Rahvast hea vikerraadio kuulaja, kell on saanud 11 ja viis minutit ning järjekordne rahvateenrite saade alustab ning tänased rahva teenrid on Ainar Ruussaar, BNS-ist, Erkki Bahovski Postimehest ja Lauri Hussar vikerraadiost. Ning tänast saadet peame alustama kurva tõdemusega, et eile lahkus, kus meie keskelt suurim Eesti tele- ja raadioajakirjanikku Urmas Ott keda on siinmail võrreldavatega näiteks sellise mehe nagu Larry Kingiga või ta kannatab hästi välja võrdlust ka suurima brittidele ajakirjaniku Jeremy Päczmanni või, või Saksa teleajakirjaniku Günther Jauhhiga. Ühesõnaga nii nagu tänased lehed on öelnud üks pohh Eesti ajakirjanduses on sellega läbi saanud. Milliseid mõtteid ja tundeid teis selle surmaja lahkumine tekitab? Urmas Ott oli nagu ka paljud on öelnud, oli, oli Nõukogude Liidu lõppedes täiesti uue siin piirkonnas tundmatu aga ajakirjandusžanri looja ja selles mõttes kuningas, et ta päris nõukogude liidus. Ja ka Eestis 80 lõpule ei, ei olnud ajakirjandus valmis küsima. Tähtedelt juhtidelt teataval teatud teatud küsimusi kui suurendamine, Mark näiteks, kui suur on teie palk või millise autoga ta sõidab või? Või millal te viimati välismaal käisite ja kuidas ja mida te seal tegite? Ja nii edasi ja nii edasi, et Nõukogude liidus olid ju tegelikult juhid ja tähed olid, olid justkui väljaspool seadust. Ja Urmas Ott Ta purustas selle müüri. Purustas seda nii intelligentsel ja säraval moel, et et need, keda ta küsitles Avasidki ennast see oli, see oli, see oli fenomenaalne. Ja nüüd, kui kui peetakse täiesti loomulikuks seda, et avaliku elu tegelastelt küsitakse taolisi küsimusi siis Urmas Ott suutis seda teha ikkagi omal moel, ta oli, ta oli, ta oli selles mõttes võrratu isiksus. Ta oli talle kindlasti väga keeruline ja, ja ma tean, et ta oli väga palju inimesi, kes Urmas Oti mitte ainult ei armastanud, vaid ilmselt ka vihkasid, aga see näitab inimese suurust. Jah, no tundub, et mõneti Eesti talle kitsaks ja see väljund, mille ta leidis Nõukogude liidus oli nii-öelda tema kaliiber. Ja, ja noh, ma ei, ma ei arva. Ma arvan, et see oleks nüüd absoluutne saladus olnud, missuguste autodega tähed ringi sõitsid ja kust nad raha said ja kui palju nad raha said, ma usun, et Moskvas ja toonases Leningradis seda ikkagi mingite ringkondade seast teati, aga Urmas Oti fenomen oli tõesti see, et ta tegi selle nagu teatavaks laiale auditooriumile, et seda teadsid tõesti inimesed alates Klaipedast kuni Chuck Okt ka poolsaareni ja ja selles selles peitubki tema teene ja tema saabuda. Ott ise vaid ise ma olen nõus täiesti Raul rebaselt ka, et ott ise oli ju tegelikult Eesti mõistes täielik superstaar, ta armastas palju reisida, ta armastas šopata. Ta ei teinud sellest saladust, ehkki head kolleegid Urmas Ott vältis seltskonnaajakirjandust saatis nad alati sõna otseses mõttes kuradile. Mis oli tegelikult väga ilus, jõuline žest. Armastuse õpetuseks meile kõigile armastamas. Tennis ta käis riides alati perfektselt nagu nõelasilmast tulnuna. Ta suhtles nende inimestega, kellega ta tahtis suhelda ja absoluutselt keeldus suhtlemast inimestega, kellega Ta ei tahtnud suhelda. Tal oli erakordselt hea huumorimeel, noh. Telekolleegid ju meenutavad seda, kui ta telemajas töötades hüüdis kohvikupidajale proua Schmidtile. Schmidt, aeg on võileibade juustu. Pidi keerad, juustutükid olid kergelt. Ott hüüdnud puhveti ukselt, proua Schmidt, aeg on võileibadest. Just teistpidi keerata et tegemist oli suurmäega. Mulle meenub üks üks seik, rääkisin, et tal oli. Tal oli palju sõpru, aga oli ka palju vaenlasi. Üks seik minu tele teletöötamise perioodist, kui kui ma üritasin ringhäälingu nõukogus kaitsta ideed, et Urmas Ott saks Eesti televisioonis uue saatesarja Siis tollases ringhäälingu nõukogus oli väga palju inimesi, kes, kes täisti läksid endast välja. Teatritegelane Jaak Allik nende hulgas öeldes, et sa ei ole mitte ainult halb mõte, vaid vaid Nad keelavad selle. Kui ma tuletasin meelde, et ringhäälingu nõukogu ei saa sekkuda Eesti televisiooni programmi sisusse, ma hindu kord telejuht siis teatud poliitiliste jõudude survel leiti teine moodus, kuna ringhäälingu nõukogu sai piirata teatavaid investeeringuid või kinnitada nii-öelda investeeringuid, ehk siis tehti lihtsalt rahaliselt ära ja öeldi, et seda summat selle saatesarja jaoks ringhäälingu kui heaks ei kiida. Mis oli erakordselt halb, sest et Urmas Ott pandi teataval määral sundseisu, ta tegi mäletatavasti väga head saadet erakanalis, aga erakanali programmi loogika dikteeris selle saate sisule. Midagi sellist, mis, mis ilmselt ei klappinud päris päris nende nägemustega, mida Urmas Ott oleks tahtnud. Tõenäoliselt oli erakanali soov olla võimalikult päevakajaline. Urmas Oti soov oli olla pigem ikkagi persooni ja isiku ja inimesepõhine, see oli see tõenäoliselt. See kõiges, ma arvan küll ja noh, kohati hakkas tunduma, et paari Paavo ja Urmas Oti nagu ei, ei saa ühte tuppa panna, eks ju. Et see saade liikus nagu selles suhtes seal seal oli nagu nukker. Jah, see siin ongi võib-olla see vahe siis sellele nii-öelda tõelisel intervjuu ilvesel tõelisel inimesse sisse minekul ja sellel tavalisel seltskonnaajakirjandusele, et noh, need on Eestis, need mõisted on läinud segamini ja ja, ja noh, meil on tõesti need nii-öelda meedia tähekesi tekkinud nagu seeni pärast vihma ja ja noh, noorem põlvkond kasvabki üles teadmisega, et ju piisabki sellest. Aga Urmas Ott oli tõesti see inimene, kes suutis Panna inimese avanema eetris ilma et tegelikult sellest oleks sündinud mingisugune kollane selts. Just et Urmas otiga ei seostu mitte midagi ta Bloitset praeguses keskkonnas, kus, kus noh mul ei, mitte ainult pea, vaid, vaid ma pean tunnistama, et kõik mu