23. detsember 1806. Nii seis tänu fileele, läbikukkumisele ja leonoore. Kolmandale oli ta publiku soosingu kaotanud. Teda nagu polnudki olemas. Friid asus dirigendi poodiumile. Ta keeras mõne lehenurga kahekorra kiiresti lehte keerata saaks ja tuli Kalemen. Teda tervitati aplausiga. Temast oli saanud publiku lemmik, kuna ta ise oli ennast kapellmeistrit. Riiuli tehtuaalseks kohalikel ja lisas et ei kuulnud. Kes ta kuule? Kuule, temal kõrvad oleks nagu läbi torganud. Mis mõnu oli kuulata orkestrit ja kuulata omaenese lugu? See oli väga ilus teema. Kui ma seda veel kuulda saanud inimese oma üksinduses pole mul teisi kaaslasi, kui Eli. Ma kingin teile selles minu loos on nii voogavat on kui leinakase hõljumis tuules. See on südamest südamele. Oi, see peab vaikselt kõlavat piano. Mina ei tohiks seda kuulda, kuid ma kuulen. Hästi, väga hästi. No täna peab küll jää murduma, see oli ju ilus. Braavi tuti difril tremelt kõike segamini, leeme, leeme, difri, difri, toolangetest taktikepiorkestrisse märgiks, mina vaid orkester. Lõppematu aplaus, Kõllemen, Lemend, Kell lävend. Ja siis räme hääl, missugune virtuoos oli kuus. Hääl on vägev melu, äike missugune virtuaalsuslikus. Kahjuedge Lemend seda mõne väärilisema teose ettekandmiseks ei kasutanud. Järgmisel päeval, 1806. aasta esimesel jõulupühal Äkki oli Josephine tema toas. Millegipärast tuli ta klaveripingil poolpöörde teinud ja nüüd vaatas ta naise silmadesse, mis olid kummaliselt tumedad ja suured nagu peegeldunuks, mingi kirjeldamatu valu. Miks sa eile ei tulnud? Eile, kuhu? Ta pidi seal, ütleme, et ma sind pärast kontserti ootan. Mul oli laut pidulikult kaetud, palju küünlaid põles. Sa ju tead, ma elan nüüd punase torni juures vahakujude muuseumimajas. Kuigi nüüd on meil kipskujud, seal on ju siinsamas, sinu lähedal. Beethoven elas ikka veel oma muusikamaailmas. Ei sõnagi sinust. Ta pruukis minu inglise tubakate, noomis mind, et ma Napoleoni kontinentaalblokaadi vilistanud mest suitsetasin mõnuga. Nii et üle meie saksa peade hõljust siseinglise suitsupilv. Kuid minu praegune looming sellele küll ei vastavat. Hetk vaikust, kus olid sa nõnda kaua? On see etteheide? Ei. Lutsik Ma olen pettunud. Mölderi Ludwigi nõutu. Ehk aitab muusika. Mul on ikka meeles, kui sa seda kuldses kontoris mängisid. Ega sa nooti küll kuigi palju vaadanud, aga tulemus oli suurepärane. Ludwig, ma olin palju sinu juures ja palju kaugel eemal. Ludwig hakkas mängima, kui väga ta oli seda naist kõik need aastad igatsenud. Esimesest kohtumisest saadik, kui nad Therese ja mammaga Peetri platsi majja kotkapesa neljandale korrusele olid tulnud, oli tal kohe tekkinud tunne, et seda tüdrukut on ta juba 1000 aastat tundnud. Kõik temas oli nii lähedane ja ometi muutus temal Ludwig just Josephine läheduses Uiedaks ega osanud sageli leida õiget kommentaari kohast käitumisjoont. Selle vastu therezes leidis ta kohe mõttekaaslase. Mis võluniit sai küll oli, mis teda Josephine külge nõnda sidunud. Kuid nõnda raskemeelsest lootusetust sisendav. Ei, sa näed seal siiski oivaline. See on just see, mis südamest on tulnud käsi hinges heliseva jää. Ludwig haaras ta oma embusse ja suudles teda. Sina minust surematu armastata. Kas sa täna õhtul tule? Kas süütan palju küünlaid või ühe ainsa? Aastal 1808. Viini muusika armastajate ühing korraldas 27. märtsil 1808. aastal Viini Keiserliku Ülikooli saalis Haydni suurteose loomine ettekande. Nõnda sooviti tähistada pidulikult vanameistri 70 kuuendat sünnipäeva. Kohe Viini asumisel oli Ludwig Haydni juures hakanud tunde võtma. Nende läbisaamine oli hea, üksteise mõistmine samuti. Kui jääd ühel Lisinovski kodusel akadeemial, Hain Ludwigi Tseeemmoldri leidis trükki andmiseks mitte küllaltki viimistletud olevat ja soovitas seda veel uurendada, mis tähendas nende keeles ümber teha, solvus Beethoven nii et tema kuuldes ei tohtinud enam Haydni nimegi mainida. Nüüd aga oli Liechtensteini ja praeni tulnud. Keeldus otsustavalt. Kuid sõprade hoiatus. Sa ei tea, kui kaua ta veel ela. Mõjus. Nad jõudsid ülikooli juurde just siis, kui abitud vanakeste last kanded hoolidestati. Kui saali ukse avanes, kõlas trompetit tervitus ja põrisesid trummid. Publik hüüdis püsti seistes, häll. Hail. Argesträndid viibutasin. Pille koorilauljad lehvitasid nootidega. Dirigendi puldil kummardus sügavasti Sali R-i tolleaegse Viini edukaim ooperikompaniist. Haydni tool. Oli seal ehk küll. Aga parukas lehvikesega patsikese otsas oli muutumatu. Algest defilee ülikut kõige ees. Parukas kummardus kõigile tadžiki lehvikesega, tantsis lustakalt. Siis muusikud. Ikka kummardus parukas ja tantsis lehvikene patsikese otsas. Beethoven seisis ühe pordi ääri taga. Juba tähtis, seal ei häiri orkestrile märku anda. Kui Beethoven lõpuks oma kõhklustest võitu sai ja härrandliku viipega oodata. Sali eri mõistes. Ester see asi oleks nüüd veel kord võinud öelda, mis olete teie Beethoven jälle teinud nii nagu ta ütles pärast C-duur, mis esitust äärsustajat siis kõigi nii õukonna kui muude pealtkuulajate ees. Kuid vürst vaikis. Loomine kirjutatud itaallase kärpaani tekstile võis nüüd kõlada. No oled sina, ludin isaseks käbe pois, kuidas sa said just praegu Grastruktses vald purgi kaudu ettepaneku Vestfaali kuningal sündroomi käest asuda Kassari kuningliku õukonna kapellmeistri kohale? Ah sinu nuhid on ka juba sellest haisu ninna saanud? Loomulikult vahin ma mõlemasse külge, midagi peab ju ette võtma. Näe, võta oma tuua, mis too sinu armsad selle jaoks. Kirjutasin selle hääli keelsustatis suviselt värskes halduses, mis sugugi ei värskendanud. Nüüd oli paar vaba tunnikest temagi, kirjutasin ta puhtalt ümber. Tahtsin oma ladina keelega hiilata, ma tõesti ei tea, mis ettevõte siinkandis mind ei vajata, kuid lustlik kuningas ka ei veetlev. Kude viib Šembroni. Sõbrad läksid kumbki oma teed. Beethoveni meel oli mõru, üksainus kuulajal saalis tema kolme uue teose esiettekandel. Ilm oli külm ja saal kütmata. Akadeemia alguses oli siiski publikut. Kaloosides. Taastus mööda talvede Che ümbroni lossi poole. Ta oli prints Rudolf üle vist juba tosin vabanduskirja saatnud. Põhjus oli mõju, uued seosed. Loss ise ärritas teda alati 1441 tuba ja saali ja 139 kööki. Kui palju teenreid? Trepist üles minnes kohtus ta printsess Mari Luisiga. Kas võiks tõesti tõepõhi all olla? Kratses kuuldud purjus prantsuse ohvitseride juttudel? Printsess sai alles 13 aastane. Ja sellest polegi kuigi palju aega möödas, kui tema vanadel Marianduvanet. Teie meister, olete meie kandis harulduseks muutunud. Käis seal, miks Coheni ametlikult keiserlik kõrgus, kui õpilane on süüdi selles et ma püüan parandada. Ma, kas te saite valmis klaverikontserdi, mida plaanitsesite ja esimene osa on valmis? Kui lubate, mängin selle teile ette. Beethoven istus klaveri taha, kuid mängima ei hakanud. Äi ilma orkestrit, saati sellest mingit pilti. Ja üldse ma tulin lahkumisvisiidil lahkumisvisiidile ja prints, ma sõidan ära kasselisse õukonna kapellmeistriks lustlik kuninga juurde mis jääb mul üle. Kollased messengeri nööbid välkusid, valged siidsukad läikesid ja uued pannal kingad täiendasid tema pidulikku väljanägemist. See oli ju tema eilne esinemiskostüüm. Ma ei elata ennast kuidagi ära, lõputud honorari ootamised. Sõja tõttu ei tulerahad kohale, ei võigi neid saata, röövitakse tee peal ära. Eilne akadeemia oli pooltühi. Kavas oli viies ja kuues sümfoonia klaverit lihtsalt. Kuid lõpp oli ainulaadne. Saalis istus üks inimene, üks tõeline muusikasõber. Krahvi Howski oma Siberist toodud kasukas. Esinemised elektsioonilt, kohvikutes, mujal ei too ju ka midagi sisse. Nii et ei kohuta Maarja. Beethoveni vastus kõlas järsud. Ehk annate siis mulle vähemasti lahkumist tonni? Ei, ma pean linna sõitma. Minaga. Prints tõmbas kellanööri, tuli treener, sai käsu saata trepi kahe hobusaan ja mittegala kutseriga. Sõidame koos. Võib-olla on, mul on. Lumi printsi mantlil oli sulama hakanud. Prints raputas end veidi ja sulalumi langes kirjale. Vabandust, näed. Tint läks laiali. Nüüd ei saagi seda kirja ära saata. Lubage ma tõstan selle pudeli tooli pealt ära, muidu te üritate ka minule tooliga virutada, nagu lik Novskile jääda, istus toolile. Palun kuulake mind ära. See võib ju meenutada küll arestikambris istumist nagu kratsis kui meiepoolne tingimus on hoopis lahedam. Beethoven võib elada Viinis või ükskõik millises Austria linnas ja teha, mida soovib. Meie maksame Ludwig van Beethoven-ile aastas 4000 kuld nat. Ja tema pesakonnale. Nad ei tohi ära võtta Austrialt Meie Beethoveni. Seda raha ei maksta teile mitte akadeemiate kombositsioonile või mingite muude tööde eest vaid selle eest, et jääd meie juurde Austriasse. Keiserlik kõrgus, sellega olete teie minu elu otsustavalt muutnud. Oleks minu teha, siis paneksin madin keiserlik õuekapellmeistri kohale kuid mina olen liiga väike kruvike ja seal istub kindlalt sadulas. Aga kui ma kord olen piiskopiks saanud, siis oleks minu kõige suurem rõõm panna paari need kaks, keda elu nii halastamatult lahku on kiskunud. Sõidame nüüd tsembroni. Lokovitsa Kinski on juba koos advokaadiga, seal sõlmime ametliku lepingu. Sämbronistri Beethoven tagasi 2000 kuldnaga. Otsekohe hakkas ta kontsertreisi Inglismaale ja Hispaaniasse ettevalmistama. Viimasesse tahtis ta sõita Šveitsi. Kuna Josephine. Kasvatusteadust õppisid viisa saamiseks vajastas sünnitunnistust. Keri ponni oli teele läinud, kuid vastus viibis järjekordselt postimajja, minnes kohtustasimest kalliga. Lased löödi välja, Ärghertsakarl marsib Baieris. Postimajast tuli Beethoven tühjade kätega tagasi. Talle tehti selgeks, piir on kinni. Hirgi ei pääse läbi kassist rääkima.