Kirjutati aasta 1811. Prantslaste võimutsemine viinise kogu Austrias oli elu segi paisanud. Ära olid jäänud Beethoveni kontsertreisil Inglismaale, Šveitsi ja Hispaaniasse. Hea seegi, et ta enne prantslaste okupatsiooni jõudis Prahas, Berliinis, Dresdenis, laedsegi Nürnbergis klaverivirtuoosi esineda. Berliinis oli preisi prints Louis Ferdinand talle ette mänginud. Dali printsile erakordse sõnastusega kiitust avaldanud. Teie ei mängi kuninglikul ega Prinstikul vaid nagu üks ehk väga hea klaverikunstnik. Mälestuseks sellest kohtumisest Talle reisib Prince'i kingitus kullast tubakatoos. Nõnda mõtiskledes oli Beethoven jälle ühelt poolt frikuni jõud. Seal räuskas prantsuse ohvitserid, eriti lärmakalt. Kaagutades aeg-ajalt jutumelu vahele jälle endale põlenber. Seda imperaatorit oli ta täna juba sadu kordi kuulnud ja nõnda ei pannud ise tähelegi, kui ta sattus ühe ohvitseri suunas rusikat viibutama. Röögatus. Raju melu vaibus, ohvitserid muutusid tähelepanelik luks, mis ta ütles, mis ta seal räägib? Keegi lauses, ah, ärge pange tähelegi, seal peast põrunud helilooja. Kui mina strateegiast sama palju teaksin, kui kontrapunktist teeksin ma jälle endale äärile tuule alla. Mina võidaksin, tema. Prantslased hakkasid ärritatud sumisema, mis ta ütles, mis tõki? Ohvitser? Kahurid võidaks. Beethoven väitis, mida on väärt üks Euroopa Isamaailma isand. See oleks juba rohkem väärt. Ja tormas uksest välja. Beethovenit ärritasid üpris paljude asjaolud kuid ikka veel ei saanud üle sellest, et Napoleon oli Marri Luisiga abiellunud. See prantsuse saksa abielu sõlmiti küll juba 1810. aastal kuid Beethoven nägi ikka veel oma vaimusilma ees Marri Louisi habrast kuju. Ta oli seda tütarlast sageli söömroni lossis kohanud, kui läks prints Rudolf file tundi andma. Aga näe, riiklikud huvid nõudsid abielu sõlmimist selle hapra printsessi ja lahinguväljade ning voodite kangelase vahel. Ja nüüd oli Bonaparte Prantsusmaaga veel ka Aldenburgi hansalinnad ja Hollandi liitnud. Aga Holland oli Jul Ludwigi vanaisa sünnimaa. Sinna poleks Napolion tema arvates Emmite tohtinud minna. Kõik need uhked laevad, mida ta Rotterdamis näinud oli, on siis nüüd võib-olla ka Prantsusmaa omad. Võib-olla ka selle poisi isa laevad, kes tema käe Malai pistodaga läbi torkas. See oli imelik poiss mis oli tal selle vastu. Ludwig mängis sellel klaveril. See oli frau klaver. Nifraule oli Ludwigi klaverimäng ei meeldinud ja ta tahtis oma kodusel kontserdil lasta tal mängida, et nad emaga tagasisõiduraha saaks. Ludwig aga tähtis väga hästi mängida, et palju raha teenida. Piss toda ära võtta. Poiss lõikas kaugemale keelte vahele. Ludwig tõusis ja tahtis poisilt pistada ära võtta. Kuid poiss torkas pistodad talle kätte. Verd jooksis palju, käsi seoti kinni. Esinemine jäi ära. Kuid tagasi sõitsid nad emaga yhtegi soojas kajutis, sest poisi isa, jõukese reeder maksis valuraha. Käsi paistetas üles, mingi ravi ei aidanud, kuid jõulud olid ukse ees. Õukond oli möönsleris Christian katlavnese Ludwigi õpetaja ja Bonni kuurvürsti. Õukonna kapellmeister oli Ludwigi palunud jõulumis seal