keha rakud valutavad. Kui ma näen seda, kuidas Eesti ajakirjandus muutub, juhatab loitsemaks, pealiskaudsemaks vähe allikakriitilisemaks ja nii edasi, siis, siis Urmas otiga seostub midagi, midagi sellist, mis on, mis on nagu tõeline ajakirjandus, vähemalt pele mõist seda enam kahju. Et et see, et tema lahkumise tõttu jääb pooleli saade Raadio neljas sündsuse piiril, mis oli muuseas raadio neljas, väga kuulatav saade ja vikerraadiotöötajana on mul on veelgi rohkem kahju et tegelikult oli Urmas otiga kokku lepitud ka see, et kui tal tervis paraneb, et siis võib-olla veel selle aastanumbri sees oleks ta saanud vikerraadiosse oma saate. Aga ma küsiksin teie käest pisut selle teema kohta, et kas te jagate kolleeg Jaanus Piirsalu kriitikat, et meie riigijuhid ei ole oti lahkumisele tähelepanu pööranud, samas kui Venemaa president on seda teinud. No ma ei kiirustaks nende järeldustega. Võib-olla tõesti, see on selline esmane reaktsioon ja selles mõttes õigustatud. Meenutan, et president Ilves, juuli Britannias ja ja võib-olla ei saanud kohe oma teiste tegemiste tõttu seda teha, ma ei tahagi sama kedagi õigustada, aga aga võib-olla ei pööratud sellel tõesti piisavalt palju tähelepanu, võib-olla need avaldused tulevad, ma, aga ma ei oleks väga kategooriline ja ja ma arvan, et ei olegi mõtet ka nüüd väga palju sel teemal nagu. Lokku lüüa. Ma arvan, et et Urmas otti. Mul endal oleks täiesti ükskõik, kas president avaldaks talle astmat või mitte. Ma arvan, et Urmas otile Urmas otil oli, oli väga vähe tõelisi tõelisi sõpru ja tõelised sõbrad, kes tal olid olitele tunduvalt olulisemad kui Eesti riigile. Me jätkame saadet teistel teemadel ja sellel nädalal on välispoliitikast jõudnud meieni kaks sõnumit ja mõlemad on seotud Gruusiaga ja Gruusia Venemaa rahukõnelustel Genfis. Ei toimunud mitte mingisuguseid arenguid, nii nagu. Kas sa lootsid nii nagu kardaksid aga? Kogu maailma ajakirjandus pööras sellele ometigi palju tähelepanu ja põhjus, miks loomulikult sealt midagi ei tulnud, oli Venemaa soov tegelikult neid läbirääkimisi mitte pidada, sest Venemaa võttis koheselt läbirääkimistele kaasa ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia esindajad. Ja isegi soov kaasata kõigest ekspertidena nendel läbirääkimistel ei leidnud Gruusia toetuste ja seega mitte mingisuguseid rahukõnelusi seal Genfis tegelikult aset ei leidnud. Ja tegelikult samaväärne oli ka. Siin oligi ka need sündmused, mis leidsid aset sellel nädalal Brüsselis, kus siis Euroopa Liidu tippjuhid omavahel kokku said ja ja tippkohtumisel arutasid peaasjalikult ülemaailmset finantskriisi ja selles küsimuses oldi rohkem üksmeelel kui Gruusia küsimuses ja Gruusia küsimuses oli ikkagi peaprobleemiks see, et kas siis nõuda Venemaalt kõikide Vahurab vaherahuleppe punktide täitmist või mitte, aitäh, mille oli ju tegelikult nii-öelda esitanud või ka sisuliselt ühe osapoolena kokku leppinud. Praeguse eesistujamaa president Nicolas Sarkozy. Nüüd Brüsselis üllatus-üllatus, Sarkozy juba hakkas oma sõnu sööma, et kuidas me seda olukorda nüüd võiksime nagu hinnata, et, et kas on täitunud nüüd see, mida sina oled siin ainer juba üle kuu rääkinud, et, et paar korda öeldi nagu kõva sõna ja nüüd siis on Euroopal ja maailmal saba jalge vahel ja kõik on leppinud sellega, et et Venemaa on selle, selle, Gruusia Gruusia sõja nii-öelda võiduka lõpuni viinud. Kardan küll, jah, kardan küll, et muidugi siin on paar allhoovust. Mida kindlasti tuleks rõhutada, et milles on Euroopa üksmeelel ja, ja mida Ameerika ühendriigid on juba teinud, ehk siis see rahaline süstmine gruusia saapa selleks, et taastada oma majandus ja oma sõjaline võimekus on muidugi võimus. Ehk siis seda öelda, et, et lääneriigid ei ole mitte midagi teinud? Päriselt, ei saa, rahaline süst, rahaline abi, mis suunatakse Gruusiale või on juba suunatud, on, on päris suur ja võimas. Nüüd teine, üks Eesti diplomaat, kelle nime ma paraku ei saa avaldada, tundmatuks jääda sooviv Eesti. Aga, aga kellega ma olen, olen Gruusia ja Venemaa teemadel suhelnud, ütles, et et see, see, mida Venemaale lääneriigijuhtidele tegi, oli, oli täiesti uskumatu kübaratrikk. Äkki ta puhvertsoonis olevatest Vene vägedest siis Venemaa olevat esitanud lääneriigijuhtidele Nõukogude Liidu aegsed kaardid kust jooksis Lõuna-Osseetia autonoomse piirkonna piir? Rahuleppe aluseks võeti ju tegelikult see nii-öelda eraldusjoon, mis tekkis 1993. aastal Gruusia ja Lõuna-Osseetia ning Gruusia ja Abhaasia vahel, mis ei kattunud selle administratiivse piiriga, mis oli maha joonistatud Nõukogude Liidu kaartidel. Ehk siis noh, juba juba juba juba sellised väikesed kübarad trikid, millega annab läänt väga hästi ära lollitada, on käigus, ehk siis ma, ma tegelikult samas on muidugi see, mis toimub meie ümber. Ehk siis noh, enam ei ole jõudu keskenduda Gruusiale, kui, kui eks ole. Ungari Forintit Forientil puudub valuutakate, Islandi krooni ei vahetata, pangad nõuavad rahasüst. Ma siiski ei võrdleks Islandit Ungarit, sellepärast et Ungari olukorda arvestades, et ma ei võrrelnud Islandi Ungarit, Euroopa Liit võib appi tulla, on ikkagi oluliselt parem, kui ma ei võrrelnud Islandit, Ungarit, ma rääkisin sellest. Millele keskenduvad praegu Euroopa Euroopa riigid ja, ja Ameerika Ühendriikides on kohe-kohe presidendivalimised ja ühesõnaga neid, neid märkimisväärselt olulisi teemasid Gruusia kõrval on ka, on ka nii palju, et noh, kui olümpiamängud ei suutnud, eks ole, varjutada Vene-Gruusia sõda, siis praegu kui sõda aktiivselt ei käi, siis praegu on neid neid tõsiseid teemasid niivõrd palju. Et ilmselt ka see on, on üks põhjusi, miks miks mingisugust tõsist edenemist nii-öelda Venemaasuunalisel poliitikale toimub. Ma olin