Aastad 1801 kuni 1802 Juliette kuid Charlie Beethoven vahetas sageli kortereid, kõndides nõnda prantsuse juurest Pilatuse juurde. Igal pool olid uued uksed. Kuid kusagilt ei leidnud seda, mida otsis. Sedapuhku oli tal kaks eluaset ükse Viinis. Teine Hunter, tööblingis. All avati, suleti uks. Oli see kujutlus? Sammud, tulid trepist üles, koputas tuppa, astus noor ohvitser, uhke karusnahast krae äärisega Kultressidega Attila õlgadel. Tema tagastustuppa nurga unista. Ning teha teile austuse märgiks sügavaima õue reveransi. Ta kummardus sügavasti tardudes hetkeks alandliku poosi. Mina olen Fransprontslik ja noor daam. Härra van Beethoven, teie kuulute automaatselt meie hulka, see tähendab, et me oleme kõik võrdsed. Vaatamata seisusele ja räägime kõik sina. Kas ma tahan teile öelda, sina? Jälle Ludwig? Aga muidugi selleks väga meeldiv, härra krahv. Oi, nüüd seal olid küll valele klahvile. Palun vabandust. Nüüd sain küll jätta ka sõnakese öelda, härra Fan, Beethoven, ma palun, et võtaksite mind oma õpilaseks. Ludwig peab sind enne kuulama. Kas sa sobid tema andekate õpilaste hulka? Ei, ei. Kui keegi on tulnud ühe teatud perekonna soovitusel, siis pole mingit kontrolli vaja. Ahhaa memmeke on tõtt rääkinud. Sul ongi kvarteti pillid, mis vürst Novskisele kinkis, kas tohin proovida? Ja juba oligi tal tšello käes. Ta häälestas vilunult ja tõmbas mõned strichidele keelte. Ei tea, kas ma ikka kui tõeline kunstnik võin ennast lastesaate veel täiesti iseseisval klaverivirtuoosid, naljatas Frans. Beethoven mängis juba sonaadi sissejuhatust, musitseeriti õnnelikud teineteise leidmise rõõmu nautides. Siis vaadati, pill oli tõesti, mida vaadata. Esimene viiul, Seppel, Guernierd 1701.-st aastast teine viiul, Nicole amaatide, 1667.-st aastast. Jevioole Vincent Sarudierilt. See on ju terve varandus, ütles Franz. Oi, ma pidin peaaegu unustama, Joosep file palus küsida, kas üks teater suur sonaat itaaliapärase nimetusega on juba valmis. Itaaliapärase nimetusega. Ma ei tea niisugust. Mul on ju tõesti mõningat sonaadid. Kuid minul on teada ootuste numbrid. Mängijad, kuulajad aga on neile nimetasidki andnud, mulle olevat isegi Kuupaiste sonaat. Juliette küsis varmalt, härra van Beethoven, kas tohib küsida? Palun? Kellele õieti on pühendatud kuupaiste sonaat kellele pühendatud? See oli ette, kergitas veidi kulm. Ah nii. Ammu tuleb nüüd meelde, millest võis jutt olla sonaadist nimetusega apassionaad. Ma mängisin sedakorda veidi. Peame nüüd kõigepealt aru, kuidas tunde korraldada, ma elan praegu nagu näete, Sinundad lööb ringis. Ma arvan, et üks kord nädalas annab papa mulle küll hobused unter tööbringisse sõitmiseks. Ja üks kord nädalas olen mina kindlasti diviinis, ütles Beethoven. Ma tahaksin tundega teie sonaati mängida kunstipäraselt. Krahvipreili suvatsevad mind armulikult vabandada, kuid mina olen selle sonaadi neli neljandik-taktimõõdus kirjutanud ja selle mängimine kord lohistades siis kergematest kohtades kiirustades ei tee seda küll kunsti varasemaks. Üldse oleme meie kunstist veel väga kaugel. Kõigepealt tuleb omandada takt, siis tehnika ja alles siis võib kunstist rääkima hakata. Muidugi olen ma sellega