mängida. Aga käsi oli paistes ja valutas. Ööd-päevad. Ludwig teadiselt mängib ühe teise kiriku organist. Kuid kas oli toll oma kirikus asendaja? Poiss ei saanud enam kodus istuda. Niipea kui asendaja organist Ludwigi nägi, tõmbas ta palitu selga, haaras mütsi ja ütles. Ma pean nüüd lausa lendama. Kirikulised põlvitasid hetk glooria eineks hertsise muusikat vastu võtta. Ludwig rebis käelt sideme esimesed sõrme liigutused olid nõnda valusad, et ta pidi hambad tugevasti kokku suruma, et mitte karjuda. Pikkamööda võttis muusika Ludwigi oma võimusesse. Ta sai jälle mängida. Ta polnud seda julgenud isegi mitte loota. Ta võpatas, kui nägi enda kõrvale lühikest ja teist pikka härrat oma õpetajat Kristjan katla planeeeffet. Kuurvürsti ihuarsti, õuenõunik, fon käärichit. Ludwig vabandas, et oli klahvid veriseks määrinud. Ta viidi saalis koju. Käsi hakkas kiiresti paranema. Kaheksas detsember 1812. Beethoven astus hoogsalt orkestri poodiumile. Temasaater kuue hõlmad lehvisid nagu sõjalipud tuules. Sedapuhku pidi see siiski teisiti minema. Pearivaalid olid rakendatud kaasdirigentidega vähem kuulsad, kuid siiski arvestatavad konkurendid. Istusid orkestripultide taga. Kolm orkestrit, kaks rõdudel, sümfoonia koosseis orkestri poodiumil. Ja üle kõige see üüratu võlukast, mis kullas ja valges oma Arrabeskidega hiilgese säras. Selle pikkus oli 10 jalge kõrgus 12 jalga. Beethoven võttis kohe taktikepi, koputas tähelepanu. Ta ei teinud väljagi mõnede sõprade tähelepanuavaldustest, millega nood teda tervitasid. Ta viskas pilgu rõdudele ja seal oli kõik korras. Pillimehed istusid relv jala kõrval, nagu pidigi olema, sest mängiti ju sõjasümfooniat. Tema A-duur sümfoonia oligi ju ka üks sõjamuusika liike kuid mitte primitiivne, vaid kandis õigusega Seitsmenda sümfoonianumbrit Beethoven terrigeeris ega aimanudki, et tema selja taga iitsitati magusalt. Selle akadeemia publiku koosseis oli hoopis midagi muud kui näiteks teetuur, viiulikontserdi kuulajaskond. Melchiori valgus, Belgiat, Moskva põlemisest, prantslaste põgenemisest Moskvas oli ka lihtrahvast ligi meelitada. Pan harmooniku sedapidi vaatama tulema. Ja nii siis leidiski need, kes muusika saatel nautisid lõbusat pilti lahedast kasvumaagist, kes koos orkestrihelide vaiksemaks jäämisega ise ka üha väiksemaks jäi lausa mõtte õmblus, et koos võimsuse kasvuga sirguda suureks pikaks kuid anda endale pikkust juurde võivad ainult muinasjutuvõlurid. Ju aplausi ajal oma toimetused teha. Noh, ongi lõppakord ära rikkus. Kas tõesti on Melchiori lärm, kas tähtsam, kui Ludwig van Beethoveni seitsmes sümfoonia lõppakordi peal panna üürgama see leierkastimonstrum, Vend? Beethoven lahkus lavalt täpselt nii, nagu tulnud oli, hõlmad tuules. Lava koridoris jooksis Melcel talle järele, härra Beethoven, jääge saali ja kohe pärast valssi ja väikest marssi, alustage Vitooriaga. See oli seatemp panna pan harmooniku üürgama lõppakordina. Te röövisite minult minu mälu. Beethoveni silmis põles õel tuluke. Mina röövisin teilt teie menu, mitte sinnapoolegi. Ja seatemp, seatempu sepitseti saalis. Ma liikusin ridade