sellel nädalal ka ise Brüsselis, kus kohtusin Siim Kallase kabinetiülema Henrik Hololei ka, ja Henrik ütles, et Euroopal on väga tõsine pakett finantskriisiga vaatamiseks kokku pandud ja see on tegelikult suurem kui USAl küündides kahe triljoni euroni. Ja, ja see peaks olema siis nii-öelda kogu see meetmete pakett, mida siis musta stsenaariumi korral või väga musta stsenaariumi korral püütakse rakendada, mis näitab, et Euroopa liidus võetakse seda finantskriisist ületulemist ja ülesaamist väga tõsiselt. Aga teiselt poolt sellega seoses tekib kohe nagu nii-öelda see küsimus, et, et kui palju siis Euroopa maksumaksjate raha selle finantskriisi käigus on plaanis ära põletada ja kas see annab siiski mingisugust efekti. Ja aga küsimus on selles, et kui siin see on, klassikaline küsimus, et kui palju me teame maksumaksjate raha ära põletama selleks et maksumaksjate raha üldse ära ei põleks. Mitut stsenaariumi ja see on, see on selles mõttes nii-öelda õunte pealt ennustamine ka keegi täpselt ei pea. Kui tõsiseks kriis võib veel areneda ja kas kas abimeetmete pakett võib aidata majandus siis kriisist välja tulla või mitte, et me kahjuks ei tea, kui sügavale see see kriis võib veel tegelikult minna. Aga tulles nüüd tagasi selle gruusia teema juurde, siis siis tegelikult nii-öelda huumorikooli valdkonda kuuluv Brüsselis kuuldud lause. Mida ütles siis Itaalia valitsusjuht Silvio Berlusconi, kes ütles, et Venemaa peaks hoopiski Euroopa Liiduga ühinema ja see See on selles ei ole küll mitte midagi uut. Selles situatsioonis kuulda nagu ühe Euroopa liidu riigipea suust, mitte küll riigipea, vaid valitsusjuhi suust sellist seisukohta, noh, mina isiklikult arvan, et, et arvestades, et välispoliitilistes küsimustes on Euroopa liidus jätkuvalt riikidel siiski suhteliselt suured võimalused kõiki olulisi hääletusi veto alla seada, siis mitte mingisuguseid arenguid. Me selles küsimuses ei näegi ja kui üleüldse kunagi veel mingisugune seisukohtade või võidakse Euroopa liidu poolt heaks kiita, siis see saab olema küll ülimalt pehme või, või selline seisukoht, mis enam mitte midagi Itaalia on kogu selle konflikti vältel käitunud telje riigina ja siin ei ole midagi uut. Kerkinud poliitilisi paluksime põhjapaneva selgitanud Itaaliast rääkida. Kuidas siis Berlusconi, eks ilmselt üks väheseid riigi riigijuhte maailmas, kellel on nii häid suhteid Moskvaga kui ka president Bushiga ja kes tunneb ennast nagu kala vees nii Washingtonis kui ka vene liidritega rääkides. Dahlia üritab tõesti võtta sellist silda silla silla nagu positsiooni, et olla vahendaja Euroopa ja Ameerika ja Venemaa vahel. Aga häda on selles, et Itaalia ise ei ole väga tõsiseltvõetav. Itaalial endal on suuri probleeme, samamoodi Berlusconi enda isik, see on kindlasti see, mis on nagu härjale punane rätik mõne Euroopa ringkonna seas. Aga noh, kui rääkida Gruusias, siis tõepoolest Baliit ei saa lõpmatuseni venitada, sellepärast et Euroopa Liit peab hakkama ju pidama kõnelusi partnerlusleppe alla Venemaaga. Ja nüüd on küsimus selles, et kas need tingimused siis selle partnerlusleppe jaoks on täidetud, ma mõtlen siis mitte partnerluslepe enda jaoks, vaid kõneluste taasavamise jaoks. Ja praegused seisud näitavad ka, et ju ei ole, et tegelikult Venemaa ei ole. Taandunud sellistele positsioonidele nii nagu oli enne sõda Gruusiaga augustis 2008 vaid et jätkuvalt on venelased seal nendes kohtades kuhu nad tungisid siis gruusia sõja ajal, et Vene väed on küll laias laastus välja viidud puhvertsoonides on teatud kohti, kus nad ei ole välja viidud ja Euroopa Liit on sellises piinlikus olukorras, et, et ta on ise võtnud sellise kohustuse, et, et kõnelusi jätkata enne, kui Venemaa on täitnud vaherahulepingu tingimused ja noh, Euroopa Liidu enda usaldusväärsus on küsimärgi all. Ilmselt tajuvad Euroopa liidrid ise sedasama moodi. Samas on väga suur surve suurtelt äriringkondadel jätkata Venemaaga nagu vanaviisi. Sest noh, me ei räägi siin ainult väärtustest ja poliitikast me peame rääkima ikkagi iga miljarditest, eurodest, investeeringutest, mis on Venemaale paigutatud ja, ja praegust olukorda näevad mõned äriringkonnad eriti Saksamaal väga ohtlikuna, sest see seab ju suure löögi alla nende edasised investeeringud ja sellest tuleb samuti rääkida. Aga noh, kui seda võrrelda finantskriisiga, siis, siis noh, nii-öelda hea uudis on see, et Euroopa Liit on tõesti eelkõige majandusühendus ja harjunud tegelema rahandusküsimustega. Seda ühiskeelt majandusküsimustes on mõõtmatult lihtsam leida kui välispoliitikas ja, ja noh, see praegu need kaks kriisi, mis paralleelselt jooksevad, on selle jämedaks näiteks. Nojah muidugi näide sellest, et Euroopa poliitika on väga pragmaatiline ja me näeme seda järjest rohkem, need ideaalid Maksavad siiski vähem ja sellest kirjutas vist sellel nädalal Postimehes ka Ahto Lobjakas. Samas on samal ajal noh, Euroopa liidul kogu aeg nagu, nagu olnud tõsine ambitsioon suurt välispoliitikat, aga kunagi ei ole see nagu neil preisi hästi õnnestunud, et 12 aastat tagasi 15 aastat tagasi ei suutnud Euroopa Ühendus lahendada Euroopas mandril toimunud sõjasõda ilma ameeriklaste sekkumiseta. Ilmselt oleks Horvaatia Serbia Bosnia konflikt veninud veelgi pikemaks ja sellega ei tulnud Euroopa Ühendus tookord toime. Ja aga sellel hetkel Ainar ei olnud ka Euroopa ühendusel mitte mingisuguseid sõjajõude, see ühendus ei olnud üleüldse ambitsioon, oli olemas, oli Lääne-Euroopa Liit, mis oli. Mõeldud mingisuguse sõjalise hoomana, aga nüüd nüüd kui Venemaa diplomaatilises mõistes täiesti julmalt märatseb, öeldes, et et me, me, me hakkame teiega läbi, räägime ainult siis, kui eks ole meie poolt tunnustatud Abhaasia, Lõuna-Osseetia on