täiesti päri, kes teie ei arva, et ei. Ma ei arva, et natukene aitaks. Kui te ei Josephine, polnud teda kunagi rahutuks teinud. Toos seitsmeteistkümne aastane laps. Siin oli vürstinna küll veidi määratlusega eksinud. See lapsuke. No mis ma valesti tegin? Teie vana viga sõrmed, ma küll püüan kõrgemale sõrmenukid kõrgemale. Mäng läks edasi, kuid ei rahuldanud õpetajat. Mängige minu käte all. Tahate mind jälle kruustangide vahele panna ja ta vaatas kelmikalt üles. Neiu ilme meenutas armunud kassi. Mis mäng see õieti oli, mida sa, tüdruk mängis? Beethoven, võttis oma käed ära. Neiuke vaatas talle mingi ootusega otsa. Oli ta pettunud. Krahvid preilid tõusis püsti ja läks akna juurde. Teie ei ole mulle ikka veel öelnud, kellele on pühendatud kuupaiste sonaat. Millisele unelm male või varjule on see kirjutatud. Ja see seene ei ole vari. Täiesti Josephine ei ole tõesti mitte vari, vaid minu onutütar. Kes saab varsti emaks, kes? Küll aga Josephine. Tule sina armunud kassike jääda viis tüdruku oma magamistuppa. Seal kudrutasid temake ärritavalt. Ära peta ennast, mina ei ole mingi vari, mina tasun kätte. Küsimused pealiskaudsus vihastas Beethovenit. Juliette polnud iial tema töö vastu mingitki huvi tundnud. Juliette, ma kinkisin sulle keeellurrando. Kui see trükki läheb, siis kirjutan ma sellele pühenduse peale. Üks väga kena tükk, ainult kohutavalt karakteri, vaba, karakteri, vaba. See oli neiukese lemmikväljend. Täiesti õige. See on tõesti üks karakterivaba lugu. Lohutasin ja kasutan selle nüüd ka kohe ära. Krahh vinnalignovski. Vürsti õde osutas mulle ühe teene. Ja mina, äge, sinagi ilma ja mul on ju palju lugusid seal jätta, tegi nagu mõtleks ta põhjalikult järele. Siis sooviksin ma siis Molsonaati saada. Kuupaiste sonaat. Kuid seal pole Joseph Hiinalt midagi ära võtnud. Ei saagi võtta. Ette, kes alles äsja ninakest puderdanud oli, surus nüüd taskuräti silmadele. Kuulda midagi sellist on ühele naisele lihtsalt solvav. Aga see väike teatritükk, millest sa praegu üles astud, kergendab tunduvalt kaasomanikuks valemist. Temakese silmad läksid suureks, milles kaasosanikuks olemist? Üsna varsti. Kas kalenberg soovid seda loomulikult on armunud ja minu vanemad soovivad ka pulmad kiiresti ära tehtaks. Sinu vanem Nad ütlevad, et sina ei ole edukas komponist. Kallenberg aga krahv ja kõik ennustavad temale suurt tulevikku kompanistina. Kallembergan pseudokombonist. Iga dema tõese rea kohta võib täpselt öelda, et see on, see on sallieerinud Mozartit või kelleltki kolmandalt maha kirjutatud. Minul läheb nii nagu Josephinelgi, jäta Josephine rahule. Aga Kuupaiste sonaat, kuidas sellega jääb? Mina tean oma sõna, Juliette ja kui see sulle rõõmu teeb, võid sa juba nüüd salongidest sosistama hakata. Et üks mitte edukas komponist nimega Ludwig van Beethoven on just sinule kirjutanud selle sonaadi. Ja et publik selliseid magusaid lugusid väga meelsasti kuulab, kus keegi kedagi hullupööra armastab. Kuid see jälle ei armasta teda, hoopiski mitte. Siis lisab sinu lugu sellele sonaadile rohkesti kuupaistet. Ta kirjutas oma partituuri edasi. Vaata siis äkki ümbertuba oli tühi. Talvel ühel päeval, kui 100. laia lund