Koole katsumas kirikus tehti teatavaks, et sellel ja sellel nädalapäeval on tolle ja tolle koolikatsumine. Nii et kõigil oli teada, et õpetaja tuleb. Oli paar kooli kauguse poolest üksteisele kaunis lähedal, siis said mõlemad ühel ja samal päeval revideerimisosalisteks. Liikusime sageli köstriga koos kahekesi, et oleks kergem kontrollida õpilaste kirjatöid, laulu- ja usuõpetust ning emakeelt. Eks saanud vaadatud ja kuulatud ka teisi õppeaineid, millede üle vene rahvakoolide inspektor ütles endal olevat monopoli, et ärgu õpetaja ennast Segagu. Juba esimese Viljandis oleku aasta revideerimiskäigul sai pilt läbipaistvaks, kuidas üks või teine kooliõpetaja töötas, milliseid töötulemusi ta saavutas ning kui tugev ja võimeline pedagoog tooli. Kõik tagajärjed kanti kooli katsumist protokolli. Neid protokolle on palju kiriku arhiivis ja nad ulatusid kaugele minevikku. Väliselt ei olnud revideeritava kooli ja kooli vahel vahet. Ei olnud õues lumesadu ega teed metsikult täis tuisanud, nii et koolimaja ukse ettegi oli raske pääseda. Tundus igal pool ühetaoliselt korda ja puhtust. Ukse ees maas kuuseoksad ja lapsed kõik klassis, kui põldhiired koos. Et juba siin koolijuhataja, kui oli abiline, siis koos abilisega uksel vastas, et muudkui palun ja palun. Kasukas kadus seljast, nagu oleksid vedrudele sees olnud siis kooliõpetaja eluruumi. Seal lahke pereproua oma käega kohe teretamas oli pedagoog, poissmees, oli ka korteris kordsele kohale. Alumise raamaturiiulinurgast, ajalehe või mõne muu odavama asja paki vahelt vahtis habemeajamise vahutops pintsliga. Selle kõrval noa ja rihma otsas võis olla seal ka suurem kast, kus 250 kesta sees oli, kui koolmeister oli kõva suitsumees. Riiuli ülemisel laual olid klassipäevaraamatud, kõige noorem kui ka vanemad. Kaanel seisis kiri klas nei surnal Starotena Sils, kui Volost noiš koole. Näiteks. Seinal rippus tingimata viiul. Kooli vanem oli koolimajas ja hoidis ennast alati kooliõpetaja lähedusse. Ei puudunud ka kirikupöör, münder ja kohalik valla kirikukonvendi saadik. Ka vallavanem kuulus nende ridadesse, kes viibisid koolimajas koolikatsumise ajal. Ametlikud jutud koolijuhi toas sujusid kiiresti. Siis muutkui klassi. Tere, lapsed. Tere. See käis kindlalt ja julgelt. Eesruumis või ka klassis eneses seisid seinte ääres emad väikeste kodu lastega. Neil oli esimene käik koolimajja suursündmus, täis ootusi ja ka täis ärevust ning kartust. Mu esimene pilk langes neile ja ka esimene käepigistus kui ka ainuke, mis õpetaja ja õpilaste vahel vahetati kuulus tavaliselt väikestele kes oli vahva ja kindel oma usus astus õpetajale vastu ja pistis juba eemalt käe sirgu ning ütles selgelt ja puhtalt. Tere. Ka nimi ja vanus läksid veata. Seitsme aastane kaheksandat käin kaheksa oma ja ühtset käin. Sain just küünlapäeval. Kuue Helmi on mu nimi. Venna nimi on Heino, temaga siin, hoiab mamma selja taha. Kardab, mina küll ei karda. Argu leidus alati. Kodus võisid nad olla julguse poolest tiigrid, aga rahva keskel oli kõik julgus läinud. Hoidsid viimase minutini ema või ka isa käest kinni, kui temagi juhtus kaasas olema. Üks väike poiss Võrtsjärve äärest vastas. Ma ei ütle sulle oma nime. Pole tarvis, kiitsin mina. Ma tean isegi, et su nimi on august. Ei ole August Johannes oma. Ma ei tahagi August olla August lõimul üks kord esimese hamba suust lahti. See oligi sul juba enne lahtine, mis ta ikka lõi, aga lõi, näed. Kui vana sa oled? Vaatas üle õla tagasi ema poole. Ütle sina, mul