kaasatud võrdväärsete partneritena läbirääkimistesse, siis siis sama jäiga seisukoha võiks ikkagi võtta ka Euroopa Liit, öeldes et nõuame partnerlusleppe läbirääkimiste alustamiseks vene vägede nii-öelda rahuvalvajat ja seal noh naljanumber, rahuvalve nii-öelda rahuvalvajate lahkumist. Nendest kõne nendest piirkondadest, mis on vaidlusalused, mida on tunnustanud Venemaaga, ei ole tunnustanud enamus maailmast, ehk siis Abhaasia ja Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Kui paljud paljud riigid kasutavad Ameerika Ühendriikide, Eesti räägivad Gruusia territoriaalsest terviklikkusest, mõeldes et Gruusia osad on ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, siis nõuame ene vägede täielikku lahkumist sealt. Ja viia sinna rahvusvahelised rahuvalvejõud. Näiteks võiks olla üks eeltingimusi üldse partnerlusleppe üle läbi rääkima hakata, aga ka seda ei tehta. Selles mõttes mulle, mulle ei meeldi see, et, et Venemaa või Euroopa Liidu suunal, kellel on partnerlusläbirääkimisi vaja ja lepet vaja võib teha karistamatult mida tahes. Ja Euroopa liit ei saa sedasama. Ma ei saa siiski päris nõustuda selle väitega, et et kui sa ütled Euroopa liidul, on seda partnerluslepingut vaja, siis tegelikult ka Venemaale. Seda ma rääkisin sellest, et Venemaa Venemaa lepingut vaja, Venemaa märatseb teile sellepärast. Et kui me vaatame, mis praegu toimub nafta hinnaga, siis mida rohkem see nafta hind kukub ja Venemaal on juba kartused, et see kukub alla 50 dollari barrelist, siis siis ma kardan, et nagu märatsemiseks selline nafta hind enam küll põhjustajana seepärast et Venemaa peab sellisel juhul ikkagi väga tõsiselt vaatama üle kogu oma nagu väliskaubanduspoliitika. Mitte ainult Venemaa peab väga tõsiselt üle vaatama järgmise aasta riigieelarve, mis on rajatud just nimelt suuresti. Gaasitulla, ja mis, mille nii-öelda kulude pool on rajatud peaasjalikult kaitsetööstuse arendamisele Jah, see kõik on õige, aga ma kardan, et selle gruusia konfliktiga on mõlemad pooled, ma mõtlen siis Lääs ja Venemaa jõudnud ka mingisugustele oma väljamõeldud maailmapiiridele või elavad osalised seal maailmas, et, et Läänes on tõesti ja õigusega väga suur osa inimesi, kes räägib väärtustest. Ma arvan, Lääne lahklemine nagu tegelikkusest on, on väiksem kui Venemaal, aga, aga ma arvan, et see põhiprobleem ongi Venemaad. Ema elab tõesti sellises nagu mingis omas virtuaalmaailmas ja noh, mul on küll selline tunne, et kui ma vaatan vene poliitikute ja ja eliidi avaldusi, siis nad ei saa üldse aru, kus maailmas nad elavad, et milline on nagu see reaalsus ja, ja ja tegelikkus Läänes on ikkagi, ollakse suhteliselt ettevaatlikud nende loosungite peale, et tuleks alustada uuesti külma sõda ja nii edasi ja nii edasi, aga Venemaal räägitakse sellest täiesti teadlikult. On vene uudistest võib aru saada, et noh, Venemaa on võrdväärne partner Ameerika Ühendriikidega, nii nagu see oli külma sõja ajal, aga tegelikkus on hoopis midagi muud, et noh, Venemaa sisemajanduse koguprodukt ei ole absoluutselt võrreldav Ameerika Ühendriikide omaga, rääkimata kaitsekulutustest ja nii edasi ja nii edasi, et selles võtmes ma soovitan lugeda, lasti tänast Postimehe nädalalõpulisa arvamus ja kultuur, kus on Kaupo Kännu väga hea lugu Venemaast, et Venemaa, Venemaa on tõesti sellises nagu reaalses maailmas sellises simulaator, mis välja mõeldud keskkonnas ja häda on selles, et Vene poliitikud lähtuvad läbirääkimistel sellest, et et nad ei lähtu tegelikust olukorrast. Aga Erki, selles samas teie AK-s on suurepärane intervjuuga USA filosoofia keeleteadlase noa chowskiga, kes muuhulgas ütleb, et Venemaa on meie enda loodud oht ja, ja NATO laienemine Ida-Euroopasse ja Balti riikidesse on viinud siis olukorra pingastumiseni ja kui seda ei oleks juhtunud, oleks võib-olla kõik olnud oluliselt rahumeelsem ja teistmoodi. Ei oleks, ei oleks selles mõttes, et ega Venemaa oleks küll olnud teistmoodi jah, ilmselt, et oleks siis vähemasti Balti riigid olnud olnud poliitiliste majanduslikult tunduvalt suuremas sõltuvuses Venemaast, kui nad on praegu. Aga kindlasti oleks, oleks maailma nii-öelda stabiilsus olnud umbes samas seisus, sest ega, ega Venemaa ambitsioonid ei ole siis alates 2000.-st aastast, mil, mil seal tekkis, teatab poliitiline korrastatud ka välispoliitilises mõttes sisepoliitilises mõttes. Ja siis Venemaa ambitsioonid ei oleks kuhugi nagu kadunud, et kusagil on Türgi ja Ukraina, kes ei ole NATO liige. Kusagil on maavarad põhjapoolusel, mis mille Venemaa enda omaks kuulutanud mis, mis ei sõltu absoluutselt NATO laienemisest, Ameerika sõjaväebaasidest, et no vaatame seda sedasama Erki viidet sellele virtuaalmaailmale, et riik lihtsalt teatab, et põhjapoolus on meie oma. Hästi, aga räägime natukene Eesti välispoliitikast ka Eesti välispoliitika Venemaa suunal on olnud väga jäik ja kui me vaatame Euroopa Liidu sellist laiemat suunda ja hoiakuid, siis see on ikkagi märkimisväärselt pehmemad, et kas me võiks kuulajatelt küsida, et mida peaks Eesti võtma ette suhetes Venemaaga, et kas hoidma senist joont karmistama või pehmendama meie koduleheküljel saab siis internetis sellele ka vastus anda ja saate lõpus saame anda siis teada meie kuulajate hinnangu, et mida me võiksime vene-suunalise välispoliitikaga ette võtta ka muuseas, Ainar, sinul on laekunud üks küsimus, nimelt õlle just nimelt sulle nimelt Ta olevat ühes kevadises rahvateenrite saates ütelnud, et Saakašvili võtab Lõuna-Osseetia jõuga tagasi. Et kust sa seda teadsid, kuidas klapib kokku Eesti ametliku versiooniga Vene agressioonist? Keegi raadio teel? GH võin öelda. Tõepoolest kevadel Gruusias töötades kohtusime mitme Mihhail Saakašvili, mida ametlikult Mihhail Saakašvili