olid ka nemad abiellumisest rääkinud. Juliette oli küsinud, et millest Ludwig mõtleb? Sinust ja minust sellest, millal me abiellume, oli tema vastanud. Moraalne depressioon Sherami olid jätta tema küsimuse pareerinud. See vastas rabas kuulda midagi seesugust noore tütarlapse suust, kes nägi välja nõnda süütu nagu noor madonna. Ludwig oli vastanud, see pole see. Siis on sul jäta mõningase küsimusega öelnud. Ma käin siin salaja, tulen hiilides nagu varas. See närvikõdi on muidugi väga põnev, kuid. Kui ma aus tohin olla, siis olin seal jätta teda katkestama. Tema Ludwig oli selle kohe ära kasutanud, ehk ütled siis mulle, mis sul selle krahv kallenbergiga on? Sa kurameerinud temaga juba mõnda aega. Kra kale. Oled sa Ludwig natukenegi armukade? On sinul Juliette üldse hing olemas, oli tema küsinud? Sul jätta, oli selle peale tema juukseid sasinud ja öelnud. Ludwig, sina rohmakas, Simson, mina olen sinul tellila. Kui lülitada emmata, oli tahtnud, oli temake karjatanud ja öelnud. Sinu väikedelila on sinust tugevam. Sinust oleneb, kas ma unustan kallenbergi või jäi. Ja lumi kattis katusega tänavad. Kassani jäljed maja ees. 1803 Craitzeri sonaat. Mängis Beethovenit Craitzeri sonaati, mille too Pariisi konservatooriumi professorile Rudolf ekraitserile oli kirjutanud Prantsusmaa ja Bonaparte saadik Viinis märnadot oligo Raitzeri endaga koos Viini toonud, kus näed, Beethoveni sõbrunesime. Kuid enne, kui Beethoven sonaadi valmis sai, kutsuti Bernadot Pariisi. Ja loomulikult võttis saadik oma õuemuusiku kaasa. Suur juhus tõi aga Viini ime mu Läti prints Haaveli. Prints andis oma õuemuusikule loa kalts padi jäteplitsis ravile sõitmiseks toodeki esimese peatuse Viinis. Ja nii sai teoks kahe muusikasuuruse koosmäng. Kui nüüd veel arvestada praktiliselt Haaveri üliromantilist päritolu isa must neeger, kuningas ema röövitud valgeda. Kontserdil tulid lavale üks kiire pilk saali ja siine koos frantsiga. Saalis oli sahinaid. Nüüd Beethoveni silmad muutusid suureks tumedaks. Nüüd algab ja kuidas deemon seal klaveri taga mängis, millise hooga ta edasi tormas ja ometi suurraudades püsis pidiviiulist rohkem välja pigistama, sest too klaveri röövloom valitses iga oma käpa lööki. Aldis pisi ma nägin nüanssile eriilme. Ja alles nüüd ta mängis. Nii oli õige. Publik pidas hinge kinni. Üks väike poiss, Ludwigi õpilane Kaarel Tšern seadis käed plaksutamiseks valmis. Ta oli proovi tohtinud pealt kuulata. Enne kui kõlas lõpuni lõppakord. Algas kohutav vilistamine, joodeldamine, röökimine, publik, kohkus. Sellist ansamblimängu polnud kunagi kuuldud. Ainus, kes pead ei kaotanud Franspruntslik taastusloosi rinnatisele, hüppas lavale. Kusjuures tema uhke karusnahkne Attila, mida oli kohustuslik kanda keiserliku kaardiväega ala univormi juurde lehvis nagu võitluslipp tuules. Ta patsutas õlale, tegi Ludwigi ees sügava õukonna kummarduse ja embastele loosist kõla seoses siine hääl, Franz ja Josephine. Ma tahan ainult öelda, et ma olen uhke sinu üle. Nüüd pääses valluvatsioon. 