisse astudes tervitasin igaühte neist aga ei öelnud neile oma nime ega vaevunud kuulma nende nimesid. Proua klingel naljatas meiega meeldivalt ning lobises nagu ta mooduli. Hoidsin kinni oma suu ja mõtlesin oma südames, et mul ei ole tegelikult tema vastu mitte kui midagi, kuid ta tüütab mind. Enne kui lähen välja tänavale ega taha, et keegi mind ärritaks, tuleb ta mulle vastu ja mina küsin tema tervise järele ning muutun hajameelseks. Kas seepärast, et olin tundnud teda paljude aastate eest, pidin olema kõik päevad tema ori. Mu süda sai vihaseks ja May ütelnud endale, et kui juhtub sulle vastu teine inimene ja sa ei tea, millised on sinu ja tema suhted siis on selge, et sa ei ole täitnud oma kohust tema vastu enne seda ning sa kordad ja veeretada oma osavõtlikke sõnu selleks, et teha korda misse oma ligimesele, rikkusid teises elus. Kui ma istusin oma vihas, ütles proua klingel mu naisele. Sina, mu armas olid reisil, aga vahepeal tegi su härra endale lõbusaid öid ning ta näitas mu poole sõrmega ja ütles naerdes. Ma ei jutusta su naisele, et kenad neiukesed käisid su juures. Kui kaugele olin neil päevil lõbustustest, isegi mu unenäod ei pakkunud mulle naudinguid ja nüüd tuleb üks ning ütle mu naisele kenad neiukesed olid külas su mehe juures lõbutses sumees nendega. Mu süda täitus raevuga, nii et kõik mu luud-kondid hakkasid vabisema. Kargasin püsti ja kukkusin teda sõimama igat laadi sõimusõnadega. Kõik teotused, mida teadsin, ütlesin talle näkku. Tema ja mu naine silmitsesid mind hämmastanud ja ma isegi olin hämmastunud iseenda üle. Sest proua klingel naljatas täiesti tavalisel kombel, milleks vihastuda ja teda solvata. Kuid mu süda oli vihane ja iga sõna, mis tuli mu suust, oli kas teotus või sõim. Lõpuks võtsin oma naisel käest kinni ja lahkusin hüvasti jätmata. Lahkudes möödusin proua klingelik kolmest sõbratarist ja mulle näis, et kuulsin, kuidas üks neist ütles oma kaaslasele veidraid nalju teed proua klingel. Mu naine viivitas ja kõndis muudaga. Ta vaikimisest oli tunda, et ta häbenes ning rohkem kui proua klingeli teotamise pärast häbeneda seda, et olin sattunud säärasesse vihahoogu. Kuid ta vaikis armastusest ega öelnud mulle mitte kui midagi. Nõnda kõndisime ja ei rääkinud sõnagi. Meile tuli vastu kolm inimest, kahte neist ma ei tundnud, aga ühte ma tundsin. See oli heebrea keele õpetaja, kes oli läinud üle mere suurtesse linnadesse ja rikkana tagasi pöördunud. Ta elas omaette ja tempis sõnu ajakirjanduses. Sellised õpetajad, ehkki nende õpilased on juba täiskasvanud, kohtlevad neid ikka veel laste kombel ja õpetavad neile asju, millest pole palju kasu. Kuid ühes tema artiklis olin leidnud ühe hea asja ning kui ta mind nüüd juhuslikult kohtas, kiitsin teda. Ta nägu lõi särama ja ta tutvustas mind oma kaaslastele, kellest üks oli seimi saadik Poolas ja teine oli proua klingelik kolmest sõbratorist. Ühe vend, aga ma võin ka eksida ning ta ei olnud selle vend. Oli viisakas küsida auväärselt võõrailt, kas nad on leidnud linnas hingekosutust ja muud selletaolist. Kui tead, mu naine oli teest väsinud ja muresse vajunud, oli mul raske jätkata. Malühendasin oma juttu ja lahkusin neist. Mu naine ei olnud mind oodanud ja oli läinud oma teed. Ma ei olnud talle pahane, et ta mind ei oodanud, noor naine, tal on ebamugav seista ja näidata inimestele, kui ta