nõunikuga, kes rääkisid mulle ühest võimalik stsenaariumist, et Gruusia taastab sõjalise jõuga põhiseadusliku korra lõunaselts. Seal see informatsioon pärineb. Augustis oli vene provokatsioonid Gruusia vastu saavutanud sellise aeg, tõepoolest Gruusia otsustas saata oma väed Lõuna-Osseetias, sellepärast et Lõuna-Osseetiast lähtus Gruusiale. Oht lõunasse heitjast tulistati Gruusia külasid, oli hukkunud nii politseinikke kui tsiviilelanike, mis ei tähenda, et sellel segasel perioodil augusti esimestel päevadel ele päris sõja algust, kui tegelikult käis öine spontaanne tulevahetus mõlema poole vahel ei tulistanud grusiini spontaanset last. Käis selline naljakas sõda. See ei olnud päris sõda, see oli selline naljakas, spontaanne sõda ja gruusia otsustas selle olukorra likvideerida. Ilmselt ei arvestatud, et Venemaa sõjamasin paisatakse ja et Venemaa sõjaväemasin on valmis nii kiiresti läbi roki tunneli siis Lõuna-Osseetiasse tulema ja kogu gruusia õhuruumi nii-öelda enda kontrolli alla võtta. Sellega igal juhul tuleb Euroopa Liit Gruusia ja Venemaa suhete ja ja selle võimaliku rahul leppe vaherahule tingimuste täitmise juurde tagasi novembrikuus. Aga Brüsselist tuli sellel nädalal teisigi uudiseid, nimelt Siim Kallas, kes muuseas sellel nädalal oli kariibidel ja sõlmis seal väga tähtsat kaubanduslepet kogu kogu nii-öelda Kariibi mere piirkonnaga teatas. Ma ei tea, kas oodatult või ootamatult, tõenäoliselt Reformierakonnale oodata, aga ootamatult ja paljudele oodatult. Ta ei kavatse Europarlamendi valimistel hakata peibutuspardiks, seega ta ei kandideeri. Ja ta soovitab soojalt ka kõigile teistele, kes tahavad peibutuspartideks minna, et see ei ole vist kõige parem viis Eesti poliitilisel maastikul käitumiseks. Kas mina ei tea, kuidas teile tundub, aga minu arvates on küll selline eeskuju tervitatav, kuigi see annab märku ka sellest, et Siim Kallas tahaks tõenäoliselt jätkata siis Euroopa komisjonis ka järgmisel ametiajal ja tõenäoliselt siis ikka asepresidendistaatuses ja europarlamendi administratsiooni direktor Serena. Nii võib ka tema ametikohta ju praegu öelda Euroopa komisjoni Euroopa. Vabandust, Euroopa Komisjoni just nimelt. Miks sa, miks sa räägid tinglikult, et ta ütleb seda tegelikult välja, et ambitsioon ja soov jätkata? Sellel ametikohal tõenäolist ropokovi komisjoni president Barroso Hakkab siis on vist Barroso soov ka ka see, et Siim Kallas võiks jätkata. Jah, väidetavalt jah, Barroso soovib Kallase jätkamist senisel ametipostil ja eilne uudis tõesti kinnitas seda, et Kallas soovib jätkata, et noh, selles mõttes on see, see ju igati austusväärne soov ja ja mõneti Kallas erineb ka oma kolleegidest, ma meenutan, et Kallase kolleeg kaubandusalal Peter Mandelson näiteks läks tagasi briti valitsusse, kui kutsuti, kallas midagi sellist ei ole teinud. Talle on tõesti tundub see Euroopa Liidu töö huvitavam kui siin koduses koduses miljöös möllata. Aga miks ta peakski tahtma tagasi tulla, arvestades, milline olukord praegu Eestis valitseb? Kes tegelikult tegelikult muidugi Kuigi noh, me ei räägi nüüd otse valitsusest, aga ka selle võimalust seda võimalust on puudutatud, on praegu me räägime ikkagi Euroopa parlamendist, aga aga Siim Kallase mõju oleks Euroopa komisjonis asju liigutada ja, ja poliitikad teha ikkagi mõõtmatult suurem, kui olla üks sellest kuuest saadikust, kes Eestil on Euroopa Parlamendis ja noh, ma meenutan veel ühe korra, ehkki sellest on räägitud ka enne, siis kui olid esimesed Euroopa Parlamendi valimised, aga, aga meenutan siiski, et saadikud ametlikult ei esinda parlamendis Eestit, nad esindavad oma poliitilisi erakondi ja Euroopa parlament ei ole jagunenud riikide, vaid ikkagi fraktsioonide järgi. Jah, riikidel on omad kohad, aga kuus Eesti parlamendisaadikud ei istu ühes kohas ega ei ole üksnes vaid nendel on erinevad fraktsioonid ja sellest tuleb ka lähtuda. Haige riide tähendab, seda peaks kordama enne europarlamendi valimisi, nüüd sellega ma ei saa päris nõus olla. Sest üsna sageli me näeme ka seda, et hääletused toimuvad nii-öelda piirkondliku liini pidi ehk siis seal Lõuna-Euroopa hääletab ühtemoodi Põhja-Euroopa teistmoodi. Näiteks noh, see on nagu eurovisioon viinaküsimuses Põhja-Euroopa ja Lõuna-Euroopa arvamused läksid täielikult, noh samas on hääles ja maailma vaades Amazon. Tõsi, kus, kus väga selgelt saab aru, kes Europarlamendisaadikutest on kommunistid ja kes on parem radikas. Ja ja tegelikult ka praegu isegi on see see mingisugune tuntav vahe olemas ka Eestis, sest Marko Mihkelson, kes küll ei ole Euroopa Parlamendis, on kritiseerinud näiteks Katrin Saksa kes on sotsialistlik Sotsiaaldemokraatliku sotsialistliku fraktsiooni liige Euroopa Parlamendis just just selle pärast, kuidas siis Euroopa Parlamendi sotsialistid käsitlevad Venemaad. Samas on selles fraktsioonis ka inimesi, kes sotsialistide üldise seisukohaga nõus ei ole. Ma pean siin silmas näiteks Andres Tarandit kes on nii-öelda sotsialistide valikute vaikselt madalal häälel oma sellisel mõnusal madalal häälel, aga ikkagi kritiseerinud. Jah, aga mida ma tahan öelda, on just see, et sinna ei lähe parlamendisaadikud 100 protsenti teostama Eesti ametlikku välispoliitikat, et me peame sellega leppima. Aga kui te räägite siin sellest, et, et seal on esindatud maailmavaated on liberaalne maailmavaade, siis on konservatiivne maailmavaade ja sotsialistlik maailmavaade ja kaks kõige mõjusamat maailmavaadet on konservatiivne maailmavaade ja sotsialistlik maailmavaade. Et kuidas siis see haakub sellega, et Eestist võib, tõenäoliselt on seekord minna kõige rohkem saadikuid liberaalse maailmavaateline esindajad ja meil on veel kaks nii-öelda liberaalset parteid, kes siis lähevad