Selle raamatu tiitellehe pöördel seisab muu hulgas teine trükk. Kirjastus Ilmamaa, 1993. Esmatrükk, kirjastus Orto, 1948. Autor on Jaan Lattik. Viljandi kirikumõis kõneleb. Kui ma tulin Viljandisse Peterburis Jaani koguduses õpetaja Rudolf Kallase juures pidasin ma prooviaastat. Ühe aasta ja kolm kuud elasin Vene pealinnas. Sinna saadeti mulle kirju, hakati kutsuma kodumaale laiuselt, Pilistverest ja Viljandist tulid kutsed, et ma tulgu ja saagu minust nende koguduste õpetaja. Viljandisse jaga kutsuti mind kooli juhatajaks, kuna seal veel ei olnudki vabakoguduse õpetaja kohta. Kirjades öeldi, et küll sa saad siin Varstiga leivakama koha. Olin juba hästi harjunud pealinna töö ja eluga ja mõtlesin, et kas lähen tagasi kodumaale või jäängi venesse. Ega tööpuudust Venemaalgi olnud. Viljandist käidi aga unega võidu peale, et muudkui tule ja tule. Kõige kangem surve avaldaja oli õpetaja Villem Reimann. Tema oligi Viljandi Eesti hariduse seltsi esimees ja seega uue Eesti kooli asutajat eestvedaja. Nende tütarlaste progümnaasiumile oli direktorit vaja ja meeste suled, kirjad ning pilgud sihtisid siis minu poole. Viljandi ühes oma maakonnaga oli mulle samavõrra võõras kui vahest kahvrittema Aafrikas. Polnud seal, mina ega mu vanemadki iial käinud. Mu ema arvas, kui ta kuulis, et mind Viljandisse kaubeldakse. Et saa, poeg, lähed kodust ikka väga kaugele. Töötasid oma kirjadega ära ja ma heitsin lõpuks käega, et olgu, saab, mis saab, tulgu mis tuleb. Lähen. Palka lubati mulle maksta 100 rubla kuus. Talvel külmal ajal oli novembri lõpupoole. Astusin Peterburi jaamas rongile, peotäis ilusaid roose käes, et sõita Viljandisse. Keegi saatjast ütles. Eks olnud Peterburist päris kena, aga kodumaal, kuhu rong nüüd viib, on siiski mitu korda armsam. Õhtu oli hiline, udune ja külm, kui vedur panin kisendama, et ma nüüd enam ei oota. Käis juba kolmas kell. Rattad raksatasid, nagu oleks neid lahti murtud. Vaguni akna all levitati rätikuid ja tehti kätega viipeid. Et mingu kõik hästi. Sõit algas läbi öö uuele töö ja ametikohale. Viljandi jaamas umbes samasugune pilt. Jumalaga asemel ainult et tere ja tere tulemast. Ootasime nii kaua, koolilapsed väsisid ootamast, ei uskunud enam, et tulete, pidite augustis juba kohal olema, aga nüüd detsember käes Antiga lilli ja kahe hobuse saan jaama ees taastuva Kareke. Ma ütlesin, et noh, mis süda veel võiks soovida ja tahta. Jaamahoone aga tundus punkrina, majad, tee ääres pabeross, karpidena ja valgus, kas seda on või ei ole. Peterburi kõrval. Tikk põleb posti otsas. Korter oli mulle määratud notar Gustav seene juurde. Terve suur ja avar korter, lahkust, soojust ja sõbralikkust täis. Õhtueinet ei maksa rääkida, kui külaline on palutud ja oodatud, pannakse Viljandis kas või süda ise kohe lauale. Esimesel ööl uni viibis tulekuga. See on tavaline une juures, et ta võõrsil kohe ei tiku vägisi inimesele kallale. Las veidi mõtleb ja haigutab enne põhjalikult. Aega on. Ei ole ilus, kui muutud kohe kotiks, kes maastaga taevast midagi ei mäleta. Minu mõtted kolistasid siis ka tüki aega ringi, enne kui väsimus neist jagu sai. Peatusin veidi Peterburis. Siis aga viskasin Võrumaale Karulasse, kus mu isade ja minugi hälgurd kiikus pika kasepuust ridva otsas. Ema rääkis mulle, et mul olevat hällist kukkunud põrandale piimapudeli ja läinud puruks malevat koledasti ehmunud, et kasvõi krambid kohe kallal ja pistnud kisama. Ju siis ikka kätki oli kõrgel õhus. Ise ma mäletan seda, et kui ma viieaastane olin ja esmakordselt endale habet ajasin kuidas see siis kõik juhtus ja oli. Vooditulba otsas, rippus riidest kott või tasku, kus olid hoiul surmariistad