on väsinud ja kurb. Käigu peal panin käe põue ja võtsin välja ümbriku või kirja ning peatusin ja lugesin. Iiobi katsumus ei tähenda Iiobi vait, püha olgu ta õnnistatud katsumust sest ta loovutas oma orja Iiobi saatana kätte, see tähendab, et püha, olgu ta õnnistatud katsumus oli suurem Iiobi katsumustest, kes oli tema jaoks veatu ja õige mees, kui ta loovutas tema saatana kätte. Pärast nende sõnade lugemist rebisin katki ümbriku ja kirja ning puistasin tükid tuulde, nii nagu ma teen iga kirjaga vahel enne selle lugemist ja vahel pärast lugemist. Seejärel ütlesin endale, pean leidma oma naise. Mu mõtted tegid mind rahutuks ja ma olin kaotanud teening, leidsin end äkki tänaval, kus ma ealeski polnud käinud. See tänav ei erinenud kõigist muist linna tänavaid. Ometi teadsin, et olen sattunud kohta, mida ma ei tunne. Sel tunnil olid kõik kauplused juba suletud ning aknale igasugu kaupade vahel olid läinud tillukesed laternad. Nägin, et olen kaugel oma kodust ja teadsin, et pean minema teist teed, aga ei teadnud, millist. Märkasin astmeid, mis kahelt poolt olid raudaiaga piiratud. Sammusin üles neid pidi ning jõudsin ühe lillekaupluse juurde. Leidsin sealt väikeses algakese inimesi, kes seisid seljad lillede poole. Doktor Rihl seisis nende keskel ning kõneles neile oma uuendustest keele ja grammatika alal. Moderetasin teda ja küsisin, kuidas saab. Ma ei jõudnud veel lausuda tänava nime, kui hakkasin googeldama. Ma ei olnud unustanud tänava nime, vaid sõnad takerdusid mu suhu. On võimalik mõista inimese hinge, kes otsib oma paika ja kui hakkab küsima, siis ei suuda lausuda selle nime. Kui tegin, otsekui oleksin naljatanud Äkitselt kattis mind külm higi. Seda, mida püüdsin varjata, olin sunnitud avaldama. Kui tegin suu lahti ja küsisin, kus on tänav läks asi taas nagu ennegi. Doktor risu jäi seisma, nagu oleks kurivaim teda tõuganud. Ta oli just keset oma ettekannet ning mina olin tulnud ja teda katkestama. Vahepeal olid tema kuulajad eemale astunud ning vaatasid mind ja irvitasid. Mobiidlesin siia-sinna ning püüdsin meenutada oma tänava nime, aga see ei tulnud mulle meelde. Kord tundus mulle, tänava nimi on Humboldti. Siis tundus mulle, et selle nimi on lääne. Niipea kui avasin küsimuseks lugu, teadsin, et selle nimi ei ole Humboldti ega ole selle nimiga. Lääne. Panin käe põue, et võta sealt kiri, millel on mu aadress. Leidsin kaks kirja, mida ma ei olnud jõudnud veel lõhki rebida. Kuid üks neist oli saadetud mulle mu endise korteri aadressil, kust olin lahkunud ning teine oli saadetud nõudmiseni. Korteris, kus nüüd elasin, olin saanud ainult ühe kirja ja selle olin rebinud natuke aega tagasi lõhki. Hakkasin huupi loendama linnade ja linnakeste, kuningate ja vürstide, teadlaste ja kunstnike, puude ja taimede ning kõigi tänavate nimesid. Et ehk meenub mulle mu tänava nimi, aga see ei tulnud kuidagi meelde. Doktor Rislik kannatus katkes ning ta hakkas kinganinaga mulda tungima. Mina olen hädas ja ta püüab mind rahustada. Eks ole, me ju sõbrad, eks me ole ju inimesed ja kuidas rahustatakse inimeste säärases kitsikuses. Täna jõudis mu naine reisilt tagasi ning mina ei suuda pääseda tema juurde sel tühjal põhjusel, et unustasin, kus ma elan. Doktor Richter ütles. Tule trammivagunisse ja sõida koos minuga. Küsisin iseendalt, miks ta annab mulle nõu, mis mulle ei sobi. Ta võttis mul käsivarrest kinni, aitas mind vagunisse. Ma sõitsin vastu tahtmist ning mõtlesin, mida arvas Rihl. Edda vedas mu sellele trammile. See vii mind mu kodu poole, vastupidi, see viib mind mu tänavast ainult eemale. Mulle meenus, et olin näinud unes Rihvlit minuga maadlemas. Hüppasin trammilt maha, jätsin ta sinnapaika. Kui olin trammist välja tulnud, nägin end seisvat postkontori juures. Mulle tuli pähe mõte küsida sealt oma aadressi. Mu süda aga hoiatas. Vaata ette, ehk peab ametnik sind hulluks, sest kohalik inimene teab ju oma elukohta. Ma leidsin seal kellelegi ja palusin teda, et tema küsis, ametniku käest. Lähenes üks tüse mees, hästi rõivastatud kindlustusseltsi. Agent hõõrus rahulolevalt käsi ning haakus tema külge ja katkestas teda sõnadega. Mu süda sai täis äkkviha ning ma ütlesin talle säärane nali, kael, kaks inimest vestlevad teineteisega. Mis asja on sul nende jutu vahele segada? Teadsin küll, et ma ei käitunud viisakalt, aga ma olin paanikas ega hoolinud headest kommetest. Agent silmitses mind hämmastunulk, otsekui oleks ta öelnud, mis kurje olen masule teinud, et sa mind sõimad. Teadsin, et kui ma vait jään, siis jääb tema peale ning karjusin taas. Mul on tarvis koju minna, ma otsin oma korterit, olen unustanud oma tänava nimega, tea kuidas jõuan oma naise juurde. Ta hakkas itsitama samuti kõik need, kes olid mu kõne peale kokku tulnud. Vahepeal sulges ametnik luugi ning läks oma teed ja ma ei saanudki teada oma aadressi. Postkontori vastas asus kohvik. Ma nägin seal Maar, Jakob sorbi. Maarja Jakobson oli pankur teises linnas ning mina olin teda tundnud enne sõda. Kui ma olin Iisraeli maalt lahkunud ja ta kuulis, et olen kitsikuses, saatis ta mulle raha. Sellest ajast, mil olin tasunud talle oma võla, polnud madala ültse kirjutanud. Ma olen ennast rahustanud, varsti pöördun tagasi Iisraeli ning palun temalt vabandust. Vahepeal oli 20 aastat mööda läinud ning me polnud teineteist näinud. Nüüd, kui ma teda nägin, hüppasin kohvikusse ja haarasin selja tagant tema mõlemad käed, silitasin neid rõõmuga ja nimetasin tema nime. Ta pööras oma pea minu poole ega öelnud midagi. Ma küsisin endalt, miks ta vait on ning miks ta ei osuta mulle ühtki sõpruse märki. Kas ta siis ei näe, kui kallis ta mulle on ja kuidas ma teda armastan? Üks nooruk sosistas mulle. Mu isa on pime. Ma vaatasin teda ja nägin, et ta oli pime mõlemast silmast. Mul oli raske mitte rõõmustada oma sõbra üle ja mul oli raske rõõmustada oma pimeda sõbra üle. Sest siis, kui olin temast lahkunud ja läinud välismaale, olid tema silmad nägijad. Ning nüüd olid nad pimedad. Tahtsin küsida tema ja ta naise tervise järele, ent kohe, kui hakkasin kõnelema, rääkisin oma korterist. Kaks kurdu kerkis tema silme all ja tundus nagu vaataks ja näeks ta nendega. Ta kobas järsku kätega, pööras ainult poja poole ning ütles. See härra oli mu sõber. Ma noogutasin talle ja ütlesin. Nii see on. Ma olin sinu sõber ja olen jäänud sõbraks. Kuid ei isa sõnad ega minu sõnad avaldanud pojale mõju ja ta ei teinud minust välja. Natukese aja pärast ütles Maar, Sorb oma pojale. Mine ja aita tal leida oma korter. Nooruk seisis ja kõhkles, viivukese. Oli näha, et tal oli raske jätta oma isa üksinda. Viimaks avastas ilmad ja uuris mind. Ta ilusad silmad selginesid ja ma nägin end seisvat oma maja juures.