nii-öelda esitama esindama seda liberaalset maailmavaadet, et kui nad, kui, kui nad räägivad sellest, sina räägid, Erki sellest, et minnakse esindama maailmavaadet, et miks siis liberaalset parteid ei ühine ja ei, ei pane nii-öelda seljad kokku ja ei lähe valimistele ühe nimekirjaga, nad esindavad seal ju maailmavaadet, me kuuleme siin ka, kuidas Keskerakond, Reformierakond räägivad kogu aeg sellest, kuidas nad ühte maailmavaadet esindama. No siin ei saa süüdistada Euroopa parlamenti, vaid ikkagi see, seda, kuidas sellele asjale Eestis lähenetakse ja ja tõesti mõnevõrra ülespuhutud tundub mulle olevat see Euroopa Parlamendi saadiku koht, et selle põhjal tehakse mingeid väga kaugeleulatuvaid poliitilisi järeldusi aastal 2004 ju. Tegelikult algas Res Publica Allar Jõks sellega, et saanud esindajate Euroopa parlamenti, et võib-olla oleks pidanud natuke rahulikumalt võtma ja ja seda mitte nii palju afišeerima, aga tundus, et sealt see paanikahoog sai alguse ja, ja sealt tehti siis ka edasi mingisuguseid mõtlematuid samme. Kuidas nende plakat kõlaski Euroopas on ilusad mehed või palju seksikaid mehi palju Euroopas on palju seksikam. Ei, ta ei ütelnud, et Euroopas on palju seksikaid meediale lihtsalt palju seksikaid mehi. Ainar, siin. Ilm ilmselt on õigus. Aga minu arvates on ikkagi väga huvitav, mis nüüd ikkagi edasi saab, sellepärast et, et vaieldamatult see, millise lahendi annab Europarlamendi valimine, see otsustab tegelikult väga suuresti ka Eesti poliitika edasise käekäigu, ma arvan, sellega, te olete küll nõus. Jah, no tulen korra tagasi Siim Kallase juurde või õigemini selle juurde, et ta keeldus olemast nagu häältepüüdja ja siin on tõesti see seos olemas minu arvates, et et kui Kallas ütles selgelt välja, Ta soovitab mitte kasutada häältepüüdjaid, siis tõesti teistel teistel erakondadel on pärast seda suhteliselt keeruline seda teha ikkagi. No aga kuidas, kuidas nii Edgar Savisaar ütleb, et tal on ükskõik, tema on ikkagi nii-öelda juba erakonna siselistis oma mandaadi saanud. Erakond. Et ma erakond andis mulle selle mandaadi, Erakond soovib näha mind kandideerimast. Armas valija. Ma ei saa oma erakonna soovi vastu minna, ma kandideerin. Ma ei lähegi, Euroopat kandideerimine on ju vabaerakond, soovib, et ma kandideerin. Suurt osa rahvast on väikest aega võimalik ikka lollitada küll. Nojah, aga. Aga tulemus on kahed valimised tegelikult ju ja või noh, järgmisel aastal kahe ikkagi ja, ja noh, tegelikult on ju see, et kui kasutada Euroopa Parlamendis häältepüüdjaid ja siis kasutada mõni kuu hiljem veel kohalike omavalitsuste valimistel täpselt sama asja, siis ma ei usu siiski, et see rahva mälu nüüd nii lühike on. Seda võib ütleme teha nagu kahe riigikogu valimiste vaheajal, et et kasutada nagu ühtedel valimistel häälepüüdjad ja siis noh, nelja aasta pärast jälle. Aga vahe on ainult mõni kuu. Mina väidan, et see asi on siiski oluliselt filigraanselt välja mõeldud, sellepärast et kui jäävad kinnised nimekirjad ja 95 protsendise tõenäosusega ma olen täiesti kindel, et need kinnised nimekirjad jäävad siis me näeme tegelikult võib-olla seninägematut. Erakondade brändi kampaania, mille eesmärk on, on enne kohalikke valimisi tegelikult nii-öelda oma brändi ülesse haipida ja selleks on europarlamendi valimised suurepärane võimalus. Seda esiteks ja teiseks ka ikkagi tegelikult testida oma oma erakonna tegelikku toetust, ehkki mina arvan seda, et valija teeb ikka väga selge vahe Europarlamendi ja kohalike valimiste hääletusel. Et, et valijad saavad aru, et inimene, kes võib väga hästi sobida kohalikku omavalitsusse, ei pruugi sobida Euroopa parlament ja minu meelest oli eelmistel europarlamendi valimistel seda ka selgelt näha. Jah, ja noh, siin peab meelde tuletama, et kohalike omavalitsuste valimistel on valijaskond ehk elektoraat natuke suurem, et hääletada saavad ju ka mittekodanikud, need, kes on alaliselt resideerunud Eestis teatud aja ja ja see kindlasti vajutab pitseriga valimiskampaaniale. Et siinse vene kogukonna mõned esindajad on soovinud näha Euroopa Parlamendis ka vene kogukonna esindajad, nii nagu Lätis on siis totjanaseda nokka kes on seal külvanud päris tublit segadust Euroopa Parlamendis, aga vaevalt, et see vene kogukonnal või nende mõnel esindajal õnnestub. Aga teine lugu on muidugi jah, kohalike omavalitsustega, et seda kindlasti vaatama, et missugused, missugused need vahekorrad välja kujunevad. Mulle meeldib argumente, millega põhjendatakse suletud nimekirjade eeliseid võrreldes avatud nimekirjadega, et siis kaob nii-öelda erakondade missivõistluse ära ja et erakondade valimiskulutused on selle võrra väiksemaid ja nii edasi. Mina isiklikult arvan, et kui tuleb brändi kampaania promomine, siis need valimiskulud on veel oluliselt kõrgemad, kui oleks olnud nii-öelda isikute põhise valimise puhul need valimiskulutused niimoodi, et see saab, see saab olema, ma arvan, väga-väga põnev kampaania ja võib-olla ka väga hüsteeriline ja väga populistlik. Ja ma arvan ka, et hüsteeriline, et, et tegemist ei ole küll, kui me räägime Euroopa Parlamendis, tegemist ei ole veel siseriikliku kampaaniaga selles mõttes, et peaks olema tegemist siis kodumaiste probleemidega, ainult, aga ikkagi tasub meenutada. Eeldatavasti leiab see kampaania aga kohalike omavalitsuste valimiskampaania aset majanduskriisi tingimustes ja huvitav oleks teada, millised on need loosungid millega siis seda potentsiaalset valijat peibutate. Meiega võidab kogu Euroopa ega õnn ei peitu rahas ja 2007. Viisime eesti viie rikkama riigi hulka ja tõime ta sealt ka tagasi. No tänu Islandil on võib-olla lootust, et meie Ka sinna tublilt liigume sinnapoole, et, et üks riik on nagu nimekirjast jälle maha