on meelest ära läinud. Mäletan, et oli raske ühe väikese tüdruku suust ainustki sõna kätte saada. Too pisike tüdruk vaatas õpetaja otsa, piilus ema poole ja oli tumm. Istuma. Ei mõjunud ema noomimised tõreluses ega ka raputamised, et küll sa oled rumal tüdruk. Juba ilmus silmanurka midagi elavhõbedataolist, et veel pisut juurde ongi nutt lahti. Ma küsisin, kas teie kass on nii tige, et kriimuste Su käegadki, miks sa talle tappa ei andnud? Oligi käe selja peal, punakas jutt. Meil polegi kassi olemas. Aga kes siis kribiskadki? See polegi katki juba ära paranenud. Aga oli katki. Ma räägin sulle, see on tulehaav, põletasin pliidisuu ees. Mis seal pliidisuu ees tegid. Mis ma tegin hagu, toppisin alla, Alviine ütles küll, et katsu, et saad minema, mina ei kuulanud puhta oma süü. Toosama seotava suuga tüdruk vastas väikeste laste hulgast pärastpoole kõige paremini. Nende tund klassi ja pealtkuulajate juuresolekul oli ilusamaid lisapalasid kogu koolikatsumise protsessis. Kes oskas juba lugeda, kes tundis tähti, kes oli laulus meister või proovis kirjas oma võimeid. Igaüks näitas, mis ta võis. Mõni oli spets salme lugema, teisel ja kolmandal oli meie isa ja käsutki, nii et sulasid suus. Kui koolis käijad lapsed jutustasid piibliluutükke, kuulasid pisikesed suure huviga, mida targad inimesed rääkisid. Kooliõpetaja ise andis tundi ja arutas õpilastega tormi lugu merel. Seletas hästi ettekande kohta ei saanud midagi ütelda. Pöördus siis õpilaste poole ja küsis. On teist ka keegi merel sõitnud? Niisuguseid ei olnud, aga Võrtsjärvel oli küll mõnigi tormiga maadelnud. Üks kodulaps kuulas teravalt merejuttu ja kilkas kohe vahele, mina küll olen merel olnud, küsiti, kus sa siis käisid. Mullu suvi, sõitsime Kuressaarde. Kas tormi oli koledasti kohe nii kole oli, et mamma oksendas, mis hirmus. Kord käsitleti tunnis halastaja Samaaria mehe lugu. Hakati lapsi usutlema, kes on siis nüüd meie ligimene? Vanemad ja suuremad õpilased vastasid kooris, et seda on iga inimene. Peame igale abi andma, kes on hädas ja vajab meie toetust. Küsiti siis rahvuste järgi. On ka need ja need rahvad meie, ligimese lätlased, soomlased, rootslased, sakslased, prantslased, venelased ja nii edasi. On kõik, aga mustlane ikka on? Ei ole, mustlane, hüüdis üks esimese talveõpilane Välgita mõisa välja peale, olid laagris ja varastasid meil kaks lambatalle ära. Üks poiss, kes käis juba teist talvekoolis ja kelle pea ei olnud eriliselt tar ütles tasase häälega. Ega juut ka ei ole, petab sinder. Julius ise kabetab, vahetas mulle halvema noa, oli lõpuste vahele naela pistnud, et ei, logise, ütles teine. Poiss. Oli aga valla koolides ka väga andekaid lapsi, kes katsele jäänud naljalt vastust võlgu ja oskasid kirjutada ilusaid asju. Vihku. Ma pidasin oma kooli Viljandi haridusseltsi gümnaasiumiõpilaste kohta nimestiku andekuse äramärkimiseks. Pedagoogid, eriti klassijuhatajad, panid iga õpilase nime eri paberile, kellel oli andeid ühe kui teise õppeaine jaoks, kui ka kaugemale ulatuvate ülesannete täitmiseks. Kunst, laul, käsitöösport, majapidamine ja nii edasi. Kõik tuli tähele panna. Selliseid tähelepanekuid tegid ja tõid mulle kaasa kavalla koolide juhatajad, kui nad tulid kirikumõisa. Kihelkonnakoolide pedagoogide konverentsile jõudsid õpilased oma elu, Teeelleerini oligi üldpilt käes, mis sorti iga üksik noor on. Loomulikult oli mul ka oma arvamine ja otsus peas olemas iga kooli ja tolle kooli lastekasvataja kohta kes võis ühes osas olla