vahel ja nägin, kuulsin ka, kui teie kolleeg Abest Adler andis vungi sisse tänasele lüheks õlale laus tatrast. Ja ma nägin ja kuulsin, kui anti edasi küll sosinal, küll huultelt, huultele, häälikuid tummalt hääldades ikka sama sõna, laus, totrus. Ja selle seatembu tuututes ja pasundab minu panna, harmoonik on nulliks, nii et mina päästsin teie melu. Marss lõpeb kohe, minge nüüd, härra, Beethoven ja pintsel taga võitja Victoria all maha. Ja siin võidame täna meie. Melchiori märguande peale andis Beethoven dirigendi poodiumile koputus tähelepanu. Ja juba hakkavadki trompetit. See on ilus lugu, trump petil särage, aga Remmaelbora saama väel ja las ta läheb nagu kirjutatud, nii need siis meranto meranto ära, Salieri. Ans täie kahurid laskevalmis. Nüüd Rask. RT löökriistad tugevamini, tugevamini ja lastega ristil. Neid peaks ikka teravnemine kõristama. Terava minivõitlus on jõudnud haripunkti Fartissi maa. Inglased sätivad end pealetungile. Nüüd algab teine osa, LED uuris nagu minul viiulikontserti, lai avar sõja sümfoonia on saanud eluõiguse. Nüüd seal ta kinni ja just nagu naine, pühan heldimusega. Need on kogu loo kroonud. Võidu hiilgus saab võitu. Väljundi viimane allegro. Elagu lunastus, viimane Hacard. Ei mingit reageeringut. Tähendab, inimesed on siiski paremad, kui ta arvanud oli. Ta tundis sügavat tänutunnet selle vaikuse ees. See oli talle andnud tagasi usu inimestesse. Ta pöördus tänada. Inimmassi tekkis liikumine, nagu oleks kivikujud elama hakanud. See oli nagu ookean, mis äkki olin möllama pääsenud möirgas ja paiskus õhku hüüdeid Beethoven, Beethoven jälle ja jälle karjuti, Beethoven, Beethoven, Beethoven. Siis haarasid. Ei tea. Kui paljud käed Beethoveni dirigendi poodiumilt tõstsite õhku, siis sätiti ta õlgadele. Ta püüdis algul vabastada, kuid veendus, et see oleks asjatu rabelemine. See oli ju nüüd nii, nagu ta oma unelmaid seda kujutlenud oli, kuid palju võimsam ja pöörasem. Sellist triumfi poleks ta uneski osanud näha. Kunstnike toas küsis meelsel kuidas on. Noh, ju kuulsus siis seda väärt on, mis seal ehtne, kuulsus auga ära teenitud, tõeline kuulsus. No igatahes, olete teie nüüd kuulus ja kõik muutub, teiseks. Uus päike, mitte täht särab muusikataevas. Järgmine akadeemia saab toimuma ilmselt muidugi teie lahkel nõusolekul. Ilmselt reduut saalis reduut saalis 6000 inimest ja ma ei tea Viinist teist nõnda parajat paika. Mina sõidan oma pan harmoonik oliga Münchenisse. Teie lahingumuusika on küllalt kuulus, mulle täiskassat kindlustada. Ei jää teiegi tasku siis tühjaks. Viiulivirtuoos Ludwig spaar pistis nina ukse vahelt sisse. Ma õnnitlen, härra van Beethoven. Tänan. Äkki tõuseb Euroopa tunnustatud austatuim komponist täituvuse hämarusest nagu komeet pjedestaalile? Kes seda ütles? Kõik pealegi pole teid juba ammu näha olnud, kas olite haige? Mina haige. Kuidas te selle peale tulete? Vabandage, kuid siiski siiski mu saapad olid haiged. Viibisid kingsepa juures. Mul on aga üksainus saapapaar. Spor naeris Euroopa suurim helilooja ja üksainus saapapaar. Sissepääs üks Kulden. Beethovenit oli vabakaart. Avar, saal