kriipsutatud, et kui nii edasi sa mainisid Ungarit. Konkurent vähem, et niimoodi me lähmegi Muuseas, kogu selle europarlamenditemaatika juures saab olema veel huvitav see, kuidas mõnede erakonnad oma nimekirja kokku saavad, sellepärast et kui Isamaa ja Res Publica Liidu seis on tõenäoliselt üsna selge, kuna Tunne Kelam on teinud suhteliselt head tööd seal europarlamendis, siis ei kõlba teda umbusaldada, jätkab tõenäoliselt ka erakonna esinumbrina. Ja tõenäoliselt teiseks numbriks pannakse siis praegune riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson. See on nii-öelda nende tõenäoliselt üsna loogiline valik, aga aga sotsiaaldemokraatidel on väga põnev seis. Nimelt on neil nüüd kolm võrdväärset kandidaati esinumbri kohale ja ma arvan, et see seal hakkavad küll suled lendama. Võib juhtuda, et saad, ütleme nimed ka ära, et seal need on Marianne Mikko, Katrin Saks ja Sven Mikser. Jah, ja, ja, ja kõik teada-tuntud inimesed, aga seda ilvese efekti ei tule, et et see tähendab seda, et eks ole, et üks inimene tõmbab endaga kaasa, ta saab nii palju hääli rohkem, kui teised tõmbab endaga Parlamendi kaasaga teised teised kandidaadid või mõne kandidaadi, siis nüüd seekord seda ilvese efekti ei ole, sest Ilvese kandideeri ei ole kuskil silmapiiril ka teist samaväärset inimest, nii et võib vabalt juhtuda ka, et sotsiaaldemokraadid jäävad üldse Euroopa Parlamendi ukse taha, ma ei välistaks seda samuti, seda ilvese efekti ei teki üheski teises Eesti erakonnas. See. Jah, me võime tegelikult öelda, et et sotsiaaldemokraadid peavad ikka olema väga tänulikud, Siim Kallas, sellepärast et Siim Kallase loobumise järel on nende šansse üks koht kätte saada oluliselt kasvanud. Jah, ja noh, Reformierakond peab mõtlema siis tõesti, missuguse brändiga välja minna. Noh, arvestades meie eelnevat vestlust võiks ju eeldada, et Reformierakond saaksid mängida just sellele vastanduda selgelt sellele häälte püüdmisel ja üritada nagu aususega just nende inimestega, kes siis tõesti Euroopa Parlamenti ka lähevad. Kristiina Ojulandi nimi ei ole enam kellelegi ei saa jah, eks ole. Sellega nagu näiteks vastanduda keskerakonnale, kes võib tõesti mängida Edgar savisaarega ja siis lõpuks teatada, et vaadake, et ta ikkagi ei lähe sinna siis selle vastanduse kaudu ennast nagu noh, selgelt esile tuua, esile tõsta. Ma siiski tahaks veel natukene teemat arendada, kui siin Kristiina Ojulandi nimi juba kõlas, siis Reformierakond spekuleerib ju number kahe ka kahe nime all kandideeriva Igor Gräzini ka ja seal need oleks väga huvitav valik, kui, kui ühe kõige proo euroopalikuma partei nimekirjas teisel väga tõsiseltvõetaval kohal oleks. Noh, niivõrd euroskeptiliste vaadetega poliitik, kes nagu nagu üleüldse ei lähe esindama seda maailmavaadet mida me tegelikult liberaalidel te Euroopa Parlamendis ootame. Noh, see, see on kummaline ja veelgi kummalisem oleks siis olnud see, kui, kui Siim Kallas, Igor Gräzin oleksid ühes nimekirjas olnud, et et maksa välistada ka võimalust, et Siim Kallas ei tahtnud kandideerida Gräzini pärast, et see oleks olnud kummaline. Nii palju. Maailmavaatest, aga üks kuulaja kirjutab meile ja kirjutab niimoodi, mind huvitaks väga, kas Savisaar tõepoolest soovib nii väga Brüsselisse, majandusministrina otsis ta igasuguseid põhjendusi ministrite kokkusaamistel mitte osaleda. Mul on meeles, et Savisaare personaalküsimust arutas isegi riigikogu. Ei usu, et Savisaar on suuteline aasta jooksul vene keel inglise prantsuse keelele ümber orienteeruma, nii et mina Savisaare Brüsselisse minekule panuseid ei teeks. Savisaar ise kõik. Savisaare käest nii ajakirjanikud otsesõnu küsinud kuidas siis selle Europarlamendi kandideerimisega on ja Savisaar on ju väga selgelt öelnud, et kuulge, et Europarlamendi valimistel on veel nii palju aega, et sellele ei maksa praegu üldse nagu energiat ja auru auru kulutada. Muuseas, ma tuletan meelde, et enne Euroopa Liidu referendumit oli savisaarel täpselt samasugune seisukoht, isegi kuu aega enne referendumit ütles ta veel, et kuulge, siin on nii palju aega, et pole üldse mõtet hakata seda teemat arutama, et noh, meil on nii palju aega ja mida iganes ja lõpuks tuli siis variant, kus kus Savisaar kohvis istuda nagu mitme tooli peal korraga, aga see tool kukkus tal ise alt ära, sellepärast et et temal ootamatult hääletas Keskerakond Euroopa liidu vastu. Oma suurepärasel ja surematu kuulsusega. Ma arvan, et enne kohalikke valimisi, see on minu isiklik arvamus, Edgar Savisaar ei kandideeri europarlamendi valimistel, muidu. Jah, sest noh, tema jaoks on ilmselt kohaliku omavalitsuse valimised tähtsamad ja, ja ta saab siin kindlasti seda võimu paremini teostada kui Euroopa Parlamendis, kus tal võimu teostamise võimalused on ikkagi suhteliselt piiratud. Muidugi ei arva, et see keeleoskus oleks nüüd nii absoluutne, loomulikult kuluaarides ja kolleegidega suheldes on sellest väga palju kasu, aga see, mis puudutab nagu saali, siis seal tõlge olemas ja, ja tegelikult see, kui tulid juurde Ida-Euroopa riigid, siis ju sai ju räägitud sellest päris kaua ja, ja lõppseisukoht oli ikkagi see, et tõlge on vajalik, sellepärast et kandidaadid peavad olema valitud demokraatlikul teel, mis tähendab seda, et, et keeleoskus olla, see ei saa olla piirang. Piiranguks jah, et selles mõttes on Euroopa parlament demokraatlik, et tõlge on tagatud ja noh, otseselt ei tohiks olla takistuseks. Kui ma täitsin, kuulan, siis mulle tundub, et pilt on üsna selge ja Keskerakonna esinumber on tõenäoliselt Europarlamendi valimistel Siiri Oviir ja number kaks vilja Savisaar. Kaks naist. Noh, iseenesest ju tore, et, et kui, kui see nii läheb, et loodetavasti siis oskab Keskerakond neid ka mõistlikult