keskpärane, see pani oma parema välja teisel alal. Kaks vanemat pedagoogi olid niisugused korra mehed, et klassis ei saanud hiir Ki tasakesi kõndidega rohi õues kasvada. Kõik oli kuulda ja teada. Üks neist dirigeeris või juhtis õpilast saapaninaga. Kui see revidendile vastas pani ta ükskord saapaotsaga väikese klõpsu vastu põrandat. Tähendas see, et stopp, sa räägid rumalusi. Klõpsutas ta rohkem kordi. Hiilgas õpilase pale, et asi läheb hästi. Teine kamandas näo moonutamisega kooli lapse edusamme. Kui laps ajas vastuse. Sassi jäid koolmeistril, kes seisis seina ääres nähtaval kohal. Nii nad seisid, mõlemad distsipliini, mehed suu ja silmad ammuli. Vedas, õpilasel vajus meistri nägu veidi naerule. Suu ja silmad sulgusid iseenesest, nii kui tuleb. Uni. Ühe olgu, nii et kahe kohta võib ütelda. Olid igal alal, mitte üle keskmise. Kord oli nõrk, puhtus oli alam ja ettekanne klassis, mitte kaasakiskuv. Revideerimisel tahtsid aga mõlemad näidata, mida nad oskavad. Oli üks neist muusikamees, kui mitte just jumala armust, siis vähemalt isa ja ema armust. Perekond oli lauluandega kaunistatud. Lõi aga lastega laulu lahti, nii, kuidas soovite, ja käsite, kas ühe, kahe või kolme häälega oinad, kes ajasid üht joru praakisite välja, need seisid teiste selja taga karnituuriks. Viiuliga andis hääle kätte, et oleks kõik sihker, siis lõi viiuli ja poogna kaenla alla, tõstis parema käe üles ja nägu see lihtsalt ujus. Väike kool oli tal ja vana koolimaja, kuid hinge oli seal. Ta enda lapsed olid ka muusikas tugevad. Kui ma naljaviluks küsisin, et miks sa Vanemuisel endale viiulilaenuks küsisid, oleksid võinud ütelda, et laena mulle kohe kannel, kostis laulumees, mängime vahel ka kannelt ja teisi pille kah. Teine mitte korra eest eriliselt hoolitsev käsi oli niisugune, et luges ise palju raamatuid. Armastas filosofeerida, teadis kõik, mis maailmas ja vallamajas sünnib ning pidas ise ka koolipõldu. Seda tegid mitmed teisedki. Kuid tema võis ütelda, kuidas see on kirjanduses põllumajanduse kohta kõik kirja pandud. Oli muide hea ja lahke mees ning armastas vallameestega vaielda. Koosolekutel oli temal sõnaga kõige rohkem tegemist, et muudkui palun, aga sõna ja mitte midagi muud. Oli halb, kui mõni koolimees ei saanud lauludega hakkama. Üksainus seesugune pedagoog pidas lühemat aega ametit, kellest Vanemuine oli külmalt mööda läinud, et pole minu asi. Ta oli puhastverd ebamusikaalne ehk võõrkeele järgi kakofoonia. Ma tulen taevast ülevalt, õnnistaja hoia, kui ka mõne teisegi kirikulaulu laulsid lapsed maha. Oina ja lambakari, kes ei saanud laulda, tegid ikka ka kaasa. Et siiski mitte ajast maha jääda, oli ta katset teinud ka paari kahe häälelisega. Üks oli Kungla rahvas ja teine pidi olema õhtu õhud, sõudvad sala. Iga hinna eest läksid mõlemad metsa, just nagu kaks karu jahimeest ka läksid. Ma ütlesin, et ei maksa vaeva näha, lapsed laulavad teil igaüks omal viisil. Ma olen seda neile ka ütelnud, arvas koorijuht ise. Mu silmad panid kogemata tähele, et kooliõpetaja abikaasa näitas mehele kõrvaltoast ukse vahelt rusikat. Pärast söögilauas rääkis majaproua, et tema olevat isiklikult õpetanud lastele kahe häälega viisi selgeks. Mees oli ajanud kõik vussi. Maakoguduse köster-organist tähendas, et proua on olnud tema koolilaps, kui tema oli varemalt vallakoolis ametis ja tema sellepärast teab, kui naine laulab ja mehel selle punkti peal ei ole annet, siis ei lähe maailm kunagi hukka. Järgmine kord juhatab pereproua laulu.