habeme jaoks. Mõtlesin, ega see või olla ei tea, kui paha, et ajan ka endal lõuakord puhtaks. Tabati mind just teo pealt, kui lõug oli juba kõvasti verine, pesti puhtaks, mähiti kinni. Edetares oli häll ja seal magas sulase pisike poeg. See kätki rippus ka ridva otsas kaunis kõrgel maast. Nöör, mille abil häll käima pandi üles ja alla, ulatus lapsevanemate sängi manu. Kui laps tegi häält, siis ema hakkas nöörist sikutama. Ma olin tol korral väga tujust ära. Lõug ja kael kinni mässitud ja ka muidu igal viisil läbi sõimatud. Hakkasin kiigutama magavat last, kedagi suuremat inimest tares ei olnud. Oli mul kõva hoog käes, nii et häll kohe vajus kas või põrandani ja tõusis üles nii kõrgele, kui aga andis. Selle juures murdus kogemata või pääses tala küljest lahti hällipuu ja laps kukkus sängiga rängalt põrandale. Pani tänitama. Kui pardipill ajas majarahva jalule minu mälestusse, jäid nood tõsiasjad peatuma, et kui on hällist juttu, siis tuleb sellele mõtelda. Et see on maapinnalt üsna kõrgel. Ei teadnud ma ka seda, kas ka Viljandimaarahval samasugune riistkambris oli, kuhu nende lapsed pandi magama. Kas need võõrad lahked inimesed, kes mind siia kutsusid ja nii hellalt vastu võtsid, on ka pudeli kärgist maha ajanud, on nad varakult habet õppinud ajama ja kas laps karjus, kui murdus hälli puu? Siis tuli uni ja ütles, et nüüd aitab. Algas mul kibe tööpäev, juhata kooli, anna tunde koolis ja teeniga veel suurt maa kogudust, kust praost ning õpetaja August Vesdren tol vana-aasta õhtul lahkus. Oli 34 aastat olnud Viljandi Kõpu koguduse õpetajaks ja arvas, et jätkub kindla julge ja mehise sõnaga, oli too praost August Jakob vest rändol. Rahvas kutsus teda vanaks, tolleks. Ei tema karakter lasknud ennast painutada kuhugi poole. Vahekorrad Vene ametivõimudega läksid tal kord varemalt nii sassi, et mõisteti ametist lahti. Kui tagasi tuli, võttis kogudus teda pidulikult ja pühalikult vastu. Muidu oli tal tervis korras, aga ei kuulnud hästi ja seepärast pani ameti maha. Oli ta veel ametis, kutsus mind kohe jutlust pidama. Mu uued sõbrad ütlesid mulle, et see ongi nüüd su proovi jutlus. Egas kooli pärast üksi ei kutsutud sind siia. Pead ka suure koguduse juhtimise endale võtma. Oled siis esimene eesti õpetaja Viljandis. Rahvast tuli tõepoolest nii palju kirikusse, kui aga mahtus. Kõik tahtsid näha uut koolidirektorit ning noort õpetajat, kes tuli Peterburist. Õpetajaameti poolest olin ma Viljandi maakonna vikaarõpetaja asukohaga Viljandi linnas. Vikaarõpetaja on niisugune mees, et läheb sinna, kuhu praost käsib. 11 kogudust oli Viljandi kreisis. Tuli sellega leppida, et võid sattuda igaühte neist 11-st, kui oma õpetaja ise oli kas haige või kodunt ära või oli tal palju tööd, tulgu vikaar ja aidaku. Et ma kooliametis olin, siis mind sedaviisi ei saanud pilduda nagu laastu õhus. Selle eest anti käsk, et vaat orjad Viljandimaa kogudust. Nii oli mu õlgadel kahekordne kanda. Peterburis oli küll palju tööd. Olime seal kolmekesi, oli ka kogudus oma 45000 hinge üle suure linna ja linna ümbruse laiali pillatud. Kuid Viljandi lõid poolest üle. Tuli mul ka revideerida valla koole. Viljandimaakoguduses oli 16 valla kooli ja üks kihelkonnakool, mis asus kirikumõisas. Õpetajad olid kohustatud kontrollima usuõpetust koolides selle kõrval revideeritika hoolega eesti keelt. Vaimuliku revidendi tulek tõi koolimajja rohkesti elevust ja liikumist. Oli koolile suursündmuseks. Tuli laste vanemaidki koolimajja vaatama ja kuulama, kuidas kooliõpetaja oli töötanud ja mis otsuse andis revident kooli kohta. Kiriku arhiivis hoiti alles revideerimisprotokollid iga kooli kohta. Peale kohaliku