välja mängida ja, ja tundub ka, et need nimed on sellised, kes vähemalt senise kogemuse põhjal ei ole esinenud ka nii-öelda jutumärkides huvitavate avaldustega, vähemalt viimasel ajal Mina mina ei julge siin otse-eetris nüüd küll ühe või teise erakonna nimekirja paika panna, et äkki äkki ennustagi täpselt. Ja siis. Äkki rohkem ei puuduta seda teemat kõik. Kas ma otsis ka, räägime? No ma ei tea, siin ilmselt Eesti avalikkus on erutanud rohkem see õnnetu lapse juhtum vaevalt et kellelegi läheb nii väga korda see, kui palju täpselt ametnikud palka Kui ikka läheb. Aga ma arvan siiski, et see tüdruk läheb ikkagi inimestele rohkem kui mind selle selle loo puhul ärritab üks. Asjaolu, sest kõige rohkem miljon hämmastama pannud need seisukohad, et nüüd räägitakse siis sellest, et see pere, kes lapse maha jättis, oli raskes majanduslikus olukorras ja ei tundnud kohalikke olusid ja nii edasi ja nii edasi, ühesõnaga püütakse leida justkui põhjendust nende tegudele, kusjuures no ma ei saa aru, miks seda tehakse, sellepärast et, et see olukord on ikka täiesti täiesti õudne, arvestades kasvõi seda, et kui lapsel on on nagu kinni kasvanud luumurrud, mis viitavad selgelt perevägivallale, siis, siis on neid küsimusi tegelikult ju oluliselt rohkem. Võtame kas või seesama, et kus olid siis nagu lasteaiakaitsjate silmad, kes käisid tutvumas selle pere olukorra süsteem. Süsteem on nõrk ja, ja igal aastal tuleb paar-kolm sellist juhtumit ju ette, kus kus ootamatult saadakse teada, kas perevägivallast lasteala toitumusest, laste kadumisest, mida politsei peab uurima. Ehk siis tegelikult see kontrollisüsteem ilmselt on veidi nõrk, aga aga noh, ei ole ka normaalne. Et sotsiaaltöötajad käivad kõigi lastekodudes ja lakkamatult, et see tehakse tegelikult kindlaks ju enne sünnitust. Milline on selle perekonnaseis, kuhu see laps sünnib, ehk siis ehk siis see selle peavad välja selgitama, et inimesed, kes tegelevad selle perekonna või enne, kui laps sinna perekonda sünnib, ehk siis tegelikult isad-emad ka üksikvanemad üksikemad läbivad teatava sellise psühholoogilise testi psühholoogilise kontrolliks, kus selgub selgub, millisesse peresse laps sünnib. Nüüd nüüd Konkreetse tüdruku puhul oli, oli jah asi keerulisem, et ta oli sündinud Venemaal ja ta oli hooldajate hoole all, aga, aga tegelikult vot eelmisel aastal tabas Eesti ajakirjandus selline täiesti täiesti jahmumine, kui, kui statistikast selgus, et Eestis on peaaegu peaaegu 1000 last, vist oli see arv, kes kes peaksid käima koolis, aga koolis ei käi. Siis Eesti Hagrid küsisid, kus, kus need lapsed on. Ja tõepoolest, kus need lapsed on? Selgitati, et see on statistiline arv, et paljud lapsed on vanematega, kes siirduvad tööle välismaale, on läinud välismaale, aga nad kajastuvad nagu siin registris ja nii edasi. Aga, aga see näitab ka kontrolli puudus. Tegelikult see statistiline keskmine näib, näib jubedam, tegelik olukord ei ole nii jube, aga võib-olla on. Uurival ajakirjandusel on kindlasti tegemist, et selgitada välja, milline see olukord tegelikult on. Võib-olla tuleks isegi hakata makiga käima Koplis ja ja veel sellistes kahtlastes piirkondades Ida-Virumaal tõenäoliselt või neid kohti päris palju olla, kus, kus need lapsed võivadki olla. Tegelikult tuleks hakata otsima koolidest nii palju, kui mina aru saan, sest sest on ju klassides küllalt õpilasi, kes ei käi lihtsalt koolis ja, ja tegelikult õpetajatel ja ka nende laste vanematel on see kõik teada, aga, aga noh, midagi ei tehta, ei, ei võeta midagi ette. Kell ühe kogu aeg tiksub ja, ja need õnnetud lapsed võivad sattuda väga halvale teele. Mina kutsun mina kutsun kõiki raadiokuulajaid üles Eesti seda sotsiaalsüsteemi, mis on suunatud lastele natuke järele aitama. Et räägime naabrivalvest mitte ainult selles mõttes, et kas naabermajja on kurjategija sissetunginud vaatame natuke lahtise pilguga enda ümber, et kui me ikka näeme, kui me näeme, kas perevägivalla juhtumeid või kui me näeme, et laps on kasimata must või omapäi jäetud, siis, siis anname sellest teada kuhugi, kes, kes saavad seda aidata kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajatelt. Olgem selles mõttes julged, et, et kui, kui me näeme hätta sattunud last, siis see ei ole teise pere siseasi, see sekkumine, see on selle lapse päästmine selle lapse aitama. Väga hea ja tõesti kaalumist väärt ettepanek ja mis, mis mis kaalumist väärt, seda tulebki nii teha. Õige, sul on naine aga täiesti õigus, aga muuseas me peame neid kokkuvõtte tegema meie kuulaja küsitlusest ja tundub, et see on usaldushääletus meie praegusele välispoliitikale. Nii Urmas Paet on Raadiot raadioaparaat raadiovastuvõtjad nimelt küsisime siis, mida peaks Eesti võtma ette suhetes Venemaaga. Maaga kas hoidma sellist joont veelgi oma poliitikat karmistama või seda hoopis pehmendama ja tulemused on pisut üllatavad või ei ole need üllatavad igal juhul 70 protsenti ütlevad, et tuleb hoida senist joont karmistamise poolt on üheksa protsenti ja pehmelt poolt 21 protsenti seega on see üsna-üsna esinduslik protsent, kes toetab väga selgelt senise välispoliitilise joone jätkumist. Mina välisministrina oleksin praegu õnnest segi. Jah, see. Ma ei imestaks ka, kui seda võib-olla kuskil veel kasutada. Ehkki ütleme siin ausalt ära, et tegemist ei ole ühelegi Sotsioloogilise uurimuse nõudele pretendeeriv küsitlus. Sellega on tänane rahvateenrite saade läbi ja kuulajatele veel kord teadmiseks. Kell 14, null viis. Kuulake kindlasti intervjuud Urmas otiga, mis salvestati 2001. aastal. Mees in kohal, siis tänase saate lõpetama ja tänased rahva teenrid olid Erkki Bahovski, Ainar Ruussaar ja Lauri Hussar ning lõpetame tänase saate eile lahkunud suurem mehe sõnadega Bay.