1804. Erroika. Eroika oli just kopistide käest toodud kaks manus Krepiti. Üht ootas kannatamatult vürst Lokovits. Hämmastav huvi isiku poolt, kes sellega mitte midagi ette ei võta. Selle isikukihku partituur omandada ei saa mitte millegagi seletada. Raha raha eest võis naise ja hobuseid ilusaid hinnalisi pilte osta. Aga muusik? Võib-olla on nüüd moes omale uuelaadse muusika partituur, võib-olla on see ostuhimu nii suur, ehk sellepärast edge rahwarazumovski või pankur vürtsi ees. Põnev paluti ära täpselt. Sest oli ju teada, millest ja kellest oli Eroika inspireeritud. Teine eksemplar rändab kiiresti Pariisi. Valge paber tema ees ahvatleb lausa väljakutsuvalt. Oli ta ju lapsepõlves üsna kenasti joonistanud ja kirigi oli sageli kiituse ära teeninud. Ta kastis hanesule tindisse ja kirjutas suurte selgete tähtedega. Paarte vaatas oma tööd, siis pilukil silmi, eemalt sai küll ilus. Nüüd siis veel pühendus. Ehk kirjutada vabaduse lipukandjale. Seal liiga romantiline. Tuleb mõelda. Et asi siiski lõpule viia kirjutab ta lehe alumisele servale Lueensi van Beethoveni. Kas ehk sellepärast vana parte hiljuti Põhja-Itaalia oli vallutanud? See sümfoonia oli ju pühendatud temale seega ka kõik, mis ta teinud, heaks kiidetud. Ta oli vabastaja. Ludwig seisis hanesulg, käes kaks käsikirja. Kui pikk ja raske oli, tee nendeni süngel Lapsepõlv, õpetus läbi kepihoopide, ainsaks päikesekiireks ema, Magdaleena õrn hoolitsus. Ja vanaisa. Kui emal tuli alalõpmata raha üle lugeda, sest ikka oli seda vähemaks jäänud. Leiutas vanaisa mängu, leia raha, ta peitis kuhugi raha, ludik pidi selle üles otsima, emale kinkima. Ja kui toredad olid need lõbus sõidud praamil üle räini. Istuti väikeste lauakesed taga päevavarju all ja joodi limonaadi pikas sinna ja tagasi. Vanaisa oli kord Ludwigi sülle võtnud ja näidanud talle suurt kasti, milles paljudaal reid. Need taanrid on mulle sisse toonud minu veinikelder. Need jäävad kord kõik sulle, oli vanaisa öelnud. Ei jäänud sealt midagi. Isa suutis nad üsna kiiresti ära tarvitada. Tuli Ferdinand riismeister uudised Pariisist. Bonaparte sai keisriks. Beethoven tõmbas oma mügariku otsmiku kortsu. Käsk. Tema nimetas enda Napolion esimeseks. Prantsusmaa ei ole enam vabariik, vaid keisririik. Beethoveni punases näos muutusid rõugearmid hallideks plekkideks. Ferdinand. See tundub mulle halva naljana. Eriti nüüd, kus mu sümfoonia on valmis. Üks hääl Ludwigi selja taga, lausus, pole midagi, ainult tiitelleht tuleb uus teha. Ainult üks leht paberit kulutada. Seda soovitas mõisnik krahv skal kes oli enda eluülesandeks seadnud Beethoveni hanesulgedega varustamise. Beethoven nimetas teda vahest ka õgard krahviks. Austan ka mõttevabadust. Aga kus on siin mõtte? Ühed kuningad, kuningannad, aadlikud, pandi väikesest aknast välja vaatama ja löödi pead maha. Ja nüüd tõsteti uued ülikud aadliseisusesse. Kus on siin loogika? Ja kus on inimõigused? Sane sule tindipotti ja kirjutas teisele käsikirjale suurte tähtedega Erroika ars siis selle käsikirja järele, millele juba pühendus peale oli riistad Meskajal kargasid tema juurde. Mis, kas teie mõtlete, et mina ühegi noodi selles oma töös? See ütles Beethoven, olles Šotimaalt Edemburist üks kirjastaja, tunneb minu tegemiste vastu huvi. Palub saada sotti rahvalaulude töötlusi. See tegevus meeldib mulle.