õpetaja revideeris koole, praost kahe õpetajaga, keda praostkonna sinod oli nimetanud. Niisugust revisjoni võeti ette harva. Ma tean, et Paistu õpetaja, kirjanik Jaan Bergmann kuulus ülemate revidentide hulka vene rahvakoolide inspektor, oli riigi valitsuse silm meie koolides. Tema revideerimist rahvas ei näinud, aga kooliõpetajad olid valvel, et koolis õpetus oleks korras. Peamiselt vene keele poolest. Inspektorit kardeti tema uurise nuhkis ka lastekasvatajate meelsuse seisukorda kui ka seda, kui hästi oskas Udžiitel ise riigikeelt. Vaimulikud revidendid olid vene võimu ja vaimu esindajale odra ohakaks. Silmas tuli neil leppida ja neelata alla, et õpetaja on suurim venestamise vastane. Ühel tormisel talveõhtul jõudsime Võrtsjärve kandist valla koole katsumust koju, väsinud viimse kraadini, hakkasin parandama koolilaste vihikuid. Üks tüdruk oli alustanud oma kirjatööd umbes niisuguste sõnade ja lausetega. Kuu paistis aknast sisse, vägacy kurvasti tegi kaminud kurbaks. Ma mõtlesin, et heidan ehk voodi, aga und ei tulnud. Öökull hõikas õues koleda hääleka ja naabri kass laskis haleda näo. Kassi kohal aga jäin mina tukkuma. Pea vajus aeglaselt lauale. Jäi peatuma koolilaste vihikutena. Ma mõtlesin, et kui heidan voodi aga uni tuli mis tööle, tuju ja hoogu purjedesse pani, oli see, et Viljandi kogu oma rahvaga minusse südamlikult ja sõbralikult suhtus. Haridusseltsi ja kooli ümber koondus kogu Viljandi haritlaskond peale selle põllumehi ja linnakodanike suurel arvul. Kui ei ole kedagi, kes sulle kõõrdi otsa vahib, nagu õlesööja ei kasuta jalga kusagil ette pista siis ei loe väsimus midagi. Doktor Tõnissoo sor, notar, Gustav seen, advokaat Karl baars, Viiratsi mõisa rentnik Peeter kalja, Viiratsi metsatalu peremees Peeter valt ja Uusna Anni talu omanik, kirjanik Hermann Nigol. Ning palju teisi veel olid mu esimesed lähemad kaastöölised esimesil Viljandi päevil ja aastail. Juba viie kuu pärast peale mu saabumist Viljandisse valiti mind Viljandi maakoguduse õpetajaks. Valimine toimus ühel häälel, ka mõisnikud hääletasid poolt. Valimiste tulemustest tuli mulle teatama ja õnne soovima kolmeliikmeline meeskond. Kiriku eesseisja Uusna mõisa omanik Johan Leic, Pärsti valla saadik doktor Tõnis Soosaar kellel oli vallas suurem ja ilusam talukoht, aindu mõis ja päri mõisa omanik Ernst von Bock. See toimus nõnda ütelda 12. aprillil 1910. aastal. Nüüd läks lahti alles too päris õige töö kooli direktoriks, õpetajaks pidin jääma edasi, õpetasin eesti keelt, saksa keelt, ajalugu ja usuõpetust. Mu proovijutluse kohta, mille pidasin maakirikus, tähendas praosti ürman. Et kõik olnud kena ja armas ning võimas. Aga sul on väga kõva täht. Kui sa tarvitad sõna armastus, siis justkui lööd veidi kartma. Oli lahtise pea ja hea südamega meest vanad Tarvastu, Mihkel Jürmann. Palju on räägitud ja kirjutatud temast mööda ei ole teda alati mõistetud ja õieti hinnatud. Kodu olidel võõramaiguline ja seda peeti nagu paljuks. Aga mis suudab üks pehme loomuga mees teha, kui kodune võim suvatseb talitada oma tahtmist mööda? Kui praosti Jurman Tarvastu õpetajaks tuli, oli tehtud tema pihta laul, mis läks rahva sekka ja saigi lõpuks rahvalauluks. Minu kodukihelkonnas Võrumaal lauldi ka sellist rahvalaulu. Inimesed loomulikult ei teadnudki laulu, sündi ega tekkimist. Tolle laulu paar esimest värssi käivad sedaviisi. Tere, Sakalamaa neiu, tere Viiu Teresa, soovin olla sinu peiu. Kas sa mind ei armasta? Tartu tantsu ma ei taha, mine minust kaugele oma kadri jätsid maha nõnda teed kaminuga. Nimelt tuli Jürmann Tartumaalt nõu koguduse õpetaja kohalt armastusse näo. Kiriku nimi oli Katariina kirik.