oli inimestest must. Härra Melcel andis ühele abilistest märku joosta, tuledest kustutati. Melcel istus ühele kastile. Ludwig teadis, see oli mehhaaniline trump, et uus märguanne ja eesriie tõmmati üles. Väikesel laval oli kujutatud Moskva põlemist 15. septembril 1812. aastal. Kulissid olid üksikute küünaldega valgustatud kerges tuuletõmbes värelesid leevikesed tekitasid mulje just praegu põlevast tulest. Esiplaanil Sarratarrad, plangud, räpane külatänav, mis viidi jõe äärde prahihunnik jäätmetega, paar laipa. Mõned prantsuse sõdurid, kes kätega nägu või silmi varjasid, et mitte pimestada või nägu kõrvetada. Nõnda vahtisid nad põrgut, milleks põlev Moskva nende jaoks oli muutunud. Taevasse tõusid suitsusambad, mis altpoolt peenikesed, ülalt veidi laiali valgusid, moodustades suitsu. Sombuse taevahorisont kumas. Ainult kreml oli must. See hambuline siluett nagu öelnuks. Minge edasi minu taha. Mina olen sfinks maailma maade seas. Tulge aga tulge. Kuid lõpuks naeratan mina ainult mina. Külastajad vaatasid pilti, mille sündmustiku igaüks neist võis jutustada. Nüüd hakkas puhuma mehaaniline trump, et prantsuse ratsaväemarssi. See lugu oli oma seitse aastat siinmail kõlanud. Nüüd kuulati seda uhke üleoleku tundega. Ja siis ragises Nargises masinavärgi sees midagi. Melcel, kes ratsaväe marsse klaveril saatnud oli, tõusis klaveri tagant ja pikkaling tauni vabandust kõnega saatis publiku uksest välja. Selle päeva kassa oli 671 Kuldlat 500 kuldnat pallida nahast kotikesse ja ulatas selle Beethoven-ile. Ei, märtsel, võtke, võtke. See on teie honorar, mis honorar? Täie, härra Beethoven. Panite minut aktuurile väga sobiva nime. Metronoom. Kuidas teil nüüd akadeemiaga lood on? Kas saate ülikooli saali? Ilmselt mitte. Ertshertsog Rudolf tegi kõik, mis võis. Kuid nagu ta ütles, kui teaks, kus kohas rotid närivad. Koduteel mõtles Ludwig Josephi neile, kes istus oma kips. Pärast suurpettur liiderdaja Müller taimi surma olid vennad Emile jäänud maja punase torni juures ja neli last. Kraatlik päritolu. Ja kuigi seikleja sai üleöö keisri kammerhärra, ei muutnud see suursuli õilsamaks. Vastupidi, üsna lühikese ajaga suutis ta pruunduslikkide perekonna paljaks koorida. Ja 40000 tukatit, mis ta krahvinna Brontslikele Josest lubas osutusid olematuks. Niisiis toodi tema ei armastus mitte millegi eest ohvriks transriikide perekonna altarile. Tamaja punase torni kõrval oli võlgadega koormatud. Suvi hätsendarsis salamisi kohtumist või käidi, kus oodati teineteistlepp märgistatud paigakestes sel looduslikke lehtla viinamarjamäenõlva all. Need oja kaldad, kõik oleks nagu siinsamas, mis sest, et ammu mööda lumist tänavat. Ja siis krahvinna uus idee abiellugu Josephine kohe lastele on isa vaja. Ja tema ta pidi ära ütlema, loobuma ise Joosep viinast. Sest üks tingimusi oli, elada tuleb Maarton Vasaaris. Kuidas oleks temal Ludwig, saanud elada maal, mida te seal oleks teinud? Elanud oma naise kulul? Võimatu. Ja siis uus abielu parus tahkelbergiga kaks last. Sirutamat grafranzilt nooliste kenakese summa. Ja hakkad